Üks üsna öövastav krimka. Minu jaoks on alati kõige jubedamad need krimid, kus kannatajateks on lapsed, eriti kui nende elutee keegi vägivaldselt ära lõpetab. Lapsed mängivad metsas peitust ja järsku on üks lastest kadunud. Otsimise peale leitakse väikese poisi surnukeha. Kes ja miks ta tappis. Mängukaaslased küll osutavad kellelegi, kuid kas usaldada väikesed lapsi tunnistajatena? Kui usaldusväärsed on üldse tunnistajad? Kas tunnistajatega saab manipuleerida või õigemini nende mäluga? Panna nad mäletama täpselt midagi, mida nad tegelikult pole kunagi näinud? Ja kui tegemist on veel väikeste lastega, kes on saanud kaaslase surma tõttu trauma? Kas mittemäletamine on organismi enesekaitse või lihtsalt valetamine, et mitte avalikustada tõde? Kuivõrd suudavad täiskasvanud ennast viia laste tasemele ja nendega suhelda, neid kaitsta? Raamat on täis küsimusi ja psühholoogilist pinget. Loos on mitmeid kahtlusaluseid ja ülestunnistusi, kuid isegi kui loetakse, et süüdlane on leitud, siis jääb uurimisse kogemata sattunud noor politseinik Gunni asjas kahtlema. Ja kui viis aastat hiljem kaob läheduses järgmine poisike, siis ta seostab need lood ja hakkab taas ka esimest mõrva uurima, ei usu toonast versiooni. Kas siis oldi õigel teel või on mõrvar siiski veel vabaduses? Põnevust selles loos oli ja lõpp oli veidi ootamatu, kuigi ma juba siiski veidi kahtlustasin ka õiget tegelast. Taustal oli Gunni enda lugu, kuidas ta kunagi oli Jehoova tunnistajate seast väljavisatud ja kuidas tema pere enam temaga tegemist ei tahtnud teha, aga ta näeb, et õe eluga pole päris õiged lood. Ka selle liini psühholoogiline pool, kuidas su pere jääb siiski su pereks isegi siis, kui nad on sinuga sidemed katkestanud. Raamat oli muidu hästi kirjutatud, aga lastevastane vägivald oli selles see, mis mulle vastu hakkas. Loodetavasti järgmises osas on ohvriteks ikka täiskasvanud, sest iseenesest võiks seda edasi lugeda, eelkõige, et teada saada kas Gunnil õnnestub oma õde jehovistide käest päästa.
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Uskuda tunnistajaid või mitteuskuda, aga lapstunnistajaid?
Raamat, mida peaks kõik lugema
Huvitav kokkusattumus oli. Pidin enne teatrietendust tunnikese aega parajaks tegema. Läksin siis raamatukokku vaatama, et mis seal huvitavat on. See raamat pilgutas silma, aga kohe ei võtnud, käisin suure ringi ära ja seejärel jõudsin taas raamatuni, võtsin ja hakkasin lugema. Tunni aja pärast läksin teatrisse raamat kotis. Millest etendus rääkis? Elukaarest. Ühe naise elukaarest ligi saja aasta jooksul. Tegelikult kõigest sellest, millest rääkis ka see raamat, mille lugemise ma nüüd lõpetasin. Raamat, mida oli hea väikeste ampsude kaupa pika aja jooksul lugeda. teatrietenduseks oli Ugala teatri "Sünnipäevaküünlad", mida soovitan sügisel, kui nad uuesti seda mängivad, väga vaatama minna. Väga hea etendus, väga eluline ja mõtlemapanev, täpselt nagu see raamatki.
Kosmoserännud
Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab
Soovituses oli „Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused“, aga mälestuste poole sellest raamatust lugesin just eelmise aasta lõpus, seega võtsin nüüd lugemisse vaid esimese poole, ehk kosmoserändude päevikute osa. Vaatasin, et selles Loomingu Raamatukogus ei ole järjest kõiki reise, läksin siis võrdlesin uue trüki sisukorraga. Uues trükis on üks reis, number seitse rohkem, aga samas kaks reisi 22. ja 24. puuduvad, seega jäin ikkagi selle Loomingu Raamatukogu variandi lugemise juurde.
