Kui elu viib muinasjuttu

1./31. Muinasjutt

Sari: Orpheuse kuldraamat 5  

Autor: Stephen King

Tõlkija: Jay Skaidrins

Kirjastus: Fantaasia 2024

558lk./558lk./8173lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Esmalt tänan Fantaasia kirjastust, tänu kellele see raamat mu raamaturiiulisse jõudis. 

Romaani keskmes on 17-aastane noormees Charlie Reade, tavaline kooli- ja spordipoiss, ent sisimas sügavalt traumeeritud. Ema kaotus ja isa alkoholism on jätnud temasse jälje, mida ta püüab kompenseerida, olles vastutustundlik, töökas ja empaatiline. Kui ta asub hooldama eraklikku naabrimeest ja tema haiget koera, vallanduvad sündmused, mis viivad lugeja paralleelmaailma, muinasjutumaailma. Mis mulle meeldis, oli see, et kuigi lugu ise toimub osaliselt väljamõeldud maailmas, oli Charlie tegelaskuju päris realistlik. Ta polnud mingi superkangelane, vaid lihtsalt üks kutt, kellel olid omad hirmud, valud ja lootused.Ta tahab lihtsalt head teha, aga peab selle käigus päris palju riskima ja ka enda üle järele mõtlema. See pole ainult seiklus- või fantaasialugu, see räägib väga palju ka sellest, mis toimub inimese mõtetes ja valikutes. Raamatus oli palju juttu hirmust. Karta võib mitte ainult füüsilisi asju, nagu koletised või võitlused, vaid ka sisemisi tundeid, et ei saa hakkama või et võib midagi väga olulist kaotada või ära rikkuda. Päriselus tuleb neid hirme tihti ette. Aga nagu Charlie näitas, isegi siis, kui kardad, saad ikkagi edasi liikuda ja vahel on hirm ka liikuma sundiv põhjus. Oluline on lootus, isegi siis, kui kõik tundub väga halb, ei tohiks alla anda. See on lugu kuidas üks noor inimene kasvab, õpib ennast usaldama ja leiab tähenduse isegi kõige pimedamas olukorras, lugu vaprusest, sõprusest ja armastusest. Mõnes kohas oli raamat küll üsna pikk ja aeglane, kirjeldused pikad, aga samas ei olnud see igav. Pigem tundus, et autor tahab, et sa päriselt elaksid nende tegelaste maailmas ja tunneksid, kuidas nemad tunnevad. Mulle meeldis ka see, et seal oli palju viiteid klassikalistele muinasjuttudele. Kuigi alguses raamatu paksus veidi hirmutas, et kas tõesti on seal piisavalt tegevust või hakkab lugu venima, siis oli täitsa huvitav lugemine, mida võivad lugeda erinevas eas lugejad. Ja kes kardab Kingi õudukaid, siis see on küll kohati verine ja julm, kuid pole üldse nii hull. Üks selliseid lugusid, mis mulle sobib - seiklust, realismi, maagiat, tundeid, võitlust, põnevust. Võitlus hea ja kurja vahel. 

Imeilus naine - kas libarebane või kooljas?

5./29. Libarebased ja kooljad

Autor: Pu Songling

Tõlkija: Andres Ehin

Kirjastus: Eesti Raamat 1986

320lk./1374lk./7455lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Pu Songling (1640–1715) on Hiina kirjanik. See raamat sobib neile, kellele meeldivad salapärased ja veidi kõhedad lood. See on kogumik lühijutte, kus päriselu ja müstika segunevad nii loomulikult, et piir reaalsuse ja fantaasia vahel muutub häguseks. Peategelasteks on libarebased, kooljad ja muud kummalised olendid, kes satuvad inimestega kokku igasugustes ootamatutes olukordades. Paljud jutud on romantilised, kus noor mees armub kaunisse naisesse, kes hiljem osutub libarebaste suguvõsast pärinevaks olendiks või hoopis kooljaks. Mõni on naljakas, mõni aga päris hirmus. Just see mitmekesisus teebki raamatu huvitavaks, sest kunagi ei tea, milline nüüd järgmine lugu on. Kuigi paljud lood on sarnased, siis ikka on neis midagi erinevat. Aga üks on ühine, soov olla armastatud ja leida enda kõrvale ilus ja armas kaasa. Kuid üldiselt kui mees nägi imeilusat naist, siis ta oli kindlasti kas libarebane või surnud ja enamasti ükski mees seda ei adunud enne kui oli hilja.

