Selle jooksul loetud:
* 12 raamatut
* 2792 lehekülge
* 11 kirjanikku
* 5 riigi autorid
* enim USA kirjanikud (6)
* vanim raamat 1999
* uusim raamat 2023
* kehvem raamat sai hindeks 1
* parim raamat sai hindeks 9 (tegelikult 7 raamatut sai selle hinde)
* keskmine hinne 7,25
Ulmekirjanduse väljakutse detsember: Raamat, mille autoriks on üks aasta jooksul lugemissoovitusi jaganud ulmetähtedest
Selle raamatu eest pean tänama autorit ja fortuunat, võitsin selle, aga nagu ikka igasugu väljakutsed ei ole lasknud kohe lugemisse võtta. Samas nüüd oli selle väljakutse jaoks kohe teada, mida lugeda.
Põhjala saagade stiilis ulmejutt, kus ühele emale antakse valida kas kohe kaotada oma sündiv tütar või tulevikus on võimalus, et kaotab oma pojad. Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit, millest võivad saada vennatapusõja tööriistad. Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud. Jumalad on läbi mütoloogia ajaloo olnud need, kes tavainimestega manipuleerivad ja omi ihasid ning võimu nende peal väljamängivad. Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, kohati verine, aga milline põhjala saaga siis ei olnud verine või sõjaline? Samas on see raamat ka emaarmastusest. Olid jumalded ja nende lapsed Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Kuid kui need kõrgemad olendid mütoloogilises maailmas omavahel tülli lähevad, siis kannatavad need alamad olendid ehk inimesed, keda on sageli väga kerge ümber sõrme keerata ja kui nad on veel piisavalt ambitsioonikad ja ahned, siis seda kergem veel on nendega mängida, neid motiveerida tegutsema just nii, nagu kõrgem olend seda soovib. Minu jaoks oli vaatamata verisusele üpris kerge lugemine ja põnevust oli ka, et kuidas see ikkagi lõppeb ja ehk ikka veresidemed inimeste vahel on tugevamad kui jumalad...
Ulmekirjanduse väljakutse november: Manfred Kalmsten soovitab
Vaatamata lehekülgede arvule läks selle raamatu lugemine kiiresti. Raamat oli väga tempokas, koguaeg midagi toimus, põhiosa tekstist oli dialoog. Raamat oli täis vanu tuttavaid Põhjala mütoloogiast, pandud tegutsema maailmade päästmise või hukutamise nimel. Kõik ei ole nii, nagu esmapilgul tunneb, mõni tegelane üllatab raamatu jooksul. Jumalad on väga inimlikud, käivad omavahelised nagistamised. Peategelaseks on Maddy Smith, kes sündis käel roostekarva ruunikujuline märk ja tänu sellele külarahvas tõrjub teda, kuna peab teda ohtlikuks. Kord kohtab ta kahtlast meest, kellel on samuti ruunimärk. Iga kord, kui tema parim sõber – päevavargast välismaalane, keda Ükssilmaks kutsutakse – teda vaatama tuleb, räägib ta tüdrukule üha rohkem vanadest aegadest: jumalatest ja loitsudest, ruunidest ja võlukunstist. Kui tüdruk on 14.aastane, siis avavad nad tee Allilma, et tüdruk läheks ja päästaks ära Sosistaja, et päästa maailma. Tüdruk lähebki teadmata kes või mis on Sosistaja. Teel kohtub ta väga erinevate tegelastega ja tutvub paljude Põhjala jumalatega. Kas tal ka õnnestub päästa maailm? No, mis te ise arvate?
See raamat seisis juba mul pikemat aega riiulis ootevalmis. Mul on ikka õnnestunud sinna väga erinevaid raamatuid kuhjata aegade jooksul, mida kunagi lugenud pole. Alati on hea meel, kui saan mõnda väljakutsesse mõne raamatu enda riiulist sokutada, viimasel aastal polegi seda väga palju juhtunud. Tänu väljakutsetele olen küll sattunud lugema hulga raamatuid, mida ma muidu poleks iial kätte võtnud, aga samas kodused riiulid ei tühjene kuidagi...
9./196. Tehislik seisund
Ulmekirjanduse väljakutse oktoober: Maniakkide Tänav soovitab
Ta küll soovitas esimest Mõrtsukboti päevikut, aga kuna ma selle lugesin juba eelmisel kuul Mairi Lauriku soovitusel. Enamus teistest selle kuu soovitustest on ka juba loetud ning kange tahtmine oli teada saada, millega see botike siis edaspidi hakkama saab. Seega saigi siis võetud teine osa ja see siia teemasse loetud.
