Järjekordne mõrv Inglismaal!

5./80. Mõrv Blackwater Bendis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused 2  

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2022

294lk./656lk./13407lk.

Lugemise väljakutse 2024: 14.Loe raamatut, mille kaanepildil on sinu lemmik aastaaeg 

Lugu läheb edasi esimesest osast. Stella viibib juba paar kuud Inglismaal New Forestis ning valmistub kihluspeoks krahv Atherly pojaga, kes on talle juba väga meeldima hakanud. Kuid tulevane ämm ei suuda leppida Stella ameerikaliku vaba olekuga ega jõua ära kahetseda, et ta poeg ei saanud omal ajal abielluda leedi Philippaga, kes on nüüd rikka lordi naine. Aga siis leitakse Blackwateri ojast Philippa mehe surnukeha ja kaunis, kuid salakaval leedi Philippa on taas vaba! Kas tulevane ämm ja Philippa saavad oma tahtmise, kas Lyndy laseb ennast taas Philippa võrku meelitada, kuidas õnnestub Stellal vastuseisud oma tulevase ämma, Inglise koorekihi ja oma isaga, kas kõik tegelased on ikka need, kellena nad esinevad ja lõpuks kes siis ikka on mõrvar? Palju küsimusi, kuid kõigile saab ka loo jooksul vastused. Taas on Stella see, kes taipab esimesena, kes on mõrvar. Nüüd ootab juba loo kolmas osas öökapil, kas Stella ja Lyndy jõuavad abiellu astuda või tuleb veel mõni laip nende teele ette?

Eestimaa ja Liivimaa maarahvast 17.-19. sajandil

14./61. Eesti talurahvas XVII-XIX sajandil. Uurimusi Läänemeremaade ajaloost V

Sari: Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised #784

Autorid: Herbert Ligi, Ülle Liitoja, Aadu Must, Tiit Rosenberg, Jüri Linnus

Kirjastaja: Tartu Riiklik Ülikool 1987

110lk./2481lk./10782lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #3 (ajalugu)

Kui teaduse alla oli mul kohe raamat teada, mida võtta ja lugeda, siis ajaloo raamatuid hakkasin otsima märksõnadega ajalugu ja artiklid. Ja tulemusena leidsin viis raamatut, mida pealkirja/tutvustuse järgi tekkis tahtmine lugeda. Selles osas teeb see väljakutse lausa karuteeneid - alguses pole midagi ja siis ühe otsimise asemel leiad terve virna ning jälle nihkuvad juba raamatukapil olevad jutukad muudkui sujuvalt edasi ja peab neid korduvalt raamatukogus pikendama. Aga jah, viimaste aastatega on tänu selle kirjastuse väljakutsetele mul tekkinud sõltuvus teaduslikematest raamatutest, on need siis ajaloost või mõnest muust valdkonnast. Samas muidugi kunagi ammustel aegadel peale kooli lõppu oli ju sooviks üldse Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, kuhu ma küll ei jõudnudki. 

