Kuvatud on postitused sildiga Draamateater. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Draamateater. Kuva kõik postitused

Eesti teatri ajalugu

5./52. Sonettide sarmikas daam
Sari: Elavik  #18
Autor: Iivi Lepik
Kirjastus: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2015
136lk./1035lk./9336lk.

Eesti ajaloo väljakutse märts: Eesti teatri ajalugu

Hakkasin otsima raamatuid märksõnade teater ja Eesti alt, mõned panin kõrvale, et võib olla ja siis jõudsin selle raamatuni ja koheselt teadsin, et see on nüüd see, mida ma lugeda tahan. Sest minu jaoks on Eesti naisnäitlejate esikolmik: Salme Reek, Silvia Laidla ja Ester Pajusoo. See on muidugi minu subjektiivne arvamus, eks neid häid naisnäitlejaid on olnud teisigi ja on ka praegu lavadel mängimas. 

See raamat on Silvia Laidlast (1927-2012).  Raamatu aluseks on Iivi Lepiku poolt 1999. aastal Andres Särevi Kortermuuseumis läbi viidud pikk intervjuu koos samal aastal toimunud avaliku kohtumisõhtu salvestusega. Silvia Laidla räägib avameelselt oma lapsepõlvest, näitlejaõpingutest GITISes ning selleks ajaks ligi 50 aastat kestnud teatritööst. Silvia Laidla töötas Draamateatris näitlejana aastatel 1953–66 ja 1983–92. 1966–83 oli ta Noorsooteatri koosseisus. Ta on teinud kaasa paljudes telelavastustes ja kuuldemängudes, esinenud ka filmides. Elu viimasel perioodil astus näitlejana lavale Dajan Ahmeti juhitud Salong-Teatris.

Silvia Laidla hääl oli midagi, mida ei ajanud ühegi teise inimese häälega sassi, see oli sedavõrd võimas ja omapärane. Ta mängis oma elu viimastel aastakümnetel tavaliselt küll selliseid pehmemaid rolle, aga sisemiselt tugevaid ja tahtejõuliseid naisi, sellisena tundus ta mulle ka ise. Kahjuks tema suurimad ja hiilgavamad rollid jäid aega, kui mind veel polnud või ma olin liiga noor, et neid näha. Ning kahjuks 60-70ndate etendustest on küll fotosid, aga salvestusi, nagu tänapäevastest etendustest tehakse, sel ajal veel ei olnud võimalik teha. Raamatu lõpus on 11 lehekülge tema rollide loeteluga! Väga mõnus lugemine ja paljude mälestuste elustumine tänu sellele raamatule.


 

Kui unistused muutuvad kohustusteks.

 

Fotod: Draamateater

Etendus: Meister Solness
Teater: Draamateater
vaadatud: 25.märts 2023
autor: Henrik Ibseni järgi
dramaturg: Siret Campbell
lavastaja: Mehis Pihla
Esietendus 22. oktoobril 2022
Näitlejad: Tõnu Oja, Laine Mägi, Kersti Heinloo, Märten Metsaviir, Helena Lotman ja Guido Kangur
 
