Kuvatud on postitused sildiga Varrak. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Varrak. Kuva kõik postitused

Kui elava looduse ainus eesmärk on hävitada inimsugu

6./53. Surmailm I
Sari: F-sari 
Autor: Harry Harrison
Tõlkija: Urmas Alas
Kirjastus: Varrak 1997
143lk./1178lk./9479lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts:  Arvi Nikkarevi soovitused

Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.

Baltisakslasest Eesti ema Teresa päästmas armeenlaste lapsi

3./50. Taeva tütred
Autor: Piret Jaaks
Kirjastus: Varrak 2023
269lk./899lk./9200lk.

Lugemise väljakutse 2024: 30. Ilukirjanduslik teos, kuhu on sisse põimitud mõne riigi ajalugu

Sellesse raamatusse on põimunud kolme riigi ajalugu: Eesti, Armeenia ja Türgi. Kui ma lugesin, selle raamatu ilmumisest, siis olin kindel, et tahan seda lugeda, sest ma tean küll, kes oli Hedvig Büll. Meil on üks ja sama sünnilinn. Samas ma teadsin temast vaid mingeid üleüldiseid fakte. Seega tahtsin saada põhjalikumat teavet. Kuigi see raamat on ilukirjanduslik teos, siis põhineb see faktidel ja tolleaegsetel materjalidel. Ajaloolisele ainesele toetuv raamat on 19. sajandi lõpus Haapsalus baltisaksa perekonda sündinud Anna Hedwig Bülli (1887-1981) eluloost ning tema missionäri tööst armeenia orbude päästmisel Türgi genotsiidist. Noor misjonär saadetakse Marashi linna orbudekodusse, kus tema silme all hakkavad lahti rulluma traagilised sündmused, mida tunneme tänapäeval armeenlaste genotsiidina. Romaani keskseteks teemadeks on üksikisiku vastutus ja halastuse võimalikkus, mis kodust kaugele saadetud misjonäre sõja keerises painama hakkavad. Sammhaaval, sidudes kokku killukesi Eesti, Euroopa ja Lähis-Ida ajaloost, avaneb meie ees lugu inimlikust hingesuurusest ja Jumalasse uskumisest. Religioonide põrkumised on läbi ajaloo sageli toonud kaasa veresaunu ning laste ja naiste hukkumist, kellel pole olnud mingit süüd selles. Vanasti, kui info levimine võttis aega, saadi teada olukordadest, toimunust alles hulka aega hiljem ning seda oli võimalik ka rohkem varjata kui tänapäeval, kui info liikumine on muutunud tunduvalt kiiremaks ja objektiivsemaks. 

Minu jaoks oli väga mõtlema panev raamat, just hetkel toimuvate sõdade kontekstis, alati on ju lisaks võimuihale ka religioonid siiski mängus. Raamat oli kaasahaarav, küll väga süngel teemal, kuid mitte rõhuv, pigem helge ja innustav. Raamat, naiste tugevusest ja headuse olemasolust ning uskumuse jõust. Mulle meeldis ja soovitan lugeda, eriti kui ajalugu huvitab, aga see raamat on tunduvalt enamat kui vaid ajalugu.  

Lisalugemist, kuulamist ja vaatamist: 

Eesti misjonär päästis Armeenia genotsiidi ajal tuhandeid orbe

Eesti lugu Anna Hedwig Büll 

Meilgi on oma ema Teresa


 

Lugemise lihtne valik - jätta lugemata?

12./40. Lihtsad valikud
Autor: Triinu Meres
Kirjastus: Varrak 2017
272lk./2868lk./7864lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024: Triinu Merese soovitused

Tegelikult on ikka üsna julge samm iseenda teoseid soovitada, samas aga kes siis veel peakski soovitama, kui mitte tegija ise. Liigne tagasihoidlikkus ei pruugi voorus olla ja nii on ka hea tagasisidet saada oma tööle. Minu jaoks siiski paraku ei olnud kõige parema valikuga. Raamat ei tahtnud kuidagi edasi minna, venis ja venis. Lühemalt, ladusamalt ja särtsakamalt oleks tahtnud. Ausalt öeldes, jäi see lugu mulle üsna arusaamatuks ka lõpus, kui nagu oleks kõik pidanud klaar juba olema. Minu jaoks oli see pigem psühholoogiline raamat, kus sõpruse, reetmise, erinevate väärtushinnangute, inimestevaheliste suhete ja võimumängude teemad. Ulmeks tegi selle asja, et toimus kunagi mingil ajal kusagil mingil planeedil, mitte meie ajas ja planeedil Maa. 

Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks.

Mis siis oleks lihtne valik? Või kas elus ongi üldse lihtsaid valikuid? Lugeda või mitte lugeda lõpuni, ka see pole alati lihtsalt valitav. Igatahes seekord sai lõpuni lugemine valitud, samas pole kindel, et kunagi veel valikusse mõni sama autori teos satub.

Kas kirjanikuga koos võiksid surra ka tema tegelased?

Tehisintellekt joonistas langenud ingli, aga tuli üsna kaanepildi moodi välja tal.

