Kuvatud on postitused sildiga Varrak. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Varrak. Kuva kõik postitused

Nahavahetajad ja pürjerid

17./ 62. Metskunst. Valgetiiva vandenõu
Autor: Håkon Marcus 
Tõlkija: Ene Mäe
Kirjastus: Varrak 2025
327lk./3432lk/ 14829lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Inimeste kõrval elavad nahavahetajad, inimesed, kes suudavad muutuda loomadeks, lindudeks, roomajateks, kahepaikseteks, putukateks... ühesõnaga erinevateks libaloomadeks. Raamatu tutvustus küll väidab, et eriliste võimetega metsloomad, kes valitsevad metskunsti abil loodusjõude ja saavad soovi korral võtta inimese kuju. Aga alguses on nad ikka lapsed ja alles seejärel teimeliseks saades nad hakkavad nahka vajadusel vahetama ja muutuvad loomariigi esindajateks. Kuid nad ei saa ise valida, kelleks, see on geneetiliselt neile sisse antud. Enamus küll vastavalt siis kas isa või ema suguharu järgi. Kuid on ka pürjerite (arvake ise, kes need veel on 😉) lapsi, kelle suguvõsas pole varasemalt ühtegi nahavahetajat olnud, kes ühel hetkel muutuvad metsloomadeks. Embla saab 13 aastaseks, ta ei tea nahavahetajatest midagi, aga talle tundub kogu aeg, et ta pole päris oma keskkonnas, tal on probleeme nii perekonna kui kooliga. Ta tahaks vaid istuda üksi oma toas, kuulata muusikat ja lugeda raamatuid, ei muud, aga no ei lasta, sunnitakse sotsialiseeruma. Siis aga hakkavad Embla elus toimuma päris pöörased sündmused ning ta satub ohtlikesse seiklustesse ja nahavahetajate võimuvõitluse keskmesse. Arvestades, et see on autori debüütromaan, siis on see ikka väga hea! Põnev, erinevaid noorte probleeme käsitlev, fantaasiarikas, värvikate kirjeldustega, ladus lugemine. Üsna selline raamat, mida ma lapsena kindlasti ei oleks enne käest pannud, kui see läbi oleks saanud, Aga ka suurena lugedes oli väga põnev ja kaasahaarav. Nüüd tahaks seda järgmist osa saada, et kuidas lugu edasi kulgeb. Kindlasti soovitan neile, kellele meeldivad laste- või noorte fantaasiakirjandus. Lõpp oli minu jaoks üsnagi ettearvamatu, kuigi vihjeid muidugi selleks oli. 

Inimestest inimlikum robot

16./61. Klara ja Päike
Autor: Kazuo Ishiguro 
Tõlkija: Aet Varik
Kirjastus: Varrak 2022
280lk./ 3105lk./ 14502lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Peategelane ja minajutustaja Klara on robot, täpsemalt tehissõber ehk TS. Tema ülesanne on olla noorele inimesele seltsiliseks. Ta ei ole mingi tavaline masin, vaid väga tähelepanelik, tundlik ja maailmast sügavalt huvitatud tegelane. Klara mõtleb ja tunneb nagu inimene, kuigi tema keha on mehhaaniline. Tema vaatepunktist avaneb meile üks tulevikumaailm, kus paljud asjad on muutunud, kuid inimeste igatsused ja lootused on jäänud üsna samaks. Selles ühiskonnas, mida autor kirjeldab, on tavaks „kõrgendada” lapsi, neile tehakse geenimuudatusi, et nad oleksid targemad ja edukamad. Aga sellel on oma hind. Paljud kõrgendatud lapsed jäävad haigeks ja ei saa koolis käia. Nad õpivad kodus ja suhtlevad teistega peamiselt ekraanide kaudu. Just selleks ongi loodud tehissõbrad nagu Klara – et lapsed end üksi ei tunneks. Kui raamat algab, ootab Klara veel poes oma ostjat. Ta vaatleb maailma läbi poeakna ja paneb tähele nii inimesi, autosid kui Päikest, keda ta peab tähtsaks ja isegi pühalikuks jõuks. Klara usub, et Päike võib tervendada ja aidata, ja selles usus on peidus tema robotlik, ent väga inimlik lootus ja ustavus. 

Raamat räägib sügavatest asjadest: sõprusest, lootusest, eneseohverdusest ja armastusest. Isegi kui peategelane on robot, ei tähenda see, et tal poleks tundeid. Vastupidi, Klara tundub sageli palju hoolivam ja tähelepanelikum, kui paljud inimesed tema ümber. Ta suudab armastada ilma vastutasu ootamata. Kas empaatia ja hoolivus vajavad liha ja verd? Või piisab tahtmisest head teha? Klara ei ole küll päris inimene, aga temas on midagi väga inimlikku, midagi, millest võiksid nii mõnedki inimesed õppust võtta. See on selline raamat, mis lugedes ei jätagi kohe sellist emotsiooni kui pärast, kui kogu pilt on kokku saadud erinevatest osadest ja lugu on oma lõpu leidnud. 

Arthur Conan Doyle'i alternatiivne lapsepõlv


5./50. Uskumatud lood Baskerville Hallis
Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 1
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2024
328lk./843lk./12 240lk.
 
6./51. Uskumatud lood Baskerville Hallis 2. Viie märk
Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 2
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2025
320lk./1163lk./12 560lk.
 
