14. Varjatud ajalugu. Kadunud tsivilisatsioonid. Salajased tarkused. Iidsed mõistatused
Autor: Brian Haughton
Tõlkija: Maia Planhof
Kirjastus: Ersen 2007
288lk./3148lk.
Lugemise väljakutse: 26. Raamat, mille pealkiri lõpeb sõnaga "ajalugu"
Kui palju on maailmas seda, mida me ei tea. Veel ei tea. Enam ei mäleta. On palju asju, mille otstarvet me ei tea, sest pole säilinud/tehtud dokumentatsiooni ja juhendeid nende kohta. On ehitised, mida me ei mõista, kes, miks, millal ja kuidas ehitas. On müüdid ja lood, mis on aegade jooksul muutunud ja keegi ei tea, millest need tegelikult alguse said, kui palju on neis tõtt ja kui palju fantaasiat. On küll ka kirjalikke dokumente sündmustest, aga alati pole kindel kui täpne ja õige on kirjapanek, sest sageli on tehtud seda alles sajandeid hiljem. Meieni on jõudnud lood kangelastest, kuid kas nad olid kunagi ka reaalselt olnud ja tegid just seda, millest lood räägivad. Kes olid tegelikult need inimesed, kes elasid sajandeid tagasi. Küsimusi on rohkem kui vastuseid ning seetõttu on läbi aegade võetud kasutusele ka fantaasia, et seletada endale tundmatut. Aeg ajalt kujutatakse asju oma teadmiste seisukohast, aga kas see ikka oli samuti ka ajal, mil asjad loodi. Ajalugu pakub meile väga palju saladusi ja müsteeriume, sest me veel ei oska minna ajas reaalselt tagasi ja näha kõike seda just siis ja just nii, nagu see ajaloos toimus. Seega üritatakse suurt pilti panna kokku pisikestest tükkidest oma teadmiste ja fantaasia seisukohast. Raamatule otsa vaadates kartsin, et see võib olla täis müstikat ja fantaasiat, et üritataksegi mõistatusi läbi ajaloo selgitada pigem ebateaduslikult kui teaduslikult. Kuid autor oli siiski väga realistlik ja kuigi ta kohati rääkis ka fantastilistest hüpoteesidest läbi ajaloo, siis enamasti ta tõmbas neile suure musta risti peale ning selgitas, miks see ikka ei saa olla tõde ning lähtus pigem teaduslikest arusaamadest. Autor üritas kaevata kirjalikes dokumentides kuni selguseni, aga paraku pidi ta ka ise kahtlema sageli isegi kirjalikes lugudes, sest need olid kirja saanud sajandeid hiljem ja polnud kindlad, et esimene, kes selle kirja pani, ei olnud kirja pannud mingit kuulujuttu, millel ei olnud tõest alust.
Raamat koosneb kolmest osast: salapärased paigad, seletamatud artefaktid ja mõistatuslikud inimesed. Esimene osa oli mulle kõige enam tuttavam, sest suur osa sellest oli teada juba varasemalt. Stonehenge on oma silmaga üle vaadatud ja teised kohad filmidest ning piltidelt enamuses nähtud - Egiptuse püramiidid ja Sfinks, Lihavõtte saare kujud, Trooja hobuse lugu, Knossose labürint, Petra kaljulinn, inkade, maiade ja asteekide linnad ja püramiidid, erinevad kiviringid ning muud salapärased künkad või ehitised. Samuti on küllalt loetud nii Atlantisest, Lemuuriast kui Eldoradost. Teises osas oli juba rohkem sellist, millest polnud kuulnud või ei mäletanud enam: Phaistose ketas, Costa Rica kivikerad, Talos, Coso artefakt, Nebra taevaketas, Antikythera mehhanism, Voynichi käsikiri. Lisaks need, millest olid juba mingid teadmised olemas, varasemalt nende kohta raamatuid loetud: Surnumere käsikirjad, Maiade kalender, Noa laev, Torino surilina, Inglismaa mäefiguurid ja Nazca kujundid. Kolmandas osas oli taas rohkem tuttavaid tegelasi, kellest loetud nii ühte kui teist: Robin Hood, kuningas Arthur, Seeba kuninganna, druiidid, templirüütlid, amatsoonid, Tutanhamon. Kuid minu jaoks suurimaks üllatuseks selles raamatus olid muumiad. Mitte need Egiptuse omad, neist palju räägitud, aga teised, millest on vähe juttu olnud või olen ise lihtsalt neist mööda osanud vaadata: rabamuumiad Taanis, Iirimaal ja mujal, Tarini europiidsed muumiad Lääne-Hiinas, Ötztali Alpide jäämees. Tegelikult pani selle raamatu lugemine mõtlema, kui palju saladusi veel võib maapind, meresügavikud, rabad, mäestikud, koopad, džunglid ja muud paigad veel endas hoida. Kui palju arusaamasid tänaseks leitust, nähtust või teatust, mingite aegade pärast muutub. Kui palju ajaloost on inimkond ise hävitanud, kas teamatusest või vihast, hirmust, hoolimatust. Kui palju rohkem me võiks teada kui sajandeid tagasi oleks olnud võimalik kasutada tänapäeva tehnoloogiaid ja suhtumisi.
Täitsa loetav raamat, loetav ka neile, kes ei ole varasemalt antud kohtadest, asjadest, isikutest teadlikud. Tekst on üsna lihtne ja arusaadav. Meeldis, et autor tõi välja mitmeid seisukohti, mitte ei öelnud, et ainult nii ja ei mitte kuidagi teisiti. Sageli jäigi ka peatüki lõpus küsimus õhku või tekkis rohkem küsimusi kui enne, sest maailm on ja jääb täis olema ajaloo saladusi ja müsteeriume.
