Kuvatud on postitused sildiga Kanada. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kanada. Kuva kõik postitused

Iga meie liigutus võib muuta maailma

17./247. Vaikuse meri
Autor: Emily St. John Mandel
Tõlkija: Triin Tael
Kirjastus: Varrak 2024
239lk./2547lk./42781lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak

Raamat, mille tegevus ulatub mitme sajandi peale, ühendab mitmekesiseid tegelasi ja ajajooni, paneb mõtlema inimeste suhtele ajaga ja omaenda olemasoluga. 

Romaan algab1912. aastal Vancouveri saarel ja viib viissada aastat hilisemasse Kuu asundusse. Edwin St. Andrew on kaheksateist, kui ta aurulaevaga Atlandi ookeani ületab. Peenema seltskonna uks on pidulikul õhtusöögil kuuldavale toodud ägeda sõnavõtu pärast tema ees nüüdsest kinni. Kanada metsikust loodusest lummatuna seab Edwin sammud laande, kuid kuuleb äkki õhulaevaterminalis kaikuvaid viiulihelisid. See hetk raputab teda hingepõhjani.
Kaks sajandit hiljem on Olive Llewellyni nimeline kuulus kirjanik Maal raamatuturneel. Tema kodu asub kunstlikust ilust pakataval Teisel kuuasundusel. Olive’i pandeemiateemalise bestselleri veergudel on veider lõik: mees mängib õhulaevaterminali koridoris viiulit, ümberringi kõrgumas metsapuud. Kui musta taevaga Öölinnas värvatakse Gaspery-Jacques Roberts Põhja-Ameerika laanes aset leidnud anomaaliat uurima, seisab ta silmitsi võimalusega teha midagi erilist.

Romaan paneb mõtlema, kuidas meie valikud ja kogemused, olgu need suured või väikesed, mõjutavad meie tulevikku ja suhteid üksteisega. Aeg on peamine teema - kuidas see mõjutab meie mälu, meie suhteid ja meie arusaamu maailmast. Kuidas kõik on siin maailmas seotud ja millegi muutmine ühes ajastus võib muuta palju mõnes teises ajastus. Kuid kas kõik muudatused on siiski alati halvad? Eriti pani mõtlema, palju muutis muudatus, kus mees ei surnud grippi vaimuhaiglas vaid kaks päeva hiljem oma kodus. Ajalooliselt põhimõtteliselt ei midagi, kuid kui palju andis see sellele mehele! Teadmine, et sa ei ole hull, vaid täitsa normaalne ja see, mida sa kogesid, oligi tõestisündinud anomaalia tulevikust. Või kui sul oleks tulevikus teadmine, et inimene sureb ja sa teaksid, et vaid üks sinu lause võib ta päästa? Kui sa kohtud selle inimesega, kas sul on südant talle see lause ütlemata jätta isegi siis, kui tead, et saad selle eest karistada hiljem? Raamat annab iga järgneva peatükkide grupiga aimu, mis ja kes on see ühendav lüli kogu raamatu ajateljel, kuid lõplik kokkujõudmine ja kõikide tükkide täpselt omale kohale sattumine tuleb ikka alles viimases peatükis. Väga emotsionaalne raamat, mis paneb mitmelegi asjale mõtlema. Raamat, mis oma tulevikus toimuva ja ajarännetega liigitub ulme valdkonda, kuid mis on täis väga realistlikke ja inimlikke teemasid. Tegemist ei ole põnevikuga, vaid üpris vaikse ja aeglase kulgemisega raamatuga, kus toimub üllatavalt palju, rohkem kui sõnades on kirja pandud. Peale selle raamatu lugemist on tunne, et oledki sinna vaikuse merre jupiks ajaks ära uppunud, aga see on selline mõnus rahulik tunne. See on selline ulme raamat, mida minu arust võivad lugeda ka need, kes ulmet ei armasta. See on raamat inimeseks olemisest eelkõige.