Lugemise väljakutse 2025: 50. Raamat, mille pealkirjaks on terve lause (vähemalt 4 sõna)
Lugemise väljakutse 2025: 27. Tuttuus lastekas 
 
Ühed kõige põnevamad ja mõnusamad lood, mida olen viimasel ajal lugenud. Raamat on kirjutatud mõnusa hooga, hästi voolava keelega ja täis pöördeid. Kõik on hästi lastepärane, nii tegevustik kui tegelased. Tegelased on sümpaatsed, neis on tundeid, ebakindlust ja julgust. Nad käituvad nagu võib arvatagi ühest selles vanuses lapsest, kuigi peategelane on oma perekonna tõttu saanud varakult täiskasvanumaks, pere peale mõtlejaks, hoolitsejaks, samas jäädes ja mõeldes ikkagi kui laps, mitte väike täiskasvanu. Raamatud räägivad poisist nimega Arthur, kelle elu muutub täielikult, kui ta satub salapärasesse internaatkooli nimega Baskerville Hall. See pole mingi tavaline kool, seal ootavad teda ees imelised sõbrad, uskumatud juhtumised, kummalised tegelased ja palju mõistatusi. Arthur ei ole keegi muu, kui Arthur Conan Doyle ja temaga koos on Baskerville Hallis tegevad erinevad tegelased tema raamatutest, tema raamatute tegelaste nimekaimud või nad lastena. Jimmie Moriartyst on saanud Arthuri sõber ja toakaaslane, Sherlock Holmes'ist tema õpetaja, dr. Watson on ratastoolis olev arstist õpetaja. Raamat on põnev ja köitev, kordagi ei lähe igavaks, juba algusest saadik tempokas. Need raamatud tõmbasid lugedes endasse ja tekkis täiesti tunne, nagu seikleks ise tegelastega koos seal Baskerville Hallis. Selline raamat, mida lugedes hakkas film ajus jooksma. Raamat, mida ühest küljest ootasid, et kiiremini läbi saaks, sest mis siis ikka täpselt toimus ja teisest küljest tahtsid pikemalt ja kauem selles filmis kaasa lüüa. Ja muidugi need tegelased, kes on juba Doyle'i loomingust tuttavad ja siis võrrelda neid nende "päris elus" ja selles raamatus. Kirjanikul on hea fantaasia. Tahaks juba kolmandat osa lugeda, sest teine osa jäi väga intrigeeriva koha peal pooleli, aga seda annab veel tükk aega oodata, sest inglise keeles on oodatav ilmumine alles aasta lõpus, siis veel vaja tõlkida ka. Aga neile, kellele meeldivad Potteri taolised raamatud, võib kindlasti soovitada. Seal on reaalsust, seal on fantaasiat, seal on põnevust ja igas vanuses lugejale. 

Must ja valge tekitavad koos erinevad hallid toonid

5./41. Purunenud pärastlõuna
Sari: Uurija Wilkinsi krimisari 2  
Autor: Simon Mason
Tõlkija: Jüri Kolk
Kirjastus: Varrak 2025
335lk./1026lk./10 344lk.

Lugemise väljakutse 2025: 25. Suvaline raamat, mis on pildistatud koos kassiga

Teine raamat sarjast. Üks Wilkinsitest sai eelmise osa lõpus politseist kinga ja kas ta jääbki luuseriks või suudab ta oma iseloomu kasvatada ja suhtlemisoskuseid nii palju lihvida, et tal oleks võimalus uuesti oma töökoht tagasi saada. Kas teine Wilkins on ikka nii ideaalne paipoiss, kui esimeses osas temast mulje jäi. Kas alati on vaid must ja valge, või on hoopis mängus mingid muutuvad hallid toonid? Oxfordi lasteaia juurest, jõukast linnaosast, sisuliselt ema nina alt kaob päise päeva ajal nelja-aastane tüdruk. Ryan Wilkins, kes löödi kolm kuud tagasi häbiga töölt minema, näeb televiisorist, kuidas ta endine paarimees, uurija Ray Wilkins pressikonverentsil kinnitab, et politseil on juhtlõng. Aga kas see juhtlõng on ikka õige? Kas ta saab asja lahendatud ilma Ryani abita? Kas kõik on nii, nagu paistab või on asi ikka mitmetasandiline ja keerukam, täis erinevaid halle varje? 

Esimene osa sarjast meeldis mulle isegi veidi rohkem või oli lihtsalt seal kõik uudsem ja seega ka vähem ettearvatav. Seekord ma suutsin enamuse asjadest juba eelnevalt paika loksutada. Aga sari on täitsa huvitav, selline erinevate maailmade vastandus kahe täiesti erineva uurija näol, samas kui mõned stereotüüpsed arvamused on just vastaspoolele pandud, mitte neile, keda tavaliselt selliseks stereotüüpiliseks esindajaks arvatakse. Loodetavasti tõlgitakse ka järgnevad osad ära, loeks küll edasi, piisavalt värvikad uurijad ja ka krimilood ise pole igavad olnud.
 

Ilves sirutab küünised välja

1./37. Ilvese küünised
Sari: Millennium #8
Autor: Karin Smirnoff
Tõlkija: Kadi-Riin Haasma
Kirjastus: Varrak 2025
311lk./311lk./9629lk.

Lugemise väljakutse 2025: 5. Ma lihtsalt tahtsin seda raamatut lugeda!

