Valge pruut, valgete luikede kaaslane

13. Haapsalu krimka: Uppunud Pruut

Autor: Dagmar Raudam

Kirjastus: Dagmar Raudam 2024

167lk./3401lk.

Lugemise väljakutse 2025: 18. Raamat, mille tegevus toimub kuskil Eesti asulas

Aasta 1937. Haapsalu. Kuurort, kus hakkab juhtuma päris koledaid asju, millele väikekodanlik linnapea, juhmakas politseiülem, nutikas ettekandja ja värvikas linnaelanike galerii püüab lahendusi leida. Algab lugu pulmadega, kuid enne kui lõpeb, tuleb ikka ka matustel ära käia ja saladuskatte all võin öelda, et kui asi piirdub ühtede pulmadega, siis ühtede matustega ei piirduta. Taustal elu kolmekümnendate lõpul Eesti Wabariigi väikelinnas põigetega maale ja pealinna. Autor on üritanud (vähemalt mulle tundub) loo kirja panna tolleaegse malli järgi ja seega jääb lugu üsna must-valgeks, primitiivseks ning karikatuurseks. Lugejat ja tema fantaasiat ja teadmisi natuke alahinnatakse selles loos ja seega polnud minu jaoks just päris see, mida oleks tahtnud lugeda. Olen lugenud nii mõndagi raamatut, mis kolmekümnendatel välja antud ja kõik need ei olnud siiski nii liht(labased) lood tol ajal. Ehk on tegelasi ka liiga äärmuslikena kujutatud, eks ka siis olid inimesed veidi enam hallid, mitte niivõrd mustad ja valged, ehk siis mitte nii karikatuurselt pahesuse poole kaldu karakterid. Positiivseid tegelasi oli nagu ääretult vähe seal. Samas muidugi lugeda võis, nii hull ei olnud ja plussiks siis minu jaoks toimumiskoht, minu sünnilinn, kus kõik kirjeldatud paigad tuttavad. Tõsi küll veidi hilisemast ajast, samas ka tollane aeg fotodelt teada.

 

Sajanditagune elu Tallinnas

6./284. Mamma, papa ja nende lapsed

Autor: Tiia Toomet

Kirjastus: Varrak 2018

96lk./954lk./49361lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #1 (lasteraamat)

Kunagi sattus üks vahva rätsep Kullamaal (Läänemaa) tallu, kus üks tüdruk ta oma silmade ja juustega ära võlus. Hiljem võtsid nad oma seitse asja, abiellusid ja kolisid ära pealinna. Uus sajand oli alanud. Varsti said alguse ka uued elud, sündisid lapsed üksteise järel. Kuidas elas üks vaene töölispere noil aastatel, kuidas kasvasid lapsed, mis ümberringi toimus ja palju muid mälestusi on siia väikesesse raamatusse kokku kogutud neile, kes seda aega oma silmaga näinud ei ole ja võib olla isegi mitte kuulnud neist aegadest. Lastele väga mõnus ajalooline lugemine. Ja kui palju inimelusid võib saada alguse vaid juhuslikust kahe inimese kohtumisest ja armastuse tekkimisest. Mammal ja papal oli 6 last, kellest 5 said täiskasvanuks, 7 lapselast, 17 lapselapselast, 33 lapselapselapselast ja nüüdseks kindlasti veel rohkem, sest raamatu ilmumisest on mõned aastad möödas. Huvitav raamat neile, keda huvitab eluolu eelmise sajandi alguses.
 

Eesti raha läbi ajaloo

2./261. Eesti raha margast kroonini

Kujundaja:  Urmas Raidma

Kirjastus: Eesti Panga Muuseum 2017

49lk./174lk./45332lk.

Eesti ajaloo väljakutse november:  Eesti raha ja ärimehed

Loetud digarist e-raamatuna. Täitsa tasuta seal kättesaadav, kel huvi võib lugeda ja erinevaid Eestis käibel olnud rahatähti uudistada. Olen küll Eesti Panga muuseumis käinud ja seal erinevaid näinud, aga sellegi poolest suur hulk rahatähti olid täiesti võõrad, nagu oleksin esmakordselt näinud. Samas paari rahatähe/mündi juures oli hea mõelda, et see on meil omal kodus olemas, esivanemad on säilitanud need läbi pika nõukogude aja. Millest siis raamatukeses oli juttu? Eks ikka rahast, selle saamisloost, tegijatest ja palju pilte müntidest ning paberrahast.

