Eestlane 19.sajandi fotodel

4./79. Eesti rahva rõivad

Koostanud: Anneli Jalava

Kirjastus: Tänapäev 2019

207lk./362lk./13113lk.

Eesti ajaloo väljakutse aprill: Eesti tekstiil ja rõivad

Näppu sattus huvitav raamat etnograafilistest fotodest, milledel on Eesti lihtrahvas, talupojad. Vanim pilt on aastast 1866 ja noorim 1940. Raamatu fotode autorid on seitse enne 1940. aastat tegutsenud Eesti kultuuriloos väga olulist professionaalset ja nimeka fotograafi:

• Eesti ärkamisaja üks suurkujusid, Tallinna 19. saj tuntuim päevapiltnik Charles Borchardt (1834–1892); 
• 1869. aastal Tartus fotoateljee avanud Reinhold Sachker (1844–1919); 
• 20. sajandi alguses esimesi paikseid Kuressaare piltnikke Otto Eduard Buhgan (1859–1942); 
• pärandkultuurist huvitunud Heinrich Tiidermann (1863–1904); 
• Sõrve kolinud Vene keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla (1855–1929); 
• juba oma tegevuse algusaegadel tuntud fotograafid ja kirjastajad Georg-Johannes Parikas (1880–1958) ja Peeter Parikas (1889–1972)
• fotopostkaardi-komplektide seeria „Kaunis kodumaa”  autor Carl Sarap (1893–1942).

Huvitav oli vaadata, mida kanti ja kuidas arenes talupojamood. Piltide kõrval oli andmed nii fotode kohta kui fotodele jäädvustatud tüüpiliste rõivaste-peakatete kohta selgitused. Ma ei lakka ikka imestamast, kuidas on suudetud toonased pisikesed pildid saada sedavõrd heas kvaliteedis pea A4 suurusesse. Ei saa see olla vaid tänapäeva tehnika, ka tollased piltnikud pidid väga head tööd tegema.

Pildil olevate fotode autorid ei ole nii kuulsad mehed. Fotod on minu pildialbumist. Ülemisel on minu vanaema (pikem tüdruk) oma õe ja emaga. Tüdrukute vanuse järgi pakuks, et tehtud kusagil 1910.-12. aastal.  Teisel pildil on lisaks neile tüdrukutele, kes on kasvanud naisteks vahepeal ja nende emale ka tüdrukute abikaasad ning minu vanaema kolm last, kõige väikesem umbes aastane minu ema. Seega on pilt tehtud 1930. aasta suvel.

Nüüdseks juba ajalooks saanud lood Eestist

23./70. Ajaloo lood. Värvikaid juhtumeid elust Eestis

Koostaja: Marko Kadanik

Kirjastus: Hea Lugu 2022

238lk./4059lk./12360lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #6 (ajalugu)

Selle raamatu kaante vahele on kogutud erinevad lood ajaloost 20.sajandil. Teemad on seinast seina. Oli selliseid, millest olin kuulnud, kuid palju oli minu jaoks ka tundmatut. Oli nii isikulugusid kui  erinevaid juhtumeid. Isikutest olid vaatluse all Kivilombi Ints, Felix Moor, Madeleine Wanderer ja Otto Tief, tema küll juba laibana. Juttu on Hispaania gripist, Merivälja ufost, zeppeliini lennust Tallinnas, põrgumasinatest Tartus, Poola võõrtöölistest Esimese Vabariigi ajal, Kopli liinidest ja kosmonautide einetest. Samuti vaadeldi punaarmee vägitegusid, miilitsauurija tööpäevi, salapiirituse vedu, seisuseid Eestis, koolimajade põletamist ja nõukogude ajal loomade raudteevedusid naabervabariikidesse. Lood olid mõnusad lugeda, kirjutataudki tavainimesele, mitte kuivade ajalooliste faktidena. Mulle täitsa meeldib, et seekord raamatuid otsides just see raamat ka näppu sattus. Oli põnev ja mõnus lugemine.

Baltisakslasest Eesti ema Teresa päästmas armeenlaste lapsi

3./50. Taeva tütred

Autor: Piret Jaaks

Kirjastus: Varrak 2023

269lk./899lk./9200lk.

Lugemise väljakutse 2024: 30. Ilukirjanduslik teos, kuhu on sisse põimitud mõne riigi ajalugu

Sellesse raamatusse on põimunud kolme riigi ajalugu: Eesti, Armeenia ja Türgi. Kui ma lugesin, selle raamatu ilmumisest, siis olin kindel, et tahan seda lugeda, sest ma tean küll, kes oli Hedvig Büll. Meil on üks ja sama sünnilinn. Samas ma teadsin temast vaid mingeid üleüldiseid fakte. Seega tahtsin saada põhjalikumat teavet. Kuigi see raamat on ilukirjanduslik teos, siis põhineb see faktidel ja tolleaegsetel materjalidel. Ajaloolisele ainesele toetuv raamat on 19. sajandi lõpus Haapsalus baltisaksa perekonda sündinud Anna Hedwig Bülli (1887-1981) eluloost ning tema missionäri tööst armeenia orbude päästmisel Türgi genotsiidist. Noor misjonär saadetakse Marashi linna orbudekodusse, kus tema silme all hakkavad lahti rulluma traagilised sündmused, mida tunneme tänapäeval armeenlaste genotsiidina. Romaani keskseteks teemadeks on üksikisiku vastutus ja halastuse võimalikkus, mis kodust kaugele saadetud misjonäre sõja keerises painama hakkavad. Sammhaaval, sidudes kokku killukesi Eesti, Euroopa ja Lähis-Ida ajaloost, avaneb meie ees lugu inimlikust hingesuurusest ja Jumalasse uskumisest. Religioonide põrkumised on läbi ajaloo sageli toonud kaasa veresaunu ning laste ja naiste hukkumist, kellel pole olnud mingit süüd selles. Vanasti, kui info levimine võttis aega, saadi teada olukordadest, toimunust alles hulka aega hiljem ning seda oli võimalik ka rohkem varjata kui tänapäeval, kui info liikumine on muutunud tunduvalt kiiremaks ja objektiivsemaks. 

