Kuvatud on postitused sildiga Eesti. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Eesti. Kuva kõik postitused

Kas lohed saavad täita inimeste soove?

25./70. Viimane
Autor: Grethe Rõõm 
Kirjastus: Mugul OÜ 2025
398lk./ 5970lk./17367lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

See oli nüüd küll ülikiire lugemine, nelisada lehekülge sai loetud vaid mõne tunniga, käsi juba väsis ära pidevast kiirest lehekülje pööramisest. Tempo oli kogu aeg kõrge, tegevus pidev ning üllatused tulid just siis, kui tundus, et nüüd võiks korraks rahuneda. Päeval, kui Kippen päästab parima sõbra Jumi peninukkide kohutavast rünnakust, ent kukub ise kuristikku ja kaob, muutub kõik. Kas Kippen jäi ellu? Kas Jumi pääseb peninukkide käest ja miks nad teda muudkui järjest ründavad? Unistusest leida üles soove täitev lohe, saab pöörane seiklus elu ja surma peale. Maailm, kus kõrvuti inimestega elavad müütilised olendid. Väga erinevad ning erinevate soovide ning kavatsustega, erineva iseloomu ja suhtumisega inimestesse. Tegelased olid vägagi värvikad, nii inimesed kui müütilised olendid. Lohe ei olnud küll kohe algusest tegev, aga viimases kolmandikus oli ta vägagi oluline tegelane, ilma kelleta oleks palju olnud hoopis midagi muud, kui lugu nüüd oli. Jumi oli sümpaatne tüdruk, kes pidi lisaks seiklustele saama teada nii mõndagi ka enda kohta ning mitmeid kordi seisis valikute ees. Samuti seisis Kippen mitmete valikute ees. Eks see oligi parajalt endast ja maailmast arusaamise ja mõistmise raamat. Raamat kus kiht kihilt tulid erinevad maailmad ja tegelased välja. Kus inimeste maailm põrkus kokku müütilise maailmaga. Kohati oleks tahtnud nendest maailmadest ehk isegi pikemalt ja põhjalikumalt teada saada, sest hetkel jäid nii mõnedki tegelased veidi arusaamatuks, mis siis nende tegelik plaan ja soov oli ning kuidas täpselt nad selle looga haakuvad, aga eks järgmises osas ehk selgub nii mõndagi lähemalt ja hetkel tekkinud küsimärgid saavad vastused. Ja igatahes ma tahaks nüüd juba edasi seda lugu lugeda. 

Düstoopiast utoopiasse

23./68. Alex Globin. Poolsaar
Autor: Peeter Wõrk 
Kirjastus: PW Partners OÜ 2024
257lk./5325lk./ 16722lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: düstoopia

Kodumaine düstoopia. Lähitulevik, kus inimeste pidev jälgimine ning sõna- ja mõttevabaduse puudumine on norm. Tehnoloogia ja tehisintellekt muudavad maailma kiiremini, kui ühiskond jõuab kohaneda, ning annavad valitsejale üha suuremad võimalused inimeste kontrollimiseks ja suunamiseks. Alguses võib see tunduda efektiivse juhtimisena, õigel ajal õiged otsused, andmepõhine valitsemine, aga tegelikult tähendab see süsteemi, kus iga inimese elu on läbipaistev ainult riigi jaoks, samal ajal kui riik ise muutub aina suletumaks. Privaatsus ei ole enam inimõigus, vaid luksus, mida saavad endale lubada vaid need, kes süsteemist kõrvale jäävad, kui selline võimalus üldse veel eksisteerib. Selles raamatus kirjeldatud ühiskond oli üsnagi tuttav. Mitte otseselt tänapäevane, aga siiski maailm, kuhu ühiskond suundub. Tegelikult oli see ühiskond seal raamatus väga kahvatult välja kirjutatud ja ega see eriti reaalsusest palju ei erinenud. Selles osas autoril fantaasiat nappis. Tulemusena jäi düstoopiline tulevik kahvatuks varjuks ja ebaulmeliseks. Raamatu lõpuosa liikus edasi utoopiasse ja see oli minu jaoks juba pigem ulmeline unenägu. See lahendus jäi ebausutavaks. Samas, kui mul oleks olnud võimalus sinna utoopilisele poolsaarele kolida, siis pigem ma oleksin siiski jäänud kodumaale. Olgu, mingiks ajaks ju oleks võinud puhkama minna, kes ei tahaks vahelduseks keskkonda vahetada ja hingata sisse midagi uut, aga ma ei usu, et need ettevõtjad, kes sinna jõudsid, pikalt sellist jõudeelu viitsisid pidada. Keskealised ettevõtlikud mehed ei ole just see sihtrühm, kes kergesti loobuvad töörutiinist ja saavutustest. Need pigem töötavad ennast segaseks kui viskavad jalad seinale ja kukuvad vaid lõbutsema. Isegi kui neil juba on piisavalt raha, et seda endale lubada. Kui juba on, siis pigem tahab inimene ju rohkem, rohkem mõju, rohkem prestiiži, rohkem tegevust. Passiivne õnn ei rahulda neid, kes on harjunud saavutama. Ja ega see maailm seal nii utoopiliselt õnnelikuks ilma igasuguste reeglite ja seadusteta ju jääda ei saa. Iga kogukond, kui see kasvab ja püsib, vajab mingisugust korrastatust, struktuuri ja kokkuleppeid. Seega mingi aja pärast muutub see ikka mingil määral taas reguleeritud ühiskonnaks, mille eest nad ju sinna põgenesid. Kui loogiliselt edasi mõelda, siis sealne kogukond oleks üsna kiiresti kasvanud uueks süsteemiks, võib-olla küll inimnäolisemaks, kuid siiski süsteemiks.

Üldiselt ei olnud eriti tugev raamat. Palju küsitavust ja kuidagi kunstlik, ei olnud loomulik. Tegelased jäid natuke üheplaaniliseks. Ka ulmelugu võib olla realistlik ja loomulik, eriti selline düstoopiline lugu, kus inimpsühholoogia ja ühiskondlikud protsessid peaksid olema põhjalikult läbi tunnetatud. Plussina peaks märkima, et raamatus olid illustratsioonid. Täiskasvanute raamatutes on neid kahjuks väga harva, justkui oleks visuaalne komponent mõeldud vaid lastele või noortele. Raamatut siiski ei soovita. 

Sipelgate salaelu

20./65. Sipelgas Si
Autor: Johannes Selg
Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2025
280lk./ 4567lk./15964lk.
 
