Eesti naiskunstnikud

12./242. Mari Rääk

Autor: Mari Pill

Kirjastus: Kunst 1988

88lk./1504lk./41738lk.

 

13./243. Malle Leis. Maal, serigraafia, akvarell

Autor: Evi Pihlak

Kirjastus: Kunst 1988

96lk./1600lk./41834lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #8 ja #9 (ajalugu)

Kaks raamatut kahest Eesti naiskunstnikust. Kui Malle Leisi nimi ja tööd ei olnud mulle tundmatud, siis Mari Räägu nime kuulsin esmakordselt. 

Mari Rääk (28. oktoober 1907 Tarvastu – 28. august 1986 Tartu) oli eesti keraamik ja metallikunstnik. 1930. aastatel hakkas ta Eestis esimesena maalima keraamikat saviglasuuridega. Metallehistöös ehete valmistamisel kasutas ta tehnikana hõbe- ja vaskpleki kohrutamist, peamisteks dekoorimotiivideks olid inimene ja loodus. 1970.a sai temast Eesti NSV teeneline kunstnik. Raamatus oli ülevaade tema elust ja loomingulisest teekonnast, mis üldsegi ei olnud ilus sirgjooneliselt vaid ülespoole liikuv, kuid siiski loominguline ja katsetav, üha uusi tehnikaid prooviv. Mulle tema keraamika meeldis, metalltööd samas mitte. Jäin mõtlema, et järsku tema elu ja loomingut varjutas siiski suures osas see, millises ajas ta elas. Sündis tsaaririigis, noorusaeg möödus Eesti Vabariigis ja kesk- ning vanemiga Nõukogude Eestis.

Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi – 9. august 2017) oli eesti maalikunstnik. Alates 1969. aastast oli ta Kunstnike Liidu liige. Õppinud kunstnikuks ja kogu elu tegelenud kunstiga. Tema maalidel on üsna äratuntav käekiri. Selliseid kunstnikke ei ole Eestis minu arust väga palju, kelle peaaegu ükskõik millisele tööle peale vaadates võib väita, et tegemist on täpselt selle kunstnikuga. Isegi siis, kui oled üsna kunstivõhik. Mulle tema loomingu juures meeldib, et talle meeldisid värvid ja kontrastsed, tugevad värvid. Lisaks muidugi esmased märksõnad tema loomingu juures on lilled ja hobused. Raamat andis ülevaate tema loomingust kuid kuna ta looming jätkus ka peale seda raamatut, siis võiks isegi ehk anda välja uue, täiendatud raamatu, kus oleks kajastatud ka hilisem looming. 

Mõlemad raamatud meeldisid ja sain teada nii mõndagi nendest naistest ja nende kunstist.
 

Läänemaaga seotud kunstnikud

8./238. Süda silmis. Helju Sarnet Zaurami mälestused ja looming

Autor: (kirja pannud) Hillar Tatar

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2013

120lk./1096lk./41330lk.

9./239. Läänemaa kunstialbum

Autor: (koostaja) Aita Mölder

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2009

136lk./1232lk./41466lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #4 ja #5 (ajalugu)

Kui sul on oma laps kunstnik (varjatud varjamatu reklaam - hetkel tal avatud näitus Kumus veebruarini 2025), siis neid kunstiraamatuid ikka jagub koduriiulitesse. Ja leidub ka neid, mida ma vaadanud ehk isegi olen, aga otsast lõpuni läbi lugenud mitte. Ja miks siis mitte tänu sellele teemale nendega lähemalt tutvuda. 

Esimene raamat on Helju Sarnet Zauramist. Minu esimene teadmine temast on see, et ta oli kohal kõikidel teatrietendustel, mis Haapsalus toimusid. Ja nad istusid mehega alati kusagil esiridades. Ma muidugi ei tea, kas see täpselt nii alati oli, aga selline mulje mulle jäi. Läbi aastakümnete. Seega teadsin teda juba kusagil 40 aastat tagasi. Kuna ma ise lapsena kunstiga ei tegelenud ja kunstinäitusi ei külastanud, siis ma vaid teadsin, et tegemist oli kunstnikuga. Ühte seltskonda sattusin temaga aga juba hulga hiljem, kusagil 15 aastat tagasi. Seltskonnas oli ta pigem vaikne ja tagasihoidlik, kuid ka tema vanus oli siis juba üsna suur. Kui sageli on nii, et kunstnik saab oma raamatu alles peale surma, siis temal vedas, et tal nii head sõbrad olid, kes selle raamatu välja andsid nii, et kunstnik ka ise seda nägi. Ta suri 2017. aasta lõpus 95 aastasena. Tema loomingu osas on mul vastuolulised tunded. Mulle meeldib see, mis ta tegi varasematel aastatel, eriti 50.-60.ndatel, aga viimase elujärgu kunst mitte, kui ta pühendus erinevatele kollaažidele ja ei maalinud enam. Aga see selleks, ega kõik ei peagi kõigile meeldima ja küll on ka neid, kellele just see kollaažide periood meeldib. 