Kuigi need jutud on kirjutatud rohkem kui 300 aastat tagasi, ei tundu need sugugi vanamoodsad. Pu Songling oskas oma lugudesse põimida inimeste igavikulisi hirme, lootusi ja püüdlusi. Ta kirjutas lihtsas ja elavas stiilis ning paljudes lugudes on ka terav ühiskonnakriitika tolleaegse Hiina valitsemissüsteemi ja korruptsiooni kohta. Songling põimib omavahel Hiina rahvapärimuse ja fantaasia, sest need lood ei ole lihtsalt hirmutamiseks, vaid annavad ka väikese pilgu mineviku maailma ja inimeste uskumustesse. Raamat viib Hiina vanadesse legendidesse, kus tavalised inimesed võivad igal hetkel sattuda libarebase küüsi või avastada, et nende naabruses elab hoopis kooljas, liikuda siin ja sealpoolses maailmas edasi-tagasi või omada võluvõimeid. 

Ühest küljest oli see Hiina vana maailm, tema folkloor ja filosoofia huvitavad, aga seda oli raske pikalt järjest lugeda, eriti õhtul väsinult. Seetõttu võttis lugemine mitu nädalat. Pigem on see raamat, mida võikski lugeda mõne loo kaupa hästi pika aja jooksul, siis püsib põnevus ja raamat ei muutu igavaks ning veidi rutiinseks. Jälle üks väga pikalt riiulis seisnud raamat lõpuks loetud.

Robotid räägivad muinasjutte

 

6. Robotite muinasjutud

Autor: Stanisław Lem 

Tõlkija: Hendrik Lindepuu

Kirjastus: Päike ja Pilv 2021

272lk./1530lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: märksõna - robotid, androidid

Kui kuuleme/loeme sõna muinasjutt, siis see seostub meil kohe lastega, aga ajalooliselt ei olnud muinasjutud sugugi vaid laste teema, pigem ikka lood, mida jutustati täiskasvanute ringis ja mis olid sageli vägivaldsed ning keerulised. Selle raamatu pealkirjas on muinasjutt, see näeb välja nagu lasteraamat ja leida võib ka seda lasteosakonnast, aga minu arust ei tohiks küll sundida ühtegi last seda lugema, siis kaob tal viimanegi lugemisisu ära. See on ikka pigem nende suurte laste (ulmefännide) lugemislauale sobiv raamat. Miks ma seda arvan? Sest juba sõnavara, mida siin on kasutatud on sellisel tasemel, et üks laps ei näri sellest läbi. Lem on muidugi ka ise suure hulga sõnu välja mõelnud (need asjad, mis ühes loos maailmast ära kaotati ja mida enam üldse ei ole olemas), aga ka olemasolevate sõnade tähendusi ei tea kindlasti paljud täiskasvanudki, lapsest rääkimata. Lugemine ise ei ole ka sugugi kerge ning põhirõhk on ikka inimlikel puudustel ja suhete keerdkäikudel. Tegelasteks siis robotid, aga tundub, et ta kirjanik vahel unustas ära, et ta ikka inimestest ei kirjuta, vaid inimlike iseloomudega robotitest. Siis jälle muidugi tuleb vahel sisse see füüsiline pool ja siis on arusaadav, et ei, see on robot, mitte maine luust-lihast inimene. Üsna raske ja keeruline lugemine oli, lõpupoole lood olid küll lihtsamad ja nauditavamad kui alguse omad. Kuulsin, et nii mõnigi, kellele muidu robotite lood ja Lem meeldib, siis selle raamatu jätsid pooleli. Mina lugesin lõpuni, aga väga head hinnet paraku ei saa.

