Fotod: Teater Estonia kodulehelt |
etendus: Trubaduur
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Fotod: Teater Estonia kodulehelt |
etendus: Trubaduur
Fotod: Are Tralla, Vanemuise veebilehelt |
etendus: Linda di Chamounix
"Külaühiskond, pattu langemine, noore naise otsustusõigus, äratundmine ja petta saamine – humoorika, romantilise ja sentimentaalse ooperi tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaigas väikeses Alpide orus asuvas Chamounix’ külas ja tormilises Pariisis.
Rahalistes raskustes talupoeg Antonio ja tema naine Maddalena loodavad markii de Boisfleury’ eestkostele, et maaomanik neid paljaks ei kooriks. Ent markii nõuab vastuteenet – kaunist peretütart Lindat. Elurõõmus Linda aga markiiga ühte heita ei taha, sest tema süda tuksub hoopis vaesele kunstnikule Carlole …
Itaalia helilooja Gaetano Donizetti (1797–1848) on Giuseppe Verdi ja Richard Wagneri kaasaegne ning oli 19. sajandi publiku jaoks armastatud autor. 1950. aastatel taasavastati tema kuulsaimad teosed „Lucia di Lammermoor“, „Armujook“ ja „Don Pasquale“ ning hakati jälle hindama tema teoste vaimukust ja emotsionaalsust. Ooper „Linda di Chamounix“ jõuab Eesti teatrilavale esmakordselt."
Tõsine ja koomiline tükk korraga. Natuke tuhkatriinu loo moodi. Paar kohta jäid etenduses segaseks, pärast süžee lugemine aitas aru saada. Avamäng oli väga pikk, oleks tahtnud juba kiiremini tegevuseni jõuda. Lauljad olid head, näitlemisel oleks võinud ehk veidi suurem kaal olla ja ei tundnud nii suurt armastust Linda ja Carlo vahel nagu sõnades üritati näidata. Kuidagi ei tundunud nende vahel seda keemiat olema, mis näiteks eelmises, Romeo ja Julia etenduses peaosatäitjate vahe ka sõnatult toimis. Aga piisavalt tõsine ja piisavalt koomiline ja mis oluline - ooper, mille lõpus ei olegi keegi surnud.
etendus: Romeo ja Julia
Osades: Kristel Pärtna, Nico Darmanin (Malta), Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Kim Sargsyan, Janne Ševtšenko, Aule Urb, Raiko Raalik, Janari Jorro, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Urmas Põldma ja teised
Fotod: Facebook Jose Curo lehelt |
etendus: Tütarlaps kuldsest läänest
teater: Rahvusooper Estonia
vaadatud: 20.november 2022
helilooja: Giacomo Puccini
Maailmaesiettekanne 10. detsembril 1910 Metropolitan Opera
Esietendus Rahvusooperis Estonia 21. septembril 2018
Dirigent: Arvo Volmer
Lavastaja: Jose Cura
Osades: Jose Cura, Olga Mykytenko, Rauno Elp, Mehis Tiits, Märt Jakobson, Juuli Lill, Jassi Zahharov, Mart Madiste, Janari Jorro, Aare Kodasma, Yixuan Wang jt.
Viimane selle ooperi etendus Estonias ja selleks puhuks oli kohale sõitnud lavastaja, maailmakuulus tenor Argentiinast, kes laulis ise ka ühte peaosa. Kullakaevurite ja vaesuse lugu.
Tegevus toimub Ameerika kullapalaviku aastatel 1849–1850 Californias Cloudy Mountainsi jalamil olevas kullakaevurite laagris. Kaevurid mängivad Polka Saloonis pokkerit ja on valmis oksa tõmbama ühe oma valemängijast kaaslase, kui tuleb šerif Jack Rance. Ta on armunud salongipidajanna Minniesse. Tüdruk tõrjub aga šerifi lähenemiskatseid, sest too on abielus. Salooni saabub rändur ja seikleja Dick Johnson. Minnie tunneb temas ära mehe, keda ta oli kunagi kohanud ja lootnud uuesti näha. Tegelikult on Dick Johnson tagaotsitav bandiitide juht Ramirez. Temal ja ta bandel on plaan röövida Minnie valduses olev kuld. Armunud naine näitabki, kuhu kuld on peidetud. Dick Johnson tunneb omakorda, et on tüdrukust sisse võetud, ega tee välja oma meeste märguandest kullapeidikut rünnata. Minnie võtab Johnsoni oma toas vastu. Nad vannuvad teineteisele armastust. Johnson jääb ööseks Minnie juurde. Šerif Rance otsib Johnsonit, kelle Minnie on jõudnud ära peita. Minniele näidatakse tagaotsitava Ramireze fotot. Tüdruk tunneb pildilt ära Dick Johnsoni. Jäädes kahekesi, tunnistab Johnson oma seotust bandiitidega. Minnie käsib tal lahkuda. Väljas kõlab püstolilask. Johnson on saanud haavata. Minnie võtab ta enda juurde tagasi ja peidab uuesti ära. Tuleb Jack Rance, kes näeb pööningult alla tilkuvaid verepiisku. Minnie õhutab šerifi mängima pokkerit, kus panuseks on Johnson. Tüdruk võidab pettusega. Šerif loobub oma nõudmisest Johnson arreteerida. Mõne päeva pärast püüavad kullakaevurid Ramireze kinni ja valmistuvad tema poomiseks. Kui silmus on juba ümber kaela pandud, tuleb Minnie. Ta hoiab kaevurid püssi ähvardusel Johnsonist eemal ja veenab neid meest vabastama. Saades oma tahtmise, lahkuvad nad koos kullakaevurite laagrist, et alustada kuskil mujal uut elu.
