NSVL sõjaväeteenistus

24./302.  30 000 miili vee peal. Kirjad allveelaevahävitajalt ''Tallin''

Autor: Aare Holm

Kirjastus: Argo 2022

223lk./3591lk./51998lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #4 (ajalugu)

Selle raamatu kohta on nüüd küll hea öelda, et hea, et see on nüüdseks vaid ajalugu ja noorematel meestel puuduvad sellised mälestused. Tegevus toimub 1985-1988, ajal, mil Eestis hakkasid juba sündmused iseseisvumise poole arenema, kuid Eesti poisid pidid veel teadmatuses NSVL lipu all teenima ning olema tollele riigile ustav. Eks tol ajal oli suhtumine ja olemine teine, kui nüüd tagant järele sellest kõigest lugedes või mälestusi heietades mõelda. 1985 sõjaväkke minek oli ka teistsugune, kui oleks olnud 1987 või 1988, kui juba esimesed vabaduse ilmingud Eestis hakkasid pihta. Mereväe kolm aastat oli ikka ränk aeg noorele inimesele. Autori õnneks ei olnud ta seal üksi, temaga samal laeval oli alati 10-20 eestlast, seega oma keel ja kultuuriline tase siiski säilisid ka otseselt, mitte ainult kirjade kaudu kodustega. Lugedes kui palju talle igasuguseid ajalehti, ajakirju ja raamatuid saadeti, siis eesti keelne keskkond ikkagi oli tugevalt olemas. Ettevõtlikust, ellujäämisoskusi, müügimehe kavalust ja karjääriiha tundus poisil olema juba iseloomus. Nõrgema iseloomuga poiss oleks kindlasti raskemalt seda läbi elanud. Kirjades ei ole virisemist ka siis, kui asjad ei läinud just kõige soodsamalt.  Aga see pikka ootus ja igapäevane päevade lugemine, see oli küll läbivaks. Eks korraga seda kõike raamatuna lugejale, kel isiklikku kontakti ei ole, tundub see veidi tüütu kordusena, et kus ja kellelt kiri saadud või mittesaadud, aga siis oli ju paberil kiri peaaegu ainus võimalus omastega kontakti saada, paar korda ehk kaugekõne helistamine ka, aga selleks tuli ju minna postkontorisse kohapeale, ei saanud võtta mobiili taskust välja ja emale oma nutulaulu laulda ja saada kohest lohutust. Puhkusele koju pääses kaks korda, mitte iga nädalavahetus nagu viimasel ajal Eesti sõdurpoisid. Lugeda oli täiesti huvitav, samas kindlasti oleks väärt ka teiste omaaegsete Nõuka sõjaväes olnud poiste lugusid korjata. Olen kodus ühte lugu kuulnud paar aastat autorist nooremalt, kes sattus sõjaväe küüsi just viimaste lendude hulgas kui Eestimaal juba teised tuuled puhusid. Tundub, et mereväe ja maaväe elud olid ka hoopis erinevad, kuid eks see olenes suuresti kohast kuhu sattusid, kes olid ülemused ja kaasteenijad. Sellega tõmban joone alla selle aasta kolmjala väljakutsele. 

Vari ja valu on katnud maa

 

21./299. Enesest ja teistest

Sari: Juhan Liivi kogutud teoksed 1  

Autor: Juhan Liiv

Kirjastus: Noor-Eesti 1921

102lk./3037lk./51444lk.

Lugemise väljakutse 2024 9:  Mõne kirjaniku "Kogutud teosed" 1.osa

Aegade algusest peale on siis sel aastal esimene kord, kui ma suure väljakutsega ei lõpeta aastalõpuks. Tänase seisuga jääb veel lugeda sinna kümme raamatut. Need muud väikesed väljakutsed on olnud süüdlased, sest 2024 olen lugenud rohkem raamatuid kui varasematel aastatel. Kuid eks ma kunagi ikka loe ka selle väljakutse lõpuni.