Minu jaoks oli väga mõtlema panev raamat, just hetkel toimuvate sõdade kontekstis, alati on ju lisaks võimuihale ka religioonid siiski mängus. Raamat oli kaasahaarav, küll väga süngel teemal, kuid mitte rõhuv, pigem helge ja innustav. Raamat, naiste tugevusest ja headuse olemasolust ning uskumuse jõust. Mulle meeldis ja soovitan lugeda, eriti kui ajalugu huvitab, aga see raamat on tunduvalt enamat kui vaid ajalugu.  

Lisalugemist, kuulamist ja vaatamist: 

Eesti misjonär päästis Armeenia genotsiidi ajal tuhandeid orbe

Eesti lugu Anna Hedwig Büll 

Meilgi on oma ema Teresa

 

Roimade pealinn Rõngu

28. Rõngu roimad

Sari: Kriminaalne raamatukogu #2 

Autor: Joel Jans

Kirjastus: OÜ Lummur 2023

174lk./4996lk.

Lugemise väljakutse 2024: 45. Ajalooline krimka

Nii ei tehta! No, olgu, tehakse, aga nii ei ole ilus! Lugejal on ka ikka närvid. Kus on järgmine osa? Millal see ilmub? Ei tohi sedasi raamatut ära lõpetada!

Raamat algab aastaga 1801 kui Rõngu kiriku ees peatub postitõld ja sealt väljub uus noor pastor Alexander Lenz, kes satub kohe kokku kummalise surmajuhtumiga, mida hakkab uurima. Ega esimene laip kaaslasteta jää ja esimene mõrvalugu teisteta. Kokku on kolm lugu, viimased kaks omavahel tugevalt seotud ja siis see jääb pooleli ka veel... 

Peab nentima, et eestlased on ikka üsna osavad selles ajaloolise krimi žanris viimasel ajal. Vaatamata siis sellele, kas mõrva uurib kirikuõpetaja, mõisahärra või apteeker. Kuna ka selles raamatus on tegemist mõisaeluga, siis tundub midagi sarnast Ain Küti Sagadi parunihärra lugudega, samas on siin uurijaks pastor, kes puutub kokku nii talurahva kui mõisarahvaga ja suhtleb mõlema poolega vabalt, kuna on hingekarjaseks mõlemaile. Pastor on ärgas ja sümpaatne mees, kes raamatu jooksul küll jõuab paarkümmend aastat vanemaks saada ja isegi pere luua. Mõrvu seega ei toimu ka liiga sagedasti ühe väikese Eestimaa maakoha kohta. Tegelased on ajaloolisest tegelikusest võetud ja tunduvad täiesti tõepärased. Kirjanik on ka enda suguvõsa juured sinna sisse kirjutanud. Ehk ongi ta saanud algse idee oma suguvõsa uurimisest? Mulle nende kodumaiste ajalooliste krimide juures meeldibki väga, et samal ajal taustal saab aimu ka mõisaelu igapäeva elust ja tolleaegsetest probleemidest ning inimsuhetest.

Alexander Magnus Karl Lenz (15. detsember/26. detsember 1777 Tarvastu – 15. detsember/27. detsember 1819 Rõngu) oli Eesti vaimulik. Ta õppis aastast 1795 (immatrikuleeriti 14. oktoobril 1795) Halle Ülikoolis ja aastast 1798 (immatrikuleeriti 11. aprillil 1798) Göttingeni ülikoolis. Ordineeriti 25. augustil/6. septembril 1801 õpetajaks. Ta oli aastatel 1801–1819 (introdutseeriti 22. septembril/4. oktoobril 1801) Rõngu Mihkli koguduse õpetaja. 

Unelmate maad ei ole sarnased

Ma pole kindel, et minu ja tehisintellekti unelmate maad on sarnased

9. Unelmate maa

Autor: Friedebert Tuglas

Kirjastus: Tartu Eesti Kirjastus 1942

109lk./1826lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 jaanuar: Mäletan, kui selle raamatu ostsin ja mõtlesin, et loen ta kohe läbi. Aga raamat on siiani riiulis, lugemata. 