Lugemise väljakutse 2024: 25. Raamat, mis on ilmunud enne sinu sündi
 
Raamat ilmus esmakordselt 1939. aastal ning selle autoriks on kirjanik Johannes Selg, kes kirjutas noortele lugejatele allegoorilise teose, kus loodusmaailma sündmusi ja olendeid kujutatakse inimestele omaste tunnete ja suhete kaudu. See võimaldab lugejal samastuda putukate maailma tegelastega viisil, mis on ühtaegu õpetlik ja kujutlusvõimet avardav. Teose sisu ja stiil meenutas mulle kohati üht mu lapsepõlve lemmikraamatut "Sipelgad ei alistu", kus seikles sipelgas Ferda. Kuigi ma ei mäleta enam kõiki üksikasju piisava täpsusega, et kahte raamatut põhjalikult võrrelda, meenub, et mõlemas loos oli ämblikuga võitlemine. Raamat annab ülevaate sipelgate elust ja kombestikust. Loost saab aimu nende toitumisharjumustest, hierarhilisest ülesehitusest, igapäevaelust pesas ning loomulikult ka vaenlastest, kellega neil tuleb rinda pista. Kõike seda esitatakse köitvalt ja isikupäraselt, putukate mikromaailm avaneb justkui inimühiskonna peegeldusena. Loo keskmes on noor sipelgatüdruk nimega Si, kelle eksistents on juba algusest peale seotud juhuse ja hoolivuse imelise kombinatsiooniga. Nimelt päästis üks sipelgas hukkumisele määratud, nõrga ja mahajäetud muna ning sokutas selle märkamatult teiste munade hulka. Kui vastne koorus, sokutas ta selle edasi eliitkihti, andes talle võimaluse kasvada üles soodsates tingimustes. Just sellest päästetud sipelgatirtsust kujuneb loo jooksul oluline tegelane, kelle areng ja teod mõjutavad tugevalt kõike järgnevat. 
Raamatu lugemine osutus oodatust kaasahaaravamaks. Hoolimata sellest, et teos on kirjutatud peaaegu sajand tagasi, mõjub see tänapäevalgi värskelt ning ärgitab mõtlema nii looduse kui ka inimsuhete üle. Vaid mõned kohad märkasin, kus oli kasutuses vanaaegne sõnastus, aga need ei tohiks olla takerduskohaks isegi noorele lugejale. Allegooriline käsitlusviis, mis põimib teadmisi sipelgate elust tundelise ja kujundliku jutustamisega, annab nii teadmisi loodusest kui samal ajal on põnev ja huvitav. Joonistused on muidugi selles raamatus veel omaette teema, Eesti, Setu ja Jaapani ühendsegu, aga tulemus ei ole sugugi halb. Täiesti soovitan lugeda igas vanuses, omamoodi lugemiselamus. 

Ennemuistne põnevik

13./58. Sulid ja Sulased
Autor: Timo Talvik
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
215lk./2441lk./13838lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Eleri Romantšuk soovitab

See on hoogsa kulgemise ja kujundirikka keelekasutusega fantaasiaromaan, põimib Eesti rahvapärimuse ja ajaloolise õhustiku kaasakiskuvaks seikluseks. Alustuseks tundub kõik vägagi argine. Noor Kärp valvab turvaliselt turuplatsil, püüab leida vargaid ja petiseid. Ta on terase taibuga, märkab detaile, mida teised ei näe. Üks ootamatu kokkupuude viib ta maailma, mis on täis muistseid olendeid, nõidust ja maagilisi objekte. Oskuslikult loodud maailm, mis tugineb Eesti rahvapärimusele. Kohad on kirjeldatud väga visuaalselt, lugedes tekib kohe pilt silmade ette. Tegelaskond on värvikas. Mõni satub loosse ootamatult, mõni ilmub korduvalt. Ja sain selge vahe teada, mis on pisuhännal, kratil ning puugil. Lugu on tempokas ja piisavalt põnev ning keerdkäikudega. Siin on seiklust ja mütoloogiat. Esimene pool meeldis mulle rohkem, siis oli lugu nagu rohkem selge, lõpus hakkas liiga palju tegelasi tekkima, kes siis veel muutusid ja asja veidi segaseks ajasid, aga äkki siis tuleb sellele veel järg, sest tavaliselt need segasemaks minekuga raamatud lähevad veel edasi. Aga üldselt võib öelda, et mulle vägagi meelepärane raamat. 

Nõukaaegne elu Tallinnas


3./48. Atlantis
Autor: Katrin Laur 
Kirjastus: Gallus 2025 
149 lk./403 lk./ 11 800lk.

Lugemise väljakutse: 41. Raamat, kus on kirjeldatud aja- või kosmoserändu 

Vanaema ja lapselapse lood. Vanaema lapsepõlve lood. Ajarännu lood lapselapsele, kes vanaemaga koos läheb tema lapsepõlve maailma seiklema. Mitte kaugelt pealvaatajana, vaid ikka rännates sinna aega ja olles koos vanaemaga laps. Mängides, käies teatris, külas, kohvikus. Aega peale sõda, nõukogude aega. Kuid lapse jaoks on see ikkagi lapsepõlve aeg, ilus aeg. Selles raamatus räägitakse, et olenemata ajast, olid lapsed ikka lapsed ja neil olid oma mured ja rõõmud. Linn nägi välja muidugi teistmoodi, polnud veel klaasist kõrgeid maju. Ja tänavatel olid valed nimed, need, mis nüüdseks taas minevikku heidetud. Lootsin sellest raamatust veidi rohkem Tallinna leida, seda Tallinna, mida mina otseselt ei tunne. Olen sarnaseid raamatuid lugenud mõnda ja see ei olnud kõige tugevam raamat, ehk jäi veidi liialt oma perele kirjutatuks mu jaoks. Aga lugeda võib küll ja lastele ehk võiks anda ka mingit aimu tollest ajast. 