Eesti ajalugu on olnud väga kirju ja siin on käibinud erakordselt palju vääringuid. Ent omavääringuid on meil olnud kõigest kolm: mark, mis tähistas meie iseolemise algust; kroon, mis oli ringluses kuni 1940. aastani; teine kroon, mis tuli käibele 1992. aastal. Eesti Pank asutati 24. veebruaril 1919. Tema peaülesandeks sai raharingluse korraldamine ja selleks anti talle pangatähtede käibele laskmise ainuõigus. Esimese oma rahana võeti samal aastal kasutusele mark. Marga kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude kahanemise tõttu tuli Eestis korraldada rahareform. Kehtestati uus vääring – kroon, mis vastas 100 margale. Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 ka igapäevastes tehingutes. Kroonid jäid lühikeseks ajaks käibele ka pärast seda, kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris. Iseseisva Eesti oma raha kuulutati kehtetuks 25. märtsil 1941. Välja arvatud Teise maailmasõja aastad 1941–1944, mil Eestis kehtisid nii Saksa okupatsioonimargad kui ka NSVL-i rublad-tšervoonetsid, käibis meil kuni 1991. aastani ametlikult vaid Nõukogude raha.  1987. aastal, kui Eesti oli teel taasiseseisvuse poole, oli õhus mõte oma rahast ning kaks aastat hiljem võetigi ametlikult kurss oma rahale. 1. jaanuaril 1990 taasasutati Eesti Pank. Rahareformi komitee 17. juuni 1992. aasta dekreedi „Rahareformi läbiviimisest” kohaselt sai alates kella neljast sama aasta 20. juuni hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon. Kuni Eestis võeti kasutusele 01.jaanuaril 2011. aastal euro, millel on ka oma kujundusega sendid.

Ühe ajalehe sada aastat

23./253. «Päevaleht» ja tema ajastu

Koostanud Krista Aru ja Aavo Kokk

Kirjastus: Eesti Päevaleht 2005

254lk./3933lk./44167lk.

Eesti ajaloo väljakutse oktoober:  Eestlase memuaarid või kirjad

Raamatul on neli autorit. Krista Aru kirjutatud on esimene periood, 1905-1941. Selles osas on tuginetud palju kirjalikele materjalidele, erinevatele kirjavahetustele ja avalikele kirjadele ajalehtedes. Mitmete ajalehega seotud isikute, nende mälestuste ajalehe tegemisest ja antud on ka väga hea taustainfo, mis ühiskonnas ja eriti ajakirjanduses sel ajajärgus toimus. Väga hästi kirjutatud ülevaade, kohe mõnus lugemine. Sain mitmestki asjast ja inimesest teada. Tõepoolest nautisin lugemist, kõik oli tasakaalus, nii taustainfo, inimesed kui faktid. Kõik artiklid-kirjad andsid ülevaatele juurde, olles kirsiks tordil. Siis järgnes Noorte Hääle periood 1940-1990, kirja pannud Tõnu Vare. Stiil koheselt kukkus, pigem oli vaid faktid, kes ja mis, natuke ka ehk miks. Aga lugeda oli nagu mingit teaduslikku ülevaadet. Nüüd kirjutasid need ja need ja lehes oli seda ja toda. No seda punast asja ikka rohkem kui toda muud elu. Aga kuidas toda ka ikka järjest rohkem kirja sai kuni jõudis kätte aasta 1990 ja ajalehest sai taas Päevaleht. Kirja pannud Margus Mets. Sinna osasse jõudis juba rohkem tausta ja mälestusi. Eks see oligi uus olukord, kus vanad reeglid enam ei toiminud ja uute reeglite paika saamiseni läks veel aega. Loetav, aga ei midagi erilist. Viimases osas, 2001-2005 ja Eesti Päevaleht, mille on kirja pannud Priit Hõbemägi on juba esiplaanil äri, mitte enam niivõrd ajakirjandus. Meenutused, kuidas see äri siis üles alla käis ja mis muutusi tehti, et ellu jääda. Minu jaoks taas üks kehvematest osadest. Ja eks see äri on siis jäänudki domineerima ka viimase kahekümne aasta jooksul, mis raamatu kirjutamisest järgmisel aastal möödub. Äri ja digimaailma võidukäik, mille tõttu paberil enam sellist lehte kui Päevaleht enam ei eksisteerigi, kui LP-d reedeti mitte arvestada. Selle Krista Aru Eesti Wabariigi aegse kirjutamise pärast tasus selle raamatu lugemine kindlasti ära. Ja ega ma sellest ajakirjanduse ja ajalehtede maailmast seestpoolt ju ka eriti midagi ei teadnud, mingi ülevaate läbi ajaloo Päevalehe näitel nüüd sain. Mõningaid kirju selles raamatus oli ja koosneski see eestlaste memuaaridest, kuidas nad olid tegevad ühe ajalehe juures ja selle ajalehe maailmast omas ajas. Valisin selle raamatu lugemiseks, sest see oli kodu riiulisse ükskord sattunud tasuta raamatute riiulist, täiesti tutika uue raamatuna.