Hmm, arvate, et kui sul on riiulis sadu lugemata raamatuid, siis on väga kerge seda koduriiuli väljakutset teha? Mina küll arvasin, aga juba esimesel kuul tekkisid raskused. Mäletan, kui selle raamatu ostsin... ups, aga ma suurema osa raamatute juures üldse ei mäleta kuidas need on mu riiulisse jõudnud. Olen ma need ostnud või raamatuvahetuses vahetanud või kusagilt tasuta riiulist koju tassinud? Tegelikult neid ostetud raamatuid ongi väga vähe, enamasti ikka muud moodi saadud. Ja veel tingimus, et mõtlesin kohe lugeda? No mul ikka ettekujutus, et kohe lugeda tuleb raamatukogust toodud raamatuid, kodused võivad oodata, kuni maailm seisma jääb, või ma pensionile jään ja ei viitsi enam välja üldse minna. Ma ikka jah kunagise tundmatu tuleviku tarvis need raamatud sinna riiulisse tarinud, või noh, tunnistagem ausalt, lihtsalt see hulkuvate raamatute päästmise sündroom, ei või kohe näha kui kusagil mõni laokil ilma peremeheta on, pean koju sooja riiulisse teiste seltsi tassima. Aga siis tuli meelde, et kunagi aastapäevad umbes tagasi tekkis ükskord ootamatult selline olukord, kus pidin aega parajaks tegema kedagi oodates. Magistrali keskus oli lähedal, läksin sinna sooja ja ringi vaatama. Ühes sealses taaskasutuse poes jäi silma see raamat. No ausalt öeldes ma pole juba üsna kaua ostnudki muid raamatuid kui need, mis minust vanemad. Ostsin siis ühe euro eest ära, et hakkan kohe lugema ooteaja täiteks, aga niikaua kui ennast sisse seadsin, et lugema hakata, saigi ootamatult kiiresti ooteaeg otsa ja nii see raamat riiulisse lugemata jälle jõudis. 

Raamatus on autori mõtisklused elust ja oma loomingust ehk tõe ja kujutluse päevik. 15 lühikest lugu. Minu jaoks olid huvitavamad need, mida ta kirjutas 1941.aastast, kui juulis oli Tartu kaks nädalat rindelinn, kui Saksa armee ründas ning Punaarmee veel vastu pidas Emajõe ääres. Linn sai väga suures osas kannatada. Jutud olidki just tavalise inimese vaatekohast, kes selle käes kannatasid, kelle silme all, nende kodud ja omaksed hukkusid. Palju oli ka selliseid filosoofilisemat laadi mõtisklusi, aga need mulle nii väga ei istunud. Lugeda ühe korra võis, aga nüüd rändab see raamat mu riiulist kellegi teise koju, kellel ka soovi raamatuid kodustada.

Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme ülehomme

Tehisintellekt teab küll kuidas šokolaad välja näeb, kas ka seda, kuidas see maitseb?

7. Meie magusameistrid ehk šokolaad südamest

Autor: Hedda Peet

Kirjastus: Hedda Peet 2018

256lk./1454lk.

Eesti ajaloo väljakutse jaanuar: Suu magusaks! Eesti magusa ajalugu

Kes siis komme ei sööks ja näljaga sobib isegi šokolaad süüa, välja arvatud see jube mõru... Kommid ja šokolaad peavad ikka õite magusad olema, nad poleks ju muidu maiustused. Kartsin, et ei suuda edukalt sellele raamatule vastu panna ja kommikauss tühjeneb kiiremini kui leotud leheküljed, aga õnneks oli siis suuremas osas pidid kommipaberitest vaid ja kuna need olid suures osas enne minu aega, siis jäid need minu jaoks vaid paberiteks, mitte kommide ahvatlusteks. Aga kohe peale selle raamatu lõpetamist kinno Wonka filmi vaatama minna oli nüüd küll liig, see viimane piisk magusakarikasse. Peale seda ei suutnud küll ennast kuidagi šokolaadist eemal hoida. 

Raamatust lootsin aga veidi enamat, kuidagi kuiv ja vähe magus oli minu jaoks see lugu. Väga palju kuivi fakte, kes ja kus (kui teada) tegelesid maiustuste valmistamisega. Eks neid kohti oli ikka väga väga palju esimese Eesti Vabariigi ajal, kes põlveotsas või suuremal pinnal maiustusi valmistasid. Suur osa neid siiski vaid lühikest aega ning kadusid eelkõige kas magusamaksu ajal või siis koos Eesti riigi hävinguga. Minu jaoks oli huvitav, et paljud tegid ühtesid ja samu komme sarnaste paberitega. Oleks täitsa huvitav need kõrvuti panna ja maitsta, kui palju sama nimetusega kommid siis tegelikult sarnanesid või erinesid. Aga kommipaberid olid minu jaoks huvitavamadki kui lugemine nende sisust ja valmistajatest. Ikka väga põnevaid teoseid on kunagi tehtud. Raamatu lõpus sai liigutud juba tänapäeva ja sealt sai leitud juba nii tuttavat kui tundmatut. Ühe sealse tutvustatava väikefirma valmistatud šokolaad ootaski jõulust saadik mul laual ja sobis hästi peale filmi lõppu magusaisu vaigistamiseks. Samuti lugedes neid tutvustusi tuli mõte, et huvitav, kas mu kursuseõde oma martsipaniga ka seal sees on, oli küll! Ja sain paar fakti teadmistele temast juurdegi. 

Kokkuvõtteks, kui plaanite seda raamatut lugeda, siis oma magusa vastustusel. Raamat oli faktilises osas huvitav, aga oleks oodanud veidi enam sügavamale magusa sisse minekut.
 

Krimka, mis väärib huumoripreemiat

3. Part lendab edasi

Sari: Varraku menuk 

Autor: Olav Osolin 

Kirjastus: Varrak 2023

255lk./976lk.