Saksad surevad, mets ja maa saavad meitele

2./32.  Rõngu roimad 2: Põrgutõld
Sari: Kriminaalne raamatukogu #6
Autor: Joel Jans
Kirjastus: Lummur  2025
190lk./ 748lk./8363lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 märts: Raamat lugemiseks enda lemmik raamatutegelasele

Selle teemaga läks nüüd täiesti raskeks. Ajus tekkis täielik kinnikiilumine ja ma ei suutnud mingil moel välja mõelda, kes võiks olla mu lemmik raamatutegelane. No ei ole sellist tegelast. Ühte ja ainust lemmikut. Aga õnneks lahendas kirjastus Lummur mul selle probleemi. Suur tänu kirjastusele selle raamatu eest! Kui ma seda nägin, läksid asjad kohe paika. Selle raamatu ma annaks lugemiseks kahele härrasmehele, kes mõlemad mulle meeldivad. Paul Alexander von Fockile ja Melchior Wakenstedele. Kui ma peale esimese Rõngu roimade raamatu lugemist oleks Alexander Lenzi neile eeskujuks toonud, siis peale teist osa ütleks, et kõik kolm on ikka täitsa ühe pikkused ja kangused. Nad võiksidki ühe sellise kolmekesi koos uurimise ka läbi viia. Nagu aru saada, siis ajalooline krimi mulle meeldib ja veel eriti kui see toimub Eestimaal. Kui nüüd need tegelaste kirjanduslikud isad natuke kiiremini ainult uusi raamatuid suudaks kirjutada. Apteekrihärra uusi seiklusi lubati kindlasti juba vähemalt aasta tagasi ja parunihärra puhul läheb vist hetkel võhm filmi sisse panekusse (no ei ole ma filmide austaja). Vähemalt siis pastorihärra uued seiklused ja uurimised lugemiseks, eks ta peab pingutama, et teistele oma raamatute arvuga järele jõuda. Alexander Lenz on sümpaatne tegelane, kes siis satub taaskord uurima kummalisi tapmisjuhtumeid. Lenzi seekordsed uurimised viivad teda ka Rõngust kaugemale, sealhulgas Otepääle, kus asjaolud viitavad sellele, et saatan ise on öösiti mitu aadlikku otse põrgu viinud. Uhke põrgutõllaga, mis otse sohu kihutab. Teine lugu viib Rannu maile, kus üks väga kehv pastorihärra oma teenistustega rahva Rõngu kirikusse ajab ning isegi saksad peavad surnud pereliikme matmiseks väljastpoolt pastori kutsuma, kes siis aga hoopis kahtlustama hakkab, et pereliige mitte juhuslikult õnnetuses surma ei saanud. Kolmandas loos on tegemist maarahva soost nõidade, madude, vanade vaenude kui ka jubedate ebauskumustega ja selles sasipuntras toimuvate tapmistega. Lenz on siis nendest kolmest detektiivihärrast see kõige taibukam, sest kui Melchioril kulub ühe tapmise uurimiseks paks raamat, Paulil õhem raamat, aga ikkagi terve raamat, siis Alexander saab ühe raamatu jooksul hakkama kolme erineva kuriteo lahendamisega. Peaasi, et tal need kuriteod sedasi otsa ei saa ja ikka jaksu on neid ka edaspidi lahendada ja kirjanikul fantaasiat jätkub, sest Rõngu kandi roimadest loeks veel mitut uut raamatut hea meelega. 

Pärast maailma hukku

1./25. Süsteem
Autor: Mairi Laurik
Kirjastus: Fantaasia 2016
344lk./344lk./6425lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: Eili Einama soovitab

Armastuslugu, millel on postapokalüptiline maailm taustal. Armastusloos ei ole midagi ulmelist. Täitsa realistlik keeruline lugu, kus kõik üritavad asju oma arust parimal moel lahendada ning peategelased jäävad seetõttu elukeerdkäikude hammasrataste ja mittemõistmise - mitterääkimise labürinti. Noorte armastus, vanemate armastus oma laste vastu, naise ja mehe vahelised tunded, ideaalsed paarid ja südamete leitud paarid. Loos on piisavalt keerdkäike, et asja põneval tasemel hoida. Algus jäi minu jaoks veidi igavaks, sest ma pole päris see inimene, kellele romantilised armastuslood meeldiks, aga edasi läks juba veidi huvitavamaks kui süsteem hakkas kaikaid kodaratesse loopima. Ja see postapokalüptiline maailm oli väga hästi kirjeldatud, mitte otse pealesuruv, aga pidevalt tasakesi taustal olles ja ettekujutust loov. 

Raamatu sündmustik hargneb kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Tulevikus haarab maailma kaos, mis seab inimkonna eksistentsi küsimärgi alla – liigina ähvardab meid kas väljasuremine või kiiritussaaste tõttu muteerumine. Ellujäämiseks tuleb langetada raskeid otsuseid, mistõttu teadlased loovad arvutiprogrammi, mis aitab leida kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Kuid programmeerija Ray Domen näeb süsteemis potentsiaalset ohtu ning lisab koodi varjatud lõkse, mis võimaldaksid vajadusel programmist loobuda. Paraku ei suuda ta ette näha, kuidas tema loodud mehhanism mõjutab kauges tulevikus ühe noore naise elu, muutes selle äärmiselt keeruliseks. Süsteem on kõige olulisem, inimesed vaid etturid süsteemi mängus. Aga kes loovad ja viivad edasi seda süsteemi, eks ikka needsamad inimesed, kes ühel hetkel ei pruugi olla enam süsteemi juhid vaid etturid süsteemi sees. 

Hiljuti loetud "Novembriöö kirjad" samalt autorilt meeldis mulle rohkem, aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et ka see raamat meeldis, vajasin vaid pikemat lugemist, et sellesse raamatusse sisse minna. 

Maailma hiigellinn Tamsalu

 

 
6./21. Novembriöö kirjad
Sari: Tänapäeva romaan 
Autor: Mairi Laurik 
Kirjastus: Tänapäev 2017
237lk./ 1276lk./ 5125lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Mulle selle aasta soovitused meeldivad. Kui eelmisel aastal soovitatutest ei olnud ma enamust lugenud ja ülejäänutest oli väga üksikud kodus olemas, siis selle aasta soovitustest on paljud loetud ja kodused raamaturiiulid tühjenevad märgatavalt, kui uue kuu soovitustest need välja otsin, mis kodus olemas ja ootasid, et ehk kunagi pääsevad lugemises löögile.  

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Praeguse Tamsalu kohale on püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Igal ööl, kui ta ei suuda magada. Igal novembri ööl ühe kirja. Igal ööl, et peletada eemale unetust ja valusid. Rääkida sellest kõigest, mis olnud, on liiga raske. Oma noorusest, tööelust, eelmistest armastustest, lapsevanema hirmudest, tehasest, sealsest elukorraldusest, ohtudest, surmadest, vigastustest, haigustest - mille kõige põhjustajaks on uus nanotehnoloogia. Sellest uskumatust elust, mis Tamsalu hiidlinnas toimub. Hiidlinnas, kus elab rohkem inimesi kui mujal Eestis kokku. Linnas, kuhu on tulnud elama inimesi üle terve maailma. Kuhu pääseb vaid rongiga läbi müüri ja tunnelite. Kus on linna sisenemisel passikontroll. Kus on sõjaväelise diktatuuri moodi kord. Kus keegi täpselt ei tea, mida kõike toodetakse, aga veel vähem, mida arendatakse ja mille kallal teadlased töötavad. Kuidagi on kõik seotud nanotehnoloogia ja pisikeste nanorobotitega. 

