Mürgine ravim või raviv mürk?

9./37. Tõhus doos. Üksteist tapvat molekuli ja neid kasutanud mõrvarid

Sari: Elav teadus 

Autor: Neil Bradbury

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo 2023

232lk./1885lk./6881lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #3 (teadus)

 

Elu ja surm. Ravim ja mürk. Kahed äärmused. Ravim võib samas olla mürgiks ja mürk ravimiks. Oleneb kogusest, kasutusviisist ja inimorganismi olukorrast.  Selle raamatu kangelased on insuliin, atropiin, strühniin, akonitiin, ritsiin, digoksiin, tsüaniid, kaalium, poloonium, arseen ja kloor. Mürkide toime uurimine on andnud teadlastele uusi teadmisi inimkeha sisemiste mehhanismide kohta ning see on võimaldanud luua uusi ja tõhusaid ravimeid. Uurimistöö sõrmkübara mürkide mõjust tipnes südameravimi loomisega, teadmised belladonna kohta aitavad ravida mitut häda, sh isegi keemiarelva kahjustusi. Ükski keemiline ühend pole loomuomaselt hea ega halb, oluline on, milleks seda kasutatakse ja milline on tõhus doos. Olgu eesmärk siis elu võtta või säilitada. Mürkide kasutamine raviks nõuab suurt ettevaatlikkust. Tõhus doos ja toksiline doos on sageli väga lähedased, mistõttu on oluline jälgida annustamist ja võimalikke kõrvaltoimeid. Mürke on ajaloo jooksul kasutatud ka paljudes kurikuulsates mürgitusjuhtumides. Raamatus on ohtrasti näited, mis muutsid lugemise põnevamaks, eriti kuna mitmed lood on juba varasemalt läbi ajakirjanduse või raamatute tuttavad. Minu jaoks väga huvitav lugemine. Haakus alles hiljuti loetud raamatuga "Kurjad taimed", kuidas igal aastal väga paljud inimesed hukkuvad kogemata puutudes kokku mürgiste taimedega.

Ühed suurimad mõrtsukad, keda ei panda aga vangi

20. Kurjad taimed

Sari: Looduse lood

Autor: Amy Stewart

Tõlkija: Krista Kallis

Kirjastus: Tänapäev 2017

268lk./4051lk.

 

Lugemise väljakutse 2024:  22. Raamat, mis räägib puudest, metsast, taimedest

Taimed pole ju kurjad? Või ikka on? Igal aastal saab taimede poolt kahjustada või siis surma ligi 70tuhat inimest USAs. Tõsi küll, ega siis pole taim selles süüdi, ikka inimene. Seega neid suuri mõrtsukaid ei panda vangi, aeg ajalt küll üritatakse mõnda eriti mürgist liiki, mis laiutama kukub, välja juurida, aga ega see väga ei õnnestu, eks seda tea eestlasedki, kes karuputketega on maid jaganud. Ja millegi pärast need invasiivsed võõrliigid, millest jagu ei saada, ei ole sugugi kasulikud, vaid just need kurjad ja mürgised taimed. 

Raamat tutvustas mürgiseid taimi üle maailma. Kuid samas olid seal sees ka sellised taimed nagu mais, rabarber, aeduba, kartul, mida saab ju pidevalt söödud. Aga eks nii mitmedki taimed ole vahel mürgised ja vahel mitte. Palju taimi, milles jutt, olid mulle üsna võõrad, kuna pole õnneks nendega kunagi kokkupuutunud, sest need elavad kusagil kaugetel maadel vaid. Kõik teimed ei olnud ka otseselt surmavad, kuid mingil moel siiski inimesele, tema puudutusele või söömisele kurjad. Aga kes siis käsib iga tundmatut taime suhu pista või siis neid pihku võtta. Kuigi, eks eksimine on inimlik ja sageli on ka nälg olnud see, mis on inimeste vaenlaseks osutunud. 