Selle kogutud teoste punktiga läksin veidi alt, sest otsisin mõnda õhemat kogutud teoste esimest osa. No ma ei ole eriti kogutud teoste armastaja, pigem loeks neid kogus olevaid eraldi just siis kui tuju või vajadus on. Liivi kogutud teosed algasid tema elulooliste kirjutistega Noor-Eesti ja Eesti Kirjanduse Seltsi kogudest. Varaseim aastast 1895 ja hiliseim 1911. Liiv suri 1913 ja ta vaimne haigestmine algas 1892, seega need lood olid väga tugevalt vaimuhaiguse pitserit kandvad. Lood olid pigem segased ja ma arvan, et tänapäevasele inimesele, kes olustikku ja paljusid lugudes märgitud inimesi ning lugusid ei tunne, veel rohkem. Lugudest on selgelt aru saada kuidas inimene paranoiliselt arvas, et teda jälitatakse, kõik temast tagaräägivad, kõik kiusavad. Tegelikult oli väga kurb lugemine, mõeldes, kui andeka inimesega ikkagi tegemist oli ja kui palju ta oleks suutnud inimkonnale anda, kui haigus ja vaesus ei oleks teda pärssinud.

Sajanditagune elu Tallinnas

6./284. Mamma, papa ja nende lapsed

Autor: Tiia Toomet

Kirjastus: Varrak 2018

96lk./954lk./49361lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #1 (lasteraamat)

Kunagi sattus üks vahva rätsep Kullamaal (Läänemaa) tallu, kus üks tüdruk ta oma silmade ja juustega ära võlus. Hiljem võtsid nad oma seitse asja, abiellusid ja kolisid ära pealinna. Uus sajand oli alanud. Varsti said alguse ka uued elud, sündisid lapsed üksteise järel. Kuidas elas üks vaene töölispere noil aastatel, kuidas kasvasid lapsed, mis ümberringi toimus ja palju muid mälestusi on siia väikesesse raamatusse kokku kogutud neile, kes seda aega oma silmaga näinud ei ole ja võib olla isegi mitte kuulnud neist aegadest. Lastele väga mõnus ajalooline lugemine. Ja kui palju inimelusid võib saada alguse vaid juhuslikust kahe inimese kohtumisest ja armastuse tekkimisest. Mammal ja papal oli 6 last, kellest 5 said täiskasvanuks, 7 lapselast, 17 lapselapselast, 33 lapselapselapselast ja nüüdseks kindlasti veel rohkem, sest raamatu ilmumisest on mõned aastad möödas. Huvitav raamat neile, keda huvitab eluolu eelmise sajandi alguses.
 

Neli hullu teadlast muudavad maailma

 

5./283. Ijon Tichy mälestused

Sari: Loomingu Raamatukogu 58/1967

Autor: Stanislaw Lem

Tõlkija: Jaan Kaplinski

Kirjastus: Perioodika 1967

60lk./858lk./49265lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

Sattus näppu üks väga ammu välja antud Poola ulme raamatuke (otsisin tegelikult teise väljakutsesse mälestusi). Sel aastal olen enda jaoks avastanud Poole ulme ja seega võtsin kohe lugeda. Neid kaugema aja ulme raamatuid peabki kiiresti lugema, sest vaadates tänasel päeval tehnoloogia arengut, siis mõnede aastate pärast võib juhtuda, et võtad mitukümmend aastat tagasi väljaantud ulmeka kätte ja pärast ei saa kuidagi väljakutsesse panna, sest seal ju pole mingit ulmet enam. Selles väikeses vihikus on siis mulle veel tundmatu Ijon Tichy, tähelenduri kokkupuude Maal nelja erineva "hullu" teadlasega, või ehk lihtsalt väga palju aega omast ajast eest oleva teadlasega. Eks neid ajast eest olnud teadlasi on ka reaalses elus palju olnud ja alles aastakümnete ja sadade pärast ausse tõstetud, sest siis on muu maailm neile lihtsalt järele jõudnud. Tegelikult ega need lood nüüd nii väga ulmelised ei tundnudki ja teadlased nii hullud, ehk vaid suhtlemisraskustes erakud, kes üritasid maailma muuta. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb ka otsida Ijon Tichy kosmoserändude päevikud üles ja need panna oma lõputult pikenevasse lugemisjärjekorda.

 

Ühe ajalehe sada aastat

23./253. «Päevaleht» ja tema ajastu

Koostanud Krista Aru ja Aavo Kokk

Kirjastus: Eesti Päevaleht 2005

254lk./3933lk./44167lk.

