Mis juhtub kui tulnukas võtab üle inimkeha

16./227. Väike viperus

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat 2020

203lk./3010lk./39604lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Raamat meenutas kohe algusest peale veidi raamatut Gurbilt teateid ei ole. Aga mulle meeldis eestimaine variant isegi enam. Selline raamat, kus kogu aeg oli suu muigvel lugedes. Igatahes minu huumorisoonega läks väga hästi ühele lainele. Kaks tulnukat - Jarek ja Bleak - varastavad Skooni kivi ja põgenevad siis korrakaitsjate eest tagasihoidliku arenguga planeedile - Maale. Tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri kui sa ei oska isegi alguses rääkida, laulmisest rääkimata ning sul pole aimugi, mis elu üks popartist üldse elab. Tulnukad kaotavad üksteist silmist ja peavad jõudma kokku. Siin jäi mulle veidi arusaamatuks, et kuidas nad järsku erinevatele maakera pooletele sattusid kui nad teleportreerusid ühele ja samale kontserdile? Või jäi mul lugedes midagi kahe silma vahele, sest lugemine oli väga kiire ja sorav, leheküljed muudkui lendasid. Mulle meeldis ja soovitan neile, kellele meeldib selline absurdsem ja mustem huumor. Realistidel mitte lugeda. Ma igatahes plaanin nüüd selle kirjaniku teoseid veel lugeda.

Ulmeklassika

13./199. Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas

Autor: Douglas Adams

Tõlkija: Kati Metsaots

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

207lk./2768lk./33845lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: Mann Loperi lugemissoovitused

Seda raamatut olen juba vägagi pikalt plaaninud lugeda. Kutsekooli üks meesõpetaja ükskord loengus viskas õhku killu, mille peale klass jäi imestunud nägudega teda vaatama. Tema vaatas siis vastu klassi sama hämmastunult, et kas siis keegi tõesti ei ole seda raamatut lugenud. Ei olnud. Siis plaanisin kindlasti seda kunagi lugeda. No nüüd siis aastaid hiljem jõudis lugemisjärg selleni. Seetõttu väga meeldivad need ulmekirjanduse soovitused, et sealt leiab nii klassikat kui uusi asju ning on põhjust lugeda asju, mis muidu kuidagi ei taha jõuda lugemisjärjega kätte, muudkui mingid muud raamatud jõuavad ennast vahele pressida. Ma enam ei mäleta, mis see kild tookord oli, äkki siis see „42“? Või oli midagi muud sellest või siis järgedest. Lihtsalt ei mäleta. Aga seda saan nüüd küll aru, miks just selle inimese jaoks võis see raamat olla kultusteos, täiesti temalik raamat.

Ütlen kohe ära, et mulle meeldis. Meeldis väga. Selline minu huumorisoonega sobiv naljakas absurdikas. Kohati pani mõtlema, et kas ajapikku muutub see raamat pigem rohkem või vähem absurdsemaks lugejatele. Sest paljud asjad mis seal olid, on ju hoopis teiseks muutunud, mõned reaalsemaks, mõned ebareaalsemaks.  

Arthur Denti jaoks oli see täiesti tavaline neljapäeva pärastlõuna, kuni tuldi tema maja maha lõhkuma. Üsna pea pärast seda lasti õhku terve planeet Maa, et teha ruumi Galaktika uuele kiirteele. Arthuri parim sõber on just äsja teatanud, et on tegelikult tulnukas. Ja praegu kihutavad nad mööda kosmost, kaasas vaid käterätt ja pealtnäha kahjutu raamat, millele on suurte sõbralike tähtedega kirjutatud: ÄRA SATU PAANIKASSE.

Aga paanikasse satuvad tegelased nii mitmelgi juhul, pole sellest raamatust sugugi niipalju kasu. Aeg ajalt on loogika mingil erilisel orbiidil, füüsikaseadused ümber kirjutatud ja ei kehti enam ning aeg keeratud ümber sõrme või galaktika. Aeg ajalt kerkivad keset absurdsust esile mõningad mõttekohad elu ja olu üle, võib olla mõnikord isegi sellises kohas, mida kirjanik ette ei plaaninud või ei osanud veel plaanida või siis plaanis kuidagi teisiti olenevalt ajast. Kas ka järgmised galaktilised reisid saab pöidlaküüdiga ette võetud, ei tea, aga hetkel kaldun arvama, et võiks ju. Loodetavasti keegi järgnevatest siis paneb oma soovituste nimekirja järgnevad osad.