Raamat neile, kel pole aega

15./293. Momo ehk Kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi

Autor: Michael Ende

Tõlkija: Helgi Loik

Kirjastus: Tiritamm 1994

224lk./2536lk./50943lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Taas üks raamat, mis on pikalt järjekorras oodanud ja polnud ikka kuidagi lugemisse jõudnud. Lihtsalt polnud kunagi aega seda raamatut lugeda. Õnneks on mul olnud alati aega mõnda raamatut lugeda. Aga olen terve elu kuulnud ümbritsevatelt, et kuidas sul küll aega on raamatuid lugeda, meil ei ole kuidagi aega selleks. Nüüd ma siis tean, kuhu nende aeg on kadunud, kes selle pihta on pannud. Õnneks ma olek nii tugevas raamatute kaitseväljas olnud, et need hallid mehikesed pole kunagi minuni ulatunud ja saanud mult aega pihta panna. See on siis raamat ajast. Ametlikult küll lasteraamat, aga ma arvan, et seda peaks pigem hoopis lugema täiskasvanud, eriti need, kellel kunagi aega ei ole, kellel ei ole aega ühtegi raamatut lugeda. Raamat tüdrukust nimega Momo. Tüdruk, kes on tulnud ei kusagilt, kellel ei ole vanemaid, kes ei tea kui vana ta on, aga kellel on eriline võime - inimesi kuulata, kuulata nii, et inimene ise leiab enda seest lahenduse, tema fantaasia hakkab elama, kõik muutub paremaks. Momo maailm satub hädaohtu, kui linna ilmuvad hallid härrad, üleni halli riietatud, peas ümmargused kõvakübarad. See on nagu hääletu ja märkamatu vallutus, mis päev-päevalt sügavamale tungib ja mille eest keegi ennast kaitsta ei püüa, kuna keegi seda õieti ei märkagi. Hallid härrad lubavad inimestele, kes elavad pidevalt kiirustades ning hoiavad oma aega Aja Hoiukassas, jõukust ja edu. Inimestel on järjest vähem aega. Kuhu aeg kaob ja kas on võimalik see veel inimestele tagasi anda? 

Raamatu žanriks on kirjutatud muinasjutt-romaan. Fantaasialugu, milles on palju kurba tõtt, sest paraku on igal uuel põlvkonnal järjest vähem aega, nad peavad järjest rohkem töötama, pingutama, õppima. Lastel jääb järjest vähem aega mängimiseks, sest vaja juba esimesse klassi minekuks teha katseid ja edaspidi peab käima mitmetes huviringides. Me ütleme, et elu on läinud kiireks. On küll, sest kui vanasti võttis Tartust Tallinna sõit ikka mitu päeva, siis nüüd vaid paar tundi. Kui vanasti sõidu ajal vaadati ringi, suheldi omavahel, siis nüüd möödub see aeg paljudel arvutites töötades või õppides. Elutempo on läinud kiiremaks, aga kas alati peab selle tempoga kaasa minema, võib ju panna kiire aja pausile ja sukelduda raamatumaailma, kus aeg on hoopis teistsuguses liikumises. Hea mõtlemapanev raamat.

Aegumatu lasteulme raamat

20./175. Pan Kleksi akadeemia

Autor: Jan Brzechwa

Tõlkija: Aleksander Kurtna

Illustreerija: Jan Marcin Szancer

Kirjastus: Tänapäev 2020

150lk./4079lk./29580lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: Priit Öövel soovitab

„Pan Kleksi akadeemia“, mis ilmus esimest korda 1946. aastal Poolas, on kaheteistaastase Aadam Põikpea jutustus oma õpingutest veidra ja salapärase professor pan Kleksi juures. Professori ja tema õpilaste fantastilistes seiklustes põimub tegelikkus unenägude ja muinasjuttudega, igal sammul ootab mõni üllatus ning miski pole võimatu. Hea, et keegi soovitas ka lasteulmet, sest nii sain ühe lapsepõlve puudujäägi likvideeritud. Kuigi see raamat oli eesti keeles juba minu lapsepõlves olemas, siis ma sellega kokku ei põrganud. Hiljem olen küll palju kuulnud/lugenud, et selline raamat on olemas ja lugemine plaanigi võetud, aga ei ole kuidagi jõudnud lugemiseni. Nüüd hea põhjus see läbi lugeda. Samas võib olla ma hetkel nautisin isegi seda raamatut rohkem kui ma oleks osanud seda teha lapsena. Seikluslik ja muinasjutulik lugu koolist. Koolist, kus käisid ainult A tähega algavate nimedega poisid. Ja seal juhtus ikka palju, vahel sattusid lapsed ka erinevatesse muinasjuttudesse, mis asusid nende kooli müüri taga. Selline reaalsuse ja müstika, reaalsuse ja fantastika segu raamatud mulle meeldivad ja nautisin seda lugemist täiega. 