Kuna selles väljaandes oli tegemist teaduslike artiklitega, siis oli raamat veidi kuivavõitu ja väga palju numbrilisi andmeid täis, eriti esimesed Ligi artiklid Lõuna-Eesti demograafilisest arengust 1711-1819. Katk oli just Eestimaal möllanud ja väga palju elanikkonnast surnud. Statistikast ning selle vahelt õnnestus väljalugeda mõned mõtted, millele pole varem mõelnud. Peale katkuaja lõppu väga suuresti suurenes pulmade arv ja seal olid nii peigmehed kui pruudid enamasti lese seisuses - ellujäänutel tuli edasi minna eluga. Ja järgmised aastad olid erakordse iibe aastad - väga suures osas sünde ja peaaegu olematud surmad - sest nõrgemad oli juba katk kõik viinud. Edaspidi pulmade-sündide ja surmade arv sõltus väga tugevasti ikaldustest ja epideemiatest. Pulmi peeti enamasti aasta viimastel kuudel, kui saak oli salve saanud ja kui see oli kehv, siis lükati pulmad edasi. Kui aga oli hea aasta ning pulmi peeti palju, siis järgmisel aastal kasvas kohe ka suuresti sündide arv. Ikaldused tõid samas kaasa järgmisel aastal surevuse kasvu, kuigi otseselt nälga surnute arvud olid väikesed, pigem võttis ikka mingi nakkushaigus nõrgenenud organismiga inimesi. Minu jaoks väga üllatav oli laste suremuse arv, teadsin küll, et lapsi suri palju, eriti kui mingi epideemia oli, aga, et pidevalt oli lapsi surnutest 75-85%! Teisetes artiklites vaadeldi hingeloendite usaldusväärsust, võrreldi erinevaid sünni-, abielu- ja surmameetrikaid nende loenditega, vaadeldi andmete klappimist ja mitteklappimist. Uuriti, millised mõisateenijad ja maakäsitöölised üldse olid sel ajal Eestimaal ja selgitati ka kuidas ja kust just sellised andmed on tulnud. Üldkokkuvõttes oli üpris huvitav lugemine. Ja mis veel oli huvitav, artiklite refereeringud lisaks eesti keelele olid muidugi vene keeles (nõukaajal ikkagi ilmunud), aga ka saksa keeles, mitte inglise, nagu tänapäeval kombeks. Lugeda soovitan siiski vaid tõsisel ajaloohuvilisel või kellel peaks olema vaja õpingutes selle valdkonna kohta materjali. Tuli meelde, et sai alles üsna hiljuti tööl otsitud ühele kooliõpilasele referaadi jaoks infot väljaannetest, kus on kajastatud millised mõisatöölised Eesti mõisates üldse olid tegevad.
 

Mõisamõrvad

4./51. Mõisahäärberi mõistatus

Sari: Cherringhami mõistatused #2

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards  

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

132lk./1846lk./10147lk.

11./58. Mõrv Morrington Hallis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused  #1

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

288lk./ 2134lk./10435lk.

Lugemise väljakutse 2024: 37. Kaksikud. Kaks raamatut, mille kaanepildid on sarnased, kuid autor erinev

Teise kaksikuks sobija leidmine võttis tükk aega aega. Muidu oli tunne, et neid mõisahoonete/lossidega krimkasid on palju, aga kui otsima hakata, siis sarnaseid nagu ei leidnudki eriti. Ütleme siis, et need leitud raamatud on kahemuna kaksikud. 

Tegelikult on neil raamatutel veel enam sarnasust kui vaid kaanepildis. Mõlemas on peategelasteks mees ja naine, kes pole hetkel krimiuurija seisuses ning tegevus toimub Inglismaal ning juba raamatu alguses toimub mõrv.

Mogdon Manori eakas omanik Victor Hamblyn sureb mõistatuslikus tulekahjus. Aga oli see õnnetus? Ohvri kõik kolm keskealist last, kes elavad Cherringhami külas, võivad olla pärijad. Ja nad võivad olla ka mõrvarid. Politsei ja tuletõrje arvab ühte, Jack ja Sarah teist... Muidugi selgub raamatukese lõpuks tõde. Hästi kiire lugemine, ei pea eriti süvenema ka, aga seda ei arvanud ära, mis siis tegelikult ikka toimus, lool oli vaatamata raamatu õhuksusele siiski mitu kihti ja pöördeid. Ootan selle sarja järgmisi raamatuid, need on väga lõõgastavad lugemised väsinult peale tööpäeva või õpinguid.

