Prydaini kroonika lõpuraamat

29./307. Kõrge Kuningas

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #5 

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Urmas Rattus, Kirsti Ruul

Kirjastus: Tiritamm 2003

232lk./ 4635lk./53042lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

 

Ja saabki Prydaini kroonika saaga oma lõpplahenduse. Taran jõuab oma mehistumise õpirännakult koju tagasi. Ka Eilonwy on tulnud tagasi oma printsessiks õppimiselt. Rõõmsat kojujõudmist ja sõpradega taaskohtumist katkestab sündmus, et mõõk Dyrnwyn, võimsaim relv Prydainis, satub Surma Isanda Arawni valdusse. Surma isand Arawn on muutunud liiga võimsaks ja üritab vallutada Prydaini maa. Seega prints Gwydion kutsub kokku üle maa sõjaväe, et asuda võitlusse Arawni kohutavate vägedega. Muidugi osalevad selles viimases sõjas kõik varasemalt tuttavaks saanud tegelased, paraku ei jõua kõik siiski raamatu lõppu välja. Või siis, jõuavad, vaid ainult teiste mälestustes. Kuidas lahing kulgeb ja kes võidab, kes kaotab ning mis hinnaga peab ise lugema. See sari on enamvähem sama vana kui mina. Esimene raamat 2 aastat vanem ja viimane raamat 2 aastat noorem minust. Tean, et esimest osa olin lugenud kui need ilmusid eesti keeles, võib olla ka teist, aga mitte rohkem. Mulle see sari meeldis, hästi seikluslik, põnev, ei mingit jokutamist, kogu aeg midagi toimus. Tegelased olid väga värvikad oma puuduste ja headustega. Sageli olid need kõige suuremad hädaldajad ja pealtnäha nõrgukesed lõpuks veel kõige julgemad ja tegutsejamad kui olukord nõudis. Prydani kroonika kõrval oli see Tarani suureks kasvamise kroonika. Kui esimesed paar raamatut olid lastekirjandusse kuuluvad, siis viimane kindlasti ei ole enam lastekirjandus, see ikka pigem juba täiskasvanutele. Lugeja peaks Taraniga koos kasvama, et olla õiges vanuses ja lainel. Soovitan kõigile, kellele meeldib seikluslik fantaasia, George R. R. Martini ja J. R. R. Tolkieni teosed. See sari on veidi kergem lugemine, sest siin pole nii palju tegelasi ja sündmusi reas kui eelneval kahel autoril, seega sobib ka ulmeseikluste maailmas alustajatele.

 

Sarjal on ka inglise keelne fännileht: Chronicles_of_Prydain

Noorukist kasvab täismees

28./306. Rändur Taran

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #4  

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 2001

224lk./4403lk./52810lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Kui eelmises osas läks Eilonwy Mona saarele printsessile kohast olemist õppima, siis selles osas on ta endiselt saarel ja õpib seda kõike. See osa on Tarani eneseotsingute raamat. Ta lahkub kodust, et teada saada, kes on tema esivanemad, kes ta ise on. Kui raamatu alguses lahkub segaduses nooruk, siis raamatu lõpuks on temast saanud eneseleidmise raskel teel täismees. Seda osa ei tahaks kuidagi enam lastekirjanduse alla panna, noorsookirjandus võib olla jah, aga sobilik täiesti täiskavanutele. Kui kõikide osade juures on olnud kirjas, et neid võib lugeda ka eraldi, siis see osa on kindlasti kõige enam selline eraldi loetav raamat, kus peamiseks ikka ühe noormehe eneseleidmine, sõprus, hoolimine, tööoskused. Raamat, milles on võrreldes teistega rohkem sees elutõdesid. Üks neist selline, mida minu kursakaaslane oma motoks peab: Usalda elu! No ma siis usaldan, et koolitöödega ei tule kiirustada vaid lugemine on hetkel tähtsam, ju siis ehk tuleb ka motivatsioon koolitöödeks tagasi (või läheb täiesti ära, kui elu nii tahab). Raamat, mis sobib ennast otsivatele noortele lugeda, sest siin on lisaks fantaasiale ja seiklustele ka palju tarkust sisse põimitud. Nüüd veel vaja lugeda kuidas see saaga omale lõpu leiab.