Selle sarja raamatud on kõik mulle meeldinud, kuid see oli üks kuivemaid, faktilisemaid. Siiski sai lisaks faktidele ka teada nii mõnegi tõestisündinud loo või õnnetuse, mis peaks olema õpetuseks. Soovitan lugeda eriti neil, kes kusagile kaugemale loodusesse plaanib reisida.

Toit ja tervis

22./246. Toida oma tervist

Autor: Liis Orav

Kirjastus: Pilgrim 2017

168lk./4384lk./53434lk.

Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#3)

Nojah, kes siis ei teaks, et tervise juures on üks oluline osa toitumisel. Teoorias on paljud tugevad, praktikas mitte nii väga. Noh, mina näiteks. Seega teooria kohta mul ei olnud sellest raamatust midagi õppida. Üldjoontes kõike, mis kirjas oli, teadsin juba varasemalt isegi. Juba mu kadunud ema ütles, et söö kõike, aga mõõdukalt. Siis saab su organism kätte kõik vajalikud mineraalained ja vitamiinid ja kõik muu ka. Mida siis see raamat selgitas? Et tuleb süüa. Tooraine on oluline. Kõik looduslik on hea. Keemia on halb. Seega pigem tee ise puhtast toorainest süüa, mitte ära kasuta valmis või poolvalmis värki, sest siis sa ei tea, mis seal sees on. Tavaliselt ikka on ja enamasti ikka neid keemilisi komponente ja sünteetilisi lisandeid nagu näiteks magusaine. Söö palju taimset päritolu kraami. Puu- ja juurvilju, lehttaimi. Huvitav mõte oli, et selleks, et hästi mitmekesiselt süüa peaks sööma nädalas 25 erinevat taime (või selle vilja). Eilsel lugemise päeval sain 6 kirja. Täna kordusid eilsed. Peaks vist pingutama veidi selleks. Tuletas meelde, et vaja rohkem peeti süüa. Hea asi. Kipub ununema. Seda, et taimedega saab erinevaid haigusi ravida, tean lapsest saadik. Kui ikka muu ei aidanud, siis ema keedetud rohuteed aitasid alati. Ja kõigile kõik toidud ei ole ühtemoodi head ja kasulikud. Siililegi selge, et mõni asi olenemata kui hea ja tervislik see on, võib mõnele inimesele olla vastunäidustatud, kui tal on selle asja vastu talumatus. Ja loogiline, et kõhukinnisuse või kõhulahtisuse korral peab tarbima erinevaid asju. ning noh need maiustused... urr, ohh aga ju ikka nii väga tahab aju vahel suhkruga maiustada.  Ja lisaks toitumisele oli muidugi ka liikumise ning une tähtsus ära märgitud. Kokkuvõtteks hea vahel ikka endale meelde tuletada, et ainult teooriast ei piisa, peaks ikka praktikasse ka seda üritama rakendada. Selle raamatuga kuulutan oma selle aastase punktiiri väljakutse lõppenuks.

 

25.juuni rõdul

Jaanipäeva ajal näeb siis rõdu selline välja. Siin mõned pildid, mis seal kõik kasvab:

TOMATID, TOMATID, TOMATID

Black cherry

Aive antud tomatid

 

Pisikesed kollased cherrid

Punased keskmised tomatid

Ja nii nad kasvavad ja punaseks lähevad

Tomateid muudkui tuleb robinal

Lisaks tomatitele kasvab ka igasugust muud söödavat kraami:

Mingid pipralised

Salatit kolme sorti

Basiilik (sel aastal tärkas kehvalt, aga väga vana seeme ka)

Esimene katsetus kartuliga. Maha pandud juba aprillis

Katsetasin FB-st leitud õpetusega: Osta poest potis peasalat, söö pool ära, pane suuremasse potti, kasvata. Siit siis juba ka teine kord pool salatipeast söödud.

Tilli esimene külv on söödud, teine külv hakkab vaikselt tärkama

Tüümian. Esimene külv kuivas ära kui olid umbes samapikad kui praegune teine külv.

Teine ja kolmas kartuli panek (kuidas pässakad kartulid just kätte sattusid) lisaks ka kolm küüslauguküünt samas potis või õigemini kotis.