Vaatasin just, mida ma esimese Smirnoffi järje kohta olen kirjutanud. Leidsin: Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Pean tunnistama, et teine osa samuti. Kuidagi veniv ja ebausutav. Samas tahaks ikka ka kolmanda osa läbi lugeda, et vähemalt teada saada, kas kurjamid saavad ka seekord oma otsa ja mis suunas kirjanik on asja mõelnud. Äkki nad siis pärast üheksandat raamatut ei leia rohkem uusi kirjanikke, kes järgmist kolme osa hakkaks punnitama kirjutada. Tegevus toimub taas Gasskasi asulas, kus tegevus käib kaevanduste, nii vana suletud kui kavandatava uue ümber. Tegevad suures osas juba varasemalt tuttavad tegelased nii pahalaste kui heade poolelt ja nende omavahelised suhted ja tegevused on ikka üsna läbi põimunud. Samas teevad head pigem järelemõtlematuid otsuseid ja pahad mõtlevad mitmeid samme ette enne kui spontaanselt olukorras tegutseda. Ka vanad Larssoni tegelased on kuidagi väga kahvatuks jäänud ja ei tegutse sugugi nii, nagu esimestest raamatutest meelde on jäänud, pigem on enda kahvatud varjud. Vägivalda on raamatus piisavalt, aga ainult vägivallast ei piisa, raamat on ikkagi igav ja adrenaliini lugedes üles ei aja. 

Londoni kõrgema seltskonna kriminull

4./19. Kes kahju kardab…
Sari: Detektiiv William Warwick 1  
Autor: Jeffrey Archer
Tõlkija: Peeter Villmann
Kirjastus: Varrak 2024
312lk./656lk./4505lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 veebruar: Raamatuselja luule + üks raamat sealt

Endalegi üllatuseks tuli see luuletamine seekord üsna kergelt välja. Kõigepealt võtsin kolm raamatukogu raamatut ja siis lasin silmadel üle koduse raamaturiiuli minna - osutus, et ei pidanudki nii väga kombineerima, heade sobilike pealkirjadega raamatuid oli üsna palju. Lõpuks siis tuli välja selline luuletus:

Mees, kes jooksis üle tänava
alastimaratonist ironmanini
ilma ainsagi sõnata.
 
Ohvrite ohver,
kes kahju kardab
taevastes kõrgustes.
 
Võidupilet
peidus su silme all
kuni su endale saan.
 
Lugemisse jõudis sellest virnast kriminull Kes kahaju kardab. Uue sarja esimene raamat. Saame tuttavaks järjekordse noore ja nutika kutiga, kellel on väga karismaatiline tippadvokaadist isa, kes loodab, et poeg asub tema jälgedes, kuid jälgedesse astub hoopis ta lesbist tütar. Aga poeg eelistab minna Londoni tänavatele pätte püüdma ja neid kinni panema, mitte advokaadina üritada neid karistusest päästa. Kuid esialgu läheb ta vanemate nõudmisel ülikooli ja saab sealt kunsti alase hariduse. Ülikooli lõpetamise järel alustab William karjääri, mis paneb paika kogu tema edasise elu – pärast õpipoisina pealinna tänavatel patrullimist saab temast Scotland Yardi kunsti ja antiikesemete üksuse detektiivkonstaabel ja arvata võib, et ta järgnevate raamatute jooksul ronib veel kõrgemale mööda karjääriredelit. Esimeses raamatus uurib ta Rembrandti hindamatu väärtusega maali vargust Fitzmole’i muuseumist ja samal on ta laual ka mõned väiksemad kuriteod. Lisaks sellele on vaja lahendada tal koos isa ja õega kunagine mõrv. Minu jaoks oli see esimene osa veidi selline sagrine, liigset ballasti täis. Muidugi andis sellega venitada raamatu mahtu ning sai mõned infokillud juurde, aga neid oleks saanud ka hoopis kompaktsemalt kirja panna. Seega oli minu jaoks veidi liiga laialivalguv see raamat, aga ehk on seda vaja järgmiste osade jaoks, et kui vundament on hästi lai all, siis õnnestub edaspidi sinna juba kõrgemaid torne peale ehitada. Esimene osa jättis veidi õlgu kehitama, aga mõtlen ikka sarjale vähemalt teise võimaluse anda, juhul kui ikka eesti keelde veel tõlgitakse. 

Olemise mõte

23./301. Existerion
Autorid: Veiko Belials, Marek Simpson
Kirjastus: Varrak 1999
139lk./3368lk./51775lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse 2024 detsember: Raamat, mille autoriks on üks raamatusoovitusi jaganu (september)

Lugu sellest, kuidas inimene kohtub Universumi Mõistusega ja esitab talle klassikalise küsimuse elu ja olemise mõtte kohta. Et aga väeti inimene seda vastust kuidagi välja ei kannataks, hakkab Mõistus talle lugusid jutustama. Lood räägivad reetmisest ja usust, eneseohverdusest ja argusest, armastusest ja vihkamisest ja kõigist teistest tunnetest ja tegudest, milleks on võimelised Universumi asukad.

Mõtteid oli, pisikesi lugude katkeid ka. See on nüüd selline raamat, mida ei saa möödaminnes ja unise peaga lugeda, pigem vajab iga sõna süvenemist ja ka ridade vahelt uurimist, mõtlemist ja mõtestamist. Saan aru, et väga paljudele see raamat meeldib, just neile, kes otsivad raamatust mingit tarkusetera, mõtisklust. Mina pigem otsin raamatust tegevust, seiklust ja sinna juurde ka mingit uut teadmist ja tarkust. Kindlasti hea raamat, aga mitte otseselt minu tassike teed.