11./39.  Merikotka karje
Sari: Stieg Larssoni ''Millenniumi'' sarja järg
Autor: Karin Smirnoff
Tõlkija: Tiia Johansson
Kirjastus: Varrak 2023
349lk./2596lk./7592lk.

Lugemise väljakutse: 38. Raamat, mille arvustust sa viimati lugesid

Asendamatuid inimesi ei olevat olemas, või vahel ikka on? Huvitav oleks teada saada, mida Stieg Larsson ise oma järglastest arvaks. Tundub, et uus triloogia siis taas tulekul, kuna esimene raamat jäi väga lahtiste otstega. David Lagercrantzi esimene raamat oli üsna kehvake, edasi läks tunduvalt paremaks. Loodan, et ka Karin Smirnoffi raamatud lähevad edaspidi paremaks. Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Või noh, verd oli ikka omajagu, piinamist, vägistamist ja inimerööve ka. Seega verevaene just polnud, ütleme siis, emotsioone mittetekitav pigem. No ei pannud tegelastele üldse kaasa elama, ei ajanud adrenaliini üles ega nutma ja naerma. Minu jaoks oli lihtsalt mingi järjekordne raamat paljude tuttavate tegelastega, aga nad olid mu jaoks pigem sellised luukere moodi tüübid ilma liha ja vaimuta. Ma isegi ei oska öelda, miks see raamat mulle sarnaselt mõjus, äkki olid süüdi ka eelnevalt leotud krimid, mis vererõhu tugevalt tõusma panid ning nüüd see raamat, seda lihtsalt enam ei suutnud, kuna ei üllatanud piisavalt.Ehk järgmise osa kirjutamise ajaks on kirjanik esialgsest Larssoni mantlipärija krambist lahti saanud ja läheb pinevamaks.

Norrlandis, meedia valgusvihust eemal, lokkab röövmajandus, tänapäeva Metsik Lääs, kus rikkad suurettevõtted ei vali vahendeid loodusvarade ja maa kättesaamiseks. Nende varjus tegutsevad kuritegelikud jõugud, keda peibutab värske raha lakkamatu sissevool. Mikael Blomkvist läheb Älvsbyni suunduvale rongile, et sõita tütre pulma, aga kistakse sündmustesse, mis sunnivad teda taas uuriva ajakirjaniku rolli asuma. Lisbeth Salander viibib samuti põhjas, et kokku sõlmida katkenud perekonnasidemed. Nende teed ristuvad ja koos satuvad nad väikeses Gasskasis otse tormi silma.

Ja arvustus, mida ma enne raamatut lugesin on siin: https://raamatud.postimees.ee/7960757/sinijarv-soovitab-krimkat-veider-rootsi-ei-ole-veel-omadega-otsas

 

Krimka, mis väärib huumoripreemiat

3. Part lendab edasi
Sari: Varraku menuk 
Autor: Olav Osolin 
Kirjastus: Varrak 2023
255lk./976lk.

Lugemise väljakutse 2024:  6. Raamatu autor on tuntud eelkõige millegi muu poolest, mitte kirjutamise

Eks sellega nüüd on küll veidi nii ja naa. Ta on küll kirjutanud ka, aga minu jaoks on ta ikka pigem raadio- või telemaastikul  tegutsenud ja ta rääkimine on rohkem tuttav kui tema kirjutiste lugemine. politseiinspektor Pardikese teine lugu ja kui esimene pani rohkem õlgu kehitama, siis seekordne oli kohe selge, et mitte krimiraamat, aga huumoriraamat. Olgu, eks ikka üks mõrv oli ka seal tagaplaanil, aga esiplaanil oli uus kursant ja vaneminspektor Part, nende suhtlus, põlvkondade vaheline koostöö ja erinevus, sarkasm nii mõnegi isiku või olukorra kohta riigis. Parajalt absurdne politsei ja ärimaailma kujutamine. Ma tavaliselt ei kipu raamatut lugedes kõva häälega naerma, aga noh see oli nüüd küll sedavõrd absurdselt naljakas, et ma seda tegin. Kui mul mees luges, siis voodi lausa vappus ta naerust ja pidevalt oli kosta "See ei saa nüüd küll võimalik olla!". Igatahes, kes otsib krimkat, see möödugu sellest raamatust kaugelt, aga kes otsib head absurdse huumori raamatut, see tormaku kohe seda raamatut lugema. Igatahes ma pole pikka aega midagi nii naljakat lugenud. 

Ootamatult Eesti Politsei vaneminspektoriks määratud Samuel Part saab endale uue paarimehe – politseikooli noore nutika praktikandi Kevini. Üheskoos tuleb neil lahti harutada moodsas idufirmas aset leidnud saladuslik mõrv ning selle käigus avastada ka teineteise diametraalselt erinevat maailmavaadet. Lisaks veel koroonaaegne tegevusaeg. 

Tegelikult jäi üks asi lugedes painama, kui palju on Osolini enda mõtteid ühiskonna ja muu kohta sinna Pardi suhu pandud ja mis lihtsalt ülevindi keeratud kirjanduslik osa.

Kolmikmõrv Šotimaa kolkakülas!