Eesti ajaloo väljakutse oktoober:  Eestlase memuaarid või kirjad

Raamatul on neli autorit. Krista Aru kirjutatud on esimene periood, 1905-1941. Selles osas on tuginetud palju kirjalikele materjalidele, erinevatele kirjavahetustele ja avalikele kirjadele ajalehtedes. Mitmete ajalehega seotud isikute, nende mälestuste ajalehe tegemisest ja antud on ka väga hea taustainfo, mis ühiskonnas ja eriti ajakirjanduses sel ajajärgus toimus. Väga hästi kirjutatud ülevaade, kohe mõnus lugemine. Sain mitmestki asjast ja inimesest teada. Tõepoolest nautisin lugemist, kõik oli tasakaalus, nii taustainfo, inimesed kui faktid. Kõik artiklid-kirjad andsid ülevaatele juurde, olles kirsiks tordil. Siis järgnes Noorte Hääle periood 1940-1990, kirja pannud Tõnu Vare. Stiil koheselt kukkus, pigem oli vaid faktid, kes ja mis, natuke ka ehk miks. Aga lugeda oli nagu mingit teaduslikku ülevaadet. Nüüd kirjutasid need ja need ja lehes oli seda ja toda. No seda punast asja ikka rohkem kui toda muud elu. Aga kuidas toda ka ikka järjest rohkem kirja sai kuni jõudis kätte aasta 1990 ja ajalehest sai taas Päevaleht. Kirja pannud Margus Mets. Sinna osasse jõudis juba rohkem tausta ja mälestusi. Eks see oligi uus olukord, kus vanad reeglid enam ei toiminud ja uute reeglite paika saamiseni läks veel aega. Loetav, aga ei midagi erilist. Viimases osas, 2001-2005 ja Eesti Päevaleht, mille on kirja pannud Priit Hõbemägi on juba esiplaanil äri, mitte enam niivõrd ajakirjandus. Meenutused, kuidas see äri siis üles alla käis ja mis muutusi tehti, et ellu jääda. Minu jaoks taas üks kehvematest osadest. Ja eks see äri on siis jäänudki domineerima ka viimase kahekümne aasta jooksul, mis raamatu kirjutamisest järgmisel aastal möödub. Äri ja digimaailma võidukäik, mille tõttu paberil enam sellist lehte kui Päevaleht enam ei eksisteerigi, kui LP-d reedeti mitte arvestada. Selle Krista Aru Eesti Wabariigi aegse kirjutamise pärast tasus selle raamatu lugemine kindlasti ära. Ja ega ma sellest ajakirjanduse ja ajalehtede maailmast seestpoolt ju ka eriti midagi ei teadnud, mingi ülevaate läbi ajaloo Päevalehe näitel nüüd sain. Mõningaid kirju selles raamatus oli ja koosneski see eestlaste memuaaridest, kuidas nad olid tegevad ühe ajalehe juures ja selle ajalehe maailmast omas ajas. Valisin selle raamatu lugemiseks, sest see oli kodu riiulisse ükskord sattunud tasuta raamatute riiulist, täiesti tutika uue raamatuna.

Eesti naiskunstnikud

12./242. Mari Rääk

Autor: Mari Pill

Kirjastus: Kunst 1988

88lk./1504lk./41738lk.

 

13./243. Malle Leis. Maal, serigraafia, akvarell

Autor: Evi Pihlak

Kirjastus: Kunst 1988

96lk./1600lk./41834lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #8 ja #9 (ajalugu)

Kaks raamatut kahest Eesti naiskunstnikust. Kui Malle Leisi nimi ja tööd ei olnud mulle tundmatud, siis Mari Räägu nime kuulsin esmakordselt. 

Mari Rääk (28. oktoober 1907 Tarvastu – 28. august 1986 Tartu) oli eesti keraamik ja metallikunstnik. 1930. aastatel hakkas ta Eestis esimesena maalima keraamikat saviglasuuridega. Metallehistöös ehete valmistamisel kasutas ta tehnikana hõbe- ja vaskpleki kohrutamist, peamisteks dekoorimotiivideks olid inimene ja loodus. 1970.a sai temast Eesti NSV teeneline kunstnik. Raamatus oli ülevaade tema elust ja loomingulisest teekonnast, mis üldsegi ei olnud ilus sirgjooneliselt vaid ülespoole liikuv, kuid siiski loominguline ja katsetav, üha uusi tehnikaid prooviv. Mulle tema keraamika meeldis, metalltööd samas mitte. Jäin mõtlema, et järsku tema elu ja loomingut varjutas siiski suures osas see, millises ajas ta elas. Sündis tsaaririigis, noorusaeg möödus Eesti Vabariigis ja kesk- ning vanemiga Nõukogude Eestis.

Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi – 9. august 2017) oli eesti maalikunstnik. Alates 1969. aastast oli ta Kunstnike Liidu liige. Õppinud kunstnikuks ja kogu elu tegelenud kunstiga. Tema maalidel on üsna äratuntav käekiri. Selliseid kunstnikke ei ole Eestis minu arust väga palju, kelle peaaegu ükskõik millisele tööle peale vaadates võib väita, et tegemist on täpselt selle kunstnikuga. Isegi siis, kui oled üsna kunstivõhik. Mulle tema loomingu juures meeldib, et talle meeldisid värvid ja kontrastsed, tugevad värvid. Lisaks muidugi esmased märksõnad tema loomingu juures on lilled ja hobused. Raamat andis ülevaate tema loomingust kuid kuna ta looming jätkus ka peale seda raamatut, siis võiks isegi ehk anda välja uue, täiendatud raamatu, kus oleks kajastatud ka hilisem looming. 

Mõlemad raamatud meeldisid ja sain teada nii mõndagi nendest naistest ja nende kunstist.
 

Läänemaaga seotud kunstnikud

8./238. Süda silmis. Helju Sarnet Zaurami mälestused ja looming

Autor: (kirja pannud) Hillar Tatar

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2013

120lk./1096lk./41330lk.

9./239. Läänemaa kunstialbum

Autor: (koostaja) Aita Mölder

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2009

136lk./1232lk./41466lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #4 ja #5 (ajalugu)

Kui sul on oma laps kunstnik (varjatud varjamatu reklaam - hetkel tal avatud näitus Kumus veebruarini 2025), siis neid kunstiraamatuid ikka jagub koduriiulitesse. Ja leidub ka neid, mida ma vaadanud ehk isegi olen, aga otsast lõpuni läbi lugenud mitte. Ja miks siis mitte tänu sellele teemale nendega lähemalt tutvuda. 

Esimene raamat on Helju Sarnet Zauramist. Minu esimene teadmine temast on see, et ta oli kohal kõikidel teatrietendustel, mis Haapsalus toimusid. Ja nad istusid mehega alati kusagil esiridades. Ma muidugi ei tea, kas see täpselt nii alati oli, aga selline mulje mulle jäi. Läbi aastakümnete. Seega teadsin teda juba kusagil 40 aastat tagasi. Kuna ma ise lapsena kunstiga ei tegelenud ja kunstinäitusi ei külastanud, siis ma vaid teadsin, et tegemist oli kunstnikuga. Ühte seltskonda sattusin temaga aga juba hulga hiljem, kusagil 15 aastat tagasi. Seltskonnas oli ta pigem vaikne ja tagasihoidlik, kuid ka tema vanus oli siis juba üsna suur. Kui sageli on nii, et kunstnik saab oma raamatu alles peale surma, siis temal vedas, et tal nii head sõbrad olid, kes selle raamatu välja andsid nii, et kunstnik ka ise seda nägi. Ta suri 2017. aasta lõpus 95 aastasena. Tema loomingu osas on mul vastuolulised tunded. Mulle meeldib see, mis ta tegi varasematel aastatel, eriti 50.-60.ndatel, aga viimase elujärgu kunst mitte, kui ta pühendus erinevatele kollaažidele ja ei maalinud enam. Aga see selleks, ega kõik ei peagi kõigile meeldima ja küll on ka neid, kellele just see kollaažide periood meeldib. 

Teine raamat, mis on seotud Läänemaa kunstiga on Läänemaa kunstialbum, kuhu on koondatud kunstnikud, kellel on Läänemaaga mingi side, siin sündinud, koolis käinud, elanud või omab suvekodu. Lühike tutvustus kunstniku kohta koos tema tööde näidistega, mõnel rohkem, mõnel vaid üks teos. Alates siis Ants Laikmaast kuni väljaandmis aegsete kunstnikeni välja. Võib olla olid mõned ka välja jäänud, eks see olenes koostajast. Oli nimesid, keda teadsin, kellega olen Haapsalus kokku puutunud siis kas oma õppimiste või muude tegemiste kaudu. Oli neid, keda teadsin, aga kokkupuutunud ei ole ja tegelikult mulle üllatavalt suur hulk inimesi, keda ma üldse ei tundnud. Osa neist küll juba ka lahkunud meie seast. Ülevaate kindlasti see raamat annab ja mulle meeldib, et seal on lihtne kunsti harrastav inimene kõrvuti diplomeeritud kunstnikuga, keda ei ole ära põlatud ja vaid "päris" kunstnikke ritta pandud. Tegelikult võiks selliseid albume anda välja tihedamalt, sest kasvab ju noori kunstnikke järjest peale, kes ka vajaksid tutvustamist.