Ammuste aegade fotograafia

22./252. Kaagjärve Veenus

Autor: Tiit Meren

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

287lk./3679lk./43913lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #13 (ajalugu)

 

Esmalt tänan kirjastust Argo, kes selle raamatu ühel aastal lugemise eest kinkis. Nüüd siis jõudis selle kord jõuda väljakutsesse. 

Raamatu ajendiks olid sajad 100-120 aastat tagasi tehtud fotod külaelust, maainimestest, nende igapäevatöödest, pidulikest hetkedest, matustest, lastest, noortest ja vanadest, koguni aktid ja ülesvõtted Saksa Ida-Aafrikast, kus üks fotode autoreist aastaid misjonärina töötas. Autoriteks Valgamaa koolmeistrid Johannes ja Carl Luckin, kelle hobi korras tehtud fotodest tekkinud kogusid peeti aastakümneid hävinuks või vähemalt lootusetult kadunuks. 

Raamat tutvustab neid kahte venda ja ülejäänud nende lähisugulasi. Millega nad tegelesid ja millised nad olid. Fotograafia oli nende hobiks, mitte tööks. Sel ajal ei olnud palju hobifotograafe, sest varustus oli kallis ja korraliku pildi saamiseks pidi pikalt vaeva nägema, mitte klõps ja suvaline pilt valmis. Eks seetõttu ole ka palju grupipilte, sest pidi tegemiseks valmistuti ja enamasti tehti pilt ikka mingi tähtsa päeva puhul. Kas oli see siis rõõmus või kurb päev. Kuid need mehed tegid vahel ka pilte lihtsalt neid ümbritsevast elust. Mõnikord on poseeritud pildile jäänud kaadri äärde midagi või kedagi, kes või mis ei poseerinud ja polnud plaanitud sinna jääma. Sageli jõudis ka piltnik ikka ise pildile minna. Neid vanu pilte oli väga huvitav vaadata, aga kõige rohkem pani see raamat mind mõtlema, et kui palju väärtuslikke pilte on tegelikult ajaloo vältel hävinud. Nagu siingi raamatus, kui naisel oli valida, kas jätta alles klaasnegatiiv või paigata sellega aknaid, siis jäi peale ikka viimane, sooja oli ju vaja hoida. Kui palju hävitasid inimesed ise uue despootliku režiimi kartuses, kui palju nende omanikke viidi minema ja nende varad hävitati või mindi ise minema ja kaasa sai võtta vaid kõige olulisema. Need fotonegatiivid ei olnud ju pisikestel rullidel ega väiksel mälukaardil, vaid klaasplaatidel. Kõigil ei olnud ju järeltulevaid põlvkondasid, kes hoole ja armastusega peitsid ja hoidsid alles. Ja teine mõte, kui väärikad olid need inimesed, kes neil piltidel olid. Korralikult hästi riides, sätitud, ka neil fotodel, mis justkui juhuslikult olid üles võetud. Fotografeerimine ei olnud ju midagi möödaminnes juhuslikult tehtud klõps, selleks sätiti, see võttis aega. Huvitav raamat neile, keda huvitab ajalugu, oma kohalik eluolu. 