 

Seiklused jõuavad printsessi LLyri lossi

27./305. Llyri loss

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #3

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Epp Saarman

Kirjastus: Tiritamm 2001

183lk./4179lk./52586lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Igaühele meist saabub kord aeg, mil peame olema midagi enamat sellest, kui oleme praegu. Ja seetõttu saadetakse selles osa printsess Eilonwy Mona saarele printsessiks olemise kombeid õppima, kuidas ikkagi olla tõeline daam. Taran ja Gurgi lähevad teda saatma. Kuid muidugi ei ole kõik nii ilus ja ohutu kui paistab ning sõbrad sattuvad taas seiklustesse ning võitlustesse. Selles osas tulevad juurde veel mõned olulised tegelased sarja ning selgub Eilonwy päritolu. Selles osas ei ole tegemist enam lastega, nüüd on tegelased sirgunud noorukiteks. Põnevust jätkub, seiklusi jätkub, taplusi jätkub. Hoogne seikluslugu taas, lugeja ei saa hingetõmbe aega, tegelastest rääkimata. Just sellised lood, nagu mulle meeldivad. Lugudes on maagiat, aga muus osas toimub tegevus täiesti reaalsel tasandil. Värvikad tegelased oma headuste ja puudustega. Kas ühest metsikust printsessitüdrukust on ikka võimalik kasvatada printsessdaami, kes vahetab mõõga ja seiklused tikkismitöö ja reveransside vastu. Kas suurus loeb midagi või on hiiglaseks kasvanud kääbus ikka samasugune olenemata oma kasvust? Kas koos füüsilise kehaga kasvab ka iseloom? Raamatust saab ka teada, kas kaanepildil olev kass on kasvanud hiiglasuureks või siis hoopis Taran jäänud kääbuseks. Seiklusfantaasia austajatele olenemata vanusest.  

Kuidas tappa elavaid surnuid?

26./304. Must pada

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #2

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 1999

205lk./3996lk./52403lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Pajasigidikud, keda ei ole võimalik tappa, sest nad juba on surnud. Surmamaa Annuvini isand Arawni käes on must pada, millega teha pajasigudikke ning viimasel ajal nende kogus on järsult suurenenud. Selleks käivad ta käsilased inimesi röövimas ja tapmas. See otsustatakse peatada ning pada röövida, seega algab eelmisest osast tuttavate tegelaste uus seiklus, uus võitlus. Eepiline fantaasia, milles peategelased on segatud suurde võitlusse kurjade, üleloomulike jõudude vastu, kuhu on põimitud teemad vande andmisest, eneseohverdusest, au ja aususe eristamisest, lojaalsusest ja sõprusest ning võimunälja ületamise tagajärgedest. Prydain on väljamõeldud maailm, kuid selle eeskujuks on võetud Wales oma mütoloogiliste olendite ja legendidega. Raamat on väga seikluslik ja üsna kiiresti saavad kõik tegelased omasteks, nad on kergesti tekkima oma vaimusilma ette, nii, et raamatut lugedes hakkas nagu film peas jooksma. Selles osas on Taran veel poiss, kes peab vastu astuma kurjale ning panema väärtushinnangud kaaludele, mis on olulisem, kui kõik on väga oluline, kuidas valida, kui valik on üsna võimatu. Väga põnev sari nii noortele kui ka täiskasvanutele. Ja see on alles sarja teine raamat! 

Seiklused lähevad lahti

25./303. Kolme raamat

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonika #1

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 1999

200lk./3791lk./52198lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

«Kolme raamat» on esimene ameerika kirjaniku Lloyd Alexanderi loodud fantaasiamaa Prydaini viiest kroonikaraamatust. Vana võluri lahtipääsenud oraakelsiga otsides kohtab nooruke seavardja-sell Taran mitmeid huvitavaid tegelasi, saab endale häid sõpru ning satub seikluste keerisesse, koguni võitlusse kurjusevürsti käsilase Sarvilise Kuningaga. 