 

Taksonautide töömailt lõbusalt ja kurvalt

25./211. Elu läbi taksopeegli

Autor: Alan Adojaan

Kirjastus: Pilgrim 2015

159lk./5517lk./36594lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 juuli: Selle raamatu esikaanel on kasutatud vähemalt kahte erinevat fonti

Takso on märgiliselt mitmefunktsiooniline ja mitmetähendusliku olemusega. Takso kui ühenduslüli algpunkti ja eesmärgi vahel, takso kui abivahend kuskile jõudmiseks, kõikvõimalikes kohtades käimiseks, kuskilt tulemiseks. Takso kui olukorra või aja päästja, teinekord ka elupäästja – seda nii kaudses kui vahel ka lausa otseses mõttes. Taksot võib vaadelda kui laeva, mis kruiisib erinevate maailmade vahel – maailmast, kus asud praegu, maailma, kuhu soovid minna. Selle sümboolse laeva kiiluvees segunevad veealune ja veepealne maailm. Veealune ehk allmaailm: kus toimuvad hämarad asjad, patuelu ning öised sündmused, kus elavad koletised ja veidrad elukad, ja veepealne maailm, kus käiakse töö ja kodu vahet, aetakse igapäevaseid asju ja elatakse igati kombekalt ning kõik tundub normaalne ja inimesed ontlikud. Taksolaeva kaptenil, kes algelist teleporditeenust pakub, on samuti palju rolle, mida tööpäeva jooksul tuleb sujuvalt sisse-välja lülitada. Taksojuht peab olema teenindaja, probleemilahendaja, abiline, psühholoog, kriisitöötaja, ja nagu siinsetest lugudestki lugeda, tuleb esineda veel kümnetes väga kummalistes rollides. Taksojuhid peavad tegelema seksiteenuste otsijatega, veavad surnuid, päästavad lemmikloomi ja võtavad vastu sünnitusi.

Autor on läbi aastate küsinud ja kuulanud erinevaid taksojuhtide mälestusi erikummalistest, ohtlikest ja lõbusatest juhtumistest. Lugeda oli üsnagi lõbus. Millest puudust tundsin - aastaarvudest (kasvõi umbkaudsetest) lugude juures. Sest taksondus on ju kardinaalselt muutunud ja seda oli ka lugudest tunda. Ühes loos nad suplesid rahas ja järgmises käis vingumine kuidas ei tule ots otsaga välja. Ühes loos polnud veel mobiiltelefone ja järgmises oli juba äpp kasutusel. Aga eks juua täis inimesed, kes olid peamised nende lugude peategelased, ole ikka läbi aastakümnete sama targad (loe lollid). Ja nagu mitmedki ütlesid, lollidelt peabki raha ära võtma. Seega avaldasid mõned juhid ka oma mitte nii ausaid tegusid, samas kui teised olid ja jäid läbinisti ausateks. Samuti pole see keeleprobleem nüüd küll kuidagi vähemaks jäänud, pigem ikka hullemas, samas äpiga sõites polegi vaja juhil enam reisijast aru saada, gps viib ju kliendi poolt sisestatud kohta ära. Samas oli lõbus lugu, mis kirjeldas Tallinna tänavate nimede väänamist ja pööramist ning siltide veerimist. Oli paremaid lugusid, oli kehvemaid, aga kiiresti läks see raamat. Sain jälle ühe vana võla kaelast ära. Nüüd veel sellesse väljakutsesse mai kuu raamat jäänud, no kohe kuidagi ei taha õnnestuda selle lugemine... 

 

Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?

31./186. Soodushinnaga sõit. Kunst olla pensionär

Autor: Merete Mazzarella

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak 2022

280lk./ 5576lk./31077lk.

Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)   

Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana? 

Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.

Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi. 

Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.