Kevad 1905: isa võtab vaba loomugatütre Stella kaasa Inglise maahäärberisse salapärasesse pulma. Kui ta aga Morrington Halli lopsakatele mõisamaadele pärale jõuab, tunnistab tema kalk ja ambitsioonikas isa, et ta ei kingi peigmehele ainuüksi oma parimaid ratsahobuseid, vaid on lubanud rahapuuduses vaevlevale Atherly krahvi pojale anda ka tütre käe. Suguvõsade vahel kuhjuvate kultuurilise kokkupõrgete taustal varjutab Morrington Halli skandaalne mõrvajuhtum. Kas isade tahtel kokkusobitatud pruutpaar leiab armastuse või võimaluse lahku minna ja milliseid intriige varjab veel see vana mõisahoone ja tema asukad ning külalised. Raamatus on tähtsal kohal ka tõuhobused ning võiduajamised. See sari on kuidagi minu pilgu alt üldse välja jäänud, kaks osa veel ilmunud ja nüüd mul raamatukapil ootel. Ei olnud selline hästi kiire lugemine nagu teine kaksik, samas selline mõnus ja humoorikas ning ajalooline. Mõnikord tekkis küll tahtmine neile Inglise aristokraatidele öelda, et tulge tänapäeva, ärge olge nii kitsarinnalised. Aga noh tegevus toimub ikkagi 120 aastat tagasi ja hea on mõelda, et eluolu on ikka mõnes asjas pikkade sammudega edasi liikunud. Peategelased olid mõlemad väga sümpaatsed ja mõned teised jälle väga vastumeelsed. Tegelikult olidki tegelased natuke liiga mustad ja valged, inimestes on ikka nagu rohkem halle toone ka. Soovitan sellistele romantilisema ja kergema krimi austajatele, kes ei taha lugeda vaid mõrvauurimisest, vaid keda köidab ka olustik ja tegelaste elu. 

Roimade pealinn Rõngu

28. Rõngu roimad

Sari: Kriminaalne raamatukogu #2 

Autor: Joel Jans

Kirjastus: OÜ Lummur 2023

174lk./4996lk.

Lugemise väljakutse 2024: 45. Ajalooline krimka

Nii ei tehta! No, olgu, tehakse, aga nii ei ole ilus! Lugejal on ka ikka närvid. Kus on järgmine osa? Millal see ilmub? Ei tohi sedasi raamatut ära lõpetada!

Raamat algab aastaga 1801 kui Rõngu kiriku ees peatub postitõld ja sealt väljub uus noor pastor Alexander Lenz, kes satub kohe kokku kummalise surmajuhtumiga, mida hakkab uurima. Ega esimene laip kaaslasteta jää ja esimene mõrvalugu teisteta. Kokku on kolm lugu, viimased kaks omavahel tugevalt seotud ja siis see jääb pooleli ka veel... 

Peab nentima, et eestlased on ikka üsna osavad selles ajaloolise krimi žanris viimasel ajal. Vaatamata siis sellele, kas mõrva uurib kirikuõpetaja, mõisahärra või apteeker. Kuna ka selles raamatus on tegemist mõisaeluga, siis tundub midagi sarnast Ain Küti Sagadi parunihärra lugudega, samas on siin uurijaks pastor, kes puutub kokku nii talurahva kui mõisarahvaga ja suhtleb mõlema poolega vabalt, kuna on hingekarjaseks mõlemaile. Pastor on ärgas ja sümpaatne mees, kes raamatu jooksul küll jõuab paarkümmend aastat vanemaks saada ja isegi pere luua. Mõrvu seega ei toimu ka liiga sagedasti ühe väikese Eestimaa maakoha kohta. Tegelased on ajaloolisest tegelikusest võetud ja tunduvad täiesti tõepärased. Kirjanik on ka enda suguvõsa juured sinna sisse kirjutanud. Ehk ongi ta saanud algse idee oma suguvõsa uurimisest? Mulle nende kodumaiste ajalooliste krimide juures meeldibki väga, et samal ajal taustal saab aimu ka mõisaelu igapäeva elust ja tolleaegsetest probleemidest ning inimsuhetest.

Alexander Magnus Karl Lenz (15. detsember/26. detsember 1777 Tarvastu – 15. detsember/27. detsember 1819 Rõngu) oli Eesti vaimulik. Ta õppis aastast 1795 (immatrikuleeriti 14. oktoobril 1795) Halle Ülikoolis ja aastast 1798 (immatrikuleeriti 11. aprillil 1798) Göttingeni ülikoolis. Ordineeriti 25. augustil/6. septembril 1801 õpetajaks. Ta oli aastatel 1801–1819 (introdutseeriti 22. septembril/4. oktoobril 1801) Rõngu Mihkli koguduse õpetaja. 

Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?

15./187. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal

Autor: Alo Särg

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

256lk./2932lk./41266lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)

Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.

Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.  

Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
 

Puhtaim aadlimaa terve maamuna peal

10./182. Eesti mõisad. Herrenhäuser in Estland. Estonian Manor Houses.

Koostanud Ants Hein

Kirjastus: Tänapäev 2004

272lk./1626lk./39960lk.

 

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#5)

Eestis on kunagi mõisaid olnud: 874 era- ehk rüütlimõisat, 165 kroonumõisat, 22 linnamõisat ja 13 rüütelkondade valduses seisnud mõisat, lisaks veel sadakond pastoraati ehk kirikumõisat. Tegu on olnud maaga, kus Esimese maailma- sõja eelõhtulgi püsis suurem osa varast ja võimust ikka veel mõisnike käes, või nagu on tõdenud baltisaksa ajaloolane Reinhard Wittram: "Eestimaa provints - too puhtaim aadlimaa terve maamuna peal." Eesti ajalukku on mõisad ja mõisnikud jätnud sügava jälje. Mõisad kui baltisaksa kultuuri iseloomulikemad mälestised. Kes teab, milliseks oleks mõisate saatus kujunenud kui neid ei oleks 1919. aasta maaseadusega riigistatud ning 1939. aastal ei oleks baltisakslased suures osas Eestist lahkunud. Nõnda leidub ka praeguses Eestis vaevalt mõnd teist liiki arhitektuurimälestisi, mida aeg oleks rohkem räsinud kui endisi mõisasüdameid. Enamik käesolevaraamatu fotosid pärineb ajast, kui taevas mõisate kohal püsis veel üpris pilvituna, sest muidu oleks pidanud panema raamatusse väga palju pilte varemetest. Kuigi oleks tahtnud näha tolleaegsete piltide kõrval siiski ka seda, millises seisus need olid raamatu väljaandmise ajal. Eriti kuna nii mõnegi mõisa kohta on teadmised, et peale raamatu väljaandmist 20 aasta jooksul on nii mõnigi mõisasüda taastatud ja ülesehitatud. Kuid kindlasti on ka neid, mis on rohkem hävinenud. Iga pildi juures on tutvustus, kelle omand see mõis on olnud, millal on teada olevalt esmane mainimine ja mis sellest mõisast sai peale 1919.aastat ning mis seisus on see raamatu väljaandmise ajal. Nendest jutukestest jäi veidi väheks, väga kuiv info oli ainult, aga eks see oligi üldine raamat vaid 250st mõisast jaotatult maakondade kaupa. Kel rohkem huvi saabki lugeda teistest mõisate raamatutest.

Esemed tutvustavad ajalugu

5./177. Baltisaksa esemed Eestis muuseumikogudes 

Autorid: Olev Liivik, Ants Hein, Tõnis Liibek

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis 2016  

96lk./608lk./38942lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#2) 

Raamat keskendub baltisaksluse kõrgajale 18. ja 19. sajandile ning 20. sajandi algusele. Väljaande lehekülgedele on valik muuseumikogudes olevatest esemetest, mille puhul on teada, et eseme tellijateks ja omanikeks, loojateks ja tarbijateks on olnud baltisakslased, eelkõige siis erinevatest mõisatest pärit olevad esemed. Kui on teada kindel ajalooline isik, kelle oma mingi ese oli, siis on juures lühidalt, kes ta oli. Juhul kui ese on seotud mingi mõisaga, siis kes olid seal mõisnikud ja milline oli mõisa saatus. Lisaks on iga eseme juures tema teekond muuseumi ja millises muuseumis hetkel seda säilitatakse. Esemed võivad vahel vägagi palju jutustada olles ise tummad. Hea, et ikka säilivad esemed ja kirjad kaugetest aegadest, sest näha esemeid reaalselt on ikka midagi muud, kui vaid lugeda nende kirjeldusi. Isegi pilt ajab asja ära. Raamat oli asjalik, aga jäi minu jaoks liiga õhukeseks, oleks tahtnud hulga rohkem esemeid näha ja samas ka iga eseme juures veidi rohkem lugeda. 

Mõrv Palmse mõisas!

 12./47. Kolme kaardi mõistatus

 Sari Sagadi paruni mõrvalood #4

 Autor Ain Kütt 

 Kirjastus Hea Lugu 2023

288lk./2228lk./10168lk.