Lugemise väljakutse 2024:  6. Raamatu autor on tuntud eelkõige millegi muu poolest, mitte kirjutamise

Eks sellega nüüd on küll veidi nii ja naa. Ta on küll kirjutanud ka, aga minu jaoks on ta ikka pigem raadio- või telemaastikul  tegutsenud ja ta rääkimine on rohkem tuttav kui tema kirjutiste lugemine. politseiinspektor Pardikese teine lugu ja kui esimene pani rohkem õlgu kehitama, siis seekordne oli kohe selge, et mitte krimiraamat, aga huumoriraamat. Olgu, eks ikka üks mõrv oli ka seal tagaplaanil, aga esiplaanil oli uus kursant ja vaneminspektor Part, nende suhtlus, põlvkondade vaheline koostöö ja erinevus, sarkasm nii mõnegi isiku või olukorra kohta riigis. Parajalt absurdne politsei ja ärimaailma kujutamine. Ma tavaliselt ei kipu raamatut lugedes kõva häälega naerma, aga noh see oli nüüd küll sedavõrd absurdselt naljakas, et ma seda tegin. Kui mul mees luges, siis voodi lausa vappus ta naerust ja pidevalt oli kosta "See ei saa nüüd küll võimalik olla!". Igatahes, kes otsib krimkat, see möödugu sellest raamatust kaugelt, aga kes otsib head absurdse huumori raamatut, see tormaku kohe seda raamatut lugema. Igatahes ma pole pikka aega midagi nii naljakat lugenud. 

Ootamatult Eesti Politsei vaneminspektoriks määratud Samuel Part saab endale uue paarimehe – politseikooli noore nutika praktikandi Kevini. Üheskoos tuleb neil lahti harutada moodsas idufirmas aset leidnud saladuslik mõrv ning selle käigus avastada ka teineteise diametraalselt erinevat maailmavaadet. Lisaks veel koroonaaegne tegevusaeg. 

Tegelikult jäi üks asi lugedes painama, kui palju on Osolini enda mõtteid ühiskonna ja muu kohta sinna Pardi suhu pandud ja mis lihtsalt ülevindi keeratud kirjanduslik osa.

Ajast, kui elu läks moodsaks.

18./205. Moodne joon. Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail

Sari: Imeline Ajalugu 

Toimetaja: Kadri Bank

Kirjastus: Äripäev 2022

352lk./3316lk./44582lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#7)

See raamat oli nüüd väga sarnane raamatuga Moodne elu. Kohati oli isegi mõte, et peaks mõlemas raamatus järge ajama, kas on sõnasõnaliselt sama. Kuna olin juba Moodsa elu raamatu ära raamatukokku tagastanud, siis ei saanud seda seekord teha, aga mõned kohad olid küll täiesti tuttavad. Samas selles raamatus oli minu arust rohkem teksti ning see oli ehk pisut raskemini loetav, või vähemalt osa peatükke. Rohkem nagu süvenenult mõnesse teemasse kirjutatud.  

Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. 

Minu jaoks taas väga huvitav, kuna see räägib minu vanavanemate nooruspõlvest ja minu ema lapseeast ning neid lugusid sain ikka ka kodus mingil määral kuulda. Nüüd tänu nendele raamatutele olen nagu rohkem sellele mõtlema hakanud ning oskan kuuldud tükikesi suuremasse pilti sobitada. Tekkisid nii mõnedki küsimused, aga kahjuks pole enam kellegi käest uurida täpsemalt, kuidas siis ikka üks laps seda tol ajal nägi ning tunnetas. Väga hea raamat kõigile ajaloohuvilistele, soovitan. 

Marss parki jalutama!

15./202. Eesti pargi- ja aiaarhitektuur 1920.-30. aastatel
Sari: Eesti Kunstiakadeemia toimetised #11
Autor: Tiina Tammert 
Kirjastus: Eesti Kunstiakadeemia 2003
174lk./2772lk./44038lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#5)

Taas üks raamat, mis ilma selle väljakutseta poleks kunagi minu lugemisse jõudnud. Samas väga huvitav raamat. Eesti avalike parkide ja aiakultuur tekkisid just Eesti Vabariigi ajal, varasemalt oli küll looduslikke puuderühmi ning mõisapargid, aga need ei olnud kas avalikult kõikide inimeste poolt kasutatavad või siis spetsiaalselt kujundatud. Lisaks tekkis ka palju uusi pargikesi ning koduaedades ja talupidamistes hakkasid tekkima iluaiad lisaks tarbeaedadele. Hakati suures osas teadlikult kujundama nii parke kui aedu. Hakati kasutama Eesti rahvuslikke motiive ja kujundeid. Meeldis, et raamat ei olnud ainult Tallinna keskne, vaid vaadati üle ka Tartu, Pärnu, Viljandi, Toila ja Haapsalu. Väga põhjalikult oli kajastatud ka nii linnamajade ümbruse aiad kui taluaiad. Teksti illustreerisid fotod 1930ndatest aastatest. Kahju ainult, et tolleaegsed must-valged fotod on üsna kehva kvaliteediga. Ülevaade on kergesti ja mõnuga loetav ka inimesele, kes seda valdkonda teaduslikult ei tea, kõik on arusaadav. Pigem selline üldhariv lugemine, aga eelkõige võib soovitada ka tänastele aia- ja pargisõpradele. 

Mood, soengud, kosmeetika - trendiõpetus, kõikidele Eesti Wabariigi naistele!

14./201. Moejoon: pidulik rõivamood 1920-1940

Autorid ja koostajad: Anu Ojavee, Marion Laev, Kätlin Leokin, Malle Pajula

Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2018

144lk./2598lk./43864lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#4)

See raamat oli nüüd täienduseks raamatule "Moodsa elu õppetunnid". Anu Ojavee, Eesti Kunstiakadeemia moeõppejõud annab ülevaate 1920. ja 1930. aastate rõivamoest läbi moemaailma suundumuste sidudes sinna ka Eesti arengud. Tunnustatud moeloolane Mari Kanasaar avab usutluses Anu Ojaveele oma kogemust ennesõjaeelse Eesti moe- ja ilumaailma süvahoovustest. Ajaloolane Kätlin Leokini ülevaade Eesti ilutööstuse ning moemaailma omavahelistest seostest annab teada, millal muutuks popiks poisipea ning millega täpselt tuli end lõhnastada ja puuderdada. Ajaloolise pesu kollektsionäär Malle Pajula artiklist võib leida, mida kanti toona kaunite kleitide all ehk pesumaailma muutusi 1920.-1930. aastail. Raamatus on lisaks ka mahukas ülevaade Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogu esemetest – kleitidest ning aksessuaaridest. 