Eestil ja Lätil on mitte ainult ühine piir, vaid ka sarnane ajalugu

27./182. Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost

Sari: Loomingu Raamatukogu 2021/4-5 

Autor: Anna Žīgure

Tõlkija: Arno Baltin

Kirjastus: Kultuurileht 2021

96lk./4772lk./30273lk.

Lugemise väljakutse 2024:  3. Tunne oma naabreid: lätlase või leedulase raamat

Anna Žīgure on lätlaste isikliku ajaloo kildudest kokku pannud mosaiigi, väikesed katked rahva saatusest läbi ajaloo. Katked on mõned vaid paar-kolm lauset pikad, teised veidi pikemad, nii poole lehekülje jagu. Mõned katked täiendavad üksteist, teised räägivad täiesti erinevast maailmast. Sest nagu eestlasigi on ka lätlaseid pillutatud üle maailma, küll vägisi viidud Siberi küll sunnitud põgenema, küll mindud lihtsalt paremat elu otsima. Ega eestlastel ja lätlastel polegi nii erinev see saatus olnud, üsna palju on sarnasusi, samu ajaloo keerdkäike ja kannatusi. Mõnda lugu oleks tahtnud pikemalt lugeda, rohkem teada saada selle taustast ja tulevikust. Vahel oleks tahtnud, et need lood ei oleks olnud umbisikulised, vaid nende juurde oleks märgitud, kes räägib, mis soost ja kui vana ta sel hetkel oli, millest ta räägib. Ehk see oleks andnud veidi täpsema ja täiuslikuma pildi. Kuid esmase aimu meie naaberrahvast ja tema ajalookeerdkäikudest lihtsate inimeste silme ja mälu läbi, sai kätte. Soovitan lugeda just neil, kes ajalooraamatud ei viitsi lugeda, saab mingi aimu mälestuste põhjal.

Ajast, kui Haapsalus sai õpetajaks õppida

18./111. Enne ja pääle Stalini surma: Haapsalus õpetajaks õppimas, 1952–1956

Autor: Aare Laanemäe

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

112lk./2986lk./18927lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #4 (ajalugu)

See raamat tõi minus esile palju mälestusi. Ma küll ei olnud veel sündinudki sel ajal, kui raamatu autor seal koolis käis, kuid sama maja sai minu esimeseks koolimajaks. Siis oli ta Haapsalu 8-klassiline kool, mitte enam Pedagoogiline kool. Ja ka küllaltki palju raamatus nimetatud nii õpetajaid kui eriti õpetajaks õppijaid on mulle tuttavad, paljud neist minu õpetajad mingil hetkel olnud. 

Viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored – lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952–1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamatus on peatükid õpetajatest, kes tema ellu jälje jätsid ja eeskujuks olid kui ka koolikaaslastest. Nii edusammudest kui koolipoiste pahategudest. Kajama jäi nostalgiline meenutus oma kooliajast. Usun, et raamat on huvitav neile, kel autoriga ühised kooliajad või siis kokkupuude inimeste kaudu, kellest seal raamatus on juttu. Teistele võib ehk igavaks jääda, oleks soovinud veidi värvikamat kirjeldust, kohati tundus veidi liiga kuiv. Aga minu jaoks oli omamoodi nostalgiat tekitav raamat.

 

Suurpere lugu Iirimaalt

2./226. Kas sa kuulsid, et emme suri ära?

Autor: Séamas O’Reilly 

Tõlkija: Riina Jesmin

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

208lk./528lk./49578lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#6) 

Nii, saan nüüd selle novembri oma surma ja leina teemaga ära lõpetada. Ja maha matta. Ja edasi pidutsema, sööma ja jooma suunduda. Tavaliselt ma oleks sellise pealkirjaga raamatu jätnud rahuga sinna, kus ma teda oleks näinud ja ei oleks lugeda võtnud. Eks see ema surma teema on ikka valus ka siis, kui sa ei ole viiene, vaid juba viiekümnene. Ja temast ei jää maha mitte üksteist vaid ainult üks laps. Taas õppetund, et ära hinda raamatut ei tema kaanepildi ega pealkirja järgi. Isegi tagakaane tutvustus pole just see, mis tegelikult võib raamatus olla. Tegelikult oli täitsa hea raamat ja kuigi see ema surma ja leina teema käis korduvalt raamatust läbi, siis pigem oli see ühe poisi Põhja-Iirimaal kasvamise lugu ja tema isa ja õdede-vendade oma. Samas minu jaoks isegi üllatavalt vähe sai lugeda just ta kümnest õest-vennast. Isast sai ikka parasjagu, samas rohkem kui isiksusest, mitte suurpere isa rollis ootamatult sattunud mehest. Ja poeg kirjutabki väga hästi sest, ega ta ju polnud vaid selles ühes rollis, ta oli ikka ise oma soovide ja olemistega ka olemas, ei taandunud pelgalt kanaema rolli peale naise surma vähki. Küllaltki palju saab lugeja aimu elust Põhja-Iirimaal ja katoliiklaste ning protestantide kiskumistest, Inglismaa vihkamisest, IRAst. Seda nii lapse silmade läbi kui juba mehena seda raamatut kirjutades ja asjadest veidi teistmoodi aru saades kui lapsena. Vaatamata pealkirjale ning pealkirja põhjustanud sündmusele, helge ja rõõmsates toonides lapsepõlve ja noorusaja mälestuste raamat ühelt väikesest poisist täismeheks kasvanult. Soovitan täitsa lugeda.
 

Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist

12./199. Revali ja Peterburi vahel
Autor: Eestimaa rüütelkonna ülesandel koostanud Henning von Wistinghausen
Tõlkija: Hanna Miller
Kirjastus: Kirjastus Argo 2016
432lk./2194lk./43460lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#9)

See raamat oli nüüd küll töövõit, või siis lugemisvõit. Ma olin selline ontlik koolilaps, kes luges alati kõik kohustuslikud raamatud kaanest kaaneni läbi. Ja üldse ma jätan väga harva mõne raamatu pooleli. Ikka üritan läbi lugeda, sest kus ma muidu tean, kas see meeldib või mitte ja kui juba pool raamatust on läbi, siis pole ju enam mõtet maha visata seda esimesele poolele kulutatud aega. Selle raamatu ma oleks küll pooleli jätnud, aga ei saanud - see ju ikkagi punktiiri väljakutse "kohustuslik" kirjandus. Seega siis iga päev sai ikka alguses seda raamatut natuke näritud ja siis edasi midagi huvitavamat lugeda. Poolteist kuud ja saigi läbi! Minu jaoks oli ääretult kuiv ja igavavõitu. Muidugi kuna oli palju autoreid, siis olid lood ka erineva tasemega, aga minu jaoks oli liiga palju kuiva teksti koos tohutult paljude tundmatute nimedega, liiga palju kirjeldust ja liiga vähe huvitavat tegevust. Põnevust oli vähe, tegevusi oli vähe. Lihtsalt mulle eriti ei meeldi mälestuste raamatud, eriti kui need on enamvähem samast ajast ja sarnasest kogemusest. Mis aga tundus. Baltisakslased jagunesid mitmetes asjades kahte leeri. Oli neid, kes pidasid ennast st. sakslaseid, eestlastest paremateks ja lootsidki aegade mööda selle matsirahva ikka ära saksastada ning Saksamaaga liita ja oli neid, kes õppisid ära eesti keele ning pidasid eestlasi võrdväärseteks ning tegid nendega koostööd. Oli neid sakslasi, kes olid venestunud ja tsaar oli ka nende isake ja oli neid, kes väga taunisid venestamist ja saksa õiguste halvendamist. Samas oldi lojaalsed Vene võimule isegi siis, kui peeti ennast täisvereliseks sakslaseks. Loeti ja kiideti igati sõjas sakslasi, samas võideldi vene poolel sakslaste vastu. Ümberasumise juures jäi ka silma, et mindi siiski pigem mitte sellepärast, et Saksamaa kutsus vaid sellepärast, et kardeti Nõukogude võimu repressioone ja kõik teised ju läksid. Nii mõnelegi asjale ei olnud varem mõelnud ja mõnda tükki suurde pilti näinud, seega maha visatud kindlasti see lugemine ei ole, aga soovitada seda raamatut üldiselt kui ei julge kellelegi. Ja kes mõtles välja kursiivkirjas terved leheküljed teksti - palun järgmine kord kolm korda enne mõelda kui seda uuesti tehakse! 