Teine raamat, mis on seotud Läänemaa kunstiga on Läänemaa kunstialbum, kuhu on koondatud kunstnikud, kellel on Läänemaaga mingi side, siin sündinud, koolis käinud, elanud või omab suvekodu. Lühike tutvustus kunstniku kohta koos tema tööde näidistega, mõnel rohkem, mõnel vaid üks teos. Alates siis Ants Laikmaast kuni väljaandmis aegsete kunstnikeni välja. Võib olla olid mõned ka välja jäänud, eks see olenes koostajast. Oli nimesid, keda teadsin, kellega olen Haapsalus kokku puutunud siis kas oma õppimiste või muude tegemiste kaudu. Oli neid, keda teadsin, aga kokkupuutunud ei ole ja tegelikult mulle üllatavalt suur hulk inimesi, keda ma üldse ei tundnud. Osa neist küll juba ka lahkunud meie seast. Ülevaate kindlasti see raamat annab ja mulle meeldib, et seal on lihtne kunsti harrastav inimene kõrvuti diplomeeritud kunstnikuga, keda ei ole ära põlatud ja vaid "päris" kunstnikke ritta pandud. Tegelikult võiks selliseid albume anda välja tihedamalt, sest kasvab ju noori kunstnikke järjest peale, kes ka vajaksid tutvustamist.

 

Mees, kes oli oma ajast ees

7./237. Leonardo da Vinci. Kunstniku elu ja loomingu tutvustus

Sari: Kuulsaid kunstnikke

Autor: Antony Mason

Tõlkija: Karel Zova

Kirjastus: Koolibri 1997

34lk./976lk./41210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #3 (lasteraamat)

Renessansi raamatule on loogiliseks järjeks lugeda, mida on lastele kirjutatud ühest renessansi aegsest kuulsaimast kunstnikust, kelle looningust teab ka inimene, kes on vägagi kunstikauge. Teos jälgib kunstniku elu alates õpipoisipõlvest Toskaanas kuni viimaste eluaastateni. Tema autoportree on vägagi tuntud ja teada. Portree vanast ja väsinud mehest. Hästi vanast mehest, võib isegi öelda, et raugast. Kui vana aga kunstnik on sellel joonistusel? Mõelge, mida pakuksite? See on dateeritud aastasse 1513, seega 6 aastat enne surma ja suri ta 67 aastaselt. Seega umbes 60 aastane! Kas panite vanusega täppi? Mina ei pannud ja seega kontrollisingi järgi, millal ta siis ikka elas ja kui vanaks. Elas 1452-1519. Suri 67.aastaselt. Aga see, millise pärandi ta on maailmale jätnud, on ikka väga suur. Ja me veel ei tea, palju on tegelikult kaduma läinud sajandite jooksul. Praeguseks on tema teoseid säilinud umbkaudu 15, seega ei ole otseselt tema maalid need, mis on saanud maailmakuulsaks (no need ikka ka, eriti see üks). Pigem see, kui palju ta oli oma ajast eest, kui palju joonistusi, teaduslikke arutelusid ja mõtteid maalimise kohta ta kirja pani, kui palju tehnoloogilisi uuendusi välja mõtles. Enamikku ta kavandeist ei olnud võimalik ta eluajal teostada, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja traadi tugevuse kontrollija, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviilehitusest, optikast ja hüdrodünaamikast. Ta oli igatahes huvitav ja väga suure fantaasiaga mees.
 