Unustatud Eesti krimi

2./213. Mõrv Metsamõisas

Sari: Meisterdetektiivid

Autor: Vassili Randmets

Kirjastus: Kuldsulg 1995

103lk./167lk./36761lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse september: Eesti autori krimka

Raamatu tutvustuses on kirjas: "Selle kriminaalromaani lugejat ootavad kaks mõistatust: esiteks tavapärane - kes on kurjategija? ja teiseks tavatu - kes on autor? Sest V. Randmetsa nime ei leia entsüklopeediatest ega biograafilistest leksikonidest, raamatukogudes pole tema teisi teoseid. Oli see ehk varjunimi? Või jäi edukalt debüteerinu üheainsa raamatu autoriks?". 

See pani muidugi kohe otsima, kes see Vassili Randmets siis oli. Tuli välja, et täiesti eksisteerinud inimene ja kelle kohta on ajalehtedes ikka mitmeid artikleid. Elas aastatel 1900-1984. Legendaarne muhulane nagu artiklis kirjas. Omandas Tartu ülikoolis 2,5 kõrgharidust: majandusteaduskonnas kaubanduse erialal (1926, cum laude), õigusteaduses (1932), seejärel aga õppis filosoofiateaduskonnas kaheksa semestrit rahvaluulet (ei lõpetanud). Piiril asunud Muhu keskkooli rajamise initsiaator, kool sai keskkooli õigused 1946. aastal. Vastuolulisem on Randmetsa tegevus üliviljaka kirjamehena: käsikirja jäid tema 56 romaani, 12 näidendit, 11 kodu-uurimust ja hulk artikleid. Kuigi ta oma belletristikat korduvalt ka kirjastamiseks pakkus, ei peetud selle kunstilist taset vastuvõetavaks. 1937 anti välja kirjastuse Kaja poolt tema kriminaalromaan “Mõrv Metsamõisas”. Selle raamatu kohta ei saanud nüüd küll öelda, et see poleks tasemel olnud. Täitsa Eesti krimikirjanduse tasemel. Ei midagi erakordset, aga täitsa loetav. Mõrv toimub, armastust leidub, uurijad on nii politsei poolt kui kogemata asjasse segatu, kahtlusaluseid on mitu ja need muutuvad loo käigus, küsimusi tekitavad nii mõrvatu kui tema kaaslased (naine, tütar) ja kurjategijad sogavad ka vahepeal ikka vett. Arvestades, et see raamat on kirjutatud pea sada aastat tagasi, siis ma ütleks, et hästi kirjutatud, ei jää tänastele krimidest maha üldse. Eriti kui arvestada, et siis polnud peale lauatelefoni, mis käis läbi keskjaama ja oli kergesti pealtkuulatav, muid tehnilisi abivahendeid saada ning uurijad pidid vaid oma aju kasutama kõige väljaselgitamiseks. Selles suhtes oli hea, et kuu algas pühapäevaga ja siis ei saanud kohe raamatukokku tormata, pidi kõigepealt oma kodust raamaturiiulit tuulutama ja nii sai leitud ka see riiuli sügavusse peitunud raamat siia väljakutsesse.

Smuulist ja Randmetsast ehk Vastuseks Katrin Pautsile

Vassili Randmetsa elust 1.osa 

Vassili Randmetsa elust 2.osa 

Vassili Randmetsa elust 3.osa

Vassili Randmetsa elust 4.osa 
 

Nüüdseks juba ajalooks saanud lood Eestist

23./70. Ajaloo lood. Värvikaid juhtumeid elust Eestis

Koostaja: Marko Kadanik

Kirjastus: Hea Lugu 2022

238lk./4059lk./12360lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #6 (ajalugu)