Tehisintellekt joonistas täiesti ise pildi, andsin ette vaid raamatu pealkirja ilma igasuguste kommentaarideta. Järelikult väga popp raamat, isegi AI on seda lugenud, või noh vähemalt kuulnud sellest, lugedes oleks ehk veidi täpsem pilt olnud.

Viis e-raamatut veel kiiresti ELLU viimastel elupäevadel

19./139. Võlutud koovitaja

Autor: Edla Vanamölder

Illustreerinud: Richard Kivit

Kirjastus: Harte 2016

80lk./3023lk./23335lk.

 

20./140. Viisk, põis ja õlekõrs

Autor: Ado Piirikivi

Illustratsioonid: Richard Kivit

Kirjastus: Harte 2015

8lk./3031lk./23343lk.

 

21./141.  Piibelehe-neitsi

Autor: August Kitzberg

Illustreerinud: Richard Kivit

Kirjastus: Harte 2018

15lk./ 3046lk./23358lk.

 

22./142. Lugu kolmest põrsast

Autor: tundmatu

Illustreerinud: Richard Kivit

Kirjastus: Harte 2014

31lk./3077lk./23389lk.

23./143.  Don Quijote

Autor: Miguel de Cervantes Saavedra

Illustreerinud: Richard Kivit

Kirjastus: Harte 2014

80lk./3157lk./23469lk.

Aegade jooksul olen ELLUs ära märkinud mõned raamatud, mis tundusid huvitavad. Nende hulka sattusid ka  omaaegse kirjastuse Loodus esimese Eesti Vabariigi ajal ilmunud lasteraamatute digitaliseeritud väljaanded. Originaal pildid ja tekst raamatust. Nüüd kui ELLU varsti oma uksed suleb, vaatasin üle, mida võiks veel kiiruga läbi lugeda sealt ja nende viie lasteraamatu lugemine ei võtnud sugugi kaua aega. Viis ühe hoobiga põhimõtteliselt. Võlutud koovitaja lugu oli mulle täiesti võõras, polnud üldse kuulnudki. Vennad Jaku ja Peka elavad üksikus metsatares suure Oju soo veerel Hundisilmal, kus nad karjatavad küla loomi. Lastel on unistus leida vanaisa kadunud varandus, mille kratt kandis sohu. Kuid ühel päeval kadunud lehma otsides satub hoopis Peka ise soovaimude kätte. Tema ja tema pere lugu see raamat ongi. Raske teemaline lasteraamat, kuid annab ajaloolist aimu tolleaegsest elust. Viisu, põie ja õlekõrre laulu teab vist pea iga eestlane peast, ma mõtlen neid vanema põlvkonna eestlasi, tänapäeva lastesse ja noortesse mul siiski pole sedavõrd usku. Piibelehe neitsi lugu on ka teada ja tuttav, korduvalt erinevates variantides loetud. Kolme põrsakese lugu oli aga üllatus. Seda ka väga palju loetud-kuuldud, kuid selles raamatus oli hoopis erinev versioon kui teistes. Põhiosa muidugi kattus. Don Quijotega on mul sellised lood, et see on üks raamat, mida ma oma elu jooksul lugeda ei ole suutnud rohkem kui mõned leheküljed. Ja selliseid raamatuid on ikka vähe! Ausalt öeldes isegi selle lasteraamatu variandiga oli tegemist, et lõpuni jõuda. No ma ei tea, no ei sobi mulle kohe kuidagi see tegelane ega lugu. Aga illustratsioonid on ägedad, nende pärast juba tasub neid omaaegseid lasteraamatuid lugeda.

Kolm muinasjuttu korraga

2./122. Usteta loss

Autor: Inge Kõiv

Kirjastus: Mixi Kirjastus 1995

15lk./239lk./20551lk.

 

3./123. Päikesele külla. Slovaki muinasjutt

Autor: Inge Kõiv (M.Karpenko motiividel)

Kirjastus: Mixi kirjastus 2000

13lk./252lk./20564lk.