Renessansi aegsed kuulsad kunstnikud

6./236. Renessanss

Sari: Silmaring. Dorling Kindersley raamat  

Autor: Alison Cole

Tõlkija: Andreas Ardus

Kirjastus: Koolibri 2000

64lk./ 942lk./ 41176lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #2 (lasteraamat)

Ülevaate raamat Põhja-Euroopa ja Itaalia 14.-16. sajandi renessansskunstist.

14.–16. sajandi renessanssikunst on Euroopa ajaloos üks olulisemaid perioode, mida iseloomustas kultuuriline ja kunstiline taassünd antiikkultuuri ideaale järgides. Itaalia renessanss algas 14. sajandil Firenzes. Kunstnikud ammutasid inspiratsiooni Vana-Kreeka ja Rooma skulptuuridest, arhitektuurist ja kirjandusest. Inimese ja looduse kujutamine muutus realistlikumaks. Perspektiivi areng. Kunstnikud kasutasid teadlikult proportsioone, et anda töödele sügavust ja realismi. Leonardo da Vinci, Michelangelo, Raffael, Botticelli, Boccaccio ja Tizian on Itaalia renessansi tuntumad kunstnikud. Põhja-Euroopa renessanss algas hiljem kui Itaalia oma, ulatudes peamiselt 15. ja 16. sajandisse. Põhja-Euroopa kunstnikud keskendusid peenetele detailidele ja realistlikele kujutistele, eriti igapäevaelus ja loodusmaailmas. Oluliseks peeti valguse ja varju täpseid kontraste ning tekstuuride loomutruud esitamist, näiteks Jan van Eyck oma õlimaalides. Põhja renessansi kunstnikud kasutasid sümbolistlikku lähenemist, kus iga detail võis kanda sügavat religioosset või moraalset tähendust. Tuntumad kunstnikud olid Jan van Eyck, Hieronymus Bosch ja Albrecht Dürer. Itaalia kunstnikud keskendusid rohkem inimese ilu ja täiuslikkuse esiletoomisele, samas kui Põhja-Euroopa kunstis rõhutati igapäevast elu ja inimese surelikkust. Põhja-Euroopa kunstnikud olid spetsialiseerunud õlimaalile, samal ajal kui Itaalia kunstnikud töötasid rohkem freskode ja marmoriga. Kuid mõlemas regioonis oli religioosne kunst sel ajaperioodil oluline. 

Raamat on väga kontsentreeritud ülevaade renessansist. Kohati oli mul küsimus, kas tegemist on ikka lasteraamatuga, sest see materjal oli kirjas vägagi täiskasvanu päraselt. Pigem on see neile suurematele lastele, kel tõsine kunstihuvi ja raamatus tutvustatavate kunstnike nimed ka juba midagi ikka tähendavad, mitte ei ole esmane kokkupuude selle valdkonnaga. Raamat oli huvitav ja tuletas meelde, mis see renessanss ikka oli, mis tema olulisus oli ning kes olid need kuulsad kunstnikud sel perioodil. Raamatus on palju pilte ja välja toodud on just selle perioodi eripärad ning detailid, millele tavaliselt ei oska tähelepanu pöörata. Avastasin ka seal ühel väljatoodud detailil, et ups, ongi! ja ma pole seda kunagi varem tähele pannud! Tegelikult soovitaks seda raamatut pigem kunstihuvilisele, aga väheste kunstiteadmistega täiskasvanule või siis noorele, kel huvi tärkamas ja soov sügavamalt kunstist teada saada.

Peredvižnikud

2./232. Vene realistlik maalikool. Peredvižnikud

Autor: Julius Genss

Kirjastus: NSVL kunstifondi Eesti Vabariiklik osakond 1949

94lk./334lk./40568lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #1 (ajalugu)