Kuna maasikad sel aastal ei taha kasvada - närbuvad ära või õied lähevad mustaks, siis sai hiljuti meloni söömisel mõned seemned maasikakasti sokutatud. Kolm tõusis üles, vaatame, mis saab neist.

Suvikõrvitsad, mille seemned laps sokutas.

Lisaks söödavale ka veidi silmailu. Lilled pole veel kõik lahti, eks näis kui paljud õitsema hakkavad üldse. Mitmed sibullilled ei tõusnudki kahjuks.

Incarvillea delavayi

Incarvillea delavayi Snowtop

Peiulilled

Kannike

Petuuniad. Pidid olema eri värvi, aga kõik hetkel suurem osa lillad, üks valkjas helelilla

ja paar tükki tumedamat ja punakamat lillat.

Zantedeschia rehmannii

Zantedeschia Pasja

Zantedeschia Rehmanii Picasso

Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule.

26./110. Kodu keset aeda 

Autor Aleksei Turovski  

Illustreeritud Aleksei Turovski 

Kirjastus Ühinenud Ajakirjad Vesta 2020

192lk./5696lk./24036lk.  

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#16)   

Pildirohkesse raamatusse on kokku koondatud armastatud bioloogi Aleksei Turovski artiklid, mis on aastate jooksul ilmunud ajakirjas Kodu & Aed. Aleksei Turovski liigub loomade maailmas ja sellest väljapoole ning püüab luua ettekujutust elusolendite kodust kui planetaarsest hiidaiast. Tema jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega. Koju on inimene jõudnud siis, kui tema elus moodustavad armastus ja vabadus tervikliku ja harmoonilise koosluse, kusjuures nii kodu kui aed on sellisel juhul alati leitavad olenemata sellest, kus me sel kaunil planeedil parajasti asume.

Raamatus on palju Aleksei Turovski lapsepõlvemälestusi, tema kokkupuuteid erinevate loomade ja putukatega. Tänu oma ema ja hoidja poolehoiule ja toetusele kasvas temast selline looduseinimene, nagu me teda tunneme. Kardan, et tänapäeva kiires maailmas tapetakse nii mõnegi lapse varajane huvi looduse vastu, kellel siis on aega või tahtmist lasta lapsel tundide kaupa jalutuskäigu ajal putukaid vaadelda. Või igasugu elukaid (putukaid, kalu, usse) koju tassida? Aga raamatus on ka mälestusi õpingute aegadest ning täiskasvanueast olles isa ja vanaisa. Lisaks loomadele, putukatele ja mutukatele on mingil määral jõudnud raamatusse ka taimed. Eks ole needki vahel ühed erilised elukad oma pirtsakuse või lopsakusega. Väga mõnus raamat, kerge ja sorav lugemine. Ja need illustratsioonid, mul polnud aimugi, et ta sedavõrd hästi joonistab!

 

Rõduaiandus

Kevade lähenemisl hakkavad tahtmatult näpud sügelema mulla järele. Kui muud pole, siis tuleb muuta rõdu ja aknalauad aiamaaks. Pellargoonid on talve toas edukalt üle elanud ja õitsevad kui segased. Seemned ja sibulad on mulda saanud ja osalt juba kasvavad mühinal, osalt veel üritavad imavalguse kätte jõuda. 

12.mai 2023

Kas emotsioonid on vaid inimestel või ka loomadel?

14./32. Loomade hingeelu 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben 

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev  2017

224lk./3202lk./7558lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#7)

Hoolitsevad oravad, truult armastavad rongad, kaastundlikud metshiired, leinavad hirvelehmad – kas need tunded polegi mitte ainult inimeste jaoks? Kirglik metsnik ja menukas looduskirjanik Peter Wohlleben räägib loomariigi senitundmatust tahust. Uusimate teaduslike uuringute ja illustratiivsete lugude varal viib ta lugeja maailma, mis on seni üsna tundmatu: metsa- ja koduloomade keeruka käitumise, nende emotsionaalse ja teadliku elu maailma. Ning näitab, et loomad seisavad meile lähemal kui aimatagi oskasime.