Armastusulme

9./287. Kuigi sa proovid olla hea
Autor: Triinu Meres
Kirjastus: Varrak 2019
247lk./1580lk./49987lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 detsember: Raamat, mille autoriks on üks raamatusoovitusi jaganu (veebruaris)

Tegelikult sobiks see raamat ka veebruari (Triinu ise soovitas) ja oktoober (kirjastuselt Varrak).

Kolm lugu Kuuevalla kuningriigist. Mida lõpupoole siis aina rohkem tuli mõte, et miks see on üldse ulme? Et väljamõeldud kuningriigis? Ja, et sellist matriarhaadi laadset ühiskonda pole olemas? Kui see välja arvata, siis tegemist oli pigem armastuslugudega. Armastus keelatud isiku vastu oli see, mis oli peamine, mis oli loo kese. Kõikesalgav armastus vastuolus reeglite maailmaga. Armastus mehe ja naise vahel, vendade armastus, inimarmastus. Armastuse liike on palju ja neid oli siin teoses ikka omajagu. Inimsuhted suures osas toetusidki siin erinevatele armastustele. Inimeste rasked valikud, sest kas olla truu oma armastusele või reeglitele? Mõlemal juhul saab keegi haiget, keegi kellega sa oled seotud. Kas mõõk on lahenduse tööriist või hoopis ajab asjad keerulisemaks? Natuke jäi mulle see matriarhaalne ühiskond segaseks, kui pere kõige tähtsam oli esimesena sündinud tütar. Kui tema päris lossid ja maad, valis omale kaasa, kellest ei saanud täisväärtuslikku meest enne, kui ta oli sigitanud esimese tütre. Siis miks valitses ikkagi mees, esimese tütre isa või abikaasa, mitte see tütar ise? Tütrel polnud siis enam mingit sõnaõigust ja pidi alluma täiega meeste võimule? Minu jaoks oli siin mingi vastuolu, aga ju see oligi taotluslik, vastuolu meeste ja naiste maailma vahel, vastuolu mõistusega ja tunnetega valitsemise vahel. Mulle üldjoontes see raamat meeldis, ainult viimase loo kaks lõppu oli mu arust natuke häiriv, nagu kirjanik ei oleks osanud lõppude vahel valida ja ei suutnud lõpuks kumbagi kustuta nupu alla saata. Mina oleks jätnud teise lõpu ja vahepealse lihtsalt ära kustutanud, oleks selgem ja loogilisem ehk olnud. Olgu, esimene lõpp oli siis meestemaailma lõpp ja teine naistemaailma jaoks. Aga see on nüüd selline ulme, mida sobib lugeda ka neil, kes ulmet muidu ei loe.

Sajanditagune elu Tallinnas

6./284. Mamma, papa ja nende lapsed
Autor: Tiia Toomet
Kirjastus: Varrak 2018
96lk./954lk./49361lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #1 (lasteraamat)

Kunagi sattus üks vahva rätsep Kullamaal (Läänemaa) tallu, kus üks tüdruk ta oma silmade ja juustega ära võlus. Hiljem võtsid nad oma seitse asja, abiellusid ja kolisid ära pealinna. Uus sajand oli alanud. Varsti said alguse ka uued elud, sündisid lapsed üksteise järel. Kuidas elas üks vaene töölispere noil aastatel, kuidas kasvasid lapsed, mis ümberringi toimus ja palju muid mälestusi on siia väikesesse raamatusse kokku kogutud neile, kes seda aega oma silmaga näinud ei ole ja võib olla isegi mitte kuulnud neist aegadest. Lastele väga mõnus ajalooline lugemine. Ja kui palju inimelusid võib saada alguse vaid juhuslikust kahe inimese kohtumisest ja armastuse tekkimisest. Mammal ja papal oli 6 last, kellest 5 said täiskasvanuks, 7 lapselast, 17 lapselapselast, 33 lapselapselapselast ja nüüdseks kindlasti veel rohkem, sest raamatu ilmumisest on mõned aastad möödas. Huvitav raamat neile, keda huvitab eluolu eelmise sajandi alguses.
 

Kes on nõidur?

19./278. Viimane soov
Sari: Nõidur 1  
Autor: Andrzej Sapkowski
Tõlkija: Aarne Puu
Kirjastus: Varrak 2021
288lk./3249lk./48407lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: Raul Sulbi soovitab

Olen palju kuulnud ja lugenud sellest sarjast, aga ise kätte võtnud veel ei olnud. Seetõttu mulle meeldivad need väljakutse soovitused, et lõpuks ometigi jõuan nende raamatuteni, mida võiks lugeda, aga kogu aeg on teised ees olnud ja pole lugemislaua lähedalegi jõudnud. Õnneks see raamat nüüd jõudis. Midagi taas minule meeldivat ulmet. Seiklusulme, kus parajalt madinat, parajalt psühholoogiat, parajalt tundeid, parajalt intriige, parajalt kangelaslikkust, parajalt üleloomulikkust, parajalt nõidust ja parajalt fantaasiat. Kõike parajalt, ei midagi liiga palju või midagi täiesti puudu. Sel aastal olen avastanud mitu Poola kirjanikku ja kõik on meeldinud, kaasaarvatud see raamat ja kirjanik. Millal nüüd leida see aeg, millal edasi Nõiduri tegemistest lugeda, kuigi raamat läks üllatavalt kiiresti ja ladusalt, õhtul oli raske käest ära panna.

Iga meie liigutus võib muuta maailma

17./247. Vaikuse meri
Autor: Emily St. John Mandel
Tõlkija: Triin Tael
Kirjastus: Varrak 2024
239lk./2547lk./42781lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak

Raamat, mille tegevus ulatub mitme sajandi peale, ühendab mitmekesiseid tegelasi ja ajajooni, paneb mõtlema inimeste suhtele ajaga ja omaenda olemasoluga. 