Originaalis on need lood kirjutatud aastal 1957, teadaolevalt esimene inimene jõudis kosmosesse alles viis aastat hiljem, seega see kõik on täielik kirjaniku fantaasia, kuidas üldse on võimalik kosmoses rännata ja mis tingimused seal on, see oli alles tundmatu maa. Vahepeal pani küll muigama, et kosmoserändur tuli laevast välja ja jalutas lihtsalt ümber laeva, et saaks liikuda. Jalutas, nagu kosmoselaeva ümber ei oleks kaaluta olekut ja tühjust vaid kõva pind, mida mööda on võimalik kõndida. Ijon Tichy jõudis väga mitmetesse galaktikatesse ja erinevatele tohutul hulgal seal olevatele planeetidele, mis kõik muidugi olid asustatud. Mitte siis alati inimeste poolt, vaid erinevate mõistuslikke olendite poolt. Kõige kaugem reis võttis tal 30 aastat aega, aga kuna ta pani kohalejõudes kiirendi valesti tööle, siis õnnestus tal lahkuda sealt imikuna ja tagasijõudes oli taas sama vana kui lahkudes. Mulle meeldis kuidas kirjaniku fantaasia oli piiritu, kuidas ta suutis järjest rohkem uusi planeete ja olendeid ning seiklusi, millesse Ijon sattus, välja mõelda ja tõetruult esitada. Muidugi fantaasiatõetruult, mitte reaalse kosmosemaailma oma. Minu lemmikuks siin raamatus sai 22. reis, kus misjonärid üritasid ristiusku võõrplaneetide elanikke pöörata ja millised raskused neil sellega tekkisid. See oli selline paroodiline lugu, mis minu huumorimeelega just kokku sobis ja tekitas mõtte, aaa täitsa loogiline, aga selle väljamõtlemise peale pidi ikka tulema! Lõpupuänt oli ka muidugi hea, kuidas vaesed pärismaalased ennast ohverdasid, et ikka misjonär saaks pühakuks ja märtriks. Kõik ikka oma armastatud õpetaja heaks... Lugege, kellele meeldib must huumor, see oli tõesti hea!
Baltisakslasest Eesti ema Teresa päästmas armeenlaste lapsi
Lugemise väljakutse 2024: 30. Ilukirjanduslik teos, kuhu on sisse põimitud mõne riigi ajalugu
Sellesse raamatusse on põimunud kolme riigi ajalugu: Eesti, Armeenia ja Türgi. Kui ma lugesin, selle raamatu ilmumisest, siis olin kindel, et tahan seda lugeda, sest ma tean küll, kes oli Hedvig Büll. Meil on üks ja sama sünnilinn. Samas ma teadsin temast vaid mingeid üleüldiseid fakte. Seega tahtsin saada põhjalikumat teavet. Kuigi see raamat on ilukirjanduslik teos, siis põhineb see faktidel ja tolleaegsetel materjalidel. Ajaloolisele ainesele toetuv raamat on 19. sajandi lõpus Haapsalus baltisaksa perekonda sündinud Anna Hedwig Bülli (1887-1981) eluloost ning tema missionäri tööst armeenia orbude päästmisel Türgi genotsiidist. Noor misjonär saadetakse Marashi linna orbudekodusse, kus tema silme all hakkavad lahti rulluma traagilised sündmused, mida tunneme tänapäeval armeenlaste genotsiidina. Romaani keskseteks teemadeks on üksikisiku vastutus ja halastuse võimalikkus, mis kodust kaugele saadetud misjonäre sõja keerises painama hakkavad. Sammhaaval, sidudes kokku killukesi Eesti, Euroopa ja Lähis-Ida ajaloost, avaneb meie ees lugu inimlikust hingesuurusest ja Jumalasse uskumisest. Religioonide põrkumised on läbi ajaloo sageli toonud kaasa veresaunu ning laste ja naiste hukkumist, kellel pole olnud mingit süüd selles. Vanasti, kui info levimine võttis aega, saadi teada olukordadest, toimunust alles hulka aega hiljem ning seda oli võimalik ka rohkem varjata kui tänapäeval, kui info liikumine on muutunud tunduvalt kiiremaks ja objektiivsemaks.
Minu jaoks oli väga mõtlema panev raamat, just hetkel toimuvate sõdade kontekstis, alati on ju lisaks võimuihale ka religioonid siiski mängus. Raamat oli kaasahaarav, küll väga süngel teemal, kuid mitte rõhuv, pigem helge ja innustav. Raamat, naiste tugevusest ja headuse olemasolust ning uskumuse jõust. Mulle meeldis ja soovitan lugeda, eriti kui ajalugu huvitab, aga see raamat on tunduvalt enamat kui vaid ajalugu.
