Island-Gröönimaa-Vinland laevareis

 

 

20./153. Viikingite avastusretk

Autor: Jean Ollivier

Tõlkija: Silvia Kadari

Kirjastus: Eesti Raamat 1978

152lk./4990lk./34042lk.

Eesti Raamatu väljakutse juuli: Reisimine

Viikingid ei olnud ainult röövlid või sõdalased, nad olid ka maadeavastajad. See raamat on küll ilukirjandus, aga selle aluseks on ajalugu. Viikingid kulgesid Norrast Islandile, sealt edasi Gröönimaale ja nüüdseks on tõendatud, et ka enne Kolumbust Ameerikasse. Viimast kutsusid nad küll Vinlandiks - veinimaaks. Raamat räägib kahest viikingipoisist, vendadest, kes elasid Islandil, aga läksid edasi Gröönimaale, kui see avastati ning seejärel läks vanem vendadest kaasa retkele Ameerikasse. Raamatus saab teada ka natuke viikingite külaelust ja omavahelisest suhtlemisest. Kergesti loetav, seikluslik noorteraamat. Sobib täiesti ka tänapäeva lastele lugeda.  

Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal

13./146. Põhjamaad. Ühe regiooni portree

Autor: Rasso Knoller

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

192lk./3236lk./32288lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6) 

Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud. 

„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana selle saatusest sõltus.“
 

Islandlane mängis Estonias klaverit

Kontsert: Mozart ja tema kaasaegsed

Esineja: Víkingur Ólafsson (Island)

Kus: Estonia kontserdisaal

Osaletud: 18.veebruar 2023

Kavas: Mozart, Haydn, C. Ph. E. Bach, Cimarosa, Galuppi

Tutvustus:  Víkingur Ólafsson on tänapäeva pianismimaailma suurimaid staare. Teda hinnatakse ülivõrdes erakordsete esituste, teedrajavate kontserdikavade ja olulisuse eest muusikamaailma meediakajastuses. Daily Telegraph on Ólafssoni nimetanud „uue ajastu pianismi superstaariks“, New York Times täiendanud: ​„Icelandi Glenn Gould“; „hingetuksvõtvalt briljantne,“ lisab Gramophone. Ólafsson esineb juhtivate orkestritega ning on resideeriv artist maailma parimates kontserdisaalides ja festivalidel. Ta töötab kõrgelt hinnatud kaasaja heliloojatega, esmaesitab ja salvestab uusi teoseid. Väga hea suhtlejana nii laval kui ka elus on Ólafsson ülisuure jälgijaskonnaga populaarne raadio- ja telesaadete looja. Tema salvestised Reykjavíki erakordselt kaunist, kuid tühjast Harpa kontserdisaalist on leidnud miljoneid vaatajaid-kuulajaid üle maailma. Eestis kõlab Ólafssoni koostatud kontserdikava Mozarti ja tema kaasaegsete heliloojate loomingust.

Pianisti Tallinnas kõlav soolokava „Mozart ja tema kaasaegsed“, mille ta on salvestanud ka samanimelisele plaadile (2021, Deutsche Grammophon), viib kuulaja elavale rännakule 18. sajandi lõpu Kesk-Euroopa klahvpillikunsti maailma, avades ehedalt selle ajastu vaimu. „Olen valinud esitlemiseks mõned oma lemmikud Mozarti klahvpilliteosed ühes valikuga tema ajastu juhtivatelt heliloojatelt,“ räägib Ólaffson. Kaks neist, Carl Philipp Emanuel Bach ja Joseph Haydn, olid Mozartiga tihedalt seotud nii muusika kui vaimsuse kaudu. Ülejäänud kaks, Baldassare Galuppi ja Domenico Cimarosa, asetsesid kaugemal, ent kuulusid samasse 18. sajandi muusika ökosüsteemi. „Minu jaoks tähendavad nad omamoodi ajastu kaja,“ ütleb ta.