Mõrtsukbot on android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et ta rahule jäetaks, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ent tal on must minevik, tal on ähmane mälestus tapatalgutest, mis ajendasid ta häkkima oma juhtmooduli ja võtma endale nimeks Mõrtsukbot. Ta otsustab välja uurida, mis temaga tolles kosmosejaamas täpselt juhtus, ja ta häkib end sinna sõitmiseks laevale.
Muidugi ei lasta tal vaadata rahulikult seebikaid, nagu ta sooviks on, vaid ta kistakse nii mitmessegi seiklusse ning ta peab kaitsma nii ennast kui teisi hävitamise eest. Mõrtsukbot on selline armas nunnu botike nii kaua kui teda vihaseks ei aeta. Humoorikas lugemine. Põnevust on ka omajagu. Mulle meeldib täitsa. Ehk ikka tõlgitakse edasi ning saab teada, mis siis tookord tegelikult ikka juhtus ja kuidas käib boti käsi edasi nüüd, kui ta on vabana seal maailmas.
Ulmekirjanduse väljakutse september: Mairi Laurik soovitab
Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ta on aga sunnitud turvama teadlaste meeskonda ühel planeedil, kus peagi selgub, et ta peab teadlaste kaitseks mängu panema kõik oma turvamisoskused.
Võiks arvata, et mõrtsukbot on mingi tundetu robot, kes hävitab kõike oma ümber emotsioonitult. Aga tegelikult on see väga inimlik häbelik tagasihoidlik armas südamlik inim-robot, kellele lugeja hakkab kohe kaasa elama. See tegevustik seal raamatus ei olnud midagi erakordset või isegi paeluvat, aga tasus lugeda just selle mõrtsukboti pärast, tema vaadete ja mõtlemise pärast. Mulle meeldis. Teine osa on ka eesti keeles olemas ja loodetavasti õnnestub varsti oma lugemisse sokutada.
Ulmekirjanduse väljakutse august: Joel Metsavana Jansi soovitab
Kui siin kevade poole läks minu ja soovitaja maitsed täiesti lahku, siis seekord sattus mulle taas raamat, mis oli just täpselt minu maitse ulme. Ehk siis ma võin nüüd öelda, et see olmeulme on minule sobilik ulme. Autori nimi oli mulle tundmatu, aga mitte tema looming, nagu selgus. «Kolmanda planeedi saladus» on ju nähtud vägagi palju kordi. Hetkel selle postituse kirjutamise ajal panin nostalgiast sama multika Youtubest käima. Raamatus oli 13 juttu aastatest 1970-1991. Enamjaolt on jutud optimistlikud, suisa heasüdamlikud, kuigi pinna all annab autor toimuvale ajuti päris sarkastilisi, suisa küünilisi kommentaare. Olmeulme, satiir, tunded, seiklused, katastroofid, düstoopsed ja utoopilised arengustsenaariumid. Otsekui tuleviku ajalugu, kus kõigest halvast hoolimata võidab headus.
Mõned jutud meeldisid muidugi rohkem kui teised, aga kõigil oli oma point olemas, ei olnud lihtsalt kokkuklopsitud sõnade hunnik. Raamatu lõpus oli ka ülevaade autorist ja tema teostest. Ehk satun kunagi veel midagi temalt lugema, panin nime igatahes tallele omale. Kui peaks nendest lugudest mõned välja valima, mis kõige enam meeldisid, siis esimese koha saaks kohe avalugu: Kas ma räägin Niinaga. Teist ja kolmandat kohta jäid aga jagama Nõukogude rahva ühtne tahe ja Professor Kozarini kroon. Meeldis, et kõik lood olid täiesti erinevad.
Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Marko Kivimäe soovitab
Hmm mis ma selle kohta öelda oskan? Poole raamatu peal tekkis kahtlus, kas loen ulme väljakutsesse või porno väljakutsesse nüüd. No lõpuks läks ikka natuke ulme žanri poole ka see värk oma nanobotidega. Aga nagu Marko isegi märkis, siis teos, mida kas armastatakse või kirutakse. No ma vist siiski olen selles kirumise poolses osas. Igatahes minu hinnang aitas kaasa Goodreadsis selle raamatu hinde keskmise allapoole liikumisel. Samas oleks huvitav teada meeste ja naiste keskmist hinnet seal eraldi. Tegelikult ma kartsin seda juba algusest peale, lihtsalt juba kaanepilt oli sedavõrd roosa. Eriti ulme jaoks roosa. Aga paraku oli see ainus raamat, mis tema soovitustest mul ei olnud veel loetud ja oli kättesaadav minu raamatukogudest. Aga eks seal raamatus oli ka mõtlemisainet tagaplaanilt, sest inimesed on manipuleeritavad ka ilma nanobottide organismis ringi liikumisetagi.
Nooruke juristihakatis Penny
Harrigan on alati tahtnud eriline olla. Kui ihaldatud poissmees ja
megamiljardär Corny Maxwell ta õhtusöögile kutsub, tundub, et kõik neiu
unistused on tõeks saamas. Astudes mehe käevangus kõrgklassi hulka, uude
ellu, mis on täis disainerrõivaid, eralennukeid, punaseid vaipu...ja
meeletutes kogustes senitundmata seksuaalseid tegevusi, hakkab Penny
mängima rolli, mis muudab nii tema kui peaaegu kogu maailma naiste
elusid jäädavalt.
Võttes appi tantrismi, nanotehnoloogia ja endale
ainuomase süsimusta huumori, maalib Chuck Palahniuk lugejale pildi
pseudofeministlikust maailmast, mis pööratakse pea peale kärtsroosas
plastikrahulduse jahis ning kus halvaendeliselt kuulutatakse: „Miljard
abikaasat asendatakse üsna pea...“
"Arthur C. Clarke'i ulmeromaan "Lapsepõlve lõpp" on üks tema tuntumaid teoseid, mis ilmus esmakordselt 1953. aastal. See on lugu Maale saabuvatest välismaalastest, keda tuntakse kui ülemvalitsejaid. Nad võtavad kontrolli Maa üle ja hakkavad juhtima inimkonda uuele tasemele evolutsioonis. Raamatu keskmes on Maal elavate inimeste lugu, kes peavad kohanema uue maailmakorraga, kus nende vabadused ja harjumuspärased eluviisid on täielikult muutunud. Ülemvalitsejad näivad olevat rahumeelsed ja headusele suunatud, kuid inimestel on raske usaldada neid võõraid, kes on nii palju võimsamad ja targemad kui nemad ise. Clarke kirjutab peenelt ja põhjalikult Maal elavate inimeste emotsioonidest ja mõtetest, kui nad püüavad mõista ülemvalitsejate kavatsusi ja muutunud maailma. Autor esitab lugejatele küsimusi inimloomuse ja evolutsiooni kohta, ning annab tõsiselt mõtlemisainet, kuidas inimkond tulevikus areneda võiks. "Lapsepõlve lõpp" on kaunilt kirjutatud ja haarav lugu, mis pakub lugejatele põnevust, mõistatusi ja filosoofilisi mõtteid. See on üks tuntumaid teoseid ulmekirjanduse ajaloos, mis on inspireerinud paljusid teisi kirjanikke ja loojaid."
Ma arvan, et ulmekurude arvamus sarnaneb tehisintellekti omale, minu jaoks paraku jäi see raamat igavaks. Ma nagu saan pointist aru küll, aga see jääb minu jaoks sellisele tasandile, millel ma ise ei ole. Minu jaoks jäi veidi põnevust väheks ja mu fantaasia ei suutnud seda lõpplahendust kuidagi mulle ettemanada. Ma kaldun arvama, et ma lihtsalt olen selle kõrgema ja kosmilisema ulme jaoks liiga maine ja realistliku fantaasiaga. Aga lugemiskogemus taas olemas ja lisaks teaduslikule tehisintellekti poolt ähvardavale inimkonna lõpule (raamat Superintellekt, loetud eelmine kuu) nüüd ka ulmekirjaniku inimkonna lapsepõlve lõpu variant teadmiseks võetud.
Ulmekirjanduse väljakutse märts: Meelis Graft soovitab
Enne jõule kolib Danja ja tema perekond alati vanaema juurde, kes elab vanas jaamahoones. Kuid sel korral on kõik teisiti. Vanaema pole enam üldse enda moodi, ta on hajameelne ja räägib alatasa mingist võtmest. Kui vanaema detsembripeol ühtäkki kadunuks jääb, on Danja väga mures. Samal ööl kuuleb Danja kolksumist ja rongivilet, kuid ometi pole rongijaamast juba aastaid ühtegi rongi mööda sõitnu. Ööekspress viib Danja põnevale seiklusele, kus aeg ja ruum järgivad oma reegleid.