Tunnustatud arhitekt Halvard Solness soovib oma karjääri suursuguselt lõpetada ning ehitada midagi, millest ta on unistanud kogu elu – linna kõrgeima torni. Ehitus on alanud, aga läheb plaanitust tunduvalt kallimaks ja ähvardab Solnesside pereettevõtte pankrotti ajada. Vanameister on otsustanud ehituse maksku mis maksab lõpuni viia. Solnessi poeg Ragnar ihkab isa varjust välja rabeleda ja end teostada iseseisva arhitektina, Solnessi abikaasa Aline püüab aga perekonda ühe katuse all koos hoida. Solnessi lugu on sellest, kuidas me inimestena käitume siis, kui elu justkui pudeneks peos peeneks ja järele ei jää midagi. Vana arhitekt hakkab teostama seda, mida ta on terve elu teha tahtnud, kuid aeg ja pere on muutunud, mitte miski enam ei soosi teda. Kõik üritavad ennast tõestada. Kõik igatsevad elu. Noored tahavad olla paremad kui vanad. Ja vanad… ei taha olla lihtsalt „vanad”. Igavene põlvkondade konflikt, kus on siiski lootust ja armu. 
Kõigil on omad nooruseunistused, nägemused, kuid paratamatult elu tõmbab tihti neile vee peale. Tihti unistused muutuvad argisteks rutiinideks, kohustusteks. Lavastusest kajabki läbi, millal see muutus kõik kohustuseks? Unistus oma arhitektuuribüroost, oma loomingust, edust, meeldivast tööst ja hall argipäev oma ehitusel tekkivate probleemidega, rahamuredega, loomingu õhulosside maisteks majadeks muutumisega. Võib ju unistada suurelt, aga kui kopp lüüakse maasse, siis muutuvad unistused reaalsusteks ning tihti need pole enam kaugeltki need, mis olid unistustes. 
Põlvkondade konflikt on ellu sisse kirjutatud. Tihti see ongi elu edasiviivaks jõuks kui noored ei taha enam nii, nagu kogu aeg on olnud, tahavad muutusi. Noortel on oma nägemus, vanadel oma. Noored tahavad lennata, jah hoolimata kukkumistest, on siiski vaja noortel lennata üritada ja oma katsumused kätte saada. Vanadel on mälestused enda noorpõlve raskustest ja nad nii kangesti tahaks oma järeltulevat põlvkonda sellest säästa. Elada edasi oma unistustes ja mõelda, et nad pole veel vanad ja mahakantud. 
Väga head näitlejatööd nii vanadelt kui noortelt näitlejatelt. Väga tõetruu. Kõik tegelased olid omaette karakterid, kõik oma vooruste ja puudustega. Kõik mängisid oma osa väga usutavaks, et jah, just nii võiski see elu seal olla. Etendus, mis paneb mõtlema ja kaasaelama nii noortele kui vanadele.
 
 

2023 aasta ka teatriga avatud

 

Pildid: Draamateater

Etendus: Igatsuse rapsoodia

Teater: Draamateater

vaadatud: 17.jaanuar 2023

autor: Brian Friel

lavastaja: Priit Pedajas

Esietendus 4. septembril 2021 Draamateatri väikeses saalis

Näitlejad: Ülle Kaljuste, Raimo Pass, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann, Mari Lill

Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadi asukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks.

Täiesti vana kaardiväe etendus. Näitlejate keskmine vanus 61 ja kui jätta kaks kõrvalisemate osade noort näitlejat välja, siis koguni 69. Nende näitlejate puhul võib küll öelda, et ajaga lähevad ainult paremaks. Väike saalis mängis väga hästi lisaks tekstile ka miimika, sest öelda ühtesid ja samu sõnu võib öelda miimikaga nii, et neil on hoopis erinevad sõnumid. Nalja oli omajagu, aga ka väga tugev tõsine taust. Tegevus toimus pansionaadis - vanadekodus, kus peategelane meenutas oma minevikku ja naasmist kodumaale ja kodumajja venna juurde. Igal tegelasel on oma minevik, millest nad ei taha lahti lasta ning elavad oma mineviku ulmades. Kui mäletatakse ainult parimat oma elus ning kehvem osa mõeldaks paremaks. Cass võitleb visalt, et mitte langeda minevikku kuid etenduse lõpuks annab ka tema alla ning leppides jõuab mineviku ulmadesse nagu teisedki tegelased. 

Seda etendust ei tasu vaatama minna niivõrd etenduse enda sisu pärast kui võrratute näitlejatööde tõttu, kuigi ka sinu paneb mõtlema. Vanematele inimestele kindlasti arusaadavam, mõistetam ja südamelähedasem lugu kui noortele.