Selle raamatu kaante vahele on kogutud erinevad lood ajaloost 20.sajandil. Teemad on seinast seina. Oli selliseid, millest olin kuulnud, kuid palju oli minu jaoks ka tundmatut. Oli nii isikulugusid kui  erinevaid juhtumeid. Isikutest olid vaatluse all Kivilombi Ints, Felix Moor, Madeleine Wanderer ja Otto Tief, tema küll juba laibana. Juttu on Hispaania gripist, Merivälja ufost, zeppeliini lennust Tallinnas, põrgumasinatest Tartus, Poola võõrtöölistest Esimese Vabariigi ajal, Kopli liinidest ja kosmonautide einetest. Samuti vaadeldi punaarmee vägitegusid, miilitsauurija tööpäevi, salapiirituse vedu, seisuseid Eestis, koolimajade põletamist ja nõukogude ajal loomade raudteevedusid naabervabariikidesse. Lood olid mõnusad lugeda, kirjutataudki tavainimesele, mitte kuivade ajalooliste faktidena. Mulle täitsa meeldib, et seekord raamatuid otsides just see raamat ka näppu sattus. Oli põnev ja mõnus lugemine.

Kavatsus tekkis mul minna nädalaks puhkama Pärnusse

22./209. Päikesereis : Alvar Aalto ja Pärnu supelasutuse arhitektuurikonkursid

Koostajad: Inge Laurik, Katrin Martsik

Kirjastus: Pärnu Muuseum 2004

108lk./3956lk./45222lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#10)

Taas üks leid tänu sellele väljakutsele. 1922 ja 1925 toimus Pärnu supelasutuse rahvusvaheline arhitektuurivõistlus. Pärnu Muuseumi kollektsioonist tulid välja 2002 aastal nendele  võistlustele esitatud tööd, nende hulgas ka Soome kuulsa arhitekti Alvar Aalto töö. Need tööd konserveeriti ja korrastati ning pandi 2004 aastal Pärnu Muuseumis näitusele. Raamat räägib kuidas Pärnust üldse kujunes kuurort, kuidas see võistlus tehti, kes olid need arhitektid, kes seal osalesid, millised stiilid ja ruumipaigutused olid töödes, miks üldse oli nii palju välisarhitekte seal osavõtmas ning muidugi ka Alvar Aaltost, tema töödest ja konkursile esitatud tööst (ei võitnud ühtegi auhinda). Lõpetuseks jutt ka kuidas neid konserveeriti, mis seisus tööd üldse olid ja mida sai teha, et need korda saaks näitusel eksponeerimiseks ja edaspidiseks säilitamiseks. Kohati oli väga huvitav, sealsamas läks natuke liiga kuivaks ja spetsiifiliseks. Usun, et pärnakatele on huvitav lugemine, võib olla on keegi isegi sellele näitusel käinud. 

Moodsas vabariigis moodsad kirikud

21./208. Moodsad kirikud: Eesti 1920–1930. aastate sakraalarhitektuur

Autor: Egle Tamm

Kirjastus: Eesti Arhitektuurimuuseum 2001

132lk./3848lk./45114lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#9)

Eesti Wabariigis tundub, et oli üks väga moodne sõna: moodne. Kõik oli tol ajal järsaku moodne. Kui sõna kirik puhul tuleb ikka eelkõige silme ette need keskaegsed suured võimsad kirikud, siis tuli sellest raamatust välja, et neid kirikuid on ehitatud ka tunduvalt hiljem ja siis olid moes pisikesed kirikud. Iseseisvuse algusaastad olid kirikuehituses vaikne aeg, ehitati keskmiselt kolm!! kirikut aastas. 1930ndate esimeses pooles valmis keskmiselt juba üheksa!! pühakoda aastas. See raamat räägibki nendest 113st Eesti Wabariigi ajal ehitatud pühakojast. Kaugeltki kõik ei olnud muidugi uhked kivist kirikud, enamus oli vennaskoguduste väikesed puidust palvelad. Raamatus räägitakse pühakodade projekteerijatest, kellest kõik ei olnud sugugi arhitektid. Hoonetüüpidest ning ülesehitusest. Oli sarnaseid ja oli täiesti erineva lahendusega. Snitti võeti Saksamaa ja Soome uutest moodsatest pühakodadest. Suurem osa raamatust on kirikute ja palvelate stiilistikast, millise ismi reeglite järgi mingid pühakojad on ehitatud. Raamatu lõpus on eraldi välja toodud kõik tol ajal ehitatud palvelad koos andmetega millal valmis, kes projekteeris, milline see oli nii ehitusmaterjalilt kui stiililt ning mis sellest majast tänaseks saanud on. Paljudel on ka pildid juures. Ma tõesti ei ole mõelnud, et nii palju tol ajal pühakodasid siin Eestimaal ehitati. Aga see oli uute koguduste tekkimise aeg, kui Eestisse tekkisid baptistid, seitsmenda päeva adventistid, vabakogudused ja muud vennastekogudused. Nati kuivavõitu, aga avardas silmaringi taas. 