See raamat on just selline, tänu millele ma omal ajal üldse hakkasin vaatamagi ulme raamatute suunas. Fantaasia, mis tundub samas täiesti reaalne. Saad aru, et seda ei saa olla, aga samas tundub kõik nii realistlik, et miks mitte. Ka realistlikus elus võib ju olla salapära ja maagiat kusagil peidus. Kui kaotame oma elus kellegi väga kalli, kas me ei ole nõus uskuma mõistusele arusaamatut fantastilist maailma, kui meil on lootus selle kalli inimesega taas kohtuda. Ja öö on koht, kus see on kõige kergemini teostatav. Mis päeval ilmsi võimatu, see pole sugugi võimatu öösel oma unenägudega. Raamatus on põnevust, erinevaid tundeid, tunnetega hakkamasaamist, unistusi, uskumist, lootust. Raamat täis kurbust kuid samas ka helgust ja lootust. Ja muidugi fantastilised illustratsioonid. See on üks raamat, milline üks laste fantaasiaraamat peaks olemagi minu arust. Aga soovitan täiesti samuti lugeda täiskasvanutel. Sest liiga sageli täiskasvanud kaotavad võime unistada ja uskuda.
2./20. Arbuusisuhkrus
Sari 20/21
Autor Richard Brautigan
Tõlkinud Enn Soosaar
 |
| Pildid: picobay, kollaaž ja töötlus Daire |
Autor Maarit Leijon
Tõlkinud Arvi Nikkarev
Kirjastus Kirjastus Skarabeus OÜ 2022
284lk./1194lk.
Ulmekirjanduse väljakutse jaanuar: Jüri Kallas soovitab
Paar aastat olen ulmekirjanduse väljakutse vahele jätnud, sel aastal siis püüaks taas osaleda ja just nende soovitatud raamatute osas. Eelmisel aastal õnnestus üpris vähe ulme valdkonda jäävat lugeda, peab veidi seda elu realistlikust osast fantastlikumaks kallutama. Esimsesest soovitusest oli võimalik tutvuda Soome ulmega. Autor olnud viimase kümne aasta edukaim lühiproosat viljelev ulmekirjanik Soomes. Leidsin hoiatuse, et hästi verine raamat, aga samas lugedes tänapäeva krimisid, siis need on veel hulga verisemad ja võikamad kohati. Ja õudusega lugemise juures on mul see, et raamatus olev ei suuda eriti judinaid peale ajada, reaalmaailmas on hulga õudsemaid asju, mida karta. Kui ma muidu võin raamatusse ära uppuda, siis õudukate puhul õnnestub mul kuidagi klaasbarjääri taha jääda. Polnud nii hull ühti. Mulle meeldis, igas loos oli lõpuks ikka mingi pööre, mis tegi loo kokkuvõttes huvitavamaks. Läbiv teema nendes juttudes oli kättemaks, pikalt hõõgunud kättemaks, mis lõpuks sai teoks. Kurjus sai kurjuse läbi palga. Raamatus oli viis eraldiseisvat juttu: Südametu, Öö, Must vürst, Viimane sangar ja Musträstas. Öö jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, teised olid üsna ühel tasemel meeldivuse poolest.
Pärast egüptoloogi surma leiab tütar isa salajasest töötoast muumia, väga iseäraliku muumia. Ka vampiiridel on loos oma osa. (Südametu)
Neli noort istuvad autos oodates kuni heitgaasid nad tapaksid. (Öö)
Alternatiivses Venemaa
ajaloos on varjaagid väga pikaealine rass. Vanim neist on suurvürstinna
Olga. Loo peategelane, tänapäeva arst, elab ja töötab varjaagide suletud
külas. (Must vürst)
Soome välisministeeriumi uurija Katariina
Brask selgitab telepaatilisi võimeid kasutades Peterburis toimunud
mõrvajuhtumit. (Viimane sangar)
Parun Gilles de Rais’ (Rüütel
Sinihabeme prototüüp) ainsana ellu jäänud ohver hakkab sarimõrvarile
kätte maksma. Mängu tulevad ka maagia ja tarkade kivi. (Musträstas)