Etendus oli hea, aga midagi oleks nagu veel tahtnud... seda just libreto ja muusika seisukohast, mitte lauljate. Algus oli ka liiga pikaks venitatud, polegi harjunud, et näitlejad/lauljad tegutsevad ooperilaval minuteid ilma mingi muusika või laulmiseta.
Jose Cura oli muidugi väga tasemel, kuigi roll mu arust oleks eeldanud veidi nooremat osatäitjat. Ja need emotsioonid, mis teda lõpus valdasid. Igatahes hea etendus ja kahjuks ei saa enam soovitada.
foto: Rahvusooper Estonia
etendus: Tsaari mõrsja
teater: Rahvusooper Estonia
vaadatud: 28.oktoober 2022
helilooja: Rimski-Korsakov
Maailmaesiettekanne 3. novembril 1899 Moskvas
Esietendus Rahvusooperis Estonia 25. jaanuaril 2019
Dirigent: Kaspar Mänd
Lavastaja: Juri Aleksandrov
Osades: Rauno Elp, Kristel Pärtna, Kai Rüütel, Mart Laur, Reigo Tamm, Kim Sargsyan, Heli Veskus, Mart Madiste, Aule Urb jt.
Juri Aleksandrov: „Venemaa despotismi ajalool on
sügavale ulatuvad juured, samas ulatuvad nad sügavale ka igas teises
riigis, millel on impeeriumiambitsioonid.
Alates iidsest Rooma ajast kuni tänapäevani on erinevates riikides
aeg-ajalt puhkenud diktaadi ja vägivalla retsidiivid, mis teevad inetuks
inimese olemuse, tema jumaliku eesmärgi kristlikus arusaamises.
Erinevus on ainult varjundites ja nüanssides, millele tahangi suunata
oma lavastuse vaatajate tähelepanu.
Toimumisaeg – esimene sõjajärgne kevad 1946. aastal. Inimesed elasid üle
hirmsa sõja õudused ning neile tundub, et nüüd on kogu valu selja taga
ja nad saavad täiel rinnal hingata – kuid reaalsus on lämmatav ja
väljapääsmatu. See reaalsus lõi „oma aja kangelase“, kes kõnnib üle
surnukehade – kannatava ja kahetseva, armastava ja vihkava, tugeva ja
abitu, mässaja ja muganduja... See on vene arhetüüp ja Grigori Grjaznoi
on iseenesest ka ohver, kes külvab surma... Kui palju neid on olnud
Venemaa elus: Puškini ja Tšaikovski Hermann, Fjodor Dostojevski Rodion
Raskolnikov... Lavastuse vaatajad on teretulnud nimekirja jätkama.“
Mind siiski jäi häirima segu 1946-st ja 1899-st. Igal ajal võiks ikka olla omad ooperid vaatamata sellele, et ajalugu võib korduda ja vene impeerium on verine vaatamata, kes seal hetkel valitseb ning kutsub ta ennast tsaariks või presidendiks või veel mõne teise nimega. Aga nii sai ju kostüümidelt ikka kõvasti kokkuhoida kui bojaaride uhkete maani karusnahksete kasukate ja daamide maani uhkete kleitide asemel riietada näitlejad kolhoositarideks ja ametnikeks.
Ooperi helikeel oli hoopis midagi muud kui saksa-prantsuse-itaalia ooperid, muusika oli võimas ja samas raske, sünge. Aga eks lugu oli ka samuti sünge ja verine. Armastuslugu või pigem on õigem öelda, et armukadeduslugu. Ja armukadedus ning armastus käis ikka vene moodi sõgedalt, kirega. Lõpuks küll jäi üsna vähe neid näitlejaid sinna järgi. Ma arvan, et üks kord seda etendust näha oli täiesti piisav, rohkem ei kutsu vaatama - kuulama.