Huvitav raamat mitte ainult Eesti Wabariigi aegsest moest, vaid ka selle moe tagapõhjadest, seostest välismaa ja tol ajal valitseva Art Deco ajastuga. Disainivooludest on Art Deco üks minu lemmikuid ja seega ka meeldis selle raamatu artdecolik kujundus ja kirjastiil. Kui sageli räägitakse vaid pealismoest, siis siin oli põhjalik ülevaade ka sellest, mida kanti kleitide all. Ning poisipea moodi tulekust oli juba teada, siis siit sain teada ka selle, kust see alguse sai ning lisaks kodumaise kosmeetika algusaegadest, kui kõige olulisem oli seep, mitte dekoratiivkosmeetika, kuid puuder alustas oma võidukäiku. Minu jaoks oli väga huvitav lugemine ja kellele meeldis Moodsas elus just moe osa, siis soovitan lugeda lisaks ka seda ülevaadet. 

Eestlanna langes välismaise spiooni võrku!

13./200. Spioon, kes armastas eesti naist. Briti luuraja Brian Giffey elu

Autor: Tiina Tamman

Kirjastus: Argo 2023

260lk./2454lk./43720lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#3)

Eks neist spioonides kuuleb ka tänapäeval, tavaliselt siis kui kuulutatakse töövõitu, et mõni paha spioon on kinni võetud või mõne hea spiooni kinni võtmise järgselt selgitamine, et ta oli täiesti juhuslikult seal ja ta kohe kindlasti ei teagi mida spioneerimine tähendab, täiesti aus luuraja. Aga eks see spioneerimine ole tänapäeval juba rohkem liikunud digitehnoloogiate valdkonda. 

Eelmisel sajandil, kahe maailmasõja vahel, tegutses Eestis arvukalt luurajaid. Kuna huvi Nõukogude Liidus toimuva vastu oli toona suur, ent riik ise polnud sugugi turvaline, eelistasid salateenistused paigutada luurajaid Venemaa lähedastesse piirkondadesse, eriti Soome ja Balti riikidesse. 

Üks Eestis tegutsenud luurajaist oli Briti salateenistuse heaks töötanud Brian Giffey, kes jõudis Inglismaalt Helsingi kaudu Tallinna 1929. aasta jaanuaris, ülesandega hoida silma peal kõigel Nõukogude Liidus toimuval. Ta jäi Eestisse lõpuks üheteistkümneks aastaks, lõi siin oma agentide võrgustiku ja korraldas kohapealset luuretööd. Kui lugeda KGB poolt avastatud tema luurajate võrku, siis see oli ikka üpris muljetavaldav, kui palju Eesti Vabariigi kõrgetel kohtadel olijatest tema kasuks luurasid. Arvata võib, et nad samal ajal ikka ka Eesti Vabariigi jaoks seda tegid, mitte ainult ei edastanud oma teavet inglastele. Tegelikult jäi minu jaoks selles raamatus just see Eestis elades spioneerimise osa kõige nõrgemaks, aga saan aru, et ega sellest polnudki nii väga kirjutada kuna kõik arhiivid on endiselt veel salastatud ning kogu raamat tuli kokku panna siit-sealt leitud katkete varal. 

Juba edenenud eas (jube kuidas mulle see väljend hakkas meeldima!) Giffey, kes peale kõige muu oli kõva napsi-, nalja- ja naistemees, armus Tallinnas viibides jäägitult noorde ja kaunisse Anni Orasesse, kellest ta oli 25 aastat vanem. Giffey lahutas oma eelmise abielu, abiellus Anniga ja elas temaga koos kuni surmani. Seejärel elas Anni veel üksi 32 aastat, mis ütleb, ärge armuge ja abielluge endast tunduvalt vanemasse mehesse! Teil võib olla küll väga kaunis ja harmooniline elu koos, aga paratamatult peab naine lõpuks elama üksi. Oleks abiellunud sama vana mehega, oleks pidanud vaid 7 aastat üksi elama või siis viis aastat nooremaga ja vaid kaks aastat üksindust elu lõpus!

Tegelikult oligi selles raamatus Brianist ja Annist pea ühepalju juttu, seega ei ole see kindlasti mingi spiooniraamat, pigem armastuseraamat, mille taustal räägiti ka ühe väidetava spiooni elulugu ära. Miks väidetava, sest tegelikult pole ühtegi täpset dokumenti tema tegevusest spioonina, lihtsalt kõik on vihjete, arvamuste, kaudsete kirjete jne alusel kirja pandud. Hea ja ladus raamat, soovitan lugeda ka neil, keda spioonid ei huvita. 

Helget tulevikku tuli ikka sõjajärgsel põlvkonnal pikalt oodata

7./194. Helge tulevik 1. Sõjarahu aastad 1. raamat

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

168lk./1354lk./42620lk.
 

