Kui pühadeootuse advendikalendrist saab himu ja õuduste kalender

 

6./160. Kalendritüdruk

Autor: Sebastian Fitzek 

Tõlkija: Kaari Antzon

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

318lk./1417lk./38469lk.

Fitzek on kirjanik, kes on sel aastal jõudnud autorite nimekirja, kelle eesti keelde tõlgitud raamatuid pean kohe lugema, kui uus ilmub. Vaatamata sellele, et kohati on mul tunne, et tema raamatud on psühhopaadi poolt kirjutatud psühhopaatidest psühhopaatlikele lugejatele ja ma neid ei soovita kohe kindlasti nõrganärvilistele lugejatele. Seekordne tundus mulle kergem ja vähem verisem, kuigi, kui mõelda peale lugemist sellele kõigele, siis tegelikult vist ikka ei ole nii. Lihtsalt eelmised olid tunduvalt psühhopaatlikumad kui nüüd see. Vägivalda, hirmu ja verd on selles loos ikka omajagu. 

Professor Olivia Rauch, kes on aastaid uurinud vägivaldsete kuritegude psühholoogiat ja näinud oma töös kõike, mida inimene teisele teha suudab, leiab end olukorrast, kus kogu tema teadmistepagas ja külm meel ei aita vähimalgi määral. Tema lapsendatud tütar Alma vajab tüvirakudoonorit. Vajab seda kiiresti. Vajab seda lootuses, et ta ei peaks surema raske haiguse kätte 11-aastaselt. Aga ühtegi sobilikku doonorit ei ole leitud. Viimase õlekõrrena loodab Olivia leida Alma bioloogilised vanemad. Alma bioloogiliste vanemate identiteet on aga salastatud, sest tõde nende nimede taga võib ohustada tüdruku ema elu. Keegi ei soovi võtta seda riski. Olivia kuuleb järjekordselt, et ta peab ootama, ehk isegi leppima, et üldse ei leia neid. Ühel hetkel kandub tema kõrvu jutt, jutt kalendritüdrukust. Keegi vihjab vaikselt, et Frangi metsade keskel on väike majake, kus olevat aastaid tagasi juhtunud midagi, mis ei taha rahvajuttudest kaduda. Üks noor naine, kes saabus sinna jõulude eel, pidi astuma silmitsi psühhopaadiga, kes  pani ta avama advendikalendrit, mis ei pakkunud mitte rõõmu, vaid hirmu, mille nägemine murdvat ka tugevamaid. Kas see on üks neist linnalegendidest, mis tekib inimeste vajadusest jutustada midagi tumedat? Või seisab Olivia äkki silmitsi vihjega, mis võiks talle avada tee tõeni Alma päritolu kohta?

Lugu on mitmes ajas - nii Olivia tänapäevases tegevuses ja otsingutes kui üksteist aastat tagasi Alma emaga juhtunus. Paralleelselt kulgevad lood kuni ühel hetkel need saavad kokku ja jõuavad lõpule. Kas ka positiivselt, sest