Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #5 (populaarteadus)
Autor oli solvunud kellegi peale, kes nimetas paleontolooge margikorjajateks. No sel juhul on nad margikorjajad, kes tuvastavad, mis on margil selle liimipoolse külje järgi, ilma teist poolt nägemata. Palentoloogia on üldiselt mulle võõras teema kuigi ajalugu huvitab küll. Aga noh need kivistised, hallid ja igavad. Seda raamatut lugedes oli kahetine tunne. Huvitav oli sellest teemast lugeda ja kuidas üldse toimub palentoloogide töö (sorry, väga igavalt ja rutiinselt ja aega nõudvalt). Burgess Shalest polnud ma ka midagi oma elus kuulnud, nüüd siis vähemalt see lünk eemaldatud teadmistest. Samas nendest ebamaistest eelajaloolistest tuvastatud ja mitte nii hästi tuvastatud loomadest oli mu jaoks ikka veidi kole igav lugeda. Kuigi samas ma saan aru kuidas palentoloogidel võisid iga selle avastuse juures silmad põlema ja süda hüppama hakata küll. Seega läks mul selle raamatu lugemisega üksjagu aega, sest kohati ikka ei edenenud raamat sugugi. Viga muidugi minus, mitte raamatus. Õnneks oli sel rohkesti fantastilisi pilte, muidu vaid kirjelduste lugemisega oleks vist mul pooleli jäänud. Seega võib olla kui ma reaalselt seal kivististe ja nende väljapuhastatud tulemite seas oleks, siis äkki ei oleksi nii igav kui vaid lugedes. Ehk see ongi pigem visuaalne teema, mitte lugemise teema. Sest need tegelased seal piltidel olid küll ägedad. Eriti kui ma oma vaimusilmas nägin neid hulga suuremana veel. Saaks ikka õudsama filmi sealt vist kui see Jurrasic Park. Kuidas üldse geoloogilises ajaskaalas elurikkus kujuneb jäi aga ka peale seda raamatut ikka mulle täiesti müstiliseks teemaks. Minu arust on see läbi ajaloo lihtsalt suures osas oletuste rida olnud, kuidas keegi on suutnud veenvalt teistele seda ära seletada, kuid aja möödudes arvamused ja teadmised muutuvad ning asjad pannakse taas mingil muul moel järjekorda ning liikidesse ja hõimkondadesse ja ajastutesse.