Ootan iga kuu vahetusel huviga uusi teemasid. Ja esimesel kuupäeval kõnnin nagu kuutõbine mööda tuba. Uued teemad on selles suhtes põnevad, et mis nad nüüd välja mõtlesid, mis nüüd on võimalik sinna teemasse leida, mida põnevat on avastada. Aga kõige huvitavam ja põnevam uue teema välja tulemisel on, et mis imelikke ja veidi vähem imelikke raamatuid kõike on võimalik mu isiklikust raamaturiiulist leida. Kuna mul on suur huvi just vanade ja veel vanemate raamatute vastu, siis leian ikka mõne, mis on vähemalt 50 aastat vana. Ja mida ma enamasti üldse ei mäleta, et see mul on. Kui eelmise teema jaoks otsisin, siin pidin ju nägema, aga iga kuu alguses on täielik valiknägemine - näengi vaid teemasse sobilikke raamatuid. Selle kuu kodune üllatusleid oli see peredvižnikute raamat. Ja lugema hakates jõudis mulle kohale, mida see peredvižnikud tähendab. No ma ikka mingil määral räägin vene keelt, aga siiani oli see minu jaoks vaid nimi, ma üldse ei mõelnud, et selle otsesele tõlkimisele. Vahel on mõne nime taga ikka vägagi lihtne taust. Peredvižnikud olid Venemaal tegutsenud Rändnäituste Ühingu liikmed. Ühing asutati Peterburis 1870. aastal Grigori Mjassojedovi, Ivan Kramskoi, Vassili Perovi ja Nikolai Ge initsiatiivil. Peredvižnikute eesmärgiks oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Selleks organiseeriti ühingu liikmete töödest rändnäitus, mida eksponeeriti suuremates linnades. Viimane näitus toimus 1923. Nende teosed olid väga realistlikud ning sageli kujutasid lihtsate vaeste inimeste olukorda, mitte vaid ülikuid. Igapäeva elulised ja looduse maalid, sekka ka portreid. Mida võib raamatule puuduseks tuua - maalidest räägiti tekstiosas, aga maalid ise olid taga (kui olid). Oleks võinud olla tekstiga ühendatud, siis oleks hulga enam aega maalide silmitsemisele pühendanud. Muidugi arvestades, et raamat ilmus 1949, siis olid maalide repod kõik mustvalged. Ja muidugi ei saanud kohati mööda kuidagi Stalini ajastust, aga kui see kõrvale jätta kui lihtsalt oma aja nähtus, siis kunstnikest ja maalidest oli täitsa asjalik jutt. Ja nende loome peamine aeg jäi ju ikka enne revolutsiooni aega. Maalidel on näha tolleaegse Venemaa realistlikku olukorda ja nende uurimine aitab kaasa ajaloo mõistmisele. Maale võib lähtuvalt kohalolevast ajastust ju erinevalt mõtestada, aga visuaalne pilt annab ikka rohkem õiget teavet edasi kui vaid sõnad.

 

Kolmest suurkujust lastele

6./81. Leonardo ja sulepea, mis visandab tulevikku

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./768lk./13519lk.

 

7./82.  Hawking ja mustade aukude mõistatus

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2020

112lk./880lk./13631lk.

 

8./83.  Galileo ja esimene tähesõda

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./992lk./13743lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #1-3 (laste)

Ma olen neid raamatukesi näinud küll ja isegi mõelnud, et võiks sisse vaadata, aga nüüd siis avanes hea võimalus nendega tutvuda. Kolm suurkuju, kellest ma ikka ühte ja teist tean, aga natuke sain ikka igaühe kohta ka nendest lasteraamatutest teadmist juurde.  Raamatud on lastepärased, minajutustajaks suurmees ise, elulugu alates sünnist kuni surmani. Lihtsalt kirjutatud ja vahele ka teaduslikumat juttu, aga ka see kergesti lapsele arusaadavas keeles. Vaatasin, et selles sarjas on tal ikka väga palju raamatuid ilmunud, millest siis eesti keelde kolm jõudnud. Palju ka illustratsioone juures, mis mõneti aitavad mõistmisele kaasa, mõneti tekitavad mõnusa humoorika fooni tekstile kõrvale. Raamatute lõpus on sõnaraamatud, mis selgitavad paari lausega iga raamatus ettetulnud mõiste ära. Väga lastesõbralikud raamatud ja täitsa soovitan lastele sokutada lugeda. 

Leonardo on nimi, mis ühendab kunsti ja teadust: ta oli maalikunstnik, arhitekt, insener ja teadlane. Leonardost sai legend juba eluajal. Kuid teda süüdistati ka nõidumises ning paljud kaasaegsed pidasid teda mingit sorti võlur Merliniks, kes oli aadlike ja valitsejate teenistuses.