Lugejad kohtuvad kirjanikuga või kirjanikud kohtuvad lugejaga

28./63. Kui mina ei ole mina

Sari Kirjanikud omavahel 

Autor Jan Kaus 

Kirjastus Hea Lugu 2018

128lk./5442lk./13382lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#16)  

Jan Kaus on öelnud, et kirjandus on talle alati tundunud suure vabaduse territooriumina. Kirjanduses on võimalik liikuda aegadesse ja kohtadesse, kuhu kehal pole lihtsalt võimalik ulatuda. Kirjutades või lugedes saab ta olla inimene, kes ta kunagi pole olnud, või inimene, kelleks ta kunagi ei saa. Oma raamatus räägib ta kaasahaaravalt nii kirjanikest kui ka lugejatest, kes teda enim on mõjutanud: Juku-Kalle Raid, Hasso Krull, Doris Kareva, Kalev Kesküla, Timo Lappalainen, Jürgen Rooste, Indrek Koff, Urmas Vadi.

Raamatus oli nii mälestusi teistest kirjanikest, kellega on Kaus kokku puutunud. Kui eelnevalt loetud Kaplinski raamatus oli nagu kataloogis hästi palju nimesid, kellega ta kokku oli üldse puutunud, siis Kausi raamatus olid vaid need, kes talle olid väga olulised. Seetõttu oli võimalik pikemalt ja süvenenumalt nendest kirjutada. Kohati tundus, et kirjanik avastas kirjutamise käigus kui palju tegelikult need inimesed talle tähendavad, kui palju ta on nendega seotud. Raamatus olid nii mälestused kui ka mõtisklused. Viimane peatükk oli lugeja tähtsusest kirjaniku elus. Sest kui pole lugejaid, pole ju ka kirjanike tööl mingit mõtet. Hetkel selles sarjas loetutest kõige ladusam ja mõnusam lugemine. 

    

 

Jaan Kaplinski mälestused kirjanikest

 19./54. Söödist Econi 

Sari Kirjanikud omavahel  

Autor Jaan Kaplinski  

Kirjastus Hea Lugu 2018

128lk./4114lk./12054lk.

 

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#8)

Jaan Kaplinski (1941-2021) sai kõigepealt tuntuks intellektuaalse, humanistliku luuletajana, hiljem on avaldanud ka proosat: romaane, mälestusteraamatuid ja artiklikogumikke. Ta on võtnud sõna paljudel olulistel teemadel, kirjutanud filosoofilisi tekste, tõlkinud eesti keelde luulet ja proosat. Jaani suveräänne mõte, tema huvi põlisrahvaste ning nende kultuuri, looduse ning maailma usundite ja filosoofia vastu on teinud tast nüüdisaja rahvusvaheliselt tuntuima eesti luuletaja ning esseisti, ühe juhtivatest arvamusliidritest. Siinses raamatus meenutab Jaan oma puutumisi paljude teiste Eesti ja maailmakultuuri kujundajatega läbi aastakümnete: Karl Eduard Söödist Umberto Econi. Alates ajast, kui ta oli viiene ja tõstis üles ühe mehe mahakukkunud kindad, kelle kohta pärast vanaema ütles, et ta on Karl Eduard Sööt kuni ajani, millal see raamat sai kirjutatud. Kirjanikke, keda selles raamatus rohkem või vähem on nimetatud on väga suur hulk ja lisaks neid, kes on veel nimetatamata, sest nendega kokkupuude oli põgusam. Minu jaoks jäi see raamat veidi kondiseks, oleks tahtnud rohkem teada saada paljudest kirjanikest, mitte vaid, et Kaplinski millalgi nendega kohtus ja ta arvab, et see kirjanik oli kas hea inimene, suurepärane luuletaja või kehv kirjanik ja halb inimene. Neid viimaseid arvamusi oli kuulda just pigem nõukaaegsete tutvuste kohta. Paljudest inimestest, keda raamatus on mainitud, on vaid paar lauset. Mulle oleks rohkem huvi pakkunud, kui ta oleks kirjutanud nendest sündmustest või kokkupuudetest sügavamalt. Meenutanud erinevaid seiku, mis seoses nende inimestega meenus. Hetkel ei olnud minu maitse raamat ja ei andnud juurde teadmisi erinevatest kirjanikest, seda just selles osas, et millised nad olid inimestena. Sest millised nad olid kirjanikena või ajalooliste isikutena, seda saab ju igaüks ise lugeda, kas siis nende enda kirjutatut lugeda või biograafiaid ja ajaloomaterjale nende tegemistest. Seetõttu tahakski pigem lugeda, mida keegi mäletab nendest aegadest ja inimestest, keda meie hulgas enam ei ole.