 

4./124. Kullaketrajad

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald

Kirjastus: Avita 2000

28lk./280lk./20592lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 juuni: Raamat, mis on nii õhuke, et sel pole selgagi ja nii ta konutab märkamatult riiulis

Selle kuu koduriiuli väljakutse meeldis mulle väga, neid õhukesi raamatuid ikka leidub riiulites. Kuigi esimene ilmavalgust näinud jõudis hoopis teise väljakutsesse, siis jõudsin järjega Loomingu raamatukogu riiulijupi juurde, jätsin need veel paremaid aegu ootama ja lõpetasin suureformaadiliste raamatute riiulis. Seal need kolm selli teiste vahele märkamatult sattunud olid ja keda sa ikka eelistad, tulid kõik korraga lugemisse. Usteta loss oli mulle täiesti võõras lugu, pole kunagi sattunud kuulma. Päikesele külla lugu tuli tuttav ette, otsisin üles, milline nägi M.Karpenko poolt joonistatud raamat ja olen kindel, et seda 1956 ilmunud väljalaset olen küll lugenud lapsena. Kullaketrajad on tuntud lugu, mida loetud kordavalt ja seda on ikka väga paljudes erinevates variantides välja aja jooksul ka lastud. Mõnusad muinaslood kõik ja kiirelt see väljakutse sel kuul läbitud. Mai kuu raamat aga siia väljakutsesse ikka alles lugemata, aga ehk saan varsti ka selle võla tasa.

Muinasjutumaa

16./91. Külaskäik muinasjutumaale

Autor: Marie Duval

Illustreerija: Liliane Crismer 

Tõlkija: Helle Michelson

Kirjastus: Egmont Estonia 2002

272lk./2969lk./15720lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 aprill: Selle raamatu seljal on teksti kõrval ka pilt.

Kuna kuu hakkas ära lõppema ning varem valitud siia väljakutsesse raamat, läks suurde väljakutsesse, siis vaatasin kiiresti oma lasteraamatute riiuli üle. Täiesti sobilik raamat leiduski. Selle raamatuga on nüüd nii, et kui sa ise ei oska midagi uut ja huvitavat välja mõelda ja kirja panna, siis alati on võimalus võtta suur hulk vanu aegumatuid muinasjutte ja teha neist lühikokkuvõtted. Üldiselt nagu tehisintellekt esialgu. Ise veel välja ei mõtle, kogub kokku teiste poolt kirjutatu ja teeb sellest kokkuvõtliku teksti. Siin raamatus on kõik kaunimad muinaslood kärbitud variandis, aga väikelastele täiesti sobilikus formaadis ja rikkalikult illustreeritud. Illustratsioonide koha pealt võib ka muidugi küsida, kas sellised disneylikud multifilmi tegelased on just kõige ideaalsem variant, või peaks väikelapsele pigem pakkuma realistlikumaid joonistusi, aga värviküllane ja detailirikkad pildid on küll ja usun, et pisikestele lastele meeldib. Suurmatele nostalgiat vanadest armsatest muinasjuttudest, mida juba lapsepõlveski kuuldud. 

 

Tehke üks heategu ja näidake, et teil ei ole kivist südant sees.

Tallinna raekoja joonistas Tehisintellekt

14./238. Kivist südamete linn

Autor: Eduard Kont

Tõlkija: Anne Ratman

Kirjastaja: autor 2013

28lk./2170lk./51220lk.

Lugemise väljakutse: 45. Raamat, mille kaanel on raamat(ud) või raamaturiiul(id)

Tallinna oma jõulujutt, kirja pandud küll Ida-Virumaal. Kass meelitab pisikese tüdruku Tallinna Raekojaplatsil asuvalt jõuluturult muinasjuttu, kus kuri nõid külmutab inimeste südameid mängides inimeste ahnuse peale. Kuid on jäänud veel mõned, keda nõid pole kätte saanud ning tüdruku abiga pääseb jõulutaat taas linna ning jõulud on päästetud ning nõid hukatusse saadetud. Lugu on lühike, aga põnevalt ja ladusalt kirja pandud ning oma kodumaine peale kauba. Lisaks jutule on raamatus ka autori väga ilusad pildid. Soovitan lugeda ja lastele jutustada, siis teate, mida teha kui jõulukuuse alt üks valge-mustakirju kass teid raekotta meelitama hakkab... Sest eks neid kivist südamega tegelasi ole ka tänases Tallinnas, mitte ainult muinasjutus. Aga üks väike heategu või rõõm kellelegi teisele ja tehke seda veel nii, et saaja ei teaks, kellelt kingitus tuleb, siis ei teki tal tänuvõla tunnet ning saab oma heateo järgmisele edasi suunata. See muudab teie südame kivistumisele vastupidavamaks, sest see on täis rõõmu, mida ta näeb teise silmadest ja südamest.