Romaan algab1912. aastal Vancouveri saarel ja viib viissada aastat hilisemasse Kuu asundusse. Edwin St. Andrew on kaheksateist, kui ta aurulaevaga Atlandi ookeani ületab. Peenema seltskonna uks on pidulikul õhtusöögil kuuldavale toodud ägeda sõnavõtu pärast tema ees nüüdsest kinni. Kanada metsikust loodusest lummatuna seab Edwin sammud laande, kuid kuuleb äkki õhulaevaterminalis kaikuvaid viiulihelisid. See hetk raputab teda hingepõhjani.
Kaks sajandit hiljem on Olive Llewellyni nimeline kuulus kirjanik Maal raamatuturneel. Tema kodu asub kunstlikust ilust pakataval Teisel kuuasundusel. Olive’i pandeemiateemalise bestselleri veergudel on veider lõik: mees mängib õhulaevaterminali koridoris viiulit, ümberringi kõrgumas metsapuud. Kui musta taevaga Öölinnas värvatakse Gaspery-Jacques Roberts Põhja-Ameerika laanes aset leidnud anomaaliat uurima, seisab ta silmitsi võimalusega teha midagi erilist.

Romaan paneb mõtlema, kuidas meie valikud ja kogemused, olgu need suured või väikesed, mõjutavad meie tulevikku ja suhteid üksteisega. Aeg on peamine teema - kuidas see mõjutab meie mälu, meie suhteid ja meie arusaamu maailmast. Kuidas kõik on siin maailmas seotud ja millegi muutmine ühes ajastus võib muuta palju mõnes teises ajastus. Kuid kas kõik muudatused on siiski alati halvad? Eriti pani mõtlema, palju muutis muudatus, kus mees ei surnud grippi vaimuhaiglas vaid kaks päeva hiljem oma kodus. Ajalooliselt põhimõtteliselt ei midagi, kuid kui palju andis see sellele mehele! Teadmine, et sa ei ole hull, vaid täitsa normaalne ja see, mida sa kogesid, oligi tõestisündinud anomaalia tulevikust. Või kui sul oleks tulevikus teadmine, et inimene sureb ja sa teaksid, et vaid üks sinu lause võib ta päästa? Kui sa kohtud selle inimesega, kas sul on südant talle see lause ütlemata jätta isegi siis, kui tead, et saad selle eest karistada hiljem? Raamat annab iga järgneva peatükkide grupiga aimu, mis ja kes on see ühendav lüli kogu raamatu ajateljel, kuid lõplik kokkujõudmine ja kõikide tükkide täpselt omale kohale sattumine tuleb ikka alles viimases peatükis. Väga emotsionaalne raamat, mis paneb mitmelegi asjale mõtlema. Raamat, mis oma tulevikus toimuva ja ajarännetega liigitub ulme valdkonda, kuid mis on täis väga realistlikke ja inimlikke teemasid. Tegemist ei ole põnevikuga, vaid üpris vaikse ja aeglase kulgemisega raamatuga, kus toimub üllatavalt palju, rohkem kui sõnades on kirja pandud. Peale selle raamatu lugemist on tunne, et oledki sinna vaikuse merre jupiks ajaks ära uppunud, aga see on selline mõnus rahulik tunne. See on selline ulme raamat, mida minu arust võivad lugeda ka need, kes ulmet ei armasta. See on raamat inimeseks olemisest eelkõige.

Kui epideemia vallutab maailma

14./244. Elusad inimesed
Autor: Jana Vagner   
Tõlkija: Jaana Peterson 
Kirjastus Varrak 2021
264lk./1864lk./42098lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak

See on taas raamat, mis on mitu aastat mu lugemisjärjekorras oodanud. Vaatasin, et esimese osa olen lugenud neli aastat tagasi (Vongozero) ja kui nägin, et ilmus teine osa, siis oli kohe plaanis seda lugeda, aga läks siis ikkagi kolm aastat selleni. Mulle ikka meeldivad igasugused väljakutsed, õnnestub meelde tuletada omale raamatuid, mida olen tahtnud lugeda ja need kätte võtta. Selle raamatu tegevus läheb edasi sealt, kus eelmine pooleli jäi. Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks.Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Võib olla ongi kõige raskem õppida elama küllaltki võõrastel inimestel tihedalt külg külje kürval. Elades kõik ühes majas, kahes pisikeses toas, olles koos ööpäeva ringselt, saamata mingitki privaatsust. Ja kui veel kokku satuvad väga erineva iseloomu ja taustaga inimesed, siis on kerged konfliktid tulema. Mehed saavad veel mingite toimetuste tõttu eemalduda, aga naised ja lapsed on enamasti just ahistavate seinte vahele üheskoos surutud, sest väljas on südatalv koos jää ja pakasega. Kõige hullem, et pole teada, mis tulevik toob, millal on ohutu saarelt lahkuda. Raamatus käis läbi mõte, et vangid, kes ei tea oma vangistuse pikkust on rohkem hullumas kui need, kes teavad, et on vangis veel aastakümneid. Teadmatus on väga suur jõud, mis teeb inimesed ebakindlaks, võtma hulljulgeid riske või vastupidi paneb neid täielikku apaatiasse. See osa on aeglasema, pideva kulgemisega raamat, kus ikka aeg ajalt tuleb ette erinevaid ootamusi. Pigem on see raamat rohkem orienteeritud inimeste omavahelisele suhtlemisele ja konfliktidele, erinevatele iseloomudele, mõtetele, tõekspidamistele. Me tegelikult ei tea keegi ette, kuidas me mingis situatsioonis tegelikult käitume või oleme, enne, kui see situatsioon on käes. Võime küll spekuleerida ja arvata oma varasemate kogemuste najal, aga kui täpselt sellist kogemust pole kusagilt võtta, siis me ei tea kindlalt. Ja veel vähem me teame, kuidas keegi teine selle situatsiooniga toime tuleb. Üks asi on lühiajaline olukord, teine pikki pikki päevi ja kuid kestev. Kuigi esimene osa ehk meeldis sutike rohkem, siis ka see osa oli täitsa mulle meelepärane lugemine. Hästi pingeline raamat.
 