Kambriumi plahvatus ja selgrootud fossiilid

19./205. Imeline elu. Burgess Shale ja ajaloo olemus
Sari: Loodusteaduste klassikuid 5 
Autor: Stephen Jay Gould
Tõlkija: Oive Tinn
Kirjastus: Argo 2024
383lk./4394lk./35471lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #5 (populaarteadus)

Autor oli solvunud kellegi peale, kes nimetas paleontolooge margikorjajateks. No sel juhul on nad margikorjajad, kes tuvastavad, mis on margil selle liimipoolse külje järgi, ilma teist poolt nägemata. Palentoloogia on üldiselt mulle võõras teema kuigi ajalugu huvitab küll. Aga noh need kivistised, hallid ja igavad. Seda raamatut lugedes oli kahetine tunne. Huvitav oli sellest teemast lugeda ja kuidas üldse toimub palentoloogide töö (sorry, väga igavalt ja rutiinselt ja aega nõudvalt). Burgess Shalest polnud ma ka midagi oma elus kuulnud, nüüd siis vähemalt see lünk eemaldatud teadmistest. Samas nendest ebamaistest eelajaloolistest tuvastatud ja mitte nii hästi tuvastatud loomadest oli mu jaoks ikka veidi kole igav lugeda. Kuigi samas ma saan aru kuidas palentoloogidel võisid iga selle avastuse juures silmad põlema ja süda hüppama hakata küll. Seega läks mul selle raamatu lugemisega üksjagu aega, sest kohati ikka ei edenenud raamat sugugi. Viga muidugi minus, mitte raamatus. Õnneks oli sel rohkesti fantastilisi pilte, muidu vaid kirjelduste lugemisega oleks vist mul pooleli jäänud. Seega võib olla kui ma reaalselt seal kivististe ja nende väljapuhastatud tulemite seas oleks, siis äkki ei oleksi nii igav kui vaid lugedes. Ehk see ongi pigem visuaalne teema, mitte lugemise teema. Sest need tegelased seal piltidel olid küll ägedad. Eriti kui ma oma vaimusilmas nägin neid hulga suuremana veel. Saaks ikka õudsama filmi sealt vist kui see Jurrasic Park. Kuidas üldse geoloogilises ajaskaalas elurikkus kujuneb jäi aga ka peale seda raamatut ikka mulle täiesti müstiliseks teemaks. Minu arust on see läbi ajaloo lihtsalt suures osas oletuste rida olnud, kuidas keegi on suutnud veenvalt teistele seda ära seletada, kuid aja möödudes arvamused ja teadmised muutuvad ning asjad pannakse taas mingil muul moel järjekorda ning liikidesse ja hõimkondadesse ja ajastutesse.

Ood rahule, vastupanule ja lootusele

Taustapilt: tehisintellekt
16./240. Sõda, mis muutis Rondot
Autorid: Andri Lessiv ja Romana Romanõšõn
Tõlkija: Ilona Martson
Kirjastus: Draakon & Kuu 2022
36lk./2566lk./51616lk.

Lugemise väljakutse 2023: 16. Ukraina kirjaniku raamat või raamat Ukraina kohta

Kolm sõpra, Danko, Zirka ja Fabian elavad Rondo linnakeses, imelises paigas, kus valitseb rahu ja harmoonia . . . kuni sinna saabub Sõda. Danko, Zirka ja Fabian ei ole inimesed, üks sõpradest on helendav ja näeb välja kui elektripirn, teine õhupallikoer ja kolmas paberist origami lind. Ka Rondo ei ole maapeal asuv linna, vaid kusagil mujal planeedil olev koht. Keset linna on talveaed, kus kasvavad laulvad lilled. Kui tuleb Sõda, siis muutub kogu maailm mustadesse toonidesse ning lilled vaikivad... Aga ükski Sõda ei saa kunagi tulla võitjaks ja nii ka selles raamatus. Aga kuidas see õnnestus, seda peab juba raamatust lugema. Esialgsed laulvad lilled ei olnud moonid. Moonid tulid alles pärast ja raamatus oli ka öeldud põhjus, miks just moonid. Kuna ma sellest ei teadnud, siis uurisin veidi internetis ja leidsin sellise artikli:

Mooniga austame langenuid
  17 Nov 2006  Jaan Lepp
Eestlased Kanadas lehelt

Iga novembrikuu algul tärkavad punased moonid kanadalaste rinnas. See aastakümnete pikkune tava on Kanadas juurdunud, kuid vähesed on teadlikud selle saamisloost.

Enamus kanadalasi tunneb ka hästi luuletust „In Flander's Fields“, sest selle luuletuse sõnad leiame Kanada 10-dollarisel rahatähel. See on samuti üks väheseid luuletusi, mida koolides noortele tutvustatakse. Poeemi esimesi ridu ja tema autori, kolonel-leitnant John McCrae nime tunnevad nii kanadalased, inglased, prantslased kui ameeriklased.