Mulle meeldis, kohati küllaltki õudne, kui on seda kõike oma fantaasias ettekujutada. Lugemine oli ladus ja suutis anda korraliku pildi kõigest sellest maailmast sealt. Ja naise elust ja valust. Tasub lugeda.


Vanim teadaolev eesti keelne luuletus


2./17.  Seal tähevõlvi all
Sari: Loomingu Raamatukogu 2024/18 
Autor: Reiner Brockmann
Tõlkija: Wimberg
Kirjastus: Kultuurileht 2024
72lk./264lk./4113lk.

Lugemise väljakutse 2024: 20. 2024.aastal Loomingu Raamatukogus ilmuv teos

Vaikselt tuleb ikka eelmise aasta väljakutsega ka lõpu poole nihkuda. Nüüd jääb veel lugeda 3 teemat 4 raamatuga. Ausalt, ei saa aru, mis fenomen see on, et igal aastal hääletatakse Loomingu Raamatukogu teema sisse. Tegelikult on ju see sama teema, ega siis aastaarv seda ei muuda. Peaks saama diskvalifitseeritud nagu ebaõigete võtetega sportlased. Kes tahavad, saaksid neid ju lugeda teiste teemade alla. Minu jaoks on jah paraku see üks teema, mis ei kuulu kindlasti lemmikteemade hulka. Isegi ei saa aru, ma ju loen küll neid LR asju, aga siis ma pigem ikka tahan valida teema või autori järgi, mida loen, mitte aastaarvu alusel. Nojah, eks ma pigem loengi jah neid varasemaid, nii enda sünniaegseid vihikuid. Ju need praegused ei ole veel piisavalt laagerdunud mu jaoks. Seekordne teos sattus täiesti juhuslikult mu lugemisse. Vaja oli leida Mirkost midagi lugeda, sest paberraamatut polnud võimalik pimedas bussis lugeda. Mõtlesin, et vaatan, kas saan mõne aegunud väljakutse punkti ometi sealt läbitud. Eelmise aasta loomingu raamatukogudest oli saadaval täpselt 1 raamat, seesama. Kui lugesin tutvustust, et tegemist on inimesega, kes elanud 17.sajandil, siis ma enam ei kahelnud, et pean lugema. Mul ju see kiiks, et vaja lugeda vanu ja veel vanemaid raamatuid. Kasvõi uustrükis. Pealegi algas Eesti raamatuaasta ja sel ajal sobis ju hästi lugeda teadaolevalt ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ autoriga tutvust teha. Pean tunnistama, et Reiner Brockmanni (1609-1647) nime kuulsin elus esimest korda. Ei tea, et teda oleks kunagi kusagil õpikus nimetatud või laialdasemalt räägitud, temast kui olulisest isikust Eesti luules. Olgu, et tema looming ei olnud tänapäevaste arusaamade kohaselt ehk kõige kvaliteetsem, aga arvestama peab, et tegemist oli siiski sakslase, mitte eestlasega ja aastaks 1637. See, et üks sakslane soostus ära õppima eesti keele tasemel, et oli võimeline selles keeles luuletama ja ta seda ka tahtis teha, see on juba üks märkimisväärne olukord. Lisaks eesti keelele luuletas ta veel ka saksa, ladina ja kreeka keeles. Tema luuletused olid küll meile veidi harjumatud pühendusluuletused suures hulgas. Kirjutatud siis kellegi pulmad, matuste, lahkumiste, saavutuste puhuks. Riim veidi lihtsakoeline ja sõnumi täielikuks arusaamiseks vahel vaja teada nende tausta, kellele need luuletused ta kirjutas. Kuid need isikud ja nendega seotu on saanud ammu juba ajalooks. Seetõttu oleks tahtnud, et luuletuse juures oleks veidi enam olnud tausta lahti kirjutatud, mitte vaid nimed ja sündmus. Aga üldiselt mulle meeldis. Riimisepad meeldivad mulle ikka enam kui need vabavärslased. Ja nendest luuletustest oli tunda omaaegse eluolu ja suursugususe hõngu.

NSVL sõjaväeteenistus

24./302.  30 000 miili vee peal. Kirjad allveelaevahävitajalt ''Tallin''
Autor: Aare Holm
Kirjastus: Argo 2022
223lk./3591lk./51998lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #4 (ajalugu)

Selle raamatu kohta on nüüd küll hea öelda, et hea, et see on nüüdseks vaid ajalugu ja noorematel meestel puuduvad sellised mälestused. Tegevus toimub 1985-1988, ajal, mil Eestis hakkasid juba sündmused iseseisvumise poole arenema, kuid Eesti poisid pidid veel teadmatuses NSVL lipu all teenima ning olema tollele riigile ustav. Eks tol ajal oli suhtumine ja olemine teine, kui nüüd tagant järele sellest kõigest lugedes või mälestusi heietades mõelda. 1985 sõjaväkke minek oli ka teistsugune, kui oleks olnud 1987 või 1988, kui juba esimesed vabaduse ilmingud Eestis hakkasid pihta. Mereväe kolm aastat oli ikka ränk aeg noorele inimesele. Autori õnneks ei olnud ta seal üksi, temaga samal laeval oli alati 10-20 eestlast, seega oma keel ja kultuuriline tase siiski säilisid ka otseselt, mitte ainult kirjade kaudu kodustega. Lugedes kui palju talle igasuguseid ajalehti, ajakirju ja raamatuid saadeti, siis eesti keelne keskkond ikkagi oli tugevalt olemas. Ettevõtlikust, ellujäämisoskusi, müügimehe kavalust ja karjääriiha tundus poisil olema juba iseloomus. Nõrgema iseloomuga poiss oleks kindlasti raskemalt seda läbi elanud. Kirjades ei ole virisemist ka siis, kui asjad ei läinud just kõige soodsamalt.  Aga see pikka ootus ja igapäevane päevade lugemine, see oli küll läbivaks. Eks korraga seda kõike raamatuna lugejale, kel isiklikku kontakti ei ole, tundub see veidi tüütu kordusena, et kus ja kellelt kiri saadud või mittesaadud, aga siis oli ju paberil kiri peaaegu ainus võimalus omastega kontakti saada, paar korda ehk kaugekõne helistamine ka, aga selleks tuli ju minna postkontorisse kohapeale, ei saanud võtta mobiili taskust välja ja emale oma nutulaulu laulda ja saada kohest lohutust. Puhkusele koju pääses kaks korda, mitte iga nädalavahetus nagu viimasel ajal Eesti sõdurpoisid. Lugeda oli täiesti huvitav, samas kindlasti oleks väärt ka teiste omaaegsete Nõuka sõjaväes olnud poiste lugusid korjata. Olen kodus ühte lugu kuulnud paar aastat autorist nooremalt, kes sattus sõjaväe küüsi just viimaste lendude hulgas kui Eestimaal juba teised tuuled puhusid. Tundub, et mereväe ja maaväe elud olid ka hoopis erinevad, kuid eks see olenes suuresti kohast kuhu sattusid, kes olid ülemused ja kaasteenijad. Sellega tõmban joone alla selle aasta kolmjala väljakutsele. 