Lisalugemist, kuulamist ja vaatamist:
Eesti misjonär päästis Armeenia genotsiidi ajal tuhandeid orbe
Moodsas vabariigis moodsad kirikud
Kuulsaim naine kristlikus kultuuris
6./70. Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna
Jaapani ajaloost ja kristluse levikust sinna
7./42. Vaikus
Lugemise väljakutse: 28. Raamat kirjanikult, kelle sünnist möödub 2023.a 100 aastat
Endō Shūsaku 23. märts 1923 Tōkyō – 29. september 1996 Tōkyō. Ta õppis prantsuse kirjandust Keiō Ülikoolis ja täiendas end Prantsusmaal. Ta oli usutunnistuselt katoliiklane ning käsitles oma teostes ida ja lääne suhteid kristlase vaatevinklist. Romaan keskendub perioodile 1540–1650, mida on Jaapani ajaloos peetud “kristluse sajandiks“. Kristlus jõudis Jaapanisse nn Sõdivate riikide ajastu (1467–1603) keskpaigas, mil lõhestatud riiki juhtis nõrk keskvalitsus. Perioodi lõpul toimus Jaapani ühendamine, mille nimel tegutsesid kolm väejuhti Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu, kes kõik olid esialgu võrdlemisi heades suhetes portugali jesuiitidega. Nende motivatsiooniks ei olnud mitte niivõrd usk, vaid ühelt poolt vajadus kristlastega kaasneva kaubavahetuse järele, teisalt – eelkõige Nobunaga ja Hideyoshi puhul – põlgus budismi vastu. Ent koos kristluse levikuga nende suhtumine nii jesuiitidesse kui ristiusku muutus.
Isa Rodrigues on idealistlik jesuiidipreester Portugalist, kes rändab 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Ta võetakse peagi kinni ja temast saab tunnistaja jaapani kristlaste erakordselt piinarikastele kannatustele. Ka isa Rodrigues ise pannakse valiku ette – loobuda elust või oma Jumalast. Lisaks sõltuvad tema valikust ka tema kaaslaste elud. Ta on kaotamas usku nii endasse kui Jumalasse. Miks Jumal lubab süütutel nii palju kannatada? Millise piirini on võimalik oma väärtuste seista? Kas pealesunnitud avalik taganemine neist on ikka reetmine? Kas sellise reetmisega on endaks jäädes võimalik leppida, isegi kui Jumal vaikib?
Polnud päris minu maitse raamat. Kuigi siin raamatus on peategelaseks portugallane, mitte jaapanlane, siis minu jaoks on see Jaapani ühiskond, kultuur ja elu ikka täiesti mõistetamatu. Olenevalt kas siis tegu on kauge ajaloo või tänapäevaga. Peamine muidugi oli siin hoopis oma usule ja veendumustele truuks jäämine ka oma ning teiste inimeste elu hinnaga. Kas usust taganemine on õige otsus, kui sellest ei sõltu ainult sinu elu ja piinamine vaid ka paljude teiste inimeste elu ja piinamine. Kuidas võib muutuda ajas ja oludes inimese arvamine endast ja teistest inimestest kui ta seisab silmitsi erinevate olukordadega. Teoses üritatakse paralleele tõmmata Jeesuse ja Peetruse looga, looga salgamisest ja argusest. Lugu inimestest, kes küll soovivad olla julged ja kartmatud, kuid nad oma sisimuselt ei ole seda ja kas on võimalik ennast sedavõrd muuta, käituda ennastsalgavalt kui iseloomult oled loodud araks. Mõtteainet see raamat igatahes andis.
Minu raamaturiiuli kõige vanem elanik
11. The Madonna in Art
Autor: Estelle May Hurll
Kirjastus: L. C. Page and Company 1898
218lk./2352lk.