Eesti Raamatu väljakutse oktoober: pere

 

Mul on tööl kaks korda küsitud nõu, mis ma sellest kirjanikust ja raamatust arvan. Kaks erinevat inimest ja kaks erinevat raamatut. Ühiseks see, et mõlemal korral on olnud autoriks Marje Ernits. Ju ma siis olen seda nägu, et loen tema raamatuid, olgu, teisel juhul ise tõstsin käe kui küsiti, kes on lugenud. Teine kord küsiti selle raamatu kohta ja kuna ma polnud näinud, et tal järjekordne raamat on ilmunud, siis lugedes tutvustust, läks kiiresti ootenimekirja. Ma ei oskagi öelda mis, aga mulle tõesti tema raamatud istuvad. Ma olen küll jõudnud lugeda vähe võrreldes sellega kui palju tema suudab kirjutada. Aga kui selle kuu teema välja hõigati, siis mul oli kohe kärmesti raamat teada, mida lugeda. 

Raamatu peategelane on Beti Raadma, kes sündis kohe peale sõda ja elab oma perekonnaga - ema, isa ja vanaisaga Tartus, Ropka kunagises aiandis. Kuna ema pidi tööle minema, siis hakkas 2 aastase tüdruku hoidjaks tema vanaisa, kes saatis tüdruku ka hiljem kooli. Kogu tüdruku lapsepõlve oli just vanaisa see, kellega tal oli sügavam side ja kellele usaldati kõik oma mured ja rõõmud. Kuid vanaisa oli eestimeelne mees ning tal olid oma arvamused ning veendumused, milles ta ka tüdrukut kasvatas. Nüüd kooli minnes põrkus viimane aga kokku teistsuguse ideoloogilise maailmaga. Tekkis lõhe, kumba siis uskuda, kas vanaisa või õpetajat. Raamat rääkis Beti lapsepõlvest ja kooliajast kuni keskkooli lõpetamiseni. Tähtsal kohal läbi raamatu oli tema pere, aga ka mõned klassikaaslased, kes olid talle osalt nagu vennad ja õde. Raamat oli südamlik ja humoorikas, aga ma arvan, et nii mõneski asjas oskab humoorikust näha ehk pigem inimene, kellel on ka nõukogude aegne lapsepõlv, tänapäeva noorusele oleks see pigem nagu imelik raamat kaugest ajaloost. Mulle meeldis, kindlasti loen, mis Betist edasi saab, järgmine osa on juba ilmunud. 

Ammused ajad Tartu Ülikoolis

6./193. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926

Sari: Litteraria #14

Autor: Elsbet Parek

Kirjastus: Virgela 1998

94lk./1186lk./42452lk.

 

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#2)

 

Elsbet Parek oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Nimega Parek, tuli kohe ette Lagle Parek. Ja raamatust sain esimese faktina teada, et ta oligi Lagle ema. Aga see polnud siiski ainus. Ta oli veel kunstiajaloolane. Töötas Pärnu Muuseumi direktorina kuni küüditamiseni. Kirjutanud mitmeid raamatuid, nii kunstist kui mälestusi. Minu lugemisse sattuski üks osa tema mälestustest, mis kirja pandud 60ndatel, aga räägib tema ülikooliõpingute aastatest. Raamatus on kirjeldatud üliõpilaste tolleaegseid nõudeid, aineid, mida ta õppis ja ka eluolu - kortereid, söömist, omavahelist lävimist. Kuna eestlastest õppejõude polnud suures osas võtta, siis käis suur osa loengutest endiselt saksa keeles. Erinevaid üliõpilasorganisatsioone ja nende tegevust ning omavahelisi läbisaamisi. Kuna ta käis ka arheoloogia aines ning õppejõududega koos arheoloogilistel väljakaevamistel, siis oli ka nendest küllaltki pikalt juttu. Samuti oli väga palju juttu kirjandusest, või õigem oleks öelda, kirjanikest. Paljud kirjanikud, keda me täna teame, kes kuuluvad Eesti kirjanduse klassikasse, olid samal ajal noored ning nad lävisid omavahel. Lisaks oli Gustav Suits tema õppejõuks. See osa oli minu jaoks väga huvitav, sest surnud klassikute juures me kipume unustama, et kunagi olid ka nemad noored ning algajad. Raamat oli küll üpris õhuke, aga lugemist oli siin üsna palju. Mulle meeldis. Ja taas raamat, mis sattus lugemisse ainult tänu sellele väljakutsele. 

Mida tõi endaga kaasa Eesti Wabariik?

 4./191. Moodsa elu õppetunnid

Autorid: Anu Kannike, Madle Uibo

Kirjastus: Argo 2022

304lk./956lk./42222lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#1)

Eesti Wabariigi tulekuga muutus ka elu Eestis. Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku enesestmõistetavaks. Ometi püsisid visalt vana eluviisi „saarekesed“ ja kihistused. Hõõrdumised moodsa elulaadiga kohanemisel peegeldasid nii sotsiaalseid kui põlvkondlikke erijooni. Uute ja vanade moraalsete tõekspidamiste põrkumine väljendus eriti selgelt naiste kuvandi ja eneseteadvuse muutumises ning sellega kaasnenud kultuurilahingutes.