Sull' laulan ma, mu ülem õnn

12./290. Laulupidu. Jannsen. Koidula. Avatakt
Autorid: Rein Veidemann, Sirje Endre ja Kadi Pajupuu
Kirjastus: Tiigi Seltsimaja 2019
248lk./2074lk./50481lk.

Eesti ajaloo väljakutse 2024 detsember: Eesti peod ja meelelahutus

Mis on Eesti kõige tähtsam pidu, eks ikka laulupidu. Ja üks raamat täitsa ootas kodusel riiulil lugemist. Eestlaste esimene laulupidu Tartus 1869. aastal oli avatakt, millest on kasvanud tänaseks kogu maad haarav laulupeoliikumine. Album on pühendatud eesti laulupidude 150. sünnipäevale. Siin raamatus on omavahel tihedalt kokkusõlmitud kolm lugu: laulupeo sünd, Johann Voldemar Jannsen ja Lydia Koidula. Arhiiviürikutele toetudes esitavad autorid oma versiooni lätetest ja sündmustest, millest sai alguse eesti rahva suurkogunemine Tartus – rahvuse sünnipidu. Jannsen ja tema tütar Koidula olid selle suurpeo vaimsed juhid ja jätkajad. Nende mõtteviis, raskused, pürgimused, teod ja looming pakuvad mõtteainet läbi aegade. Lisaks Jannsenile ja Koidulale on kirjas ka teised, kes selle peo sündmuseni viisid või kes aitasid kaasa sellele. Raamatus on ka mitme välismaalase kirjapandu, nende mõtted nähtust. Saab ka taustateavet sellest ajast, miks esimene laulupidu üldse eluvalgust nägi, mis oli selle eelnev ja järgnev, milline oli tol hetkel poliitiline olukorda. Palju pilte ka uurimiseks. Väga huvitav raamat ja soovitan kõigile, kel laulupidude sünni või Eesti kultuuriajaloo vastu huvi.

 

Appi, taevas kukub maha!

5./264.  Meteoorist kraatrini
Sari: Elav teadus 
Autor: Jüri Plado
Kirjastus: Argo kirjastus 2019
176lk./653lk./45811lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga  november: jube lugu #1 (populaarteadus)

Istud rahulikult, avad raamatu, et hakata lugema meteooridest ja siis korraga käib põmaki ning sinu ja raamatu asemel on vaid kraater. On ju jube lugu? Õnneks siiski väga ebatõenäoline, kuid siiski mingi väikese tõenäolsusega see võib juhtuda. Sest need taevakivid jõuavad ikka meie planeedile nagu nad jõudsid minevikus ja saavad jõudma ka tulevikus. Kusjuures Eestit nad armastavad. Tuli välja, et Eestis on erakordselt palju kraatreid, seega ka taevakivide tabamusi võrreldes paljude muude riikidega. Raamatus on eraldi peatükk pühendatud Eesti meteoriidikraatritele ja nende avastamisloole. Kui nüüd aus olla, siis see oligi kõige huvitava peatükk. Eks kodumaine oli ikka kõige lähem ja seetõttu pakub ka rohkem huvi. Kuid üldse see esimene pool raamatust (mis oligi rohkem mõeldud tavalugejale) "Kivid kosmoses ja augud maapinnas" oli huvitavam ja arusaadavam. Teine osa "Mikroskoobi ja labidaga" ja eriti "Meteoriitide liigitamine" oli raskesti loetav ja arusaadav, kui asja vastu väga suurt huvi ei ole ja loodusteadustest teadmised ka kesisemad. See raamat täiendas juulis loetud raamatut asteroididest. Igatahes ma ei igatse ühtegi taevakivi oma lähiraadiusse, ei lendava ega seisvana. Ja loodame, et seda jubedat lugu ka tulevikus ei juhtu, et mõni suur taevakivi tabab Maad ja hävitab siin mõned liigid, näiteks inimliigi.


Eesti raha läbi ajaloo

2./261. Eesti raha margast kroonini
Kujundaja:  Urmas Raidma
Kirjastus: Eesti Panga Muuseum 2017
49lk./174lk./45332lk.

Eesti ajaloo väljakutse november:  Eesti raha ja ärimehed

Loetud digarist e-raamatuna. Täitsa tasuta seal kättesaadav, kel huvi võib lugeda ja erinevaid Eestis käibel olnud rahatähti uudistada. Olen küll Eesti Panga muuseumis käinud ja seal erinevaid näinud, aga sellegi poolest suur hulk rahatähti olid täiesti võõrad, nagu oleksin esmakordselt näinud. Samas paari rahatähe/mündi juures oli hea mõelda, et see on meil omal kodus olemas, esivanemad on säilitanud need läbi pika nõukogude aja. Millest siis raamatukeses oli juttu? Eks ikka rahast, selle saamisloost, tegijatest ja palju pilte müntidest ning paberrahast.

Eesti ajalugu on olnud väga kirju ja siin on käibinud erakordselt palju vääringuid. Ent omavääringuid on meil olnud kõigest kolm: mark, mis tähistas meie iseolemise algust; kroon, mis oli ringluses kuni 1940. aastani; teine kroon, mis tuli käibele 1992. aastal. Eesti Pank asutati 24. veebruaril 1919. Tema peaülesandeks sai raharingluse korraldamine ja selleks anti talle pangatähtede käibele laskmise ainuõigus. Esimese oma rahana võeti samal aastal kasutusele mark. Marga kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude kahanemise tõttu tuli Eestis korraldada rahareform. Kehtestati uus vääring – kroon, mis vastas 100 margale. Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 ka igapäevastes tehingutes. Kroonid jäid lühikeseks ajaks käibele ka pärast seda, kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris. Iseseisva Eesti oma raha kuulutati kehtetuks 25. märtsil 1941. Välja arvatud Teise maailmasõja aastad 1941–1944, mil Eestis kehtisid nii Saksa okupatsioonimargad kui ka NSVL-i rublad-tšervoonetsid, käibis meil kuni 1991. aastani ametlikult vaid Nõukogude raha.  1987. aastal, kui Eesti oli teel taasiseseisvuse poole, oli õhus mõte oma rahast ning kaks aastat hiljem võetigi ametlikult kurss oma rahale. 1. jaanuaril 1990 taasasutati Eesti Pank. Rahareformi komitee 17. juuni 1992. aasta dekreedi „Rahareformi läbiviimisest” kohaselt sai alates kella neljast sama aasta 20. juuni hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon. Kuni Eestis võeti kasutusele 01.jaanuaril 2011. aastal euro, millel on ka oma kujundusega sendid.