Üks ilus muinasjutt vaeslapsest

1./173. Võrratu õlgkübar

Autor: Ivi Küla (Virve Karjahärm)

Illustreerija: Ülle Meister

Kirjastus: Akadeemia trükk 1999

16lk./16lk./38350lk.

Lastekirjanduse väljakutse september: Ristsõna vastus (Ülle Meistri illustratsioonidega)

Muinasjutt vaeslapsest. Selline Tuhkatriinu loo moodi, kuid tänapäevasem - ei leidnud omale printsi vaid raha, millega ära elada. Kahtlaseid teise maailma tegelasi oli ka mängus. Ja kurja võõrasema asemel oli kuri naabritädi, kes ähvardas üüri maksmise pärast välja tõsta. Selline kaasaegne muinasjutt, või siis päriselu kirjeldus, mine võta kinni. Pildid olid hulga vahvamad selle loo juures kui lugu ise. Raamatut autor ise ei näinudki, see anti välja tema mälestuseks. Võib lugeda, aga võib ka lugemnata jätta, aga pilte tasuks kindlasti sellest õhukesest raamatukesest vaadata, sest neid on rohkem kui sellele mõnele leheküljele tegelikult tundub mahtuvat.

 

 

Saatusesepp oli sel kuul väga armuline

11./166. Kullerkupp käib paljajalu. Lillemuinasjutud

Autor: Kristel Vilbaste

Kirjastus: Varrak 2022

72lk./2392lk./36884lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse august:  

Peale eelmise kuu hullumeelset otsimist, et leida sobilik raamat, siis sellel kuul oli saatusesepp ikka väga sõbralik. Isegi ei osanud arvata, mis pilt võiks olla juuli alguses tehtud. Selgus, et mul oli õnnestunud teha üks kena lillepilt oma rõdulillest, enne kui oli veemõõtja näidu salvestanud omale. Seega vedas napilt. Hakkasin otsima roosat lilleraamatut ning sattusin väga roosale raamatule, mis täis muinasjutte erinevatest lilledest, kodumaistest Eestimaal kasvajatest. Lilled on ilusad ja lilled on head. Nad on loodud inimesi aitama, kuigi me vahel seda ei taipa. Aga kui paneme lillekese südamesse oma nina ja nuusutame maailma kõige erilisemat lõhna, hakkab ta meile vestma. Rääkima lugusid oma kaunist kleidist või lustakatest pillilugudest või hingematvast armastusest. Kõik need lood on kogu aeg meie ümber olnud, tasub vaid käsi välja sirutada ja nad aasalt endaga kaasa haarata.Autor on kokku kogunud kuuldud lood või ise need vestnud saades inspiratsiooni lillenimedest, kuhu vanarahvas on peitnud tema saamise loo. Jutukesed olid toredad, mõnusad lugeda. Kes lilli armastab, selle soovitan küll. Paneb mõnegi lille puhul veidi mõtlema, et ah nii, tõepoolest, seda see nimi ju tähendab.

Supermarketi kaalukommi sahtlid võivad viia muinasjuttu!

 6./116. Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu

 Autor Ben Miller 

 Tõlkinud Jüri Kolk 

 Kirjastus Eesti Raamat 2022

 298lk./1184lk./25220lk.

 Eesti Raamatu väljakutse juuni: muinasjutt

Lana armastab lugusid. Eriti neid, milles ta käib fantaasiamaailmas koos oma vanema venna Harrisoniga. Ühel päeval otsustab Harrison, et on Lanaga mängimiseks liiga suureks kasvanud, ja Lana tunneb ennast üksildasena. Kuni juhtub midagi imelist … Lana avastab, et linna veidrasse uude supermarketisse on peidetud portaal, mis viib otse muinasjutumaailma.Raamat õest ja vennast, kes satuvad Okasroosikese muinasjuttu ning peavad seal abistama, et kõik läheks korda. Lisaks selgub, et muinasjutud on omavahel seotud ning nende abi läheb Okasroosikesel vaja ka pärast seda kui tema enda muinasjutt on algselt õnnelikult lahenenud. 