Tuntud astrofüüsikut Hawkingit on võrreldud kolme ajaloo suurima geeniuse, Galileo, Newtoni ja Einsteiniga. Ta uuris musti auke ja otsis vastust kõige keerukamatele küsimustele, mida inimkond on esitanud: kuidas universum sündis? Kui suur see on? Kui kaua see on eksisteerinud? Mis oli enne oli? Kuidas see lõpeb?

Galileo pani aluse tänapäevasele teadusele. Ta ehitas loendamatu hulga seadmeid ja viis avalikult läbi katseid. Ta avastas tuhandeid asju: Kuu mäed ja Jupiteri kaaslased ja päikeseplekid.

Üritasin tehisintellekti panna joonistama kolme meest, numbrite tundmisega on tal küll raskused, igatahes järjekindlalt joonistas neli, no ütleme siis, et raamatute autor on see neljas, kes suurkujudega laua taga vestleb. Ega tal pole eriti häid teadmisi nende suurmeeste välimuse kohta ka, katsetas üht ja teistpidi neid väljanägema panna. Sellel pildil suutis vähemalt teleskoobi aknast välja vaatama suunata. Igatahes oli minul üpris lõbus, ma ei tea, kas AI-l ka kui ma järjest sundisin teda joonistamisega ühel ja sama teemal tegelema.

Kuus tundmatut kunstnikku said tuntuks

6./178. Kuus baltisaksa kunstnikku

Koostaja: Anne Untera

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 2008

112lk./720lk./39054lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#3)

Artiklikogumik koondab peamiselt 2006. aasta sügisel korraldatud kunstiajaloo seminari «Keskplaanil» ettekandeid. Raamat tutvustab baltisaksa kunstnikke: Johannes Hau (1771-1838), August Matthias Hagen (1794-1878), Konstantin von Kügelgen (1810-1880), Carl Alexander von Winkler (1860-1911), Sally von Kügelgen (1860-1928) ja Erna Brinkmann (1899-1967). Tutvustatakse nende elulugusid ja loomingut. Lisas on iga kunstniku mõnede maalide pildid. Pean taas tõdema, et peale Johannes Hau olid teised nimed mulle võõrad ja Haust teadsin ka põhiliselt just eelmisel kuul loetud panoraamade raamatu põhjal. Kõik tutvustatud kuus kunstnikku olid vaieldamatult andekad ja nende maale oli meeldiv vaadata. Hea oli ka neist rohkem teada saada. Kõige enam meeldisid mulle Carl von Winkleri tööd, ka raamatu kaanel on just tema töö - Pühavaimu kiriku hoov 1900.aastast. Samas jäin mõtlema, et kui olen vaadanud Eestist tehtud maale või siis ka muid, mida Eestis on muuseumides saanud vaadata või isegi välismaa kunstimuuseumides, ega ma ei mõtle kunagi kunstniku rahvusele. Sest pole ju vahet, kas mõne imeilusa Eestimaast tehtud maali autor on nüüd eestlane, baltisakslane, sakslane või venelane. Tähtis on minu jaoks, et ta on seda teinud hästi ja mulle meeldib. Eks see meeldivus ole subjektiivne igal inimesel, aga mulle siiski meeldivad eelkõige realistlikud maalid ja joonistused, kus on võimalikult täpselt kujutatud originaal. Ja need siinses raamatus kajastatud baltisaksa kunstnikud on just selle stiili esindajad.

 

Ka toas saab kaugetele maadele reisida

 

13./168. Reisides toas. Pano-, kosmo- ja dioraamadest Tallinnas ja Tartus (1826-1850)

Autor: Moonika Teemus

Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2005

136lk./2676lk./37168lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#7)

Arvate, et toas olles ei saa kaugetele maadele reisida? Saab kindlasti, kui mitte füüsiliselt siis vaimselt küll. Teada olevalt olla Jules Verne kõik oma reisi seiklusjutud kirjutanud toast lahkumata. Mõned päevad tagasi vestlesin ühe 80-aastase prouaga, kellel liikumisraskused ja seega eriti toast välja ei pääse. Kuid ta on omale leidnud alternatiivi reisimiseks, ta reisib google mapsiga, selle tänavavaatega. Ja kui lapselapsed kuhugi sõidavad, siis pidid nad olema samal ajal vestluses ja tema sõidab kodus google mapsiga sama teed kaasa. Selles raamatus kirjeldatud reisimiseks aga veel arvuteid ja televiisoreid polnud leiutatud ning reisimine ise oli veel suurtele massidele kättesaamatu. Kuid inimeste huvi võõraste maade kohta oli olemas. Seega oli lihtsam tuua erinevad kohad inimesteni kui viia inimesed erinevatesse kohtadesse üle maailma kohale. Selleks leiutatigi panoraamad, kosmoraamad ja dioraamad. 