Prydain on Walesi järgi loodud fantaasiamaailm, kus tegevad on igasugused müstilised olendid ja inimesetel on erinevaid võimeid. Lisaks võluvõimetele tuleb aga lugudes vägagi kasuks, kui osata võitluskunste, sest paras madin käib loos pidevalt. Pahad ja head põrkuvad ja üritavad vallutada või päästa maailma. Taran on terane poiss, kes teadmata, kes ta on ja kelle juures siis täpselt ta kasvab, satub seiklustesse, kus ta peab tulema toime nii iseenda kui ümbritsevatega, muutma oma eelarvamusi, õppima võitlema nii sõna kui teoga. Julgust ja südikust poisil jätkub, kuigi alguses tundub ta olema üks paras pisike tossike. Kuid ega üksi ei saagi olla maailmas vägev, ikka tuleb kaaslasi leida ja nendega jõud ning mõistus ühendada. Eriti siis, kui sa pole suur ja vägev kangelane ega võlur. 

10+ vanusele on need täiesti parajad raamatud ja nagu näha, siis sobivad väga hästi ka 50+ vanuses. Tegelikult ma mäletan, et siis, kui mu laps oli 12+ ja see sari ilmus, siis ma lugesin tema kõrvalt ka mõned raamatud, aga ei mäleta enam, kas kogu sarja, vist mitte. Ja raamatu tegevus oli üsna võõras, vaid paar tegelast kerkis mälust ette, et neid ma ju tean. Mõnus ühe õhtu raamat, soovitan fantaasiapõnevike austajatele. Neile, kellele Potteri raamatutest meeldis üle kõige just igasugused võitlused sellega, kelle nime ei tohi nimetada. Siin on esimeses raamatus selliseks tegelaseks Arawn, kelle käsilaseks on ka Sarviline kuningas. Või siis neile, kellele meeldivad Kuningas Arthuri lood. Mina jätkan selle sarja lugemisega.

 

Armastusulme

9./287. Kuigi sa proovid olla hea

Autor: Triinu Meres

Kirjastus: Varrak 2019

247lk./1580lk./49987lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 detsember: Raamat, mille autoriks on üks raamatusoovitusi jaganu (veebruaris)

Tegelikult sobiks see raamat ka veebruari (Triinu ise soovitas) ja oktoober (kirjastuselt Varrak).

Kolm lugu Kuuevalla kuningriigist. Mida lõpupoole siis aina rohkem tuli mõte, et miks see on üldse ulme? Et väljamõeldud kuningriigis? Ja, et sellist matriarhaadi laadset ühiskonda pole olemas? Kui see välja arvata, siis tegemist oli pigem armastuslugudega. Armastus keelatud isiku vastu oli see, mis oli peamine, mis oli loo kese. Kõikesalgav armastus vastuolus reeglite maailmaga. Armastus mehe ja naise vahel, vendade armastus, inimarmastus. Armastuse liike on palju ja neid oli siin teoses ikka omajagu. Inimsuhted suures osas toetusidki siin erinevatele armastustele. Inimeste rasked valikud, sest kas olla truu oma armastusele või reeglitele? Mõlemal juhul saab keegi haiget, keegi kellega sa oled seotud. Kas mõõk on lahenduse tööriist või hoopis ajab asjad keerulisemaks? Natuke jäi mulle see matriarhaalne ühiskond segaseks, kui pere kõige tähtsam oli esimesena sündinud tütar. Kui tema päris lossid ja maad, valis omale kaasa, kellest ei saanud täisväärtuslikku meest enne, kui ta oli sigitanud esimese tütre. Siis miks valitses ikkagi mees, esimese tütre isa või abikaasa, mitte see tütar ise? Tütrel polnud siis enam mingit sõnaõigust ja pidi alluma täiega meeste võimule? Minu jaoks oli siin mingi vastuolu, aga ju see oligi taotluslik, vastuolu meeste ja naiste maailma vahel, vastuolu mõistusega ja tunnetega valitsemise vahel. Mulle üldjoontes see raamat meeldis, ainult viimase loo kaks lõppu oli mu arust natuke häiriv, nagu kirjanik ei oleks osanud lõppude vahel valida ja ei suutnud lõpuks kumbagi kustuta nupu alla saata. Mina oleks jätnud teise lõpu ja vahepealse lihtsalt ära kustutanud, oleks selgem ja loogilisem ehk olnud. Olgu, esimene lõpp oli siis meestemaailma lõpp ja teine naistemaailma jaoks. Aga see on nüüd selline ulme, mida sobib lugeda ka neil, kes ulmet muidu ei loe.

