 |
| Fotod: teatri kodulehelt |
Etendus: Audients
"Nädal enne esietendust, kõige pöörasemal peaproovide perioodil, külastab teatrijuhti (Priit Võigemast) veider uurija (Henrik Kalmet) ühe salapärase süüasjaga, millel nimeks “Teatritoimik”. Algab pingeline ja samas absurdne ülekuulamine, kus väga kiiresti hägustub, mis süüasjaga on üldse tegemist, kes keda süüdistab ning millega seoses. Mis on päriselt ja mis mängult? Tundub pealtnäha lihtne lugu võimu ja vaimu omavahelistest suhetest ning vastuoludest, aga lähemal vaatlusel hakkavad hargnema erinevad tasandid.Veidi Kafkalik vaade jaburasse bürokraatlikku masinavärki ja selle koomiline kokkupõrge boheemlasliku ning maagilisena näiva teatrimaailmaga. Kas need maailmad või need kaks ootamatutel asjaoludel kokku saanud inimest on üldse nii erinevad, kui esmapilgul tundub? Ja et vinti veelgi peale keerata, tulevad mängu ka meelemürgid.
“Audients” või täpsemalt öeldes “Vaclav Haveli Audients”, on kaasaegse Kosovo näitekirjaniku Jeton Neziraj värske lavalugu, mis on kõvasti inspiratsiooni saanud Vaclav Haveli 1975ndal aastal ilmunud näitemängust “Audients”."
Noh minu jaoks läks veidi liiga jaburaks kätte ära. Samas nalja oli ja nalja taustal oli ka tõsielulist bürokraatia tögamist. Vaimu ja võimu vastandumist. Kuidas nõrk vaim võib vahel sellega mitte leppida ja abi otsida võimust. Ning olenevalt võimust, siis kas nõrk vaim saab võidu ja hävitab nii mõnegi tugeva vaimu, või mitte. Tundus, et kohati vist läks näitlejatel veidi lappama ning nad kukkusid laval etteantud teksti asemel interpreteerima, igatahes oli naljakas mõnes kohas kuidas näitlejad väevõimuga ise naeru tagasi hoidsid. Vaevaliselt õnnestus hakkama saada kohati. Kohati läks tükk liiga absurdseks kätte, kohati oli tunne, et nüüd ollakse ummikseisus ja vaja oleks kedagi kolmandat lavale, kes aitaks loo edasi. Aga kui ma juba esimesel korral kui noort Kalmetit laval nägin, veendusin tema andekuses, siis nüüd sain veelkord kinnitust. Eriti see tema kehakeel! Võigemast oli oma tavalises headuses, võib olla jäi isegi veidi alla minu jaoks, ehk liiga lõdvalt läks panema. Vaadata võis, aga peale niivõrd tugevat tükki kui oli Ajurünnak paar päeva tagasi, jäi lavastus keskpäraseks.