Halloween on tulekul!

11./222. Üksildane oktoobriöö
Autor: Roger Zelazny
Tõlkija: Juhan Habicht
Kirjastus: Varrak 2001
253lk./2157lk./38751lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Veiko Belials soovitab

"Üksildane oktoobriöö" on lugemiseks ideaalne sügisesel ajal, eriti kui otsid midagi, mis on natuke müstiline, aga mitte liiga õudne. Kuigi ma sattusin seda nüüd lugema veidi vara, mitte oktoobris nagu raamatu tegevus toimub. Raamat ühendab tumedate toonidega lugu kergeks ja vaimukaks jutustuseks, mis hoiab meeleolu kergena, hoolimata kurjakuulutavast sündmuste arengust. Raamat on üles ehitatud kuu igapäevastele sissekannetele, mis algavad oktoobri esimesest päevast ja kulmineerub Halloweeni ööga. Seega võib seda raamatut kannatlik lugeja lugeda ka nagu Halloweeni advendikalendrit - igal oktoobri päeval ühe peatüki. Mina küll ei oleks seda suutnud, sest raamatut oli raske käest panna, no ma ühe peatüki veel. Isegi siis kui peatükis mitte midagi väga erilist ei toimunud, siis kuidagi ootusärevus ikka tõusis ja pinge kasvas. Järk-järgult avanevad tegelaste plaanid, mõistatused ja mäng reeglid. Kõik osalised on omavahel seotud müstilise võitlusega, kus panused on suured, kus kõik saavad aru, et koostöö ja üksteise usaldamine on kasuks, kuid keegi ei tea, kas teine osaline on tegelikult sõber või vaenlane, avaja või sulgeja, see, kes tahab iidsed jõud valla päästa või nende sissetungi lõpetada ja nad taas oma allmaailma sulgeda. Loos osalevad tuntud tegelased kirjandusest ja müütidest. Peategelane on koer nimega Snuff, kes on ustav kaaslane oma peremehele Jackile – viimane on seotud kurikuulsa Rappija Jacki (Jack the Ripper) legendiga. Sündmuste keskmeks on Snuff, kes räägib loo oma vaatevinklist, oma arusaamadest, mis kohati paneb lugeja muigama. Mulle tegelikult meeldiski enam see kulgemine, teekord sündmuseni, mis iga päevaga tõstis pinget ja mingil määral selgitas, kes on kes ja mida on üldse oodata, mis võib tulla. Mulle meeldis, selline lahe lugemine, parajalt kerge, humoorikas ja fantaasiarikas. Kõiki tegelasi ei osanud aru saada, kust nad pärit võivad olla, selles osas aitas järelsõna mõned asjad paika sättida. Selle raamatu nautimiseks ei pea ulmefänn olema.

Müüdid ja teooriad loomade kohta läbi ajaloo


17./203. Ootamatu tõde loomadest. Voorivankritäis vääritimõistetuid
Autor: Lucy Cooke   
Tõlkija: Aldo Randmaa
Kirjastus: Varrak 2022
368lk./ 3881lk./34958lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #4 (ajalugu)

Läbi ajaloo on ilmunud tarku raamatuid, kus kirjas imelised ja mitte nii imelised loomad. Nendes raamatutes on olnud erinevaid teooriaid loomade kohta. Kui inimene nägi või kuulis mingist loomast, siis kunagi olid ta teadmised täis valgeid laike selle looma kohta. Aga kuidas ikka targas raamatus kirjutada, et ei tea. Tihti tekitasid segadust mitmete eri allikate poolt tulnud vastuoluline teave. Siis tuligi sinna panna kirja oma fantaasiad või teooriad nende loomade kohta ning ikka nii, et nii see ongi. Läbi ajaloo on järgmised loodusteadlased ikka vaikselt neid teooriaid üritanud ümber lükata. Vahel on see ilusti õnnestunud, seal samas on tekkinud loomauurijate vahel kahes või veel enamas leeris ikka korralikud sõjad. Mõned müüdid on aga jõudnud välja ka tänapäevani, kuigi nüüd päris utoopilisi asju vähemalt tarkadesse raamatutesse enam kirja ei panda. Käesolevas raamatus vaadatakse lähemalt kolmeteist looma-lindu-kala. Autor toob välja, millised müüdid ja teooriad on selle liigi kohta läbi ajaloo olnud, kuidas need on põrmustatud ja kelle poolt ning põrmustab ise veel viimasedki müüdid. Lisaks on nende teoorite ümberlükkamiseks ta uurinud põhjalikult neid loomi ning selgitab lihtsalt ja arusaadavalt, kuidas ikka tegelikult on. Kas laiskloom on ikka laisk loom. Kuidas angerjas kuulsat Aristotelest ninapidi vedas. Kuidas on lood kopra ja tema oskusega munandid endal ära hammustada, et küttide käest põgeneda. Kas hüaan on ikka ühel aastal isane ja teisel emane. Miks pani üks teadlane konnadele pükse jalga. Miks arvatakse, et toonekurg toob lapsi. Kuidas kirjeldada looma, keda pole ükski loodusteadlane veel oma silmaga näinud ja aluseks on vaid fantastilised kuuldud kirjeldused. Kas põder on kurvameelne loom ning pandad kehvad seksijad ning valivad sööjad. Ja kes on see iseäralikku laadi elukas, keda inimene ei saa vaadata ilma iseendale mõtlemata. Kõigile neile küsimustele saab vastused sellest raamatust ja veel paljudele teistele küsimustele ka. Inimestel on olnud tung pidada loomi inimese peegelpildiks ja otsustada nende kõlbluse üle religiooni või inimlike voorusnormide alusel. Seega on loomad, keda ajaloos peeti vooruslikeks ja need, kes said halastamatu hukkamõistu osalisteks. Soov loomi inimestada püsib visalt ka tänapäeval. Kui loomad ei ole sellised, nagu inimene tahab, siis näeb inimene viga vaid loomades, mitte enda käitumises, mitte selles, et ta on hävitanud loomade igipõlised elukohad ja looduslikud kooslused ning ei võimalda loomadel elada loomade seaduste alusel. 