Mis ma oskan öelda. Mängis hästi. Oli näha kuidas ta selles muusikas hingas, mida mängis. Klaverihelid olid kord vaiksed, kord täiega klaverist välja löödud. Ta oli valinud teosed, mis omavahel kokku sobisid ja seega ta mängis kõik vaid väikeste pausidega. Tekkis tunne nagu ühest heliteosest. Kui ise mängiks klaverit, siis ehk oskaks paremini arvustada virtuoosust. Nüüd oskan vaid öelda, et jah, maailmatasemel mängija, kes mängis väga hästi.  

Foto: Ari Magg

Kontserdi fotod. Publiku pildil oleme meie ka äratuntavad (17.rida).

Fotod: Tiit Mõtus

 

 

Ka tuha alt võivad veel saladused päevavalgele tulla

 

67./214. Tuhk

Sari: Thóra Gudmundsdóttir #3

Autor Yrsa Sigurðardóttir

Tõlkinud Mart Kuldkepp

Kirjastus Varrak 2015

414lk./7482lk./37952lk.

Islandi kirjanduse väljakutse detsember: Islandi autori raamat omal valikul

Viimase väljakutse viimane raamat. Seega tuleb paar päeva nüüd pingsalt oodata uue aasta väljakutsete algust.

Viimane Islandi kirjaniku raamat koduriiulil, eks tuli see siis lugemisse võtta. Pealegi, kui selle väljakutse raames juba kaks sarja eelmist osa on loetud ja meeldinud.

1973. aasta jaanuariööl algas Islandi külje all Heimaey saarel ootamatu vulkaanipurse, mis mattis järgnevate päevade jooksul suure osa saarest laava ja tuha alla. Mitu aastakümmet hiljem, kui piirkonda välja kaevama hakatakse, leitakse ühe maja keldrist mitme mehe laibad. Kunagise majaomaniku poeg Markús nõuab, et tal lubataks esimesena keldrisse minna. Advokaat Thóra Gudmundsdóttiri ülesandeks saab tõestada, et Markús pole sooritanud ei keldris ilmsiks tulnud võikaid kuritöid ega ole süüdi ka oma lapsepõlvesõbranna surmas.

Seekordne lugu oli minu jaoks kuidagi igavam ja äraarvamisega ei tekkinud ka erilisi raskusi, kõik viitas süüdlastele juba pooles raamatus ja lõpuks polnudki midagi, mida ma juba eelnevalt poleks eeldanud. Ka oleks tahtnud nagu eelmistes osades rohkem Thóra isiklikust elust lugeda, see oli ka kuidagi liiga rahulik selles osas ja Matthew ei jõudnud isegi raamatu lõpuks Islandile. Eelnevates raamatutes andis just nende kahe koostöö raamatule elu juurde, seekordne oli kuidagi vaikne, tuha alla mattunud, nagu see linnake koos majadegagi. Aga kui tahate laipu peita, siis ei ole mõtet teha seda majadesse, mis tulevikus mattuvad vaid tuha alla, ikka sinna, mis mattuvad laava alla. Õpetusiva igatahes olemas.

Islandi kirjanduse väljakutse kokkuvõte:

Ma ei plaaninud üldse sellest väljakutsest osa võtta, aga kuna jaanuari kuuks oli just üks saaga olemas, siis hakkas vaikselt pihta ja siis enam ei olnud tahtmist pooleli jätta. Ma selline põikpäine, et alustatu tuleb alati ära lõpetada, selleks peab ikka tõsine põhjus olema, kui asja pooleli jätan. Kokku sai siis loetud 12 teemasse 13 raamatut ja 3132 lehekülge. Õhem raamat 64lk ja paksem 424 lk., vanim 1961 ja uusim 2021, 9 raamatut Islandi, 3 eesti ja 1 Austraalia autorilt. Kolm raamatut Yrsa Sigurðardóttir'ilt, ülejäänud olid kõik erinevatelt autoritelt. Islandi kohta sain ikka ühte ja teist uut teada, samas põhiline jäi ikka samaks - külm kivine ja karune maa, kus ootamatused maavärinate ning vulkaanipursete näol võivad oodata igal sammul. No ei hakanud see riik mind rohkem sinna reisima ahvatlema. Aga ühe raamatu leidsin küll, mis mind väga köitis - Gunnar Gunnarssoni "Borgi rahvas". Auður Ava Ólafsdóttiri "Arm" ja Hannah Kenti "Matmisriitused" olid ka väga head. Tulevikus ehk jõuab veel mõni Islandi kirjaniku raamat kergemalt minu lugemisnimekirja tänu sellele väljakutsele.