Lugemise väljakutse:  1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Kui tihti kipuvad sarja raamatud vaikselt kehvemaks minema, siis selle sarja raamatud lähevad minu arust vastupidi iga raamatuga järjest põnevamaks ja paremaks. Aasta 1830. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Ja see on väga suur hoop eneseuhkuse pihta. Loo kulgemise ajaks on küll mõisahärra taas alkoholi kütkest välja pääsenud, aga raamatus on väga hästi tunda tema fustratsiooni, suurt kibestumist, eneseuhkuse valusat pihtasaamist. Seetõttu on naabermõisnikud võtnud nõuks Fockile Palmse mõisa piduüritusel üks vingerpuss mängida, kuid kõik läheb viltu, ning toimub mõrv, mille peasüüdlane näib olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Keerukaks teeb selle uus kohtu eesistuja, Idavere härra Gernet, kes ametlikku juurdlust läbi viies kipub Fockist ikka sammu võrra ees olema. Lisaks keerutavad segadust nii päästetud merehädalised, salakuulajad kui topeltelu elavad kohalikud mõisnikud ja nii on Fockil tükk tegemist taipamaks, et tegelikult on tapatööde taga hoopis suurem vandenõu. 

Autor on õppinud ajalugu ülikoolis, suunitlusega Eesti ajaloole ning töötanud mitmes muuseumis. Seetõttu on  raamatul tugev ajalooline taust ning see tundub olema kirjeldatud väga autentselt, tegelased on väga usutavad. Välja arvatud muidugi salapärane preili Maria Juliana von Nottbeck, kes tundub olema ebatüüpiline mõisapreili, lisaks on tema kapis ikka omajagu luukeresid, mida autor iga raamatuga natukese haaval paista laseb. Aga mis selles loos on tõde, mis vale, pole selge enne kui kirjanik sarjale punkti paneb. Selles raamatus läks Maria Juliana lugu vaid segasemaks ning tekib kahtlus, et see lugu, mille ta rääkis eelmistes raamatutes Fockile, pole sugugi täis tõde. Aga kuidagi peab ju põnevust sarja kulgedes üles kruttima ja kui Fock on selline üpris tüüpiline mees ja küllaltki läbinähtav oma tegemistes ja olemises, siis peab ju üks naistegelane see salapära ja põnevust tekitav tegelane olema. Igatahes paluks nüüd kiiresti järgmist osa sellele sarjale, lõpp jäi nii segase ja põneva koha peale...

Õhtused majad. Teine osa

 

5./140. Õhtused majad

Sari: Klassikalised lood

Autor: Eduard von Keyserling

Tõlkija: Tiiu Relve

Kirjastus: Eesti Raamat 1989

176lk./876lk./28654lk.