Raamat oli huvitav, müüte purustav ja teadmisi erinevate loomade kohta andev. Autor on näinud vaeva, et kõikide nende loomadega, kellest ta kirjutab, ise kohtuda ja neid põhjalikult uurida.  Kirjutatud nii, et igaüks saab aru, ei pea olema loodusteadlane. Raamatus on ka pildid loomadest, erinevate uurijate poolt joonistatud läbi ajaloo. Mõned nende loomad näevad ikka väga fantastilised välja. Kuid eks teadus ja teadmised peavadki muudkui arenema ja uuemaks ning täiuslikumaks muutuma.

Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?


31./186. Soodushinnaga sõit. Kunst olla pensionär
Autor: Merete Mazzarella
Tõlkija: Kadi-Riin Haasma
Kirjastus: Varrak 2022
280lk./ 5576lk./31077lk.

Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)   

Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana? 

Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.

Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi. 

Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.


Detektiivibüroo nr. 2 on taas tegevust

21./176. Operatsioon Suvesaar
Sari: Detektiivibüroo 2  #5
Autorid: Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes
Tõlkija: Sigrid Tooming
Kirjastus: Varrak 2020
104lk./4183lk./29684lk.
 
22./177. Operatsioon Tuuleiil
Sari: Detektiivibüroo 2  #6
Autorid: Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes
Tõlkija: Sigrid Tooming
Kirjastus: Varrak 2020
104lk./4287lk./29788lk.

23./178. Operatsioon Pronksiplats
Sari: Detektiivibüroo 2  #7
Autorid: Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes
Tõlkija: Sigrid Tooming
Kirjastus: Varrak 2021
104lk./4391lk./29892lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuli: lastekrimka

Hea põhjus veel ühte poolili jäänud laste krimisarja edasi lugeda. Nelja esimest osa lugesin viis aastat tagasi, aga tegelased olid veel meeles, seega hästi kirjutatud, sest krimkade puhul sageli pole aasta pärastki keegi ega miski meeles enam. Peategelased on Tiril ja Oliver ja koer Otto ka muidugi. Kaks last ja koer, kes satuvad kuritegeliku maailmaga rinda pistma, kuid eks nad sageli ikka topi oma nina ka sinna, kus pole lastele mõeldud ja sedasi ajavad nii mõnegi kavandatud kuritegeliku plaani lõpuks nurja. Lihtsad, natuke põnevad, lõbusad, lapsesõbralikud lood. Mõnus lugemine, ühe raamatu saab lühikese pausi täiteks ära lugeda. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Raamatute lõpus tuleb oma detektiivioskusi kasutada ja piltidelt detaile otsida. Avastasin, et olen sarjaga ikka päris maha jäänud, veel 4 osa juba ilmunud. Tuleb vist rohkem lugema hakata, lasteraamatuid ma mõtlen.

Tiril ja Oliver õngitsevad Vanasadamas ja märkavad kolme paati, mis üksteise järel ranna poole triivivad. Paadid on tühjad ja mitte miski ei viita sellele, kes on nende omanik. Detektiivid Tiril ja Oliver asuvad koos Ottoga asja uurima ja jäljed viivad nad varjulisele Suvesaarele. 

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? 

Üleöö läheb Elvestadi pargist kaduma Hugo Rodini enam kui saja aasta vanune kuju. Kes on „Hugo” ära viinud ja mis mõttega varastada vana pronksskulptuur?

Põlatust kõigi lemmikuks

17./137. Metskits Lembi ja verevennad
Autor: Jaan Rannap
Kirjastus: Varrak 2020
112lk./2919lk./23231lk.

Lugemise väljakutse 2024: 8. Mäletame Jaan Rannapit ühe toreda teosega

Neljateistaastane Eedi viiakse suvevaheajaks maale vanaisa juurde. Seal kohtub ta üle pika aja samaealise sõbra ja verevenna Madisega. Üheskoos võetakse ette jalgrattaretk, mis lõpeb mahajäetud talukoha avastamisega. Kuid sellega avastused ei piirdu – sealtsamast leitakse ka lumivalge albiino metskits, kelle ema on maha jätnud. Kitseke saab endale nimeks Lembi. Poisid hakkavad teda toitma ja kasvatama, kuid haruldane loomake ei jää saladuseks ning seetõttu satuvad poisid seiklustesse. 

