Raamat, mida peaks kõik lugema

14./59. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani

Autor: Jaan Tammsalu 

Kirjastus: Pegasus 2024

216lk./2657lk./ 14054lk.

 

Lugemise väljakutse 2025:  45. Tark raamat. Otsusta ise, mis tarkust sealt leiad

 

See on nüüd selline raamat, mida võiks iga inimene lugeda, vaatamata vanusele. Nii noore, täiseas kui elukaare lõpuossa jõudnuna. Jah, autor on vaimulik ja raamatus on juttu ka usust ja jumalast, aga see raamat pole jumalast. See raamat on inimesest. Inimeselt inimesele. Mõtted, tähelepanekud, arvamused. Raamat räägin nii sünnist kui surmast, aga eelkõige sellest, mis sinna vahele jääb. Elust. Elust, mille kaare lõpuosas ei peaks ise, ega teised möönma, et mõttetult elatud elu. Kuidas inimesed kahetsevad ja kiidavad, kui kellegi elu on lõppenud, kuid ei suudeta seda teha elu ajal. Muidugi nende inimeste puhul, kelle elu ei olnud mõttetu. Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autor on oma elukutse tõttu näinud palju erinevaid inimesi ja nende saatusi. Ta oskab tähelepanelikult märgata ja soojusega aidata. Oskab torgata kus vaja, lohutada teises kohas, toetada hea sõnaga ja kokkuvõttes rääkida neid tarkusteri, mis on läbi ajaloo inimkonda hoidnud väljasuremast ja aidanud inimestel elada täisväärtuslikult, et elukaare lõppedes ei oleks vaja kahetseda elamata elu pärast. Ta õpetab vältima vigu, mida sageli inimesed oma kiirustavas maailmas ei pane tähele, sest pole ju aega või vastupidi, küll kunagi saab olema see aeg, millal... Kuid sageli paraku saab mõne inimese elukaar ootamatult otsa, aeg saab otsa nii tema kui teiste jaoks. Raamatus toonitakase mitmeid kordi, kui oluline on põlvkondade vaheline side ja tarkuste edasi jaotamine, kuidas see lähendab ja annab nii mõnelegi tunde, et teda on vaja ning tema teadmistest on kasu. Need mõtted, mida autor jagab, ei ole uued, need on kõik juba igavikuliselt läbi põlvkondade meieni jõudnud, lihtne talupojatarkus nagu me sageli ütleme, aga mida meil ei ole selles järjest kiirenevas maailmas aega järgida ja vahel ka soovi. See raamat on täiesti loetav ka mitteusklikel. Ta ei suru religioossust peale, vaid annab vahel nõu, et see on koht, kus võib leida pelgupaika, tuge ja armastust. Enamus raamatust on aga täiesti ilma mingi religiosse ajatoonita, meie kõigi igapäevasest elust, toimetamistest ja olemisest elukaare jooksul. 
Huvitav kokkusattumus oli. Pidin enne teatrietendust tunnikese aega parajaks tegema. Läksin siis raamatukokku vaatama, et mis seal huvitavat on. See raamat pilgutas silma, aga kohe ei võtnud, käisin suure ringi ära ja seejärel jõudsin taas raamatuni, võtsin ja hakkasin lugema. Tunni aja pärast läksin teatrisse raamat kotis. Millest etendus rääkis? Elukaarest. Ühe naise elukaarest ligi saja aasta jooksul. Tegelikult kõigest sellest, millest rääkis ka see raamat, mille lugemise ma nüüd lõpetasin. Raamat, mida oli hea väikeste ampsude kaupa pika aja jooksul lugeda. teatrietenduseks oli Ugala teatri "Sünnipäevaküünlad", mida soovitan sügisel, kui nad uuesti seda mängivad, väga vaatama minna. Väga hea etendus, väga eluline ja mõtlemapanev, täpselt nagu see raamatki.  

Eneseotsingute raske teekond

11. Alkeemik

Sari: RAM-sari  

Autor: Paulo Coelho

Tõlkija: Anneli Tuulik

Kirjastus: Philos 2002

180lk./2834lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Pireti soovitustest on mul varasemalt loetud vaid 2 (Kääbik ja Harry Potter), aga 4 raamatut juba olid lugemise ootel riiulitel olemas. Kõige õhem siis pääses löögile krimiraamatute vahel, aga teised tõstsin ka juba lähijärjekorda. 