Ühe ajalehe sada aastat

23./253. «Päevaleht» ja tema ajastu
Koostanud Krista Aru ja Aavo Kokk
Kirjastus: Eesti Päevaleht 2005
254lk./3933lk./44167lk.

Eesti ajaloo väljakutse oktoober:  Eestlase memuaarid või kirjad

Raamatul on neli autorit. Krista Aru kirjutatud on esimene periood, 1905-1941. Selles osas on tuginetud palju kirjalikele materjalidele, erinevatele kirjavahetustele ja avalikele kirjadele ajalehtedes. Mitmete ajalehega seotud isikute, nende mälestuste ajalehe tegemisest ja antud on ka väga hea taustainfo, mis ühiskonnas ja eriti ajakirjanduses sel ajajärgus toimus. Väga hästi kirjutatud ülevaade, kohe mõnus lugemine. Sain mitmestki asjast ja inimesest teada. Tõepoolest nautisin lugemist, kõik oli tasakaalus, nii taustainfo, inimesed kui faktid. Kõik artiklid-kirjad andsid ülevaatele juurde, olles kirsiks tordil. Siis järgnes Noorte Hääle periood 1940-1990, kirja pannud Tõnu Vare. Stiil koheselt kukkus, pigem oli vaid faktid, kes ja mis, natuke ka ehk miks. Aga lugeda oli nagu mingit teaduslikku ülevaadet. Nüüd kirjutasid need ja need ja lehes oli seda ja toda. No seda punast asja ikka rohkem kui toda muud elu. Aga kuidas toda ka ikka järjest rohkem kirja sai kuni jõudis kätte aasta 1990 ja ajalehest sai taas Päevaleht. Kirja pannud Margus Mets. Sinna osasse jõudis juba rohkem tausta ja mälestusi. Eks see oligi uus olukord, kus vanad reeglid enam ei toiminud ja uute reeglite paika saamiseni läks veel aega. Loetav, aga ei midagi erilist. Viimases osas, 2001-2005 ja Eesti Päevaleht, mille on kirja pannud Priit Hõbemägi on juba esiplaanil äri, mitte enam niivõrd ajakirjandus. Meenutused, kuidas see äri siis üles alla käis ja mis muutusi tehti, et ellu jääda. Minu jaoks taas üks kehvematest osadest. Ja eks see äri on siis jäänudki domineerima ka viimase kahekümne aasta jooksul, mis raamatu kirjutamisest järgmisel aastal möödub. Äri ja digimaailma võidukäik, mille tõttu paberil enam sellist lehte kui Päevaleht enam ei eksisteerigi, kui LP-d reedeti mitte arvestada. Selle Krista Aru Eesti Wabariigi aegse kirjutamise pärast tasus selle raamatu lugemine kindlasti ära. Ja ega ma sellest ajakirjanduse ja ajalehtede maailmast seestpoolt ju ka eriti midagi ei teadnud, mingi ülevaate läbi ajaloo Päevalehe näitel nüüd sain. Mõningaid kirju selles raamatus oli ja koosneski see eestlaste memuaaridest, kuidas nad olid tegevad ühe ajalehe juures ja selle ajalehe maailmast omas ajas. Valisin selle raamatu lugemiseks, sest see oli kodu riiulisse ükskord sattunud tasuta raamatute riiulist, täiesti tutika uue raamatuna.

Ammuste aegade fotograafia

22./252. Kaagjärve Veenus
Autor: Tiit Meren
Kirjastus: Argo kirjastus 2019
287lk./3679lk./43913lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #13 (ajalugu)
 
Esmalt tänan kirjastust Argo, kes selle raamatu ühel aastal lugemise eest kinkis. Nüüd siis jõudis selle kord jõuda väljakutsesse. 
Raamatu ajendiks olid sajad 100-120 aastat tagasi tehtud fotod külaelust, maainimestest, nende igapäevatöödest, pidulikest hetkedest, matustest, lastest, noortest ja vanadest, koguni aktid ja ülesvõtted Saksa Ida-Aafrikast, kus üks fotode autoreist aastaid misjonärina töötas. Autoriteks Valgamaa koolmeistrid Johannes ja Carl Luckin, kelle hobi korras tehtud fotodest tekkinud kogusid peeti aastakümneid hävinuks või vähemalt lootusetult kadunuks. 
Raamat tutvustab neid kahte venda ja ülejäänud nende lähisugulasi. Millega nad tegelesid ja millised nad olid. Fotograafia oli nende hobiks, mitte tööks. Sel ajal ei olnud palju hobifotograafe, sest varustus oli kallis ja korraliku pildi saamiseks pidi pikalt vaeva nägema, mitte klõps ja suvaline pilt valmis. Eks seetõttu ole ka palju grupipilte, sest pidi tegemiseks valmistuti ja enamasti tehti pilt ikka mingi tähtsa päeva puhul. Kas oli see siis rõõmus või kurb päev. Kuid need mehed tegid vahel ka pilte lihtsalt neid ümbritsevast elust. Mõnikord on poseeritud pildile jäänud kaadri äärde midagi või kedagi, kes või mis ei poseerinud ja polnud plaanitud sinna jääma. Sageli jõudis ka piltnik ikka ise pildile minna. Neid vanu pilte oli väga huvitav vaadata, aga kõige rohkem pani see raamat mind mõtlema, et kui palju väärtuslikke pilte on tegelikult ajaloo vältel hävinud. Nagu siingi raamatus, kui naisel oli valida, kas jätta alles klaasnegatiiv või paigata sellega aknaid, siis jäi peale ikka viimane, sooja oli ju vaja hoida. Kui palju hävitasid inimesed ise uue despootliku režiimi kartuses, kui palju nende omanikke viidi minema ja nende varad hävitati või mindi ise minema ja kaasa sai võtta vaid kõige olulisema. Need fotonegatiivid ei olnud ju pisikestel rullidel ega väiksel mälukaardil, vaid klaasplaatidel. Kõigil ei olnud ju järeltulevaid põlvkondasid, kes hoole ja armastusega peitsid ja hoidsid alles. Ja teine mõte, kui väärikad olid need inimesed, kes neil piltidel olid. Korralikult hästi riides, sätitud, ka neil fotodel, mis justkui juhuslikult olid üles võetud. Fotografeerimine ei olnud ju midagi möödaminnes juhuslikult tehtud klõps, selleks sätiti, see võttis aega. Huvitav raamat neile, keda huvitab ajalugu, oma kohalik eluolu. 