Laste fantaasia maailmal ei ole piire kui nad loevad raamatuid ja ise nende sisse seiklema lähevad. Üks muinasjutu raamat, mis nagu polegi päris muinasjutt, ehk siis veidi suurematele, kes mõtlevad, et muinasjutud on titekad. Kiire mõnus lugemine, võib täitsa lugeda ka suuremana, siis võib sealt välja lugeda veel muid asju ka, kui laps loeb. Lastele peaks piisavalt põnev olema. Õe ja venna suhted on ilusti kirjas, kui üks lastest on niipalju vanem, et jõuab juba järgmisele tasemele, kus tekivad muud huvid ja kohustused kui nooremal lapsel. Igati mõnus raamat, soovitan lugeda. Ja siis saate teada, kes olid Okasroosikese lapsed, sest kuigi olete kindlasti neid kahte muinasjuttu lugenud, siis te seda ei oska arvatagi!

 

Üks iidvana lugu Jaapanist

 7./71. Vana bambuseraiduri lugu

Sari Loomingu Raamatukogu #6/2023

Autor teadmata

Tõlkinud Alari Allik  

Kirjastus Kultuurileht 2023

56lk./1730lk./15368lk.

Lugemise väljakutse: 20. 2023. aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu raamat  

Keegi ei tea, kui vana on jaapani lugu vanast bambuseraidurist, kes ühel heal päeval metsast helendava kuuprintsessi leiab. Jutuvestjad on seda kunstmuinasjuttu ajast aega publiku huvide järgi kohandanud. Säilinud anonüümsetest tekstivariantidest on näha, et vastavalt jutuvestja kujutlusvõimele ja kuulajate ootustele muutub nii kosilaste arv kui ka nende ülesannete iseloom. See on lugu, millel pole algset kuju ega autorit; lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti.

Tegelikult on siin raamatukeses selle loo kaks varianti ja lisaks ka tõlkija poolt selgituseks ja saateks sellele loole, mis on pärit iidsest minevikust. Ega ma eriti ei oskagi selle jutukese kohta midagi öelda. Mulle jääb ikka Jaapan väga kaugeks ja arusaamatuks, eriti veel kui tegemist iidsete aegadega. Lugesin, oli kah, aga ausalt öeldes mingeid emotsioone ei tekitanud.

Lasteraamatupäkapikk 02.12

 

4./151. Ajaprintsess
Autor: Arvo Vallikivi

Kirjastus: Eesti Raamat 1981 

80lk./238lk./30708lk.

Nooremale koolieale

Ma ei ole seda raamatut omal ajal sattunud lugema, aga üllatavalt mõnus raamat oli. Osalt sellised mõnusad kiiksuga jutud. Enamuses rohkem mõtisklused mingil teemal kui jutustused. Ma kardan, et tänapäeva lastele võib olla ei lähe eriti peale selline stiil, see rohkem süvenemist ja kaasamõtlemist vajav. Ehk natuke vanematele sobiks rohkem. Aga mulle meeldisid, soovitangi pigem täiskasvanutele suuremat osa neist sealt.

Sisukord:
Jutu võimalused
Sobromornonte
Televiisorikoletis
Kassi tantsupidu
Peeglid
Kuningas ja kärbes
Ajaprintsess
Araabia ratas
Puujalaga päev
Märt kuningalossis
Koobas
Olematus
Muinasjutu aeg
Teadmiste ring
Sõrmus
Liikumine ja surm
Pallimäng
Seebimullitüdruk
Kangete kaotus

Õpetlik ajatu muinasjutt

 

1./136. Külmataadi kättemaks

Sari: Eesti muinasjutte

Autor: August Jakobson

Kirjastus: Perioodika 1991

32lk./32lk./27810lk.

Argo lasteraamatute väljakutse november: "Mees ehitab kirveta silla?"

Minu arust see on mõnus ühejutu raamatu sari, mis tutvustab häid eesti autorite muinasjutte. Korduvalt kuuldud, korduvalt loetud, kuid ikkagi head uuesti üle lugeda - kuulata. Sellised õpetlikud lood, mis ei aegu kuni inimesed on maailmas ja suhtlevad omavahel. Selle raamatu õpetus: kurjuse ja kadedusega maailmas kaugele ei jõua. Nii see on olnud, on ja jääb nii ka tulevikus. Võib ju mingil momendil kurjus või kadedus olla võidupositsioonil, kuid lõpptulemusena nad jäävad siiski kaotajaks. Seega, kui külmataat tuleb ja palub Su juurest öömaja, siis lõdise teki all, aga paku talle seda. Tulevikus tuleb see sulle kuidagi kindlasti kasuks ja õnneks.