Klaas, klaas, ikka see klaas...

 

19./206. Johannes Lorupi klaasivabrik. Masstoodangust disainipärliteni

Autor: Anne Ruussaar

Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2012

192lk./3508lk./44774lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#8)

See kuu olen küll selgeks saanud, kes see Johannes Lorup selline oli ja mis olid tema tegevuse tagajärjed. Küllatki palju kattus raamatuga Võsaklaasist kristallini, aga kuna seal kirjutati ikka ka teistest klaasivabrikutest, siis seekord oli ainult juttu Lorupist. Põhjalikumalt just tema vabriku ajaloost ja tegemistest, sekka ka isiklikku elu. Raamatu lõpus oli palju pilte tema vabriku toodangust, mis ilmestas arusaamist toodangu arengust ja mitmekülgsusest. 

Johannes Lorupi Klaasivabriku asutamist 1934. aastal Tallinnas Kopli poolsaarel võib pidada Eesti professionaalse klaasitööstuse alguseks. Erinevalt teistest siinsetest, peamiselt pudeleid ja muud pakkeklaasi tootvatest klaasiettevõtetest, tegeldi Lorupi Klaasivabrikus pidevalt tootmise uuendamise ja modernsete tehnoloogiate rakendamisega. Ettevõtte toodang konkureeris võrdväärselt välismaa vabrikutes valmistatuga. Esimesena Eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama pool¬kristalli ja kristalli, anti välja tootekatalooge ja hinnakirju.

Johannes Lorup sündis 1901 ja suri 1943, seega vaid 42 aastaselt! Mida kõike ta veel oleks suutnud korda saata kui teda poleks 1941 küüditatud. Ta suri vangilaagris. Mul on muidugi nüüd hea teada ja öelda, et miks ta küll 1940 välismaale ei põgenenud, ta ju naise ja poja saatis minema. Aga nemad ju ei teadnud, et see asi nii hulluks ära läheb ning tema elu ja töö - tema klaasivabrik oli ju siin, ta ei saanud seda kohvrisse pakkida ja kaasa võtta põgenemisel. Seega jäi ta Eestisse ja siin läks nagu ta läks. Kahjuks läks kehvasti. 

Ajast, kui elu läks moodsaks.

18./205. Moodne joon. Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail

Sari: Imeline Ajalugu 

Toimetaja: Kadri Bank

Kirjastus: Äripäev 2022

352lk./3316lk./44582lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#7)

See raamat oli nüüd väga sarnane raamatuga Moodne elu. Kohati oli isegi mõte, et peaks mõlemas raamatus järge ajama, kas on sõnasõnaliselt sama. Kuna olin juba Moodsa elu raamatu ära raamatukokku tagastanud, siis ei saanud seda seekord teha, aga mõned kohad olid küll täiesti tuttavad. Samas selles raamatus oli minu arust rohkem teksti ning see oli ehk pisut raskemini loetav, või vähemalt osa peatükke. Rohkem nagu süvenenult mõnesse teemasse kirjutatud.  

Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. 

Minu jaoks taas väga huvitav, kuna see räägib minu vanavanemate nooruspõlvest ja minu ema lapseeast ning neid lugusid sain ikka ka kodus mingil määral kuulda. Nüüd tänu nendele raamatutele olen nagu rohkem sellele mõtlema hakanud ning oskan kuuldud tükikesi suuremasse pilti sobitada. Tekkisid nii mõnedki küsimused, aga kahjuks pole enam kellegi käest uurida täpsemalt, kuidas siis ikka üks laps seda tol ajal nägi ning tunnetas. Väga hea raamat kõigile ajaloohuvilistele, soovitan. 