3./175. Tema verine sepitsus
Autor: Graeme Macrae Burnet
Tõlkija: Kalev Lattik
Kirjastus: Varrak 2017
320lk./416lk./38750lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse  september:


Natuke nõkerdamist oli selle lugemisega, sest muidugi ei mahu mul raamatud korralikult riiulisse, ikka on põigiti peale ka igale poole neid topitud, aga loetud sain ja tulemuseks vaatan, et saatusesepp oli taas üsna heatahtlik. Kui kuulda oli, et mõnedel on probleem, et riiulites ei ole lugemata saamatuid, siis minul on neid vist tuhat või paar. Igatahes minu riiulis on vaid mõned juba loetud raamatud ja need ka pigem ajaloo alla kuuluvad (kas siis sisult või ilmumisaastalt). Ma olen see, kes varustab ennast igaks juhuks järgnevaks sajaks aastaks ette ja mu raamatumagnetitega näpud muudkui tõmbavad raamatuid külge igasugu tasuta jagamise kohtadest. 

Raamat on ajalooline krimiromaan. Selles suhtes ei ole krimka, et me algusest peale teame, kes on mõrvar. Raamat räägib kuidas kulges uurimine/kohtuprotsess ja taustalugu, kes olid ohverid, kes mõrvar ja miks see selleni jõudis. On aasta 1869. Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eest vahistatakse Roderick Macrae nimeline 17.aastane noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid ja psühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Tõde võib olla tinglik, tegevus toimub armutus keskkonnas, kus võimu kasutatakse meelevaldselt. Ajaloos võib paralleele tuua ka eesti pärisorjast talupidajaga, kelle elu muudeti niivõrd kibedaks, et ta astus lõpuks enda eest välja ning loomulikult sai ülirangelt karistada ka juhul, kui süütegu polnudki nii väga suur. Raamat kirjeldab Šotimaa viletsa küla igapäeva elu ja inimesi. Sünge raamat ja pigem soovitaks neile, keda huvitab ajalugu.

Saatusesepp oli sel kuul väga armuline

11./166. Kullerkupp käib paljajalu. Lillemuinasjutud
Autor: Kristel Vilbaste
Kirjastus: Varrak 2022
72lk./2392lk./36884lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse august:  

Peale eelmise kuu hullumeelset otsimist, et leida sobilik raamat, siis sellel kuul oli saatusesepp ikka väga sõbralik. Isegi ei osanud arvata, mis pilt võiks olla juuli alguses tehtud. Selgus, et mul oli õnnestunud teha üks kena lillepilt oma rõdulillest, enne kui oli veemõõtja näidu salvestanud omale. Seega vedas napilt. Hakkasin otsima roosat lilleraamatut ning sattusin väga roosale raamatule, mis täis muinasjutte erinevatest lilledest, kodumaistest Eestimaal kasvajatest. Lilled on ilusad ja lilled on head. Nad on loodud inimesi aitama, kuigi me vahel seda ei taipa. Aga kui paneme lillekese südamesse oma nina ja nuusutame maailma kõige erilisemat lõhna, hakkab ta meile vestma. Rääkima lugusid oma kaunist kleidist või lustakatest pillilugudest või hingematvast armastusest. Kõik need lood on kogu aeg meie ümber olnud, tasub vaid käsi välja sirutada ja nad aasalt endaga kaasa haarata.Autor on kokku kogunud kuuldud lood või ise need vestnud saades inspiratsiooni lillenimedest, kuhu vanarahvas on peitnud tema saamise loo. Jutukesed olid toredad, mõnusad lugeda. Kes lilli armastab, selle soovitan küll. Paneb mõnegi lille puhul veidi mõtlema, et ah nii, tõepoolest, seda see nimi ju tähendab.

Kus lõppeb maailm?

9./164. Kusagil maailma lõpus
Autor: Silvia Pärmann
Kirjastus: Varrak 2021
176lk./2068lk./36560lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#5)

See reisiraamat viib ööd veetma ühe mungaga kloostri torkivale diivanile Põhja-Makedoonia mägedes; papaiamoosiga pannkooke sööma Myanmari; tiirule ümber kõrvakujulise järve Hiinas, matusepeole Sulawesi saarel; maailma peaaegu kõige põhjapoolsema Lenini kuju juurde Teravmägedel, vahepeal GULAGi laagrina tegutsenud kloostrisse keset Valget merd ja veel hulka paikadesse, mille kaardilt leidmine on paras väljakutse. Kohtadesse, kus vanad traditsioonid on veel elus juba kohale jõudnud moodsa maailma kõrval – küladesse, kus isa on veel kalur, poeg aga juba lohesurfitreener; ema toob sajandite pikkust traditsiooni hoides paljaste kätega ookeani põhjast välja mereande, tütar peab ilusalongi või trendikat kassikohvikut. Raamat kohtadest, kuhu naljalt üks tavaline turist ei satu. Raamat kohalikest, kellega tavaline turist enamasti ei suhtle. Lugeda on huvitav, aga samas ma ikka armastan sedavõrd mugavust, et ma oma reisidel sellistesse paikadesse ei roni. Seega on väga tervitatav, et on inimesi, keda sellised kohad võluvad ning nad tahavad ja viitsivad seda ka teistele jagada. Neile, kes turvaliselt seda raamatut oma kodus diivanil loevad ja siis autoriga koos kusagil maailma lõpus kaasa seiklevad. Olen lugenud sama autori teist reisiraamatut ja mulle ta kirjutamise stiil meeldib. Parajas tasakaalus on tema enda seiklused ning reisitava paiga tutvustust. Maailma lõppu ma igaks juhuks siiski ei rända, mine tea, kukub veel üle serva alla. 😃
 

Eesti teatrielu Estonia sünni aegu


2./157. Liblikas
Autor: Andrus Kivirähk
Kirjastus: Varrak 2013
160lk./512lk./35004lk.
 