Kes on nõidur?

19./278. Viimane soov

Sari: Nõidur 1  

Autor: Andrzej Sapkowski

Tõlkija: Aarne Puu

Kirjastus: Varrak 2021

288lk./3249lk./48407lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: Raul Sulbi soovitab

Olen palju kuulnud ja lugenud sellest sarjast, aga ise kätte võtnud veel ei olnud. Seetõttu mulle meeldivad need väljakutse soovitused, et lõpuks ometigi jõuan nende raamatuteni, mida võiks lugeda, aga kogu aeg on teised ees olnud ja pole lugemislaua lähedalegi jõudnud. Õnneks see raamat nüüd jõudis. Midagi taas minule meeldivat ulmet. Seiklusulme, kus parajalt madinat, parajalt psühholoogiat, parajalt tundeid, parajalt intriige, parajalt kangelaslikkust, parajalt üleloomulikkust, parajalt nõidust ja parajalt fantaasiat. Kõike parajalt, ei midagi liiga palju või midagi täiesti puudu. Sel aastal olen avastanud mitu Poola kirjanikku ja kõik on meeldinud, kaasaarvatud see raamat ja kirjanik. Millal nüüd leida see aeg, millal edasi Nõiduri tegemistest lugeda, kuigi raamat läks üllatavalt kiiresti ja ladusalt, õhtul oli raske käest ära panna.

Kas mõõgad on alati neetud?

7./266. Murtud mõõk

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteosed  

Autor: Poul Anderson

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 1999

194lk./936lk./46094lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia 

 

Jätkan siis ulmeseikluste rajal. Kuna Moorcock sain ühele poole, siis alustasin Andersoniga. Kohe võin öelda, et Andersoni lugemine läks mul kiiremini ja kergemini. Kuigi lugedes tuli hästi palju paralleele mu jaoks mõlema kirjaniku teostest. Selles loos siis tegevad nii inimesed, haldjad kui trollid. Ja inimesed, need on nii haldjate kui trollide poolt lükata tõugata ja manipuleerida. Kui me muidu oleme harjunud lugema, et haldjad on sellised õrnad ja head ja ilusad, siis selles loos pole nad midagi etemad kui trollid. Just haldjapealik on see, kes munsterdab valmis vahetise, kelle ta jätab vastsündinu asemele, kelle ta siis omale koju kasvatada võtab. Vahetis - trolli ja haldja laps, kasvab inimperes ja keegi ei saa aru, miks ta on pahatahtlik ja miks loomad teda ei salli. Loo käigus muidugi jõuavad poisid vastakuni ja seda erinevate poolte ridades. Kui palju loevad ikkagi geenid ja kui palju kasvatus, kas trollid ongi haldjatest palju erinevad, kaos ja kord, kas kumbki pool saab võidu? See kaose ja korra vastuolu oli juba Moorcocki raamatutes ja ka siin raamatus on kord üks, siis teine peal. Kas seda just kaoseks ja korraks siin nimetatakse, aga nimeta kuidas tahad, maailm on ikka kahest poolest olenev, ei saa üks ilma teiseta eksisteerida. Selle loo juures on ainsad sümpaatsemad tegelased inimesed, kes aga on nõrgad ja ei suuda muude olendite maailmas ennast kehtestada. Lugu oli haarav ja nüüd ootab veel mitu sama autori raamatut kapi peal lugemist. 