Ma ei ole kunagi lugenud ühtegi Paulo Coelho raamatut, mingi eelarvamus on olnud nende vastu. Riiulisse sattusid mõned kui poeg oma riiulit ükskord tühjendas. Ju siis nüüd oli see õige aeg teha esmast tutvust selle kirjanikuga. See on just see kõige olulisem minu jaoks väljakutsete juures, et tänu sellele ma ei loe ainult ühte kindlasse teemasse ja kindlaid autoreid, vaid saan kergemalt sirutada käe raamatute järele, mida ma muidu kuidagi ehk kätte ei võtaks. Või vähemalt mitte niipea ja kodused riiulid ei tühjene kuidagi. Seega andsin endale lubaduse, et loen sel aastal ulmekirjanduse väljakutses läbi kõik soovitatud või teemasse sobivad raamatud, mis mul endal olemas on ja siis võib olla ka mõne veel raamatukogust. Aga nagu näha, siis aasta alguses antud lubadusi ei suuda ma isegi jaanuaris pidada, nii, et pole vist mõtet mul neid üldse lubadagi, vähemalt mitte sel juhul kui asi puudutab raamatuid. Esimesed kaks raamatut ulmesse loetud raamatut olid ju ikkagi raamatukogust toodud. Ja see lubadus esimesel poolaastal vähemal määral lugeda vist ei taha ka kuidagi õnnestuda. 

Lugu jälgib karjapoiss Santiagot tema teekonnal läbi Põhja-Aafrika Egiptuse püramiidide juurde pärast seda, kui ta näeb unenäos, et leiab seal aarde. Teekond aardeni ei ole kerge ja sellel teekonnal tuleb järjest teha otsuseid, kas võtta vastu katsumusi või minna kergemat teed pidi, kas usaldada elu, et see lõpuks ikka viib välja aardeni või võtta asju ratsionaalsemalt ja mõelda vanasõnale, et parem varblane pihus kui tuvi katusel. Eks palju oleneb ka kodust, kuidas last julgustatakse oma teed minema, kartmata kukkumisi, julgustades ikka üles tõusma ja oma kutsumust järgima. Hirm on ju sageli just see, mis paneb inimese oma teelahkmetel minema kergemat ja kindlamat teed, mis paraku aga ei ole nii hiilgava tulevikuga kui ehk see raskem tee. Samas ei tea me keegi ette oma saatuse teekonda, äkki just selle raskema tee taga ei oota õnn, vaid mõne teise valiku juures. Hirm kannatuste ees on tihti hullem kui kannatus ise, aga kes meist ikka eelistab valida kannatust. Raamatus oli mitmeid kohti, mis panid mõtlema ja ehk veidi teise pilguga asjadele vaatama. Mulle raamat täitsa meeldis ja nüüd ehk jõuavad ka teised tema teosed kiiremini lugemisse, sest eelarvamus sai ümber lükatud.

Alla 65 kohustuslik, mitte keelatud

20./206. Alla 65 keelatud

Autor: Jaak Aru

Kirjastus: Otto Wilhelm 2024

128lk./4522lk./35599lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #7 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #17 (vabatahtlik)    

Mis sellel raamatul õppimisega seost on? Esiteks õpin ma magistriõppes hetkel kogukonnatööd vananevas ühiskonnas ja see raamat on täpselt sellest, mida me esimene aasta õppinud oleme. Teiseks just täna lugesin Eesti Päevalehe artiklit, et miks meid ei õpetata vanaks saama? Igasugu muid asju õpetatakse, aga seda kuidas saada edukalt hakkama vananemisega ja mis see kõike võib kaasa tuua, seda mitte. Seetõttu, ma parandaks selle raamatu pealkirja ära. Alla 65 kohustuslik. Kui mitte varem, siis neljakümnendates tasuks küll juba seda raamatut uurima hakata, siis on veel võimalik oma elus mitmeidki asju muuta nii, et pensionäri staatusesse jõudes oleks valutum muutuseid vastu võtta või jätkata vanal moel. See on üpris pealiskaudne raamat tegelikult, puudutab küll paljusid valdkondi, aga pinnapealselt. Seega on just paras raamat teha algust teadmistega, mida elu edaspidi võib tooma hakata, kui jõuda vanusesse 65+. Lõpus viimane peatükk on tegelikult mõeldud neile, kes peavad maid jagama pessimistlike ennast diskrimineerivate vanemaealistega. Kuigi autor on töötanud eakate arstina ja seega erudeeritud mees, siis ta kasutab väga lihtsat keelt asjade kirja panemiseks ning kohati kasutab slängväljendeid nagu penskar. Kas te teate mis asi on reietamine? Ei tea, aga siis peategi selle raamatukese läbi lugema, et teada saada. Igatahes soovitan seda raamatut kui lühike algõpetus vananemisse ja lugeda siis, kui peate ennast veel nooreks, hiljem on juba hilja. Üldjoontes mulle raamat meeldis ja need super ägedad tehisaru poolt joonistatud pildid seal raamatus!!! Kuna ma olen selles teemas juba veidi edasijõudnum, mitte enam algaja, siis mulle jäi kohati liiga pinnapealseks, oleks tahtnud sügavamale sisse minna mõnda teemasse. Huumorit veidi oli, aga oleks tegelikult isegi oodanud veidi tugevamat ja mustemat kohati. Just tänu pealkirjale ja nendele piltidele. Ühesõnaga, soovitan lugeda. 