Lugemise väljakutse:  6. Goodreads 200+ raamatut, mida iga eestlane peaks olema enne surma lugenud.
 
Sellest nimekirjast oli ikka üksjagu juba loetud. Ja ülejäänud nagu ei pakkunud huvi. Kuna olen pidev Estonia teatri külastaja, siis sai huvi pärast see raamat ettevõetud, kuigi teadsin, et Kivirähk eriti mulle ei istu. Ega ma sellestki raamatust vaimustuses polnud, aga lugeda kõlbas. Romaani üheks keskseks tegelaseks on noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu. Enne raamatut ma polnud sellest tantsijast midagi kuulnud. Ja ka teose minajutustajast August Michelsonist. Aga paljud nimed teatriajaloost, kes seal figureerisid, olid küll tuttavad. Raamat ülistab teatrit, teatritegemist. Tänu omaaegsetele entusiastidele meil üldse teater eksisteerib ja õitseb. Tänu neile sai ka püsti Estonia teater. Teater, kus ma vähemalt korra kuus eelmisel hooajal ikka käisin ja juba ootan uut hooaega. 


Kontaktid üle Soome lahe 19.sajandil


10./143. Rändajad Soome sillal
Autor: Seppo Zetterberg
Tõlkija: Sirje Olesk
Kirjastus: Varrak 2017
360lk./2504lk./31556lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#4) 

Raamat räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, C.R. Jakobson, Lydia Koidula ja paljud teised. Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju, eriti raamatuid. Tihenevad sidemed panid innukamad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest. Soome oli ikka see suurem ja targem. Soomlased jõudsid ka Eestisse rohkem kui eestlased Soome. Lönnrot arvas, et eesti keel on soome keele rikutud õde, mitte rikutud tütar, aga oli ka neid kes arvasid vastupidi. Üleüldine arvamus oligi, et soome keel on ikka see õigem keel ning tuleks Eestimaal ka see kasutusele võtta, eriti soome keele õigekiri, sest sel ajal oli eesti keele kirjakeel tugevalt saksapärane - panid ju kirja asju ikka baltisakslased, mitte talurahvast eestlased. Suures osas leidsidki soomlased, et Eesti probleemiks on saksa rõhumine kuna Soome oli küll rootslaste võimu all pikalt olnud, aga Soome talupoeg oli siiski vaba ja tal oli oma maa. Tsaarivalitsuse all olles, siis oli ka iseseisvuse olukord siiski erinev, Soomes ei venestatud sedavõrd kui Eestis ja liikudes Soomest Peterburi - oleks nagu liigutud ühest riigist teise oma tollikontrollide ja muuga. Kuid rahvuslik ärkamine oli jõudnud juba mõlemasse riiki ning laulupidude tärganud traditsiooniga anti Soomele silmad ette. Raamatust sai just rohkem ettekujutust kuidas 19.sajandil reisiti, mis olid hõimutöö aktivistide ideed, kuidas suheldi omavahel (sageli saksa keeles), kuidas oli erinev tsensuur Soomes ja Eestis. Ka trükikiri oli Soomes ja Eestis erinev. Kui Soomes kasutati juba tänapäevaseid tähti, siis Eestis alles gooti tähti. Kui oli jutuks Kalevipoja trükkimine Soomes, siis Kreutzwaldi soov oli, et raamat laotaks gooti, mitte ladina tähtedega, sest viimaseid oskavad Eestis vaid vähesed lugeda. Tänapäeva on asi täiesti vastupidiseks muutunud. Raamat oli huvitav, aga kuidagi raskelt loetav mu jaoks, isegi ei saanud aru, milles viga oli.

Kui üks väike kogenematu hiir sattub suurte kogenud kasside mängu


6./139. Agendi mäng 
Autor John le Carré 
Tõlkinud Allan Eichenbaum 
Kirjastus Varrak  2020
272lk./1116lk./30168lk.

Lugemise väljakutse: 4. Mart Juur soovitab...

Nat, 47-aastane Briti salaluureteenistuse kauaaegne töötaja, usub, et tema päevad agenditalitajana on möödas. Ta on tagasi Londonis oma naise juures, kes on pidanud kaua üksinda hakkama saama. Korraga aga paistab, et tööandjatel on Natile siiski veel viimane ülesanne ja ta peab võtma üle Rahusadama, allakäinud alambüroo juhtimise. Rahusadama äraaetud ametnike argipäeva elavdab vaid noor praktikant Florence – ta on võtnud sihikule ukraina oligarhi, kelle näpud on sügaval Vene piruka sees.
Nat ei ole aga ainult spioon, ta on ka kirglik sulgpallimängija. Tema vastaseks esmaspäevaõhtustel mängudel on temast poole noorem Ed, kes vihkab Brexitit, vihkab Trumpi ja vihkab oma tööd hingetus meediaagentuuris. Ed on mõtlik ja üksildane tüüp ning paistab suhtlevat vabalt ainult oma sõbra Natiga, kes hoiab oma tegelikku ametit kiivalt saladuses. Õige pea selgub aga, et Nat pole ainus, kellel on saladusi.  