Avanduse mõisa lugu

5./235. Kadunud sõrmuse mõistatus
Sari: Sagadi paruni mõrvalood 5  
Autor: Ain Kütt
Kirjastus: Hea Lugu 2024
320lk./878lk./41112lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse august: ajalooline krimi

1830.aasta. Raamat saab alguse Taanis, kui Flensborgi linna justiitskolleegiumi ruumest näpatakse Taani Aafrika koloonia asevalitseja testament. Siis jätkub lugu juba Eestimaal. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki abi palub Maa-Viru distrikti meeskohtunik Karl von Rosenbach, kes jäi jänni uurides Avanduse mõisas asuvas vaimuhaiglas toimunud surmajuhtumit. Seekordse raamatu tegevuse kese ongi Avanduse mõisa maadel. Kes ja miks rajas selle vaimuhaigla ning mis seal tegelikult toimub? Kas kõik on ikka nii, nagu välja paista lastakse, miks mätsitakse kinni see surm ning hoidutakse lasta seda uurida kuigi asi tundub kahtlane? Keset hullumaja veidrat õhustikku ei suuda Fock enam eristada, mis on tõelisus, mis kujutelm ja mis mängu keegi temaga mängib. Tal tuleb paljastada kurikaval salasepitsus, mille tagant paistab Sagadi paruni vana vaenlase kuri käsi. Mitmekordsete käänakute ja pöörangutega raamat, kus suur hulk tegelasi ei ole need, kes nad näivad olevat. Fock on ka vaid inimene ja nii satub ta mitmelgi korral täbarasse olukorda, vahel juhuse, vahel enda mõisahärra upsakuse mõjul. Mulle meeldis, et Fock ei ole siia raamatusse kirjutatud kui geniaalne uurija, kel vaid kõik positiivne. Vaid ta on raamatus ehedalt koos oma tolleaegsete eelarvamustega nii ühiskonna klasside kui sugude suhtes. Ja ega ei jää muud kui oodata taas järgmist osa, et teada saada kuidas lugu edasi läheb nii vaenlaste kui armastuse koha pealt. Ja kes siis veel tapmise ohvriks langeb. Mulle see sari väga meeldib.

Madu oli kavalam kõigist loomadest väljal

1./231. Rästikuvälu
Autor: Eet Tuule
Kirjastus: Eesti Raamat 2021
240lk./240lk./40474lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Peamine tegevuspaik - Kullamaa ja Üdruma kant on mulle küllaltki teada. Peale selle lugemist tahaks sealt kandist hoiduda, sest rästikud ei ole kindlasti mu lemmikute hulgas. Ja kui veel seal kusagil välul kõnnivad ringi tiigrid ja ninasarvikud ja veel mingid olendid, siis metsa igatahes ei julge minna. Olgu, tegemist ei ole siiski dokumentaaljutustuse vaid ulmejutustusega, seega ei pea kõike tõe pähe võtma. Samas oli raamat kirjutatud nii, et tundus täiesti reaalne lugu olema. Foto väikesest poisist koos enesekindla hoiakuga mehe ja kauni naisega paneb Tarmo sageli mõtlema selle üle, kes küll on see õnnelik perekond pildil ja ka selle üle, miks talle lapsepõlves vanemate armastust ei jagunud. Alles kolmekümne kahe aastasena, pärast pereisa surma, saab ta kinnitust aimusele, et on tegelikult kasulaps. Koltunud fotost saavad alguse sündmused, mis viivad mehe salapärasele Rästikuvälule – kohta, mis on püsinud muutumatuna paljude aastate jooksul ja kus juhtub ebaharilikke asju. Küllaltki aeglase kulgemisega jutustus, väga põnevaks ei läinudki, suur osa oli ettearvatav. Meeldis, et kõik toimus ikka kohalikul Eestimaal, mitte kusagil anonüümses paigas. Tegelased samas ei olnud kõik lõpuni minu jaoks päris usutavad, eriti kuna tegevus toimus tänases päevas, mitte mitukümmend aastat tagasi, kui mobiilsus ja internet polnud veel sedavõrd kättesaadavad igaühele. Raamat oli kergesti loetav, magama ei pannud, hinge kinni hoidma ka mitte. 

Mida jõid eestlased kesk- ja varauusajal?


18./229. Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal
Autor: Inna Põltsam-Jürjo
Kirjastus: Argo kirjastus 2020
238lk./3392lk./39986lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #7 (ajalugu)

Vett ei joo ja jala ei käi... Tundub, et jala ikka käisid, aga ega vett küll eriti ei joodud, sest vesi oli tihti roiskunud või sisaldas haigust tekitavaid baktereid. Aga mida ja kui palju siis ikkagi joodi. See raamat annab korraliku ülevaate.

Raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal käsitleb kohalikke jooke ja joomiskombeid ajavahemikus umbes 1200–1800. Eesti joogikultuur kesk- ja varauusajal oli mitmekesine ja mitmetahuline, peegeldades oma ajastu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist konteksti. Aeg, mil Eesti alad kuulusid erinevatele võimudele mängis olulist rolli kohalike jookide arengus ja tarbimiskommetes. Joogikultuur ei piirdu pelgalt jookide valmistamise ja tarbimisega, vaid hõlmab ka laiemat kultuuriliste ja sotsiaalsete tähenduste ringi, milles peegelduvad inimeste väärtushinnangud ja suhtumised. Eesti joogikultuur oli peamiselt mõjutatud kohalike toorainete ja traditsiooniliste valmistamisviiside kaudu. Õlu valmistati enamasti odrast või rukist. Joogide valmistamine ja tarbimine oli tihedalt seotud igapäevaeluga. Õlu oli jook, mida tarbiti igas vanuses ning peaaegu igas olukorras, eelkõige asendas õlu vett. Kohalikud traditsioonid ja retseptid muutusid ajas, kuid mõned joomise kombeid püsisid. Ürituste ja pidustuste käigus oli joomine sageli seotud rituaalide ja kombetega, mis tugevdasid kogukonna sidemeid.  Joogikultuur ei ole eraldi nähtus, vaid see on tihedalt seotud majanduse ja sotsiaalsete suhetega. Joogid, sealhulgas õlu ja viin, olid olulised kaubad, mis aitasid kaasa kohaliku majanduse arengule. Samas oli sageli väga reguleeritud, kes üldse tohtis õlut või viina valmistada ja eelkõige seda turustada. Alkohoolseid joogid olid ka kingituste nimekirjas esireas. Ning üllatavalt palju toodi erinevaid alkohoolseid jooke sisse. 