Luuletuse kirjutas McCrae Ypres'i läheduses, kus ta teenis arstina sidumispunktis. 1915. a mais mattis ta seal oma langenud sõbra, leitnant A. H. Helmeri Ottawast. Hingeliselt murtuna vaatas ta sidumispunkti kõrval asuvat hauda, kus vaikses tuules hõljusid moonid ning kasutas oma puhkeajast 20 minutit kõnealuse luuletuse loomiseks, mis ilmus esimest korda trükis 8. detsembril 1915 ajakirjas Punch Inglismaal. Need luuleread haarasid lugejate ja kuulajate hingi ning McCrae sõnadest sündis lahingutes langenud sõdalaste tunnusmärk.

Luuletusega „In Flander's Fields“ tutvus ka YMCA-s töötanud ameeriklanna Moina Michael 1918. aastal. Loetust emotsionaalselt mõjutatuna lubas ta endale, et kannab alati punast mooni omapoolse austuse ja tunnustuse sümbolina langenutele sõdalastele. Kaks aastat hiljem Ameerikat külastanud prantslanna Madame Guerin tutvus seal punase mooni tähendusega ning koju naastes hakkas käsitsi valmistatud punaste moonide müügist laekunud summadega toetama I maailmasõja piirkonna vaeslapsi.

Innustatuna nende kahe naise tegevusest otsustas Kanada Sõjaveteranide Liit 1921. a võtta punase mooni kasutusele oma mälestuspäeva sümbolina. Tänapäeval meenutatakse punase mooniga sõjatandritel langenud 117.000 Kanada sõdurit.

Piirkonnas, kus McCrae kirjutas oma luuletuse, toimus 9. aprillil 1917 Kanada sõjaväe rünnak. Rasketes lahingutes saavutati võit, kuid veelgi enam — nendes võitlustes tärkas Kanada rahvuslik iseteadvus.

Punased moonid ei ole piirkonnale iseloomulikud igal aastal õitsvad lilled. Juba Napoleoni sõdade ajal märgati, et sõjatandritel tärkasid järgmisel aastal punased moonid, mis katsid tihedalt lahingupaiku. Ja nad õitsesid vaid ühe aasta. Rahvasuus ühendati need õitsemised langenud sõdalaste hingedega.

Teadlased selgitavad, et kahuritules ülesküntud pinnas segunes sügavamal asuva lubjakiviga, mille tulemusena mooni seemned taas tärkasid. Kuid sellel kainel teaduslikul selgitusel puudub kahjuks hingeline aspekt. Punased mooniõied meie rinnas räägivad siiski edasi nii langenud sõdalaste hingedest kui ka meie austusest vabadusvõitlejate vastu.

 
 

Loomaarsti tegemistest

 

 

11./75. Maaloomaarsti juhtumised 

Autor David Perrin
Tõlkinud Jaagup Alaots 
Kirjastus Eesti Raamat  2006
336lk./2650lk./16288lk.
 
Eesti Raamatu väljakutse aprill: Naljad
 
Veterinaarist autor kirjeldab oma esimest tööaastat Briti Columbia maalilises Kootenays, kuhu ta värske koolilõpetajana rajas oma vastuvõtu, sai esimesed patsiendid ja lõi suhted kõige erinevamate loomaomanikega. Sellesse aastasse jagus suuri lootusi, pettumusi ja kordaminekuid, võite ja kaotusi. Doktor David Perrini töös on kirge, seiklust ja huumorit. 
Ootasin sellest raamatust rohkem humoorikamat lugu, aga mõnusalt kirja pandud, ladus lugemine. Ja minu jaoks oli see raamat, mis tõi mälust pinnale palju ilusaid mälestusi lapsepõlvest kui loomaarstist emaga sai kaasas käidud tema maasõitudel. Olen ise juures olnud mitmeid kordi kui ta loomi opereeris: lehmadel kõht lõhki on lõigatud kuna nad on endale midagi mitteseeditavat sisse söönud (enamasti mingid traaditükid) või jääradel järglaste saamise võimalus eemaldatud. Rääkimata muidugi lihtsalt vaatamisest ja ravimisest. Olen isegi näinud kahepealist vasikat. Raamatus oli ka lüke töötingimuste üle kurtvate kirurgide kohta kuna loomaarst opereerib seal, kus loom on, olenemata ilmast ja muudest tingimustest. Minu ema ütles ikka, et loomaarst peab olema targem kui inimarst, sest loom ei räägi, mis tal viga on. Igatahes kui peaks jälle tahtmine nostalgitseda tulema, siis võtan ka teised tema raamatud käsile.