Kuigi olen üsna palju Jaan Rannapi raamatuid lugenud, siis on need lugemised jäänud ikka pigem aastakümnete tagusesse aega. Tema uuemate kirjutistega polegi tuttav, aga tundus endiselt olema sellist Rannaplikku stiili nagu mäletan tema lugusid. Lisaks poiste seiklustele näpuotsaga õpetlikkust, loodus ja oma rahva ajalugu. Täitsa tore lasteraamat, samas mulle tundub, et pigem natuke noorematele kui peategelased.

Kuidas kulges vanasti aeg ning millega seda mõõdeti?


8./128. Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost
Autor: Lauri Vahtre
Kirjastus: Varrak 2000
183lk./847lk./21159lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #3 (populaarteadus)
 
See raamat on ajast, aja tajumisest ja aja arvamisest. Aeg on üks igivana asi, aga inimesed on seda tajunud hoopis erinevalt. Olid ajad, kui aega ei arvestatud, aeg lihtsalt kulges. 
Esimene peatükk «Eesti rahvapärase ajaarvamise ühikud», on oma käsitluslaadilt etnograafilise kallakuga. Eraldi on käsitletud erinevaid ajaühikuid -- ööpäeva, nädalat, kuud ja aastat, osutades ühtlasi nende kujunemise ja ümberkujunemise ajaloolistele eeldustele ja põhjustele. Raamatu teine peatükk vaatleb eesti rahvapärast ajaarvamist Eesti ajaloo taustal, kuidas arvati aega rahvakalendri põhjal, kui veel täpsel päeval ja tunnil, rääkimata minutitest ja sekunditest, ei olnud suurt olulisust maarahva elus. Kuid olulised olid siiski põllutööde verstapostid, millal oli millegi tegemiseks just see õige aeg. Ja kuidas jõudis talurahvani vajadus teada oma täpset vanust. Kalendrite tekkimisest ning nende seotusest kiriku ja varasema rahvakalendriga, sarnasus ning erinevus naaberriikidega. Täitsa põnev lugemine oli, kuna tegemist oli väitekirjaga, siis kohati jäi veidi kuivaks see lugemine, aga sain mitmeidki asjaolusid teada ja mõtteid, millele pole varasemalt taibanud mõelda. Esimene pool oli minu jaoks põnevam, see kalendrite võrdlemine teises pooles oli sutike igavam. Aga ma täitsa soovitan ajaloo huvilistele, kui tahtmist teada kuidas esivanemad ajaga toime tulid. 


Kas eesmärk pühendab alati abinõu?

19./112. Mõrv novembris
Sari:  Uurija Wilkinsi krimisari
Autor: Simon Mason
Tõlkija: Jüri Kolk
Kirjastus: Varrak 2023
383lk./ 3369lk./19310lk.
 
Krimikirjanduse väljakutse 2024 aprill: tegutseb uurijatepaar

Selles raamatus on kaks uurijat R.Wilkins ja R.Wilkins. Ryan ja Ray(mond). Nad ei ole vennad ega isa ja poeg, isegi sugulased mitte. Ryan on vaesest perest pärit valgenahaline ja Ray rikkast perest pärit mustanahaline. Ryan käib tööl kottis dressipükstega ja näeb välja nagu hilisteismeline nolk, Ray käib ringi stiilsetes ülikondades ja näeb välja igati usaldusväärne ja soliidne. Ray on väga delikaatne ja poliitkorrektne, Ryan on vägagi tuttav distsiplinaarkaristustega, ta läheb kergesti närvi ja võib siis isegi käed käiku lasta. Tema jaoks on oluline tulemus, kuidas selleni jõuda, see on teisejärguline. Ray peab Ryani ohjes hoidma, samal ajal on ikkagi vaja jõuda ka mõrvarini, kuid on  aru saada, et paljud salgavad ja valetavad, ka olulised ja kõrgel kohal olijad. Kuidas siis neilt vajalik info kätte saada, et mõrvar paljastada? Barnabas Hallis kägistatakse rektori kabinetis noor naine. Ryan marsib Barnabase kolledžisse sisse, tegemata väljagi sealse tähtsust täis rektori ootusest, et teda koheldaks äärmise lugupidamisega. Miks oli surnud naine rektori kabinetis? Kas on vaid juhus, et mõrva õhtul võõrustati kolledžis šeik al-Medinat, valitsejat, keda seostatakse inimõiguste rikkumisega kodumaal ja jõleduste toimepanemisega teisteski riikides? Lisaks uurimisele on taustal ka mõlema Wilkinsoni eraelu, nende perekonnalood. Kui palju on seotud inimese lapsepõlv sellega, kes ta on täiskasvanuna. Mis on üldse oluline teise inimese juures, kas tema tugevused või tema puudused? Kas eesmärki (mõrvari leidmine) pühendavad kõik abinõud? Või peab politsei olema alti korrektne, viisakas ja mõistlik? Raamat oli vägagi huvitav ja põnev. Loodetavasti tõlgitakse ka järgmised osad eesti keelde.
 

Kui elava looduse ainus eesmärk on hävitada inimsugu

6./53. Surmailm I
Sari: F-sari 
Autor: Harry Harrison
Tõlkija: Urmas Alas
Kirjastus: Varrak 1997
143lk./1178lk./9479lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts:  Arvi Nikkarevi soovitused

Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.