Mida tõi endaga kaasa Eesti Wabariik?

 4./191. Moodsa elu õppetunnid

Autorid: Anu Kannike, Madle Uibo

Kirjastus: Argo 2022

304lk./956lk./42222lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#1)

Eesti Wabariigi tulekuga muutus ka elu Eestis. Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku enesestmõistetavaks. Ometi püsisid visalt vana eluviisi „saarekesed“ ja kihistused. Hõõrdumised moodsa elulaadiga kohanemisel peegeldasid nii sotsiaalseid kui põlvkondlikke erijooni. Uute ja vanade moraalsete tõekspidamiste põrkumine väljendus eriti selgelt naiste kuvandi ja eneseteadvuse muutumises ning sellega kaasnenud kultuurilahingutes.

Raamatus ongi peamine tähelepanu toitumuse muutumisel/muutmisel, kodumajanduse õppimisel, seltskonnaelu kujunemisel, viisakal käitumisel, kodusisustusel, isiklikul hügieenil ning tervisespordiga tegelemisel. Raamatut lugedes tuli nii mõnigi asi tuttav ette ja siis jõudis minuni, et see on ju minu ema (s.1928) lapsepõlv, minu vanavanemate (s.1897 ja 1901) nooruspõlv ja ma olen kodus neist asjust kuulnud räägitavat küll ning mõned asjad on ju ka meil alles sellest ajastust. Pealegi on meie kapid vanaisa tehtud, kes just 20-30ndatel töötas mööblitislerina. Mööblile on pühendatud mitmed peatükid selles raamatus. Mõnda asja oli aga kummaline lugeda, pole kas enne ostselt sattunud seda lugema või siis pole osanud asju sedamoodi vaadata ja saadud teabetükke omavahel ühendada. Raamat on väga ladusalt loetav ning huvitavalt kirjutatud. Kõikides peatükkides on infot piisavalt, mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju kokku surutud nagu sageli juhtub. Mulle meeldis ja soovitan isegi siis kui otsest ajaloohuvi ei ole.

Tüdrukust naiseks vaeses rannakülas

 

13./134. Kivine pesa

Autor: August Mälk

Kirjastus: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966

286lk./3084lk./27564lk.

Lugemise väljakutse: 18. Raamat, mille autor on pärit mõnelt Eesti saarelt

August Mälk on sündinud 4. oktoober 1900 Kipi-Koovi (praegu Koovi) küla, Lümanda vald, Saaremaa.

Kivine pesa ilmus esmakordselt 1932 ja seal on kujutatud elu esimese Eesti Vabariigi ajal ühes vaeses rannakülas. Peategelaseks Enda, kes loo alguses on 15.aastane tütarlaps. Raamatus jälgitaksegi tema elu kümnekonna aasta jooksul.

Vaesus, ränkraske töö, perekond, alkohol, armastus, lapsed, tööränne, abieluväline seks, küla kihistumine, eluolu, surm. Lugedes mõtled, et ega hästi ei kujuta sellist elu ette ja hea, et elu on ikka tunduvalt muutunud selle saja aastaga. Eks mõlemal elul ole oma vead ja rõõmud, aga ikka kergemaks ja paremaks läheb edeneb elu. Mõned asjad aga ei muutu, inimeste vahelised tunded ja suhtumine ning alkoholiga liialdamine on endiselt ikka samad nagu ka siis.

Väga realistlik raamat, nii elu kui tunded olid realistlikult kirja pandud ja halastamatultki lugeja ette laotatud.

Olen August Mälgu teisigi raamatuid lugenud ja mulle üldiselt tema stiil sobib, raamatud meeldivad. Nii ka see raamat meeldis. Soovitan neile, kellele meeldib selline realistlik eluolu kirjeldus. Samas ma arvan, et kui tänapäeva noored seda loeksid, siis peaksid nad seda parajaks ulmeks, et nii oli võimalik elada.