Käisin pojaga balletti vaatamas. Teadsin vaid, et pealkiri on Õhtused majad, lavastaja/koreograaf Tiit Härm ja Gustav Mahleri muusika. Eelkõige Mahleri muusika pärast läksingi, sest ballett ei ole just mu kõige esmane valik. Ei lugenud isegi tutvustust, millest ballett räägib, sest see on minu jaoks esmane balletti headuse mõõdupuu - saan aru, mis seal toimub, on hea. Mitte midagi ei saa aru kuigi on ilus vaadata - no siis on tantsuetendus, mitte ballett. Vaheajal selgus pojaga rääkides, et see on raamatu ainetel. Ma olen vist lapsepõlvest saadik hüpnotiseeritud - päästiksõnaks raamat. Igatahes ma kohe pean siis lugeda saama kui ma kusagil seda sõna kuulen. Nägin ka raamatu pilti - olin just hiljuti terve peotäie Klassikalised lood sarjas ilmunud raamatukesi T1 tasuta riiulilt endale koju toonud. Koju jõudes sirvisin need läbi ja üllatus - Õhtused majad ka nende seas. Seejärel tegin lahti Lugemise väljakutse grupi Facebookis ja esimene postitus, mis mulle sealt vastu vaatas - Õhtused majad. No kui sedavõrd ikka see raamat tahab, et ma teda loeksin, siis muud üle ei jäänud ja sai kohe järjekorraväliselt samal ööl alustatud. Üldjoontes sain balletis aru toimunust, armastusloost ja armunurkadest, aga see taustalugu, mis ja miks jäi selgusetuks. Selles suhtes oli väga hea seda raamatut lugeda, et andis ka balletielamusele juurde. Nüüd tegelikult tahaks isegi minna uuesti seda vaatama - oskaks detaile paremini tähele panna. Raamat ise on hea, hästi kirjutatud. Baltisaksa päritoluga kirjaniku jutustus elust baltisaksa mõisates, noorte ja vanade vastuoludest, armastusest, jõudeelust, masendusest, eluolust. Vanad tahavad, et siin maailmas midagi ei muutuks, kõik kulgeks aeglaselt ja rahulikult, rutiinselt nii, nagu on see kulgenud juba enne neid ja nende terve eluaja. Noored ihkavad elu, muutusi, sündmusi, võõraid paiku, aga nad on sõltuvuses vanadest ning seetõttu suures osas sunnitud elama just vanade kehtestatud reeglite järgi, alla surutult kuni ühel hetkel nad muutuvad ka ise vanadeks ja kõik jätkub. Kui muudmoodi sellest tardelust ei pääse, siis on vähemalt armastus ja armuintriigid need, mis toovad vaheldust. See raamat räägib küll armastusloo, aga samas ma pole päris kindel, kas ja kui palju selles oli päris tegelikku ja sügavat armastust, palju lihtsalt selle ettekujutamist. Igatahes soovitan lugeda, aga hoiatan, tõsine ja kurb raamat on.

Õhtused majad. Esimene osa

 

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Ballett:Õhtused majad

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 05.november 2022

autor: Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustuse ainetel

muusika: Gustav Mahler

koreograaf ja lavastaja: Tiit Härm

Esietendus 18. märtsil 2022  Rahvusooperis Estonia (Maailmaesietendus)

Peaosades: Jevgeni Grib, Laura Maya, Madeline Skelly, Vitali Nikolajev, Nelson Pena 

Draamaballett sügavatest tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest.

Estonia lehelt: Tiit Härmi loojakreedo on alati olnud inspireeritud usust ilu lohutavasse jõusse ja ballett on tema jaoks selle ilu üks selgemaid avaldumisvorme. Soov küündida reaalsest ja argisest, ajuti labasestki maailmast kõrgemale, püüelda suurte tunnete ning ülima ilu poole on iseloomustanud Härmi nii tantsija kui lavastajana. 

„Õhtused majad“ räägib baltisaksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Mahleri ja Keyserlingi loomingut ühendavad ühine elu- ja tegevusaeg ja kummagi sügav pühendumine oma maailmataju perfektsele väljendamisele kunstis. Mahleri muusika dramaatiline kirglikkus maalib balletilavale sügavad tunded, kire ja armastuse.

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Kui keegi oleks mulle veel mingi viis aastat tagasi öelnud, et ma lähen ise vabatahtlikult raha eest balletti vaatama, siis ma poleks teda kuidagi uskunud. Aga tõsi ta on, ise, vabatahtlikult ja pileti eest ka veel maksin. Läksin ilma lugemata sisututvustust, seega olin täiesti valge leht ja üritasin aru saada, millest nad seal tantsivad. Et kui saan asjast aru, siis on hea etendus, kui ei, siis kesisem. Sain aru. Vaheajal poeg ütles, et peaks raamatu läbi lugema, see pidada olema parem veel. Mulle tundub, et mind on lapsepõlves hüpnotiseeritud ja päästiksõnaks on raamat. Igatahes peale seda aju suudab ainult lugemisest mõelda. Aga hetkel ikka balletti ülevaade. Tantsisid. Ilusasti tantsisid. Ilus oli vaadata. Videokunst oli tagaseinal ka esindatud, mulle meeldis, andis palju juurde võrreldes tavalise lavaehitusega. Mulle meelis, võiks peale raamatu lugemist uuesti vaadata, siis saaks veel rohkem aru kes on kes ja mis rolli ta mängib ning mis parasjagu täpselt sünnib.