Raamatus ongi peamine tähelepanu toitumuse muutumisel/muutmisel, kodumajanduse õppimisel, seltskonnaelu kujunemisel, viisakal käitumisel, kodusisustusel, isiklikul hügieenil ning tervisespordiga tegelemisel. Raamatut lugedes tuli nii mõnigi asi tuttav ette ja siis jõudis minuni, et see on ju minu ema (s.1928) lapsepõlv, minu vanavanemate (s.1897 ja 1901) nooruspõlv ja ma olen kodus neist asjust kuulnud räägitavat küll ning mõned asjad on ju ka meil alles sellest ajastust. Pealegi on meie kapid vanaisa tehtud, kes just 20-30ndatel töötas mööblitislerina. Mööblile on pühendatud mitmed peatükid selles raamatus. Mõnda asja oli aga kummaline lugeda, pole kas enne ostselt sattunud seda lugema või siis pole osanud asju sedamoodi vaadata ja saadud teabetükke omavahel ühendada. Raamat on väga ladusalt loetav ning huvitavalt kirjutatud. Kõikides peatükkides on infot piisavalt, mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju kokku surutud nagu sageli juhtub. Mulle meeldis ja soovitan isegi siis kui otsest ajaloohuvi ei ole.

Linn, mis on kaotatud või hoopis varastatud?

 

Etendus: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vabalava (etendus Kumus)

autor: Julia Aug

lavastaja: Julia Aug

Esietendus 02.detsember 2022

Vaadatud: 02.oktoober 2023

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal

"Ühe linna hävitamise lugu.

Sõjaeelne Narva oli väga ilus linn. Barokse vanalinna, kultuurielu ja inimestega – tõeline Põhjamaade pärl. See oli kaubanduse ja kaupmeeste, vabrikute ja tööliste linn. Piirilinn, mille tänavatel võis kuulda eesti, vene ja rootsi keelt.

Mis on sellest Narvast saanud? Mis juhtus 1944. aasta 6. ja 7. märtsil? Kes võttis vastu otsused Narva maatasa pommitada ja asendada unikaalsed ajaloolised hooned vaid mälestustega nendest? Tulemerest tuhaks saanud linn lükati kokku kui ehituspraht. Aga millised olid need inimesed ja nende lood, kes elasid Vana-Narvas?

Julia Augi uuslavastus “Narva – linn, mille me kaotasime” põhineb dokumentaalsetel materjalidel ja Narva linna legendidel. Lavastus soovib linnale tagasi anda mälu ja endise välimuse, sest sellel, kes ei mäleta oma minevikku, ei saa olla tulevikku."

Oli see nüüd juhuste kokkumäng või saatus, et ma sellele etendusele sattusin? Juhus, et töö postkasti potsatas reklaam koos sooduspiletite pakkumisega? Juhus, et Narva ei ole minu jaoks "mõttetu venelaste linn" nagu suurele osale eestlastele ja seetõttu olin Narvast rääkivast etendusest huvitatud? Kui see oleks rääkinud linnast, millega mul pole mingit sidet, siis vaevalt, et ma oleks pileteid ostnud. Aga jah, selle kolme aastaga, mis ma Ida-Virumaa vahet sõitsin, sai Narva mulle omaseks ja see linn ning tema saatus läheb mulle korda. Juhus, et etendus toimus mu lemmik "teatriruumis" Kumus, kuhu on väike jalutuskäik, mugav vaadata kuna eesistuja ei varja eespool toimuvat ja jalgadel on piisavalt ruumi? Kas juhus või juhused kokku õigel hetkel ongi saatus? Igatahes tore, et seda etendust vaatama sattusin, hooaja esimene etendus oli suur elamus ja tundub, et mitte ainult mulle, vaid ka mu (saatuse)kaaslastele, kes pidid minuga koos teatrisse tulema, kuna mina selle välja valisin. 

See oli nii linna lugu kui kogu Eesti inimeste lugu. Tegevuseks oli Narva, aga samas oleks see võinud juhtuda ka mujal, sest see oli inimeste lugu, kes jäid ajaloo rataste vahele, kes tahtsid elada, aga kelle saatust määrasid suuremad jõud, riigikorrad, sõda. Noorte armastajate lugu, kes ei mõelnud 1940 võimuvõitlustele, riigipööretele, sest nad olid armunud ja 17 aastasele oli see hoopis enam oluline. Armunud poissi, kes mobiliseeriti kohe sõja alguses punaarmeesse ja kes ei täitnud oma lubadust olla jõuluks tagasi, sest kaua see sõda siis ikka kesta võib - kaks nädalat, ehk paar kuud kõige enam. Aga ta ei tulnud tagasi ei selleks, ega ühekski järgnevaks jõuluks, temast sai tundmatu kangelane ühishauas. Narva esimene pommitamine sakslaste poolt, pommitades suures osas ujumas olevaid kaitsetuid naisi ja lapsi. Narva pommitamine punaarmee poolt kolmel järjestikusel päeval tundide kaupa, peaaegu tühja linna pommitamine, kus ei olnud enam peaaegu Saksa sõjaväge ega ka kohalikke elanikke. Pommitamine, mis muutis linna varemeteks. Kahe venna lugu, kellest üks sõdis Vene, teine Saksa poolel. Noorte meeste lugu Eestis neil aastatel, kus paljud isegi ei saanud valida poolt, kelle poolel nad sõdisid oma vendade vastu. Vene ja Saksa poolel oli peaaegu sama palju eestlaseid, kui paljud neid vabatahtlikult? kui paljud sunniviisiliselt? Ja lõpuks linna hävitamise lugu. Ei, pommitamine ei hävitanud seda linna. Varemed seisid püsti ja 70% sellest oleks olnud taastatav. Varemed seisid aastaid ja ootasid restaureerimist erinevates plaanides kuni ühel hetkel kellegi otsusel need varemed lihtsalt lükati kokku. Kellegi, kelle juured ei olnud Narvas, kes ei teadnudki seda linna enne seda, kui see linn oli muudetud varemeteks. Mõnes asjas ajalugu vaikib, eriti kui see ajalugu häbeneb hiljem iseennast. Muidugi pole seda linna võimalik enam kunagi sellisena ülesehitada nagu see oli kunagi enne sõda. Kuid ajaloost peaks õppima ning mitte hävitama seda, mida on võimalik taastada. Inimkond pole veel lõpetanud hävitamist ja karta on, et ei lõpeta mitte kunagi.

Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?

15./187. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal

Autor: Alo Särg

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

256lk./2932lk./41266lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)

Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.

Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.  

Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
 

Kogukonnatöö ja kirik

14./186. Kirik keset küla : koguduse ja kogukonna koostöö

koostajad: Avo Üprus ja Ingmar Kurg 

kirjastus: Eesti Diakoonia 2022

194lk./2676lk./41010lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #3 (soovituslik)

Üks selle raamatut autoritest on minu õppejõud, kes õpetab, mis see kogukond üldse on selline. Loengus soovitas läbi lugeda selle raamatu paar peatükki, sest need rääkisid just sellest, millest ka loeng oli. Eesti keeles on üldse väga vähe raamatuid kogukonnatöö kohta, seega tuli õlekõrrest haarata ning inglise keelele vaheduseks ka veidi omas keeles teadmisi hankida. Aga nagu ikka, kui ma raamatut lugema hakkan, siis ikka algusest lõpuni. Suurem osa oli küll väga kiriku ja koguduste keskne, aga kogudus on ka üks kogukonnatöö vorme. Nagu erinevate autorite peatükkidega (artiklitega) raamat ikka, oli huvitavamaid ja oli kesisemaid peatükke. Aga mingeid mõtteid sain ka kohustuslikult soovitatavate peatükkide välistest peatükkidest.
 

Eesti kullasepakunst

13./185. Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf 

Autorid: Kaalu Kirme, Anu Mänd

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2004

208lk./2482lk./40816lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#7)
 

Raamat jäi juhuslikult raamatukogus silma, kohe kontrollisin, jee, baltisakslane! 

Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein.

Lisaks Kopfi eluloole ja tema töökoja tutvustusele oli raamatus väga palju tema tööde näidiseid koos parameetrite ja kirjeldusega. Jäi silma, et algusaastatel ta kasutas palju Venemaal tehtud toorikuid (pokaale jne), millele ta siis lisas kaunistused ja graveeringud. Hilisemast ajast tööd olid juba tervenisti valminud tema töökojas. Oli lihtsamaid, aga ka väga uhkeid ja ilusaid töid.

Tutvustava teksti lõpus sai mulle selgeks, miks see raamat nii kangesti kippus raamatukogus mu lugemisse. Ma ju alguses aadressi järgi üldse ei mõelnud, mis majast jutt käib ja siis jõuti tänapäeva, et pragu on seal majas... oi ma olen ju korduvalt seal tema töökoja ruumides viibinud! Seal nendes ruumides on juba astaid olnud ka minu poja ateljee. Ta küll kulla ja hõbedaga eriti ei tegutse, rohkem rauaga mässab. Aga tore, et maja on endiselt ehte ja muid kunstnikke ning seppasid täis ja võib olla mõnest saab ka mingil alal kunagi Eesti suurkuju, nagu sellest baltisaksa kullassepast.

Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas

11./183. Baltisakslaste mälestusi Eesti Vabadussõjast

Autor: Heinrich von Dehn, Oswald Hartge, Alexander Stenbock-Fermor

Tõlkija: Agur Benno

Kirjastus: Argo 2023

328lk./1954lk./40288lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)

Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame? 

Baltisakslased - kes nad ikkagi olid?

 7./179. Baltisakslased Eestis ja Lätis : baltisakslaste ajaloo lühiülevaade

Autorid: Arved von Taube, Erik Thomson

tõlge: K. Uustalu

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 1996

46lk./766lk./39100lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#4)

Raamatuke sisaldab katkendeid umbes 100-leheküljelisest tööst pealkirjaga «Baltisakslased», mille on koostanud kaks baltisakslast - ajaloolane vabahärra Arved von Taube (1905-1978) ja publitsist Erik Thomson (1915-1990). Pealkirja all «Ühe omapärase kogukonna saatus ja traditsioonid» ilmus teos 1973. ja 1991. aastal. Autorid püüdsid selgitada baltisakslaste eripäraste omaduste väljakujunemist ajaloolise arengu taustal. Raamat on muidugi kirjutatud sakslaste nägemuse kaudu, millega eesti nägemus kohati vastuoluliselt põrkub. Meie nägemus Saksa orduvägede maabumisest on ikka midagi muud kui sakslaste oma. Ning ka mõisate äravõtmine Eesti Vabariigi alguses peale Vabadussõda puudutab eestlasi ning sakslaseid vägagi erinevatelt poolustelt. Kuid vahel ongi huvitavam näha tuttavat ajalugu ka veidi teise vaatenurga alt. Raamat on sedavõrd hästi lühendatud, et pole aru saadagi, et midagi oleks puudu selles. Kõik on peatükkide kaupa kajastatud alates keskajast kuni teise maailmasõjani. Ja eks neid kuulsaid ning edukaid baltisakslasi ikka siia Eestimaale on jätkunud. Kusjuures baltisakslased kutsusid ennast eestimaalasteks, mitte sakslasteks. Eestlased ja eestimaalased ja venelased. Lühike lugemine, aga väga kontsentreeritud ja andis kenasti lühiülevaate mitte ainult baltisakslastest vaid üldse Eestimaa ajaloost. Teavet oli selles raamatus tunduvalt rohkem kui arvata võis. Soovitan täiesti lugeda.