Eesti joogikultuuris peegelduvad erinevad suhtumised alkoholisse. Alguses oli kõrge alkoholitarbimise hindamine levinud, kuid aja jooksul hakkas rõhk asetuma mõõdukusele ja kainusele. 17. ja 18. sajandil, mil Euroopa laiemalt hakkas liikuma karskuse ja tervisliku eluviisi suunas, mõjutas see ka Eestit. Üha enam hakati väärtustama mõõdukat joomist ja seostama alkoholi negatiivseid tagajärgi, nagu liialdamine, sotsiaalsed probleemid ja tervisemured.

Raamat oli huvitav ja lihtne lugemine. Eks ma suurelt osalt teadsin juba seda ka varasemalt loetud raamatutest, aga sain ikka midagi uut ka teada. 

Unustatud Eesti krimi

2./213. Mõrv Metsamõisas
Sari: Meisterdetektiivid
Autor: Vassili Randmets
Kirjastus: Kuldsulg 1995
103lk./167lk./36761lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse september: Eesti autori krimka

Raamatu tutvustuses on kirjas: "Selle kriminaalromaani lugejat ootavad kaks mõistatust: esiteks tavapärane - kes on kurjategija? ja teiseks tavatu - kes on autor? Sest V. Randmetsa nime ei leia entsüklopeediatest ega biograafilistest leksikonidest, raamatukogudes pole tema teisi teoseid. Oli see ehk varjunimi? Või jäi edukalt debüteerinu üheainsa raamatu autoriks?". 

See pani muidugi kohe otsima, kes see Vassili Randmets siis oli. Tuli välja, et täiesti eksisteerinud inimene ja kelle kohta on ajalehtedes ikka mitmeid artikleid. Elas aastatel 1900-1984. Legendaarne muhulane nagu artiklis kirjas. Omandas Tartu ülikoolis 2,5 kõrgharidust: majandusteaduskonnas kaubanduse erialal (1926, cum laude), õigusteaduses (1932), seejärel aga õppis filosoofiateaduskonnas kaheksa semestrit rahvaluulet (ei lõpetanud). Piiril asunud Muhu keskkooli rajamise initsiaator, kool sai keskkooli õigused 1946. aastal. Vastuolulisem on Randmetsa tegevus üliviljaka kirjamehena: käsikirja jäid tema 56 romaani, 12 näidendit, 11 kodu-uurimust ja hulk artikleid. Kuigi ta oma belletristikat korduvalt ka kirjastamiseks pakkus, ei peetud selle kunstilist taset vastuvõetavaks. 1937 anti välja kirjastuse Kaja poolt tema kriminaalromaan “Mõrv Metsamõisas”. Selle raamatu kohta ei saanud nüüd küll öelda, et see poleks tasemel olnud. Täitsa Eesti krimikirjanduse tasemel. Ei midagi erakordset, aga täitsa loetav. Mõrv toimub, armastust leidub, uurijad on nii politsei poolt kui kogemata asjasse segatu, kahtlusaluseid on mitu ja need muutuvad loo käigus, küsimusi tekitavad nii mõrvatu kui tema kaaslased (naine, tütar) ja kurjategijad sogavad ka vahepeal ikka vett. Arvestades, et see raamat on kirjutatud pea sada aastat tagasi, siis ma ütleks, et hästi kirjutatud, ei jää tänastele krimidest maha üldse. Eriti kui arvestada, et siis polnud peale lauatelefoni, mis käis läbi keskjaama ja oli kergesti pealtkuulatav, muid tehnilisi abivahendeid saada ning uurijad pidid vaid oma aju kasutama kõige väljaselgitamiseks. Selles suhtes oli hea, et kuu algas pühapäevaga ja siis ei saanud kohe raamatukokku tormata, pidi kõigepealt oma kodust raamaturiiulit tuulutama ja nii sai leitud ka see riiuli sügavusse peitunud raamat siia väljakutsesse.

Smuulist ja Randmetsast ehk Vastuseks Katrin Pautsile

Vassili Randmetsa elust 1.osa 

Vassili Randmetsa elust 2.osa 

Vassili Randmetsa elust 3.osa

Vassili Randmetsa elust 4.osa 
 

Kunstnik põrgust ja taevast ühekorraga

1./212. Eduard Viiralt. Inimene ja nägemus. Loodus ja fantaasiad
Koostanud: Tõnis Vint
Kirjastus: Kunst 1983
64lk./64lk./36658lk.

Eesti ajaloo väljakutse september: Eesti kujutav kunst ja kunstnikud.

Mulle meeldis selle raamatu avalause: " Viiralt - saatanluse selgeltnägija ja valgusingellik kunstnik". Tema tööd on jah põrgust taevani, vahepeal maa peale ka ära eksivad. Pean tunnistama, et minu lemmikkunstnike hulka ta ei kuulu, kuid tal on mõned väga head tööd. Olgu, ju tal on neid häid töid ikka hulga rohkem, kui neid, mis mulle meeldivad. Selles raamatus oli nii ühte kui teist. Teksti oli vähevõitu, rohkem räägib ju kunstnikust ikka tema teosed kui jutt. Kuid tema kunstnikuteekond oli ka raamatus ilusti kirjas. Vaieldamatult on te Eesti kujutava kunsti tiptegijate seas. Lugedes jäin mõtlema, et mis temast oleks saanud, kui ta oleks pidanud piirduma Eestimaaga, kui ta poleks saanud minna edasi Pariisi õppima ja kunsti tegema? Kas temast ikka oleks tulnud kuulus Eesti kunstnik? Mulle on alati tundunud, et Viiralt elas kunagi väga väga ammu ja nüüd ta sünniaastat vaadates avastasin, et mu vanaisa oli tema sündides mõne kuune... ja vanaisa oli ju minu lapsepõlve aegne, kes mitte ei elanud väga väga ammu. Kuidas lähedane ja kauge võivad olla inimese jaoks hoopis erinevas proportsioonis ajas paigutatud.