Skugga-Baldur

 

3./138. Virvarebane

Sari: Pegasuse väike sari

Autor: Sjón

Tõlkija: Askur Alas

Kirjastus: Pegasus 2013

108lk./636lk./28414lk.

Islandi kirjanduse väljakutse november: Kirjandusauhinna saanud kirjaniku raamat

Artikkel 23.veebruarist 2005: Põhjamaade Nõukogu tänavuse kirjandusauhinna võitis Islandi kirjanik Sjon ehk Sigurjón Birgir Sigudsson romaaniga Skugga-Baldur (eesti k. Virvarebane). Auhinna pälvib kord aastas ilukirjanduslik teos, mis on kirjutatud ühes Põhjamaade keeltest. Tegu võib olla nii romaani, lühijutu-, luule- kui esseekogumiku või muu teosega, mis on kõrgel kirjanduslikul ja kultuurilisel tasemel. Töö peab olema esmakordselt ilmunud viimase kahe aasta jooksul, või juhul kui tegu pole taani, norra või rootsi keelega, siis viimase nelja aasta jooksul.

Raamatus on kaks erinevat lugu, mis jooksevad kokku alles viimastel lehekülgedel. Autor kirjeldab, kuidas pastor Baldur Skuggason jahib mägedes ja lumetormis eluga riskides haruldast, lausa maagilist sinirebast. Paralleelselt jutustab Sjón botaanik Fridrik B. Fridjónssoni sulnist suhtest Downi sündroomiga Hafdísiga. Teose originaalpealkiri „Skugga-Baldur“ viitab ühelt poolt müütilisele loomale ja teiselt poolt pastorile. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks? Kergesti loetav, aga kiiresti lugemisel ja esmapilgul võib jääda palju lugemata, sest see kõik on kusagil ridade vahel salajas. Kui lugu on lõpuks kokku tõmmatud ja kõik on paika loksunud, siis saad aru, et mõnigi asi jäi kahe silmavahele või ridade vahele peitu. Ühelt poolt väga maine raamat, teisalt jälle väga müstiline. Lugeda soovitan küll.

Islandi perekonnasaaga

 

6./127. Borgi rahvas

Autor: Gunnar Gunnarsson

Tõlkija: A. Antik (raamatus puudub, Ester'i järgi)

Kirjastus: Orto 1961

328lk./1552lk./26032lk.

Islandi kirjanduse väljakutse oktoober: Raamat Islandi autorilt, kelle raamatuid veel lugenud ei ole.

Lugenud ei ole, seega sobib ilusti oktoobri kuu teema alla, aga tegelikult oleks veel paremini sobinud juuli kuu teema alla kui raamat Islandi rahvast ja nende omavahelistest suhetest. Aga juhuslikult sattus näppu nüüd ja mitte juulis.

Raamat Islandi talumehest, tema kahest pojast ja pojapojast. Ühe perekonna saaga, ühe küla saaga. Lisaks näpuotsaga Taanit ja Islandi loodust. Kohe algusest peale tekkis paralleel Trygve Gulbransseni Bjørndali-triloogiaga Norra taluelust, aga Borgi rahvas meeldis isegi rohkem veel. See oli kuidagi ladusam, kiirem, tegevuserohkem. Kolm põlvkonda oma probleemide ja ellu ning teistesse suhtumisega, oma rõõmude ja murede, oma tegemiste ja tegemata jätmistega. Selgelt maskuliinne raamat kuigi ka naistegelased on olemas, olulised ja mitte vaid taustategelased, kuid siiski jäävad perepeade varju. Raamat eelkõige just suhtumisest, suhetest, pattudest, andeksandmistest, otsustest, mõtlematustest, kavatsustest, hoolimisest ja hoolimatusest. Suhteromaan pigem, mitte niivõrd tee tööd ja siis tuleb armastus kui enne end surnuks ei kurna just. Mulle väga meeldis ja soovitan eriti neile, kellele meeldis "Ja taamal laulavad metsad".