Läheb tükk aega, enne kui aru saada, kes on hiir ja kes kass ning kes püüab keda. Ja lõpuks selgub, et neid kasse on ikka rohkesti ning kas mõni neist saab ka hiire saagiks või lipsab see kõikidel käest. Sulgpallil on selles loos üpriski oluline osa, seda mängitakse ikka üksjagu. Samas kas sulgpall on vaid kattevari või siiski hoopis tähtsusetum tegevus, mida lihtsalt harrastatakse. Agente on selles raamatus rohkesti ning mängu veel rohkem. Mitmetasandilist mängu. Kas ja kes hammustab läbi mis tegelikult toimub üldpildilt. Ja kõige selle taustapildiks on Brexiti aegne Suurbritannia. Kas ma ka soovitaks... just otseselt ei tea, aga üpriski huvitav ja kohati mõtlemapanev oli küll - et mis põhjused võivad mõjutada, et ühest ametnikust saab agent.


Gaasikambrite tärin

 

11./121. Timukas ja tema maagiline ihuarst. Himmleri ja Felix Kersteni lugu 
Autor Tapio Tamminen  
Tõlkinud Katrin Kurmiste 
Kirjastus Varrak 2019
288lk./2462lk./26498lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#4)

Teine maailmasõda. Aeg, mil tärisesid relvad väga intensiivselt. Aeg, millal tapeti mitte ainult sõjaväljal vaid ka tagalas. Seal tärisesid ka teistsugused relvad - gaasikambrid, mürgitamised, näljutamine jne. Koonduslaagrite aeg. Ja üks väikest kasvu äbariku olemisega mees, kes tappis käskides, kelle tõttu koonduslaagrid olid suures osas sellised, nagu nad tollel ajal olid. Selle mehe nime teavad ka tänapäeval vist kõik, kes vähegi ajalugu õppinud. Aga kes oli Felix Kersten, seda teavad vähesed. Eestis sündinud, aga mitte eestlane. Arst, kes pole lõpetanud arstiteaduskonda. Imeravitseja, keda Himmler nimetas oma maagiliseks Buddhaks. Mees, kes oma massažidega vaieldamatult abistas inimesi. 

"Kas Kersten oli seikleja, šarlatan ja fantaseerija või hoopis tõsiseltvõetav ravitseja, suure rahvusvahelise poliitika mõjutaja ja kümnete tuhandete elude päästja? Ilmselt oli ta natuke kõike. Kuigi tal puudus arstidiplom, doktorikraadist rääkimata, suutis ta massööri ja ravitsejana aidata paljusid inimesi, alates Hollandi kuningakoja liikmetest ja lõpetades Heinrich Himmleriga. Kuivõrd ta mõjutas rahvusvahelist poliitikat, jääb osaliselt saladuseks, kuid asjaolu, et temale ei pööranud tähelepanu mitte ainult ajalooraamatute autorid, vaid ka mitme riigi salateenistused, räägib tema kui taustamõjutaja kasuks. Tõsi, salateenistuste argipäevas polnud Kersteni-taolised avantüristid või lihtsalt sündmuste keerisesse sattunud inimesed sugugi haruldased ning isiklike kontaktide kaudu saadud kahtlase väärtusega teabekübemete või lihtsalt kuulduste abil tervikpildi kokkupanek oli osa luureteenistuste tööst. Kindel on, et ta päästis hulga inimelusid Hitleri režiimi tapamasina küüsist – Kersteni tegevust selles vallas tunnustasid juudiorganisatsioonid ning märkisid mitme riigi kõrged autasud"

Tegelikult ei saa ka selle raamatuga vastuseid, kes siis Felix Kersten oli, ajalugu ei ole paraku jäädvustatud dokfilm, et kerid õigesse kohta ja vaatad järgi. Mitte ainult suulised mälestused ei pruugi valetada, valetavad tihti ka kirjalikud allikad, sest kirja panija võis olla kallutatud mingis suunas ja segasel ajal ei pruukinud õigesti kirja pandagi kuna sellest võis sõltuda mitte ainult ühe vaid ka väga paljude elud. Kindlasti oli ta aga mees, kes tõmbas niite sellel kurjal ajal kui väga palju mitmesuguseid relvi tärises ja inimesed massiliselt hukkusid või hukati.

 

Koduvägivalla ohver ja dementsuse ohver


 8./118. Iiris 
Autor Sarah Crossan 
Tõlkinud Kristina Uluots  
Kirjastus Varrak 2021
360lk./1778lk./25814lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse juuni: 


Saatusepa puhul tuli kasuks, et märgin omale loetud raamatute tabelisse ka mis riigi kirjaniku raamat see oli. Seega sel aastal olen lugenud 19 riigi kirjaniku teost, aga Iirimaa on veel täiesti esindamata selles reas. Maikuu autor oli naine ja tegelase vanust ei tea, aga kusagil 20ndate lõpp-30nendad pakun. Seega saatusesepp sai valitud teismeline tüdruk peategelasena.

Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Raamatus tuleb lahti Allisoni lugu, miks ta kadust põgenes, mis ta niikaugele viis. Tema mõtted ja otsingud kuidas edasi jätkata. Tema mälestused lapsepõlvest. Samuti on see lugu elust dementsusega, kuidas on vanal naisel erinevad mäletamise perioodid ning kuidas saab teda selles haiguses abistada. Samuti tema mälestuskillud oma nooruspõlvest, teiste inimeste suhtumine temasse, temast arusaamine. Tegemist on väga raske raamatuga sisu poolest. Lugu iseenesest on kirja pandud kiiresti loetavalt. Kuigi juba alguses hakkad aimama, miks Allison põgenes, siis koorub järjest uusi ja valusid kilde tema lapse ja nooruspõlvest. Südamlik raamat ka mõista andmiseks, mis on vanadus ja dementsus. Minu arust võiks see olla täitsa kohustuslik kirjandus teismelistele, mõistmiseks, et on olemas kaaslasi, kelle kodus ei ole kõik korras ning kuidas mõista vanureid. Hea raamat, soovitan lugeda. Ma ei ole lugenud tema teisi raamatuid, aga võtsin nüüd plaani kindlasti veel mõni lugeda.

  

Planeet Maa - inimeste või putukate planeet?

Putukad: Tehisintellekt

20./104. Putukate planeet 
Autor Anne Sverdrup-Thygeson  
Tõlkinud Sigrid Tooming 
Kirjastus Varrak 2019
230lk./4330lk./22670lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#12)   

Iga inimese kohta, kes praegu maakeral elab, tuleb enam kui 200 miljonit putukat. Kas Maa on siis inimeste või putukate planeet? Putukaid leidub peaaegu igas ökosüsteemis, alates troopilistest vihmametsadest kuni kõrbealade ja arktiliste piirkondadeni. Putukad on oluline osa ökosüsteemidest, täites mitmeid olulisi rolle. Nad tolmeldavad taimi, aidates kaasa taimede paljunemisele ja viljakusele. Lisaks on paljud putukad olulised lagundajad, kes aitavad hajutada surnud taimede ja loomade jääke ning toetavad seeläbi toitaineringet. Samuti on putukad oluliseks toiduallikaks paljudele teistele loomadele, sealhulgas lindudele, kahepaiksetele ja imetajatele. Putukate mitmekesisus on hämmastav. On teada üle miljoni putukaliigi, kuid teadlased usuvad, et tegelik arv võib olla mitu korda suurem. Putukad erinevad suuruse, kuju, värvi, toitumisharjumuste ja elupaikade poolest. Mõned putukad on lendavad, teised roomavad või ujuvad vees. Inimeste jaoks on putukad olnud olulised mitmel viisil. Mõned putukaliigid on meie toiduks, nagu näiteks mesilaste poolt tolmeldatud taimedest saadav mesi või siis mõned putukad, mis on osa erinevate kultuuride toidulaual. Putukad on ka olulised põllumajanduses, kuna mõned neist tolmeldavad põllukultuure või aitavad võidelda kahjurputukate vastu. Lisaks on putukad tekitanud huvi teadlaste seas, kes uurivad nende eluviisi, ökoloogiat ja evolutsiooni. Kuigi putukad võivad mõnikord olla tüütud või tekitada probleeme inimestele, on nende roll ökosüsteemides hindamatu. Putukate mõistmine ja kaitsmine on oluline samm, et säilitada Maa ökoloogiline tasakaal ja tagada meie enda jätkusuutlik tulevik. 

Raamat oli põnevalt kirjutatud ja sai mitmekülgseid teadmisi nende eluviiside, käitumise, olemise, tegemiste, söögi, paljunemise jne kohta. Autor suutis putukate maailmast kirjutada nii, et nende vastu mitte ainult ei tekkinud huvi vaid ka sümpaatia. Väga hästi kirjutatud raamat, võib täitsa lugeda mõne põneviku asemel.

 

Ka putukatest on legende loodud


12./96. Legendiloomad
Autor Jaak Põder, Urmas Tartes 
Kirjastus Varrak 2008
244lk./2678lk./21018lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#5)

Pealkiri lubab küll rääkida legendiloomadest, aga tegelikult räägib putukatest. Seega õige pealkiri oleks legendiputukad. Raamat putukate elust, inimeste suhtumisest putukatesse ning nende osast rahvapärimuses ja legendides. Putukatel, mutukatel, matikatel, sitikatel, ussikestel ja teistel väikestel loomadel on meie pärimustes ja ilmaennustustes sama auväärne koht nagu lindudel, imetajatel ja taimedel. Raamatus on välja toodud erinevate rahvuste pärimused ja legendid sama putuka kohta. Autorid on omalt poolt välja toonud ka loodusteadusliku seletuse. Raamatus on ka palju suurepäraseid lähivõtte fotosid erinevatest putukatest. Suurt osa nendest putukatest polegi kunagi sedavõrd lähedalt näinud. Loodus ja putukahuvilisele kindlasti väga huvitav ja uusi teadmisi andev raamat. Neile, kellel on mingi putukate seotud foobia, vist mitte, sest fotodel on putukad väga elavad. Või siis just abiraamat foobiast lahti saamiseks, sest need putukad sealt piltidelt ei hüppa, lenda ega hammusta. 

