Suurpere lugu Iirimaalt

2./226. Kas sa kuulsid, et emme suri ära?

Autor: Séamas O’Reilly 

Tõlkija: Riina Jesmin

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

208lk./528lk./49578lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#6) 

Nii, saan nüüd selle novembri oma surma ja leina teemaga ära lõpetada. Ja maha matta. Ja edasi pidutsema, sööma ja jooma suunduda. Tavaliselt ma oleks sellise pealkirjaga raamatu jätnud rahuga sinna, kus ma teda oleks näinud ja ei oleks lugeda võtnud. Eks see ema surma teema on ikka valus ka siis, kui sa ei ole viiene, vaid juba viiekümnene. Ja temast ei jää maha mitte üksteist vaid ainult üks laps. Taas õppetund, et ära hinda raamatut ei tema kaanepildi ega pealkirja järgi. Isegi tagakaane tutvustus pole just see, mis tegelikult võib raamatus olla. Tegelikult oli täitsa hea raamat ja kuigi see ema surma ja leina teema käis korduvalt raamatust läbi, siis pigem oli see ühe poisi Põhja-Iirimaal kasvamise lugu ja tema isa ja õdede-vendade oma. Samas minu jaoks isegi üllatavalt vähe sai lugeda just ta kümnest õest-vennast. Isast sai ikka parasjagu, samas rohkem kui isiksusest, mitte suurpere isa rollis ootamatult sattunud mehest. Ja poeg kirjutabki väga hästi sest, ega ta ju polnud vaid selles ühes rollis, ta oli ikka ise oma soovide ja olemistega ka olemas, ei taandunud pelgalt kanaema rolli peale naise surma vähki. Küllaltki palju saab lugeja aimu elust Põhja-Iirimaal ja katoliiklaste ning protestantide kiskumistest, Inglismaa vihkamisest, IRAst. Seda nii lapse silmade läbi kui juba mehena seda raamatut kirjutades ja asjadest veidi teistmoodi aru saades kui lapsena. Vaatamata pealkirjale ning pealkirja põhjustanud sündmusele, helge ja rõõmsates toonides lapsepõlve ja noorusaja mälestuste raamat ühelt väikesest poisist täismeheks kasvanult. Soovitan täitsa lugeda.
 

Kuidas aju leinaga toime tuleb

10./219. Leinav aju. Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime

Sari: Elav teadus #41

Autor: Mary-Frances O’Connor

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo 2023

206lk./1864lk./47086lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#4)

Minu esimene kokkupuude surmaga oli, kui ma olin 6-aastane. Mu 16-aastane täditütar sai õnnetuses surma. Kui läksime nende juurde koju pärast seda, siis ma mäletan, et maja, mis minu jaoks oli alati olnud rõõmus ja helge, oli äkki kuidagi muutunud valu täis ja süngeks. Mäletan seda tunnet siiani, kuidas ka maja, mitte vaid inimesed, mu arust leinas. Matuseid ise ma üldiselt ei mäleta enam, aga see leinatunne oli sedavõrd tugev tunne, et mäletan ka viiskümmend aastat hiljem. Muidugi ei jäänud see mul ainsaks korraks, kui surma ja leinaga pidin kokku puutuma. Järgmine mälestus on ajast, kui olin 12 ja vanaisa suri. Ma olin olnud vanaisa laps, sest kui oli meil abi vaja, siis vanaisa tuli alati meile Haapsalusse appi, vanaema jäi tädilaste jaoks Tartu. Ja kui ma Tartus vanavanemate juures olin, siis ikka jõlkusin vanaisa sabas, kuna tal oli rohkem aega mu jaoks ning ka ta tegi palju huvitavamaid töid kui vanaema. Ja siis vanaisa suri ning matustele ma ei pääsenud, sest sama päeva hommikul tõusis mul palavik üle 39 kraadi. Õhtul see salapärane palavik kadus. Arvan, et see oli mu aju kaitsereaktsioon, millegipärast ta tahtis mäletada vanaisa sellisena, nagu ta oli elavalt, mitte surnuna seal kirstus. Ka vanemana olen pidanud korduvalt leina üle elama. Kui vanaema suri, siis ma olin juba ise ema. Kuna ta suri meil kodus, siis alguses oli kõhe, ma polnud sedavõrd lähedalt surmaga kokkupuutunud ja hoidusin tema voodinurgast võimalikult kaugele. Aga siis ühel hetkel lihtsalt tundsin, et pean minema istuma tema voodile, kus ta suri ja seejärel saabus minusse koheselt suur rahu. No ja huvitav on veel see, et ma ei näinud kunagi vanaema unes peale tema surma, kuigi ta tihti ähvardas, et kui me sõna ei kuula, siis ta peale surma tuleb meid kummitama. Aga kui mul ema suri, siis hakkas ta kohe mul unenägudes külas käima ja oh üllatust, ta võttis ka vanaema kaasa (nad on ühele hauaplatsile maetud). Raamatus on öeldud, et lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö. Samas nagu minu leinakogemused näitavad, siis aju ei lahenda neid segadusi alati ühtemoodi, rääkimata siis veel, et ta teeks seda ühtemoodi erinevatel inimestel. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene. Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine. Kuidas aju otsib taga kedagi, kes kogu aeg on olnud ja siis mingil põhjusel enam ei ole (ja seda mitte leina või muu traumeeriva kogemuse tõttu), seda tean vägagi hästi. Mitmed korrad kogenud, aga ma olen saanud talle selgeks teha, et kannatust, kohe varsti on jälle kõik korras. Kuna aju on minu jaoks väga huvitav tegelane, siis oli ka see raamat piisavalt huvitav. Samas vist päris vabatahtlikult ei oleks seda raamatut kätte võtnud, selleks on liiga palju mu elukogemuses valusat surma ja leina teemat.