Neetud abimees

4./263. Musta Mõõga needus

Sari: Elrici saaga #5

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2001

144lk./477lk./45635lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Põhimõtteliselt ühe soojaga sai siis terve sari loetud, või vähemalt see osa sarjast, mis eesti keelde on tõlgitud. Elric ei pääse ka selles raamatus võitlustest ja naistest ja võlurist. Selles raamatus seikleb ta võlutud metsas, võitleb surnutekuningaga ning kohtub võluriga, kelle hing asub kassi kehas. Peale selle leidub raamatus üks ilus armulugu, mis ometi kord võiks tuua rahu Elrici hinge. Ühest küljest on raskem alustada taas võitlust, kui oled saanud maitsta teistsugust rahumeelset elu, teisest küljest oled rohkem motiveeritud võitlema, kui ähvardatakse just seda, sinu rahuliku elu edasist võimalust. Samas ei pea Elric võitlema vaid oma väliste vastastega, vaid ka sisemistega. Ma arvan, et kui Elric oleks teadnud kuidas asjad edasi arenevad, siis oleks ta ehk mitmelgi juhul käitunud teisiti, valinud muud võimalused. Aga selline see elu (olenemata kas raamatus või päriselt) juba on, et me ette ei tea, mida üks või teine asi meie elus tuua võivad, kuidas mingi hetk või tegevus või tegematus võib muuta edaspidi paljut. Aga kogu sarja iseloomustus: veri, laibad, võimuvõitlus ja ilusad naised. Võlukunsti ja needust ka omajagu seas. Ma arvan, et see on vaid teatava lugeja, isegi mitte ulmelugeja, tassike teed. Pigem sellise Põhjala mütoloogia ja saagade lugeja jaoks sari. Aga mulle täitsa need raamatud meeldisid, vahel oleks küll tahtnud ise sellele Elricule ühe tou anda, vahepeal hakkas nagu mõni asi korduma ja viie raamatuga ma arvan, et see lugu juba ammendaski ennast, rohkem vist ei viitsiks lugeda. Aga see tõi mind piisavalt ulmeseikluste kirjanduse rajale nii, et nüüd kui Moorcockiga lõpetan, siis Andersoniga jätkan samas vaimus.

 

Mitu korda peab ühte võlurit maha lööma?

3./262. Rändav kindlus

Sari: Elrici saaga #4

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

159lk./333lk./45491lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Taas kolm lugu Elricist. Esimene lugu algab... ja nii lahkus Elric Jharkorist jälitama teatud võlurit, kes oli, nagu ta väitis, põhjustanud talle pisut ebamugavusi... See jälitamine ja võitlus ongi selle raamatu läbiv teema. Kui juba tundub, et Elric saab võidu, siis ikka suudab Theleb K'aarna taas kaduda ning kõik algab otsast peale. Mõlema eesmärgiks on teine hävitada. Ja taas on ilusad naised need, kes kõiges süüdi on. Sest nendest saab alguse kas pime armastus või sügav vihkamine. Palju verd ja laipu, seega see on midagi, mis nõrganärvilistele ei ole soovitatav. Samas kui lugeda seda nagu vanaaegset saagat, mis toimub kusagil kaugel nii ajas kui ruumis, siis need laipade mäed üldse ei häiri. 

