21./208. Moodsad kirikud: Eesti 1920–1930. aastate sakraalarhitektuur
Autor: Egle Tamm
Kirjastus: Eesti Arhitektuurimuuseum 2001
132lk./3848lk./45114lk.
Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis (#9)
Eesti Wabariigis tundub, et oli üks väga moodne sõna: moodne. Kõik oli tol ajal järsaku moodne. Kui sõna kirik puhul tuleb ikka eelkõige silme ette need keskaegsed suured võimsad kirikud, siis tuli sellest raamatust välja, et neid kirikuid on ehitatud ka tunduvalt hiljem ja siis olid moes pisikesed kirikud. Iseseisvuse algusaastad olid kirikuehituses vaikne aeg, ehitati keskmiselt kolm!! kirikut aastas. 1930ndate esimeses pooles valmis keskmiselt juba üheksa!! pühakoda aastas. See raamat räägibki nendest 113st Eesti Wabariigi ajal ehitatud pühakojast. Kaugeltki kõik ei olnud muidugi uhked kivist kirikud, enamus oli vennaskoguduste väikesed puidust palvelad. Raamatus räägitakse pühakodade projekteerijatest, kellest kõik ei olnud sugugi arhitektid. Hoonetüüpidest ning ülesehitusest. Oli sarnaseid ja oli täiesti erineva lahendusega. Snitti võeti Saksamaa ja Soome uutest moodsatest pühakodadest. Suurem osa raamatust on kirikute ja palvelate stiilistikast, millise ismi reeglite järgi mingid pühakojad on ehitatud. Raamatu lõpus on eraldi välja toodud kõik tol ajal ehitatud palvelad koos andmetega millal valmis, kes projekteeris, milline see oli nii ehitusmaterjalilt kui stiililt ning mis sellest majast tänaseks saanud on. Paljudel on ka pildid juures. Ma tõesti ei ole mõelnud, et nii palju tol ajal pühakodasid siin Eestimaal ehitati. Aga see oli uute koguduste tekkimise aeg, kui Eestisse tekkisid baptistid, seitsmenda päeva adventistid, vabakogudused ja muud vennastekogudused. Nati kuivavõitu, aga avardas silmaringi taas.