Panoraama on ringjalt kulgev maal ümara hoone siseseinal. Kosmoraama on toapanoraama, st. väiksem, ei vajanud eraldi hoonet. Efekti saamiseks vaadeldakse läbi optilise seadme, aga pildid ise on siiski mitme meetri pikkused, paigutatud kaarjalt kasti. Dioraamas on lisaks maalile ka valguse ja heliefektid, sageli on maalid läbipaistvaks tehtud ja valgus sellele taha pandud. 

18. sajandi lõpul sai Inglismaal alguse uus linnakultuurile omane meelelahutuslik kunstivorm – panoraama. Järgmise sajandi alguses võitis see populaarsust kogu Euroopas ning kaugemalgi. Raamat annab lühiülevaate panoraama ja selle teisendite tekke- ja arenguloost, põhjalikumalt käsitletakse tollase Lääne-Euroopa vallutanud moehulluse ilminguid Tallinnas ja Tartus: kes olid kosmoraamade esimesed ja olulisemad sissetoojad, mida siinsele publikule näidati, kas ja kuidas see mõjutas kohalikke kunstnikke ning milles seisnes nende menu põhjus.

Arvatavasti jõudis sedavõrd palju kosmoraamasid Tallinna ja Tartu tänu sellele, et need asusid teel Peterburist Riiga ning kosmoraamad liikusid Euroopast Peterburi. Lisaks linnavaadetele oli ka mõningate losside, muuseumide jne sisevaateid ning maale tähtsatest sündmustest, eriti tsaaridega toimuvatest (matus, kroonimine). Ka mõned kohalikud hakkasid selliseid pilte maalima ning oma teoseid eksponeerima. Panoraamade ja kosmoraamadega seoses ei reisinud küll vaatajad, aga reisisid maalid ning kunstnikud, kes neid maale tegid. Seega reisimisega on see toas vägagi seotud. Huvitav lugemine oli.
 

Sada kuulsat naist

17./81. 100 kauneimat naist maalikunstis. 

Autorid: Anne Benthues, Winfried Maaß, Rolf Schneider ja Anna Sorge

Tõlkija: Marja Liidja

Kirjastus: Sinisukk 2008

208lk./4006lk./17644lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#10)

Kas inimene saab olla kuulus, kui me ei tea temast suurt midagi, vahel isegi mitte tema nime? Vaadake pilti ja kas te teate, kes on pildil? Muidugi teate, kes siis Mona Lisat ei teaks! On ju kuulus naine!? Käisin minagi mõned aastad tagasi selle kuulsa naise vastuvõtul Louvres koos suure hulga teiste inimestega üle terve maailma trügimas, et teda näha ja temast üks foto teha. Või ütlete, et mitte naine ei ole kuulus, vaid maal või kunstnik. Aga ilma selle naiseta poleks ju seda maali ka. Naine on ikka kõige alus ja kuulsuse allikas. Seega olen endiselt veendunud, et Mona Lisa on üks kuulus naine. Selles raamatus aga ei ole tema üksi. Siin on sada naist, mõned neist kuulsamad, mõned vähem tuntud. Kuid kõik nad on kusagil suurtes muuseumides ja galeriides ning iga päev käib neid vaatamas tuhandeid inimesi. Jah, nad on kuulsad, sest sageli tullakse muuseumi just nende pärast. 

Kunstiajaloo algusest peale on naised olnud portreekunsti inspiratsioon ja põhiteema. Nii oli erootilises antiikkunstis, vooruslikul keskajal, klassikalises renessansimaailmas, meelelises barokkstiilis, pöördelisel impressionismiajal ja muidugi ka 20. sajandi kunstnike silmis. Album pakub 100 naiseportreed, kelle ilu võib võrrelda tänapäeva iluideaaliga. Maalide seas on kuulsaid ja vaieldavaid, kuid ka neid, mis paistavad silma peene kunstilise teostuse poolest. Iga repro juures on muuseumi või galerii aadress, kus võib näha originaali.  