Uhkeid loomi maailmas jagub


4./88. Minu elu uhkemad loomad

Autor Hendrik Relve  
Kirjastus Varrak 2020
328lk./688lk./19028lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#1)

Raamatusse on koondatud eredaid elamusi kokkupuudetest maailma loomadega. Autor jutustab põnevatest loomajuhtumitest Antarktikas, Arktikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Ameerikas. Valiku peamiseks aluseks on olnud seigad, kus mõnele huvitavale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Piltide ja sõnade abil on autor püüdnud edasi anda veendumust, et sõltumata sellest, kas inimene seda tunnistab, kuulub ta loodusega ühte, on osa loodusest.  

Raamatust saab teada paljude loomade kohta, nende elust looduses aga sellest kuidas autor nendega kohtus. Seal on ka palju autori enda tehtud fotosid just nendest hetkedest ja kohtumisetest loomadega, millest ta jutustab. Lugedes kõlas kogu aeg tema hääl kusagil kuklas, nagu autor oleks ise jutustanud seda oma muhedal moel. Mitmetel kordadel tuli mõte, appi, ma küll poleks julgenud minna suurtele metsikutele loomadele nii lähedale kuigi ka autor rääkis alati ohutusest. Raamat, mis annab teadmisi, aga mida on ka niisama mõnus lugeda nagu ühte seiklusjuttu looduses.  

Üks võigas lugu politsei töömailt



 3./87. Topeltmõrv Paunveres 

Autor Rauno Võsaste  
Kirjastus Varrak 2023
240lk./360lk./18700lk.

Lugemise väljakutse: 18. Raamat autorilt, keda sa veel lugenud ei ole

1997. aasta esimestel päevadel leitakse Palamuse lähedalt talumajast kahe vanuri vägivallatunnustega surnukehad. Esmapilgul ei näi tapetute majanduslik seisund ega ükski muu asjaolu andvat põhjust raske kuriteo toimepanemiseks. Öine tuisk on hävitanud kõik võimalikud jäljed. Topeltmõrva avastamisega peavad hakkama saama Jõgeva politseiprefektuuri kriminaalpolitseinikud. Väljamõeldud tegelaste ja kohandatud sündmustega romaani idee pärineb tõsielust. Raamatu autor töötas Jõgeva kriminaalpolitseis ja seepärast võib raamatust leida tegelike sündmustega sarnaseid jooni.

Minu jaoks tunduski see raamat pigem tolleaegse politsei kirjeldusena rohkem kui kriminullina. Samas, kas ikka kõik oli nii, nagu kirjeldatud või on aeg mälus korrektuure teinud ning mõned asjad on eredamalt meeles kui teised. Arvan, et need, kes tolleaegset Jõgeva politseid mäletab, tunneb tegelaste taga olevad isikud ära, sedavõrd tõesed kirjelduses minu arust, lihtsalt nende väljamõtlemiseks oleks vaja väga eredat fantaasiat. Töötingimused olid muidugi võrreldes tänapäevastega väga algelised. Polnud veel arvuteid ega tehnika muid abivahendeid. Info saamiseks tuli teha kirjalik päring teise ausutusse, sealt käsitsi see välja otsida ning kirjalikult tagasi saata - kokkuvõttes aeg kulus ja kulus, selle asemel tänapäeval arvutis kulub vaid sekundid. Mõrv ise oli võigas ja tegija alguses veidi uskumatu, et tema võis seda olla. Aga eks ka uurijad ise olid üllatunud kui lõpuks mõrvar selgus. Loetav, aga mitte üle keskmise minu jaoks. Minu jaoks oligi liiga palju neid politsei tegelasi ja nende joomisi sinna sisse kirjutatud kuigi nad ei olnud üldse olulised selle mõrvaloo juures. Nagu kunstlikult venitatud raamatut, krimkasid on paremaid raamatuid, mida lugeda, aga eesti algusaegade politsei eluga tutvumiseks sobib.

Ka tuha alt võivad veel saladused päevavalgele tulla

 


