4./139. Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest
Sari: Loomingu raamatukogu nr.36/ 2020
Autor Péter Esterházy
Tõlkinud Lauri Eesmaa
Kirjastus Kultuurileht 2020
Loomingu Raamatukogu väljakutse november: kirjanik kirjutamisest
Loenguvalimikus „Sõnade imelisest elust“ räägib Esterházy nii kirjandusest, keelest kui ka mõtlemisest; muidugi ka sõnadest, millel on oma elukaar, nii et kirjanik peab teadma, kuidas need vananevad, tundma nende tujusid ja taipama sedagi, mis jalaga need on hommikul voodist välja astunud.
Ega ma midagi ei oska eriti sellest arvata, sest minu jaoks oli see asjade ümber keerutamine ja rääkimine asjast ilma asjast rääkimata. Mulle üldiselt sellised loengud ja esseed ei istu, minu jaoks on need suures osas lihtsalt targutamised, aga see ei tähenda, et need halvad oleks, lihtsalt pole minu maitse. Kindlasti aga olid need huvitavamad ungarlasele või ungari kirjanduse asjatundjale, sest palju oli pikitud sisse asju ungari kirjandusest. Sellegipoolest leidsin sealt ühe hea asja:
"Äsja lugesin "ametlikku versiooni 1956.aasta kättemaksu- ja hirmutamiskogupaukudest": nelikümmend tuhat hertsogpiiskoppi, hertsogit, krahvi ja parunit, kes olid juba sünnist saati Csepeli rauatöölisteks maskeerunud, ründasid, leivad kaenla all, rahulikult tulistavaid julgeolekutöötajaid." (lk.36) Tuleb tõdeda, et 1956 aastast 2022 aastani pole eriti midagi muutunud, mõned sõnad teiseks ja sobib kasutada ka sel aastal.