Raamat Islandi loodusest.

 

13./119. 

Imetabane Island

Autor siljalill

Kirjastus Hea Tegu 2019

160lk./3044lk./24048lk.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

14./120. 

Arktika – kodu Suure Vankri all

Autor Maris Pruuli

Kirjastus Go Group 2021

224lk./3268lk./24272lk.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Islandi kirjanduse väljakutse september: Raamat Islandi loodusest.

Selle teemaga läks küll väga raskelt, no ei leidnud kuidagi eesti keelset raamatut, mis oleks vaid loodusest rääkinud ja päris fotoraamatut ka ei tahtnud võtta. Paar raamatut tundusid nagu olevat, aga neid ei õnnestunud kuidagi kätte saada, ei päris ega e-raamatuna. Lõpuks läksin oma raamatukokku ja uurisin seal, mis Islandi kohta saada on ja kus oleks ka loodusest juttu. Ega valikut eriti ei olnud, aga võtsin siis kaks, kus mingilgi määral loodusest juttu, sest kuigi käis ka läbi mõte, et ah, jätan pooleli, siis ma eriti aldis midagi pooleli jätma ei ole, ei raamatut ega väljakutset.

Esimene raamat Imetabane Island räägib ühe laulukoori külaskäigust Islandile ja nende kohapealsest ringreisist. Üpriski palju oli ka loodusest juttu. Kaht asja heidan sellele raamatule ette. esimese pigem kirjastajale - no nii uduseid ja halva kvaliteediga fotosid raamatus kasutati 50 aastat tagasi, praeguse aja omas küll ei oleks tohtinud kasutada. Kui paremaks ei õnnestunud tuunida, siis pigem ei oleks üldse pidanud seda fotot sinna panema. Teine etteheide on autorile, ma küll ei tea, kuidas teistele, aga mind tõepoolest ei huvita kust, mida ja kellele osteti. Aga võib olla on viga lihtsalt minus, ega ma tavaliselt ise reisidelt eriti suveniire ka kaasa ei osta, jookidest-söökidest rääkimata.

Teine raamat Arktika – kodu Suure Vankri all rääkis purjelaev Admiral Bellingshauseni ekspeditsioonile Arktikasse, seda siis proua pootsman Pruuli sule läbi. Siin tuleb fotode kvaliteeti igati kiita. QR koodiga videod olid ka ikka super lisandus sellele! Tegelikult minu jaoks jäi selles raamatus looduse osa veidi napiks, kuigi seda oli seal ikka üsna palju. Aga no, need pildid ja videod täiendasid siis piisavalt seda lugemisega puudu jäänut. Islandi kohta oli ka juttu lisaks Gröönimaale, Fääri saartele, Jan Mayeni saarele (sellisest kohast kuulsin esimest korda elus) ja Teravmägedele. Aga ikka, ega vingumata ei saa ka jätta. Eeldasin, et raamat on Artikast ja laevaekspeditsioonist sinna, aga lugedes tundus, et see oli hoopis raamat Pruulide pojast. Saan aru, et ema kirjutas ja tema armastus poja vastu paistis selles raamatus kaugele, aga siiski, sisututvustuse ja pealkirja järgi, ma oleks ikka tahtnud veidi tasakaalustatumat raamatut lugeda, nüüd jäi mulje, et kogu see ekspeditsioon keerles vaid selle 12 aastase poisi ümber. Aga võibolla see oli jälle vaid minu kiiks ja teistele see sobib. Kokkuvõttes, keda huvitab jää ja külm, sellel tasub küll seda Arktika raamatut lugeda. Ise pidin taaskord tõdema, et tänan, ei, ma eelistan sooja ja kindlat maad jalge all.