Saagades ei ole alati kõik mõistusepärane

1./260. Valge hundi saatus

Sari: Elrici saaga #3

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

125lk./ 125lk./ 45283lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Kolmas osa sarjast loetud, veel kaks ootel. Selles raamatus oli neli lugu. Üks Elricu eelsest ajast ja kolm Elricu saaga lugu. Verised, julmad, intriige täis lood. Esimene lugu oli minu jaoks kõige mõistetamatum. Kui siiani Elric mulle pigem meeldis, siis selle looga ta tõmbas endale vee peale minu jaoks. Ma ei saa siiani aru, miks oli vaja minna oma rahva vastu, võidelda nende vastu, kes võib olla olid  tegelikult tema poolt, olnud tema sõbrad ja kelle kohta ta hetkel ei teadnud, kas nad oleksid olnud tema sõbrad ja pooldajad edasi ka või olid tõesti liitunud tema vaenlase, Yyrkooniga. Samas ta ju ise jättis Yyrkooni enda asemel aastaks valitsema teades, et see mees üle kõige ihkab ise olla riigi valitseja ja on juba eelnevalt üritanud teda tappa ja ta riik üle võtta. Olgu, saagades, mille alusel see ulmejutt on kirjutatud, ei ole ka alati kõik loogiline tänapäeva inimese jaoks. Eks sel ajal oli just tugeva õigus see, mis suures osas valitses. Kes oli tugevam ja osavam, see teised maha nottis ja ise pukki tõusis. Ja kui olid juba pukis, siis võisid valitseda just nii, nagu hing ihkas. Kui ei olnud ja soovisid sinna jõuda, siis polnud lugu kui pikk ja sügav verejälg sind troonini viis. Tähtis oli troonile trügija ellujäämine, mitte tema sõprade ja pooldajate, rääkimata vastaste ja vaenlaste ellujäämine. Üle laipade sihi poole. Täpselt selline seekordne lugu oligi. Aga kas ta sihile ka jõudis või ei, eks seda peab soovija ise lugema. Teises kahes loos on Elricu palkajad ja meelitajad kaks ilusat naist, kes meelitavad Elricu oma soovidesse ja võitlustesse. Kaose ja korra vahekorra tasakaal on mõlemal korral ohus ja erinevad jõud püüavad seda enda poole kallutada või lihtsalt segadust tekitada. Ilma suurte veriste võitlusteta ei saa ka nendes lugudes läbi. Ma mõtlesin, miks need Elricu lood mulle siiski meeldivad, olgu see üks lugu oli üle minu arusaamade, aga üldiselt need vaatamata oma verisusele, taplemistele, kohutavatele olenditele ja kõigele muule, ikka meeldivad. Kuna mulle meeldib Põhjala mütoloogia, meeldivad erinevad saagad, siis need lood on täpselt selles stiilis ja veri ning laibad raamatutes ei ole mind kunagi kohutanud, pigem tõstavad need adrenaliini mõnusalt üles ja tekitavad põnevust. Need lood on nüüd kindlasti vastuväitlustatud neile, kellele ei meeldi lugeda surmast, vägivallast, verest ja soovivad näha igal pool reaalsust. Siin jääb mingil määral küll asi reaalsusesse kuid samal ajal on see reaalsus uppunud müstikasse, nõidusesse, fantaasiasse ja ebaloogilisusse. 

Fantaasiaga saatusemerele purjetama

29./259. Saatusemerel purjetaja

Sari: Elrici saaga #2

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Fantaasia 2002

146lk./ 4924lk./45158lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Kui olin esimese Elrici loo, mida väljakutsesse soovitati läbi lugenud, siis mõtlesin, et võiks ikka teised raamatud ka selles sarjas läbi lugeda. Ja nii jõudsid ülejäänud eesti keelde tõlgitud raamatud mu öökapile. Siis tekkis probleem, et millises järjekorras ikka need raamatud on. Sain aru, et päris õiget järjekorda polegi, nii jäin Goodreadsi Elrici saaga järjekorra juurde. Seega Saatusemerel purjetaja lugesin teisena. Elric lahkus oma riigist aastaks, et tundma õppida teisi riike ja saada teada neist rohkem. Muidugi satub ta erinevatesse seiklustesse, sest ega Melnibonlasi mujal ei armastata nii väga. Selle raamatu kolm lugu on ajaliselt peaaegu selle aasta lõpuosas, kus ta on vangis ja siis õnnestub põgeneda. Teda korjab peale üks väga kummaline laev ja saavadki teoks kolm reisi: tulevikku, olevikku ja minevikku. Kõik lood on üsna verised ja sõjakad, milles kaotab palju asjaosalisi elu. Elric mitte, sest kolm raamatut ootab ju veel lugemist. Loos on palju müstilisi olendeid ja jumalaid, midagi läheb paika, midagi läheb paigast ära. Nõidust jagub mõlemasse leeri ja see võetakse alati abiks kui oma jõud nõrgaks jäävad. Ma ei tea, kuidagi on mulle hetkel need lood sobinud. Võtan aga järgmise käsile, kui juba raamatukogust koju toodud on ja uue kuu teemad alles avalikustamata.

Jaapani varjundiga Eesti ulme

12./198. Hinged mõõgateral

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 5

Autor: Rait Piir

Kirjastus: Lummur 2021

368lk./2561lk./33638lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: raamat kirjastuselt Lummur

Neljast lühiromaanist koosnev antoloogia. Kaks neist kujutavad keskaegset Jaapanit ja selle mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailma, millest ei puudu ka samuraid, lahingud ja võimumängud. Kahes teises teoses viiakse lugeja aga Ceresele ja Veenusele – küberpungist, neuroliidestest ning transhumanismist läbipõimunud tulevikku.  