Kolm Wohllebeni raamatut peaaegu järjest - hakkas juba veidi korduma. Samas eks need raamatud ju kattusidki osaliselt teemadelt. Selles siis autor uurib ja kirjutab oma kogemuste põhjal loomade käitumist, nende emotsionaalsust, nende tundeid, väljanäitamisi. Mis on oluline inimeste maailmas, kas see on samaväärselt oluline ka loomade seas? Kas loomad tunnevad sarnaseid tundeid? Kas neile on omased ematunded, tänulikkus, argsus, julgus, valetamine, petmine, varastamine, himu, lein, häbi, kahetsus, kaastunne, abivalmidus, kasvatus, mugavus ja veel palju muud. Peatükk peatüki järel saab lugeja selgeks, et loomad ei ole pelgalt loomad, vaid nad täiesti võrdsed olendid inimesega. Ainult mõtlemise osas tundub, et seda oskavad inimesed kõige paremini. Väga meeldis mõttekäik, et kui inimesed on sedavõrd üle loomadest või siis nad vähemalt arvavad seda, siis miks nad üritavad suhtlemiseks õpetada loomadele omi märke ja sõnu, mitte ei õpi ära kasutama seda, mida loomad kasutavad? Kuna paljud loomad on näidanud oma intelligentsi ning õppinud ära inimese keele märkides või sõnade väljaütlemise ning inimese poolsete sõnade tähendustest arusaamise, siis kas hoopis inimene on rumalam, et ta ei suuda loomade keelt selgeks saada? Kui loomade osas autor ei too esile midagi eriti uut ja üllatavat, siis tema suhtumine ja arvamine puude osas oli küll minu jaoks midagi, millele ma pole varasemalt mõelnud. Kindlasti plaanin lugeda veel Wohllebeni ülejäänud raamatud, mis on eesti keelde tõlgitud ka kunagi läbi, hetkel väike paus, ootan ära järgmiste kuude teemad kõigepealt.

Kas puud on sotsiaalsed olendid?

10./28. Puude salapärane elu 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben

Tõlkinud Olav Renno

Kirjastus Tänapäev 2016

220lk./2068lk./6424lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#4)

 

Kui eelmine Peter Wohllebeni raamat sattus mulle lugemisse juhuslikult, siis selle raamatu võtsin juba teadlikult kohe ette, kuna esimene raamat sedavõrd meeldis. See raamat meeldis ka, aga kriipsukese ehk vähem, aga väga hea raamat seegi. Puud - seisavad paigal, tuul vahel liigutab oksi või vahel murrab maha, kevadel lähevad lehte ja sügisel kukutavad lehed maha kuni ära kuivavad või maha raiutakse. Aga kas nad on sotsiaalsed ja suhtlevad omavahel, abistavad üksteist, mõtlevad ja tunnevad? Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab veenvalt, et tõesti, mets on sotsiaalvõrgustik. Ta kirjeldab põhjapanevatele uutele teaduslikele avastustele toetudes, kuidas puud on nagu inimperekonnad: puuvanemad elavad koos oma lastega, suhtlevad nendega, toetavad neid kasvamisel, jagavad toiteaineid nendega, kes on haiged või vaevatud, ja isegi hoiatavad üksteist ähvardavast ohust. Wohlleben jagab ka oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida on jälginud oma hoolealustes metsades. Taas kerge ja huvitav lugemine ning paneb mõtlema nii mitmeski asjas. Pärast selle raamatu lugemist enam nii kergekäeliselt ühtegi oksa enam murdma ei lähe. Saab ka teada puude olulisusest ökosüsteemis ning kuidas nad on seotud nii putukate, loomade kui teiste taimedega. Ja muidugi inimetegvus ning puud... Soovitan lugeda, kel huvi taimede vastu või kes armastavad käia metsas jalutamas. Hea raamat. Nüüd veel juba üks tema kirjutatud raamat lugemise ootel.