Artikkel: „Mind pole kellelegi vaja...“ Miks meid ei õpetata vanaks saama?
 

Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?

31./186. Soodushinnaga sõit. Kunst olla pensionär

Autor: Merete Mazzarella

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak 2022

280lk./ 5576lk./31077lk.

Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)   

Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana? 

Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.

Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi. 

Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.

Kui unistused muutuvad kohustusteks.

 

Fotod: Draamateater

Etendus: Meister Solness

Teater: Draamateater

vaadatud: 25.märts 2023

autor: Henrik Ibseni järgi

dramaturg: Siret Campbell

lavastaja: Mehis Pihla

Esietendus 22. oktoobril 2022

Näitlejad: Tõnu Oja, Laine Mägi, Kersti Heinloo, Märten Metsaviir, Helena Lotman ja Guido Kangur

 

Tunnustatud arhitekt Halvard Solness soovib oma karjääri suursuguselt lõpetada ning ehitada midagi, millest ta on unistanud kogu elu – linna kõrgeima torni. Ehitus on alanud, aga läheb plaanitust tunduvalt kallimaks ja ähvardab Solnesside pereettevõtte pankrotti ajada. Vanameister on otsustanud ehituse maksku mis maksab lõpuni viia. Solnessi poeg Ragnar ihkab isa varjust välja rabeleda ja end teostada iseseisva arhitektina, Solnessi abikaasa Aline püüab aga perekonda ühe katuse all koos hoida. Solnessi lugu on sellest, kuidas me inimestena käitume siis, kui elu justkui pudeneks peos peeneks ja järele ei jää midagi. Vana arhitekt hakkab teostama seda, mida ta on terve elu teha tahtnud, kuid aeg ja pere on muutunud, mitte miski enam ei soosi teda. Kõik üritavad ennast tõestada. Kõik igatsevad elu. Noored tahavad olla paremad kui vanad. Ja vanad… ei taha olla lihtsalt „vanad”. Igavene põlvkondade konflikt, kus on siiski lootust ja armu. 

Kõigil on omad nooruseunistused, nägemused, kuid paratamatult elu tõmbab tihti neile vee peale. Tihti unistused muutuvad argisteks rutiinideks, kohustusteks. Lavastusest kajabki läbi, millal see muutus kõik kohustuseks? Unistus oma arhitektuuribüroost, oma loomingust, edust, meeldivast tööst ja hall argipäev oma ehitusel tekkivate probleemidega, rahamuredega, loomingu õhulosside maisteks majadeks muutumisega. Võib ju unistada suurelt, aga kui kopp lüüakse maasse, siis muutuvad unistused reaalsusteks ning tihti need pole enam kaugeltki need, mis olid unistustes. 

Põlvkondade konflikt on ellu sisse kirjutatud. Tihti see ongi elu edasiviivaks jõuks kui noored ei taha enam nii, nagu kogu aeg on olnud, tahavad muutusi. Noortel on oma nägemus, vanadel oma. Noored tahavad lennata, jah hoolimata kukkumistest, on siiski vaja noortel lennata üritada ja oma katsumused kätte saada. Vanadel on mälestused enda noorpõlve raskustest ja nad nii kangesti tahaks oma järeltulevat põlvkonda sellest säästa. Elada edasi oma unistustes ja mõelda, et nad pole veel vanad ja mahakantud. 

Väga head näitlejatööd nii vanadelt kui noortelt näitlejatelt. Väga tõetruu. Kõik tegelased olid omaette karakterid, kõik oma vooruste ja puudustega. Kõik mängisid oma osa väga usutavaks, et jah, just nii võiski see elu seal olla. Etendus, mis paneb mõtlema ja kaasaelama nii noortele kui vanadele.