67./214. Tuhk
Sari: Thóra Gudmundsdóttir #3
Autor Yrsa Sigurðardóttir
Tõlkinud Mart Kuldkepp
Kirjastus Varrak 2015
414lk./7482lk./37952lk.
Islandi kirjanduse väljakutse detsember: Islandi autori raamat omal valikul
Viimase väljakutse viimane raamat. Seega tuleb paar päeva nüüd pingsalt oodata uue aasta väljakutsete algust.
Viimane Islandi kirjaniku raamat koduriiulil, eks tuli see siis lugemisse võtta. Pealegi, kui selle väljakutse raames juba kaks sarja eelmist osa on loetud ja meeldinud.
1973. aasta jaanuariööl algas Islandi külje all Heimaey saarel ootamatu vulkaanipurse, mis mattis järgnevate päevade jooksul suure osa saarest laava ja tuha alla. Mitu aastakümmet hiljem, kui piirkonda välja kaevama hakatakse, leitakse ühe maja keldrist mitme mehe laibad. Kunagise majaomaniku poeg Markús nõuab, et tal lubataks esimesena keldrisse minna. Advokaat Thóra Gudmundsdóttiri ülesandeks saab tõestada, et Markús pole sooritanud ei keldris ilmsiks tulnud võikaid kuritöid ega ole süüdi ka oma lapsepõlvesõbranna surmas.
Seekordne lugu oli minu jaoks kuidagi igavam ja äraarvamisega ei tekkinud ka erilisi raskusi, kõik viitas süüdlastele juba pooles raamatus ja lõpuks polnudki midagi, mida ma juba eelnevalt poleks eeldanud. Ka oleks tahtnud nagu eelmistes osades rohkem Thóra isiklikust elust lugeda, see oli ka kuidagi liiga rahulik selles osas ja Matthew ei jõudnud isegi raamatu lõpuks Islandile. Eelnevates raamatutes andis just nende kahe koostöö raamatule elu juurde, seekordne oli kuidagi vaikne, tuha alla mattunud, nagu see linnake koos majadegagi. Aga kui tahate laipu peita, siis ei ole mõtet teha seda majadesse, mis tulevikus mattuvad vaid tuha alla, ikka sinna, mis mattuvad laava alla. Õpetusiva igatahes olemas.
Islandi kirjanduse väljakutse kokkuvõte:
Ma ei plaaninud üldse sellest väljakutsest osa võtta, aga kuna jaanuari kuuks oli just üks saaga olemas, siis hakkas vaikselt pihta ja siis enam ei olnud tahtmist pooleli jätta. Ma selline põikpäine, et alustatu tuleb alati ära lõpetada, selleks peab ikka tõsine põhjus olema, kui asja pooleli jätan. Kokku sai siis loetud 12 teemasse 13 raamatut ja 3132 lehekülge. Õhem raamat 64lk ja paksem 424 lk., vanim 1961 ja uusim 2021, 9 raamatut Islandi, 3 eesti ja 1 Austraalia autorilt. Kolm raamatut Yrsa Sigurðardóttir'ilt, ülejäänud olid kõik erinevatelt autoritelt. Islandi kohta sain ikka ühte ja teist uut teada, samas põhiline jäi ikka samaks - külm kivine ja karune maa, kus ootamatused maavärinate ning vulkaanipursete näol võivad oodata igal sammul. No ei hakanud see riik mind rohkem sinna reisima ahvatlema. Aga ühe raamatu leidsin küll, mis mind väga köitis - Gunnar Gunnarssoni "Borgi rahvas". Auður Ava Ólafsdóttiri "Arm" ja Hannah Kenti "Matmisriitused" olid ka väga head. Tulevikus ehk jõuab veel mõni Islandi kirjaniku raamat kergemalt minu lugemisnimekirja tänu sellele väljakutsele.

Lasteraamatupäkapikk 05.12

 

13./160. Rõõmuraamat

 Autor: jutud kirjutas ja pildid joonistas Margit Saluste

Kirjastus: Varrak 2003

32lk./ 1414lk./31884lk.

Trükitähtedega lasteraamat

Mõnusad, lastepärased lood erinevatest rõõmudest. Saab teada, mis rõõm on sünnipäevarõõm, millest tuleb loomisrõõm, mida tähendab silmarõõm, kuidas leida elurõõmu ja kas kahjurõõmu saab ikka üldse päris rõõmuks nimetada. Armsate piltidega. Tore lugemine.

 

Mõrv keskaegses Tallinnas


 

10./131. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
Sari Apteeker Melchior #1
Autor Indrek Hargla
Kirjastus Varrak 2016
312lk./2544lk./27024lk.
Lugemise väljakutse: 21. Raamat eesti autorilt, mida on tõlgitud vähemalt kolme keelde
Tõlgitud soome, ungari, prantsuse, saksa ja inglise keelde.
Lugesin esimest korda kohe peale ilmumist. Nüüd peale filmi vaatamist hakkas kripeldama, et peaks uuesti lugema. Mõni koht oli filmis nagu imelik mu jaoks. Lugesin. Aga jõudsin selgusele, et mäluga polnud probleeme, lihtsalt mõned asjad olidki filmis teistmoodi. Mäletan, et kui esimest korda lugesin, siis oli minu jaoks üpris vaevaline sealt ajaloost läbi tungida. Tallinn oli mu jaoks võõras ja ei osanud kuidagi seda kuhugi asetada. Vahepeal on elu muutunud ja nüüdselt Tallinna elanikuna ning rohkelt igasugu vanalinna ajaloomatkadel käinuna, ei olnud see ajaloo osa üldse keeruline, oleks pigem veel enamgi tahtnud lugeda. Ja raamat oli ka kuidagi ladusamaks ajaga muutunud, ju lihtsalt tegelased on nüüdseks sedavõrd tuttavaks lihtsalt saanud. Igatahes ootan pingsalt järge, mitte filmile, vaid raamatutele ikka.