Lugemise väljakutse: 42. Võõrkeelne raamat
Sel aastal mul eriti ei ole väljakutses teemasid, mis üldse ei meeldiks, vaid kaks on täiesti vastu karva. See teema siin on üks neist. Tegin siva, et kaelast ära saada. No ei istu minu jaoks võõrkeeles lugemine, kohe kuidagi ei istu. Mõtlesin tükk aega, et kuidas saaks ära vingerdada - mõni hästi õhuke lasteraamat näiteks. Aga siis tuli meelde, et mu kõige vanem raamat ootab ikka endaga tutvumist riiulis. Ja juhuslikult on see inglise keelne. Ja väga ilus raamat. Ma siis otsustasin, et loen siia punkti alla selle läbi. Avastasin, et see raamat on täiesti olemas ka tasuta internetis saada - The Madonna in Art.
Raamatus on siis tehtud suur kunsti uurimistöö Madonna teemal. Madonna on üks teema, mis on enim maailmas kujutatud, nii maalidel kui skulptuurides. Siin raamatus on eeskätt võrreldud maale läbi aastatuhandete. Need on jagatud esimeses osas selle järgi, kuidas on madonna kujutatud, mis taustal.
- Portreed Madonnast, figuurid poolpikkuses ebamäärasel taustal.
- Madonna troonil, kus paigaks on mingisugune troon või pjedestaal.
- Madonna taevas, kus figuurid asetsevad taevas, mida kujutavad valguse hiilgus, pilved, keerubid või lihtsalt kõrgus maapinnast.
- Pastoraalne Madonna, maastikulise taustaga.
- Madonna koduses keskkonnas, kus tegevuspaigaks on interjöör.
Teine osa on jaotatud madonna oleku järgi:
- Armastuse Madonna, milles suhe on puhtalt emalik. Rõhk on ema loomulikul kiindumusel oma lapse vastu.
- Madonna jumaldamises, milles ema suhtumine on alandlik, mõtiskleb aukartusega oma lapse üle.
- Madonna kui tunnistaja, milles Ema on peamiselt Kristuse kandja, kes kannab oma poja suure saatuse tunnistaja uhket positsiooni.
Maalid on nende alusel grupeeritud ja vaadeldud, mis koolkond, millised kunstnikud, millisel sajandil on sedasi maalinud. Kes oli esimene, kes nii maalima hakkas, kuidas see levis erinevate riikide erinevate koolkondade vahel või oli vaid mingis teatud osas. On võrreldud ühe kunstniku erinevaid töid läbi aja, kas ta on teinud need sarnaselt või on toimunud muudatused. Kes on veel kujutatud samadel maalidel, sümboolika, mida on kasutatud. Mida räägib nii selline kujutatus kui ka sümboolika, taust ja teised isikud maalil. Tegelikult oli huvitav lugemine, kahjuks jäi üpriski palju nüansse keelebarjääri taha (no ei sobi mulle kuidagi lugemise ajal muudkui sõnaraamatus surfamine kõrvale). Tahaks seda uuesti lugeda, aga eesti keeles.
Mis mind selle raamatu juures on kogu aeg üllatanud - kui kõrge kvaliteediga see on trükitud. See on ju ikkagi 125 aastat vana raamat! Illustratsioonid on küll mustvalged, mitte värvitrükis, aga väga selged ja kõrge kvaliteediga. Kui kõrvutada nõukaaegseid raamatuid, siis sarnastel fotodel ei saanud suures osas arugi, mis seal täpselt oli, rääkimata, et detailid oleksid olnud puhtad ja selged. Ka trükikiri on tänapäevastes tähtedes ja selgelt loetav. Samaaegsetes eesti raamatutes on gooti tähtedega kiri ning kohati väga kehva kvaliteediga. Mõnusalt paksu paberit oli lehtedeks kasutatud ka muidugi. Usun, et tol ajal oli see üks väga kallis raamat. Nüüd rändab see raamat tagasi mu riiulisse auväärsele kohale.
Luulepäkapikk 01.12
1./148. Kahekesi vikerkaarel
Autor: Ninell Koit
Kirjastus: Kodutrükk 1996
70lk./70lk./30540lk.
Luulekalender 01.12.2022
Hästi paljud luuletused olid religioosse taustaga, aga oli ka loodus ja armastusluulet.
Ei midagi erilist, aga täitsa loetavad enamuses.
***
Iga hetk elus ainulaadne,
ei iialgi kordu see.
Kuigi olukord sama ehk ollagi võib -
on su mõtted ja tunded teised.
Hoia hetki, mis kaunid su elus,
nende soojus jäta endasse sa
ja kui vahel on raske ja valus -
neist hetkedest jõudu siis saad.
apr.95