Üllatav teos, kus peategelaseks lapsed, aga mitte lasteraamat

7./216. Jääloss 

Sari: Ajast aega 

Autor: Tarjei Vesaas  

Tõlkija: Henrik Sepamaa

Kirjastus: Eesti Raamat 1979

224lk./1284lk./46506lk.

Eesti Raamatu väljakutse november: Põhjamaad

Tarjei Vesaas (1897-1970) on Norra kirjanik. Raamatus on viis novelli ja romaan Jääloss. Kõikides on peategelasteks lapsed. Minu jaoks oli üllatav, kuidas üks meeskirjanik tunneb sedavõrd hästi laste hingeelu. Minu jaoks olid need lapsed täiesti usutavad, mitte ei olnud lapsikud. Üks laps võib sellises olukorras, kuhu need lapsed seal sattusid, just toimida nii, nagu nad toimisid. On ju teada, et laps ei mõtle samuti nagu täiskasvanu. Tulekahju puhul täiskasvanu vaatab kuidas ta saab välja põgeneda, laps aga enamasti poeb hoopis peitu. Novellides oli mõnede lugude puhul, et ei, ma tahan rohkem teada, miks see ära lõppes juba. Aga järgmine, miks see eelmiste tegelastega ei ole, ma ju ikka tahan teada, mis edasi sai, kuidas neil edasi läks. Väga hea raamat, mulle jättis sügava emotsiooni. Mul peaks vist veel kusagil üks tema raamat oma õiget aega ootama, tahaks talt veel midagi lugeda.

Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal

13./146. Põhjamaad. Ühe regiooni portree

Autor: Rasso Knoller

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

192lk./3236lk./32288lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6) 

Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud. 

„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana selle saatusest sõltus.“
 

Ma reisin üksinda taevastele radadele

7./140. Ma reisin üksinda 

Sari Mia ja Munch #1

Autor Samuel Bjørk 

Tõlkinud Elvi Lumet 

Kirjastus Eesti Raamat 2017

384lk./1500lk./30552lk.

Lugemise väljakutse: 36. Raamat, mis võlus sind kaanepildi tõttu

Kaanepilt on just selline, mis ühe põneviku juures tekitab kõhedust. Ja sai seda lugema hakatud just ajal kui akna taga muudkui marutas ning vihma kallas. Raamat ise on vägagi põnev, aga samas liiga õõvastav. Mul pole muidu vägivallast ja tapmisest raske lugeda, aga laste vastane vägivald ja veel enam nende tapmine, on midagi, mis mulle vastu hakkab.  Ei lugenud raamatut haarates sisututvustust, seal oli küll hoiatus, mis toimuma hakkab. Norras leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud. Tema kaelas ripub silt „Ma reisin üksinda”. Kas mõrvar on kuidagi seotud kuus aastat varem röövitud lapsega, keda tollal ei suudetud leida, või on tapmise taga eraklik kogukond, kes elab lähedal metsas? Peagi kaob ka teine, seejärel kolmas ja neljaski tüdruk. Kõik nad leitakse tapetuna. Raamatus on mitu suurt läbivat teemat - laste hooletusse jätmine nende vanemate poolt, narkomaania, religioosne ajupesu, vanurite raha väljapetmine neid manipuleerides, vägivald, mis on suunatud laste vastu, lastetus, psüühilised häired. Kihte oli siin raamatus mitmeid, erinevaid keerdkäike ka, ka kõrvalliine, mis lõpuks ei osutunud oluliseks. Ka uurijad olid omaette isiksused, oma mineviku probleemidega, mis neid kohati rõhusid. Uurijad ei olnud pelgalt politseinikud, nad olid eelkõige kõik inimesed, kõik, kogu tiim. Kohati oli minu jaoks kummaline kuidas info omavahel ei liikunud, kuidas ei saadud vajadusel peauurijaid kätte, ei teatud, kus nad parasjagu on ja millega tegelevad. Põnev raamat, aga soovitada ei julge, jääb painama see lugu ajukurdude vahele pärast. 

Spekulatsioon Jeesuse teemal

 

2./137. Ringi lõpp

Sari: Bjørn Beltø #1

Autor: Tom Egeland

Tõlkija: Heidi Saar

Kirjastus: Ersen 2007

496lk./528lk./28306lk.

Lugemise väljakutse: 31. Lõpp hea, kõik hea, ehk loe raamatut, mille pealkirjas on sõna „lõpp“ (lubatud kõik käänded, vormid, tuletised)

Üks raamat ja üks mees. Kui palju raamatuid on kirjutatud neist tulenevalt, kui palju spekulatsioone, kui palju fantaasiaid. Neid raamatuid loevad ka inimesed, kes pole elus piiblit lugenud ega tea eriti midagi Jeesusest. Ja ikka ja jälle ilmub mõni taoline uus raamat. Lõppsõnas ütles autor, et läks hästi, et ta teos ilmus kaks aastat enne Browni "Da Vinci koodi", muidu oleks teda süüdistatud plagiaadis. Samas võib ju seda võtta ka teistpidi, hoopis Brown kirjutas plagiaadi. Või siis kirjutasid mõlemad ise, aga algdokumendiks, millest nende fantaasia välja kasvas oli piibel ning nad segasid asjasse mitmeid salapäraseid organisatsioone, millest me tegelikult ei tea sugugi palju täpseid fakte. Muidu nad poleks ju salapärased.

Ühel arheoloogilisel väljakaevamisel Östfoldis leiab grupp norra ja teiste riikide arheolooge kullast laeka, reliikvia. Selles kahe tuhande aasta vanuses laekas on peidus saladus, mille nimel võimsad jõud on valmis kaugele minema. Aga sedakorda teevad nad ränga valearvestuse. Nimelt jätavad nad kahe silma vahele romaani salaliku minategelase Björn Beltö – albiinost neurootilise arheoloogi.

Raamat iseenesest oli põnev kuigi aeglase kulgemisega ja menufilmi sellest kindlasti ei saaks. Pigem selline kulgemine, puzzle tükikeste otsimine ning puuduvate osade kohta fantaseerimine, et need tükid kokku saaksid üheks tervikuks. kohati muidugi hiljem selgub, et mõni tükk oli tagurpidi esialgu. Palju spekulatsioone, palju arutelu. Lõpp vajus minu jaoks ära, kuni avastasin, et see on tegelikult sari ja selles on tervelt 9 raamatut ilmunud. Eesti keelde järgmisi osasid vaevalt enam tõlgitakse. Loetav raamat, aga ei midagi eriti erilist ja ebatavalist.