Mona Lisa ei ole tegelikult ainus, keda ma näinud olen, aga suurema osaga neist naistest ma pole veel reaalselt kohanud. Mõnda olen näinud pildi peal, kas mõnes raamatus või internetis. Mõned teosed olid aga mulle täiesti tundmatud, mis tähendab, et tuleb oma reisidel senisest rohkem hakata kunstimuuseume külastama, kuigi ma pea iga reis ikka üritan kavasse pista mõne kunsti või muu muuseumi. Aga nagu öeldakse, enne Pariisi käi ära Nuustakul. Ainus raamatusse pääsenud eestlane oli minu jaoks täiesti võõras. Ja ma ei mõtle vaid maali naisest, vaid ka kunstnikku - Karl Pärsimägi. Raamatu info järgi, peaks tema teos näha olema Tartu Kunstimuuseumis. Tõesti, seal on mul veel käimata. 

Raamatus on iga maali juures kirjas, kes on maalil või keda arvatakse seal olema, mida seal on kujutatud, kuidas oli ta kunstnikuga seotud ning kes on maalija, tema lühibiograafia. Raamat oli huvitav, aga tekst oli väga väikeses kirjas ja raamatu formaat suur, seega oli üsna halb lugeda kui silmanägemine ideaalne pole. Huvitav oli, et teatud detailidest olid eraldi suurendatud pildid ja selgitus, miks just neile peaks eraldi tähelepanu pöörama.

Kirjad Diegole

Rivera maalid: internet, kujundusgraafika: Daire

 5. Kallis Diego, Sind embab Quiela 

Autor Elena Poniatowska  

Tõlkinud Mari Laan 

Kirjastus Toledo kirjastus 2014

88lk./910lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse jaanuar: Ladina-Ameerika naiskirjaniku raamat

Héléne Elizabeth Louise Amelie Paula Dolores Poniatowska Amor, tuntud kui Elena Poniatowska (sündinud 19. mail 1932 Prantsusmaal Pariisis), on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik.  Ta on viljelenud peaaegu kõiki kirjandusžanre, sealhulgas romaane, novelle, luulet, esseesid, kroonikaid, lastejutte ja teatriadaptsioone. Tema looming peegeldab üldjoones Mehhikot ja mehhiklaste elu. Poniatowska on pälvinud Cervantese kirjandusauhinna. 

Diego María de la Concepción Juan Nepomuceno Estanislao de la Rivera y Barrientos Acosta y Rodríguez, tuntud kui Diego Rivera (8. detsember 1886 – 24. november 1957) oli kuulsaim Mehhiko muralist ja monumentalist. Rivera elas aastatel 1907–1921 Euroopas, pärast seda naasis ta Mehhikosse.

Angelina Beloff või Angelina Belova (23. juuni 1879 – 30. detsember 1969) Venemaal sündinud kunstnik, õppis Pariisis, elas ja töötas suurema osa oma elust Mehhikos. 

Angelina Belova - Quiela - saadab Pariisist kirju Mehhikosse oma abikaasale, hiljem ülituntuks saanud maalikunstnikule Diego Riverale. Kaheteistkümnes kirjas avaneb Quiela tundlik ja ennastsalgav natuur, tingimusteta armastus oma mehe ja tema ande vastu ning kirglik pühendumus kunstile, aga ka piinav üksiolek, lein, valusad ja ilusad mälestused, mille kõige taustaks on esimese ilmasõja järgne viletsus, vaesus, külmad talved ja tühi kõht ning kõrvaltegelasteks sajanditaguse Pariisi kunstielu säravad tähed. Kirjad muutuvad, kui alguses olid kindlad ja lootust täis, siis mida edasi, seda kõhklevamaks ja lootusetumaks need muutusid. Kuid armastus, igatsus ja mälestused jäid. Raamatu aluseks on tõestisündinud lugu ja inimesed, süžee aluseks kirjad, mille Angelina kirjutas Diegole, tõsi küll muudetult ilukirjanduslikeks, võetud on vaid idee ise, mitte otseselt kirjade sisu. Omapärane lugemine, aga vist siiski mitte päris minu maitse kuna midagi ju ei toimunud otseselt. Raamat täis valu ja igatsust ning ühe naise suurt ennastsalgavat armastust.