Küllaltki erinevad lood olid kõik. Need Jaapani ainetel meeldisid mulle rohkem. Parajad õudukad. Eriti see viimane Nukumeister. Nukud on üldse ühed kahtlased tegelased, eriti kui nad on hingega nukud. Lisaks see Jaapani auenesetappude asi, no see on minu jaoks ikka täielik müstika. Kosmose lood jäid minu jaoks veidi kesisemaks, lihtsalt kuna see maailm mind sedavõrd ei paelu. Seiklusi ja põnevust seal muidugi oli, ehk veidi liigselt verd ja peksmist ja muid selliseid värke ka. Kindlasti on neile omad fännid olemas.

Lugeda oli üldiselt üpris kerge ja ladus, ei olnud väga spetsiifiliseks ja keeruliseks isegi neid kosmose lugusid aetud, sai tavalugeja ka aru, mitte ainult suur ulmefänn. Jaapani stiilis õudukaid võiks isegi rohkem lugeda temalt. Need olid sellised reaalsuse ja fantaasia piiri peal hõljuvad lood, mis mulle eriti sobivad. Eriti see viimane lugu hakkas mul filmina silmade taga elama ja kohati isegi muutus minu fantaasianägemuses liigagi õudsaks kätte ära.  

Duell õigluse selgitamiseks

7./117. Viimane duell 

Sari Historia Magistra Vitae  

Autor Eric Jager 

Tõlkinud Kristjan Tedre

Kirjastus Argo 2008

234lk./1418lk./25454lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#2)   

1386. aasta külmal detsembripäeval kogunes uudishimulik rahvahulk Pariisi Saint-Martin-des-Champs’ kloostri juurde, et olla tunnistajaks kahe mehe duellile elu ja surma peale. Dramaatilised sündmused, mille peaosas kaks prantsuse aadlikku, Jean de Carrouges ja Jacques le Gris, rulluvad lahti Prantsusmaa ja Inglismaa vahel peetud Saja-aastase sõja taustal. Naasnud sõjakäigult Šotimaale, leiab normanni rüütel de Carrouges eest õnnetu abikaasa Marguerite’i, kes süüdistab vana peresõpra le Gris’d enese vägistamises. Pärast kohtuprotsessi ummikussejooksmist laseb teismeline kuningas Charles VI õigluse jaluleseadmiseks korraldada duelli, mille võitja mõistetakse Jumala palge ees õigeks. Vaekausil on ka Marguerite’i saatus: kui tema abikaasa peaks võitluses alla jääma, hukatakse naine tuleriidal kui valevanduja. De Carrougesi ja le Gris’ kahevõitlus oli viimane sanktsioneeritud duell Prantsusmaal. 

Kuna ma pole filmi näinud, siis ei seganud miski mu lugemist. Lugu ise ja lõpplahendus olid ette teadmata kuigi ma arvasin ära, kumb osapooltest võidukas võib olla. Pikalt oli kirjeldatud raamatus ka tolleaegset Prantsusmaa elu ja ajalugu. Huvitav oli ka lugeda duelli korraldusest ja reglemendist. Kui reeglid ei lubanud pealtvaatajatel teha häält, siis vaadati vaikuses. Kujutasin ette kui see oleks olnud tänapäeval - kui oleks öeldud, et mobiiltelefonid peavad olema vaigistatud ja pealtvaatajad tasa, siis mingil hetkel oleks kindlasti kellegi mobiiltelefon helisenud (täisvaljusel), mõni teinud pilte trügides peaaegu võitlejate vahele, mõni köhinud, mõni kaasavõetud imik nutnud või koer haukunud või lihtsalt mõni endaarust alfa nõmedaid märkusi loopinud või nokastanud sell lällanud. Raamat ise oli aga huvitav ja kergelt ladusalt loetav. Selline ajalooline raamat, mis kui ei oleks kirja pandud olnu faktide põhjal, võiks olla täiesti ilukirjanduslik raamat, loetav ajaloolise romaanina. Aga nagu ikka aeg ajalt reaalne ajalugu on põnevam kui väljamõeldud ajalugu.