Ood rahule, vastupanule ja lootusele

Taustapilt: tehisintellekt

16./240. Sõda, mis muutis Rondot

Autorid: Andri Lessiv ja Romana Romanõšõn

Tõlkija: Ilona Martson

Kirjastus: Draakon & Kuu 2022

36lk./2566lk./51616lk.

Lugemise väljakutse 2023: 16. Ukraina kirjaniku raamat või raamat Ukraina kohta

Kolm sõpra, Danko, Zirka ja Fabian elavad Rondo linnakeses, imelises paigas, kus valitseb rahu ja harmoonia . . . kuni sinna saabub Sõda. Danko, Zirka ja Fabian ei ole inimesed, üks sõpradest on helendav ja näeb välja kui elektripirn, teine õhupallikoer ja kolmas paberist origami lind. Ka Rondo ei ole maapeal asuv linna, vaid kusagil mujal planeedil olev koht. Keset linna on talveaed, kus kasvavad laulvad lilled. Kui tuleb Sõda, siis muutub kogu maailm mustadesse toonidesse ning lilled vaikivad... Aga ükski Sõda ei saa kunagi tulla võitjaks ja nii ka selles raamatus. Aga kuidas see õnnestus, seda peab juba raamatust lugema. Esialgsed laulvad lilled ei olnud moonid. Moonid tulid alles pärast ja raamatus oli ka öeldud põhjus, miks just moonid. Kuna ma sellest ei teadnud, siis uurisin veidi internetis ja leidsin sellise artikli:

Mooniga austame langenuid

  17 Nov 2006  Jaan Lepp

Eestlased Kanadas lehelt

https://www.eesti.ca/mooniga-austame-langenuid/article14642

Iga novembrikuu algul tärkavad punased moonid kanadalaste rinnas. See aastakümnete pikkune tava on Kanadas juurdunud, kuid vähesed on teadlikud selle saamisloost.

Enamus kanadalasi tunneb ka hästi luuletust „In Flander's Fields“, sest selle luuletuse sõnad leiame Kanada 10-dollarisel rahatähel. See on samuti üks väheseid luuletusi, mida koolides noortele tutvustatakse. Poeemi esimesi ridu ja tema autori, kolonel-leitnant John McCrae nime tunnevad nii kanadalased, inglased, prantslased kui ameeriklased.

Luuletuse kirjutas McCrae Ypres'i läheduses, kus ta teenis arstina sidumispunktis. 1915. a mais mattis ta seal oma langenud sõbra, leitnant A. H. Helmeri Ottawast. Hingeliselt murtuna vaatas ta sidumispunkti kõrval asuvat hauda, kus vaikses tuules hõljusid moonid ning kasutas oma puhkeajast 20 minutit kõnealuse luuletuse loomiseks, mis ilmus esimest korda trükis 8. detsembril 1915 ajakirjas Punch Inglismaal. Need luuleread haarasid lugejate ja kuulajate hingi ning McCrae sõnadest sündis lahingutes langenud sõdalaste tunnusmärk.

Luuletusega „In Flander's Fields“ tutvus ka YMCA-s töötanud ameeriklanna Moina Michael 1918. aastal. Loetust emotsionaalselt mõjutatuna lubas ta endale, et kannab alati punast mooni omapoolse austuse ja tunnustuse sümbolina langenutele sõdalastele. Kaks aastat hiljem Ameerikat külastanud prantslanna Madame Guerin tutvus seal punase mooni tähendusega ning koju naastes hakkas käsitsi valmistatud punaste moonide müügist laekunud summadega toetama I maailmasõja piirkonna vaeslapsi.

Innustatuna nende kahe naise tegevusest otsustas Kanada Sõjaveteranide Liit 1921. a võtta punase mooni kasutusele oma mälestuspäeva sümbolina. Tänapäeval meenutatakse punase mooniga sõjatandritel langenud 117.000 Kanada sõdurit.

Piirkonnas, kus McCrae kirjutas oma luuletuse, toimus 9. aprillil 1917 Kanada sõjaväe rünnak. Rasketes lahingutes saavutati võit, kuid veelgi enam — nendes võitlustes tärkas Kanada rahvuslik iseteadvus.

Punased moonid ei ole piirkonnale iseloomulikud igal aastal õitsvad lilled. Juba Napoleoni sõdade ajal märgati, et sõjatandritel tärkasid järgmisel aastal punased moonid, mis katsid tihedalt lahingupaiku. Ja nad õitsesid vaid ühe aasta. Rahvasuus ühendati need õitsemised langenud sõdalaste hingedega.

Teadlased selgitavad, et kahuritules ülesküntud pinnas segunes sügavamal asuva lubjakiviga, mille tulemusena mooni seemned taas tärkasid. Kuid sellel kainel teaduslikul selgitusel puudub kahjuks hingeline aspekt. Punased mooniõied meie rinnas räägivad siiski edasi nii langenud sõdalaste hingedest kui ka meie austusest vabadusvõitlejate vastu.

 
 

Loomaarsti tegemistest

 

 

11./75. Maaloomaarsti juhtumised 

Autor David Perrin

Tõlkinud Jaagup Alaots 

Kirjastus Eesti Raamat  2006

336lk./2650lk./16288lk.

 

Eesti Raamatu väljakutse aprill: Naljad

 

Veterinaarist autor kirjeldab oma esimest tööaastat Briti Columbia maalilises Kootenays, kuhu ta värske koolilõpetajana rajas oma vastuvõtu, sai esimesed patsiendid ja lõi suhted kõige erinevamate loomaomanikega. Sellesse aastasse jagus suuri lootusi, pettumusi ja kordaminekuid, võite ja kaotusi. Doktor David Perrini töös on kirge, seiklust ja huumorit. 

Ootasin sellest raamatust rohkem humoorikamat lugu, aga mõnusalt kirja pandud, ladus lugemine. Ja minu jaoks oli see raamat, mis tõi mälust pinnale palju ilusaid mälestusi lapsepõlvest kui loomaarstist emaga sai kaasas käidud tema maasõitudel. Olen ise juures olnud mitmeid kordi kui ta loomi opereeris: lehmadel kõht lõhki on lõigatud kuna nad on endale midagi mitteseeditavat sisse söönud (enamasti mingid traaditükid) või jääradel järglaste saamise võimalus eemaldatud. Rääkimata muidugi lihtsalt vaatamisest ja ravimisest. Olen isegi näinud kahepealist vasikat. Raamatus oli ka lüke töötingimuste üle kurtvate kirurgide kohta kuna loomaarst opereerib seal, kus loom on, olenemata ilmast ja muudest tingimustest. Minu ema ütles ikka, et loomaarst peab olema targem kui inimarst, sest loom ei räägi, mis tal viga on. Igatahes kui peaks jälle tahtmine nostalgitseda tulema, siis võtan ka teised tema raamatud käsile.