Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: raamat kirjastuselt Raudhammas
Esimene raamat sellest sarjast meeldis mulle väga, teine meeldis ka, aga kolmas nojah, meeldis vähe. Kas oli probleem selles, et eelmiste lugemistest oli juba liiga palju aega möödas või see osa oligi liiga veniv ja venitatud. Alguses läks muidugi aega, et meelde mälusoppidest tuletada, kus see lugu pooleli jäi ja kes oli kes ja kuidas nad täpselt olid omavahel seotud, aga siis ei tahtnud ega tahtnud see lugu kuidagi käima minna, muudkui venis. Tekkis juba kohati tunne, et kirjanik ei suuda oma tegelastest kuidagi lahti öelda ja seetõttu lükkab ja lükkab seda lõppu edasi. Lugu ise ei olnud paha, eriti kui arvestada, et tegemist on siiski väga noore autoriga. Aga kui siit kolmandik välja rookida, siis läheks tegevus ehk käima ja lisaks autorile köidaks see raamat rohkem ka lugejat. Või noh vähemalt sellist kriitilist lugejat, kes tahab sündmuste virrvarri ja tegevust, mitte uinamuinat. Vähemalt mitte fantaasiapõnevike puhul.
Selles osas jõuab lõpule Säde Oja teekond tavalisest
inimesest Viimase Hingelinnuni. Säde on lõpuks pühitsetud Eesti Eriliste
Eriüksuse agendiks ja koos oma partneri, hundimoonduja Susiga, peab ta
taga ajama müstiliste ja eluohtlike helendavate kapslite jälgi, mis
annavad nende tarbijale hetkeks erilised võimed ja mis ohustavad tervet
riiki. Samal ajal hakkab Marimetsa kliinikust vargsi levima uus
mõistatuslik haigusepuhang, mis röövib erilistelt nende võime ja
ähvardab paisata kaosesse hapra tasakaalu, mille nimel Säde on kolm
aastat võidelnud.Mängu sekkub ka salapärane Hõberebane.