Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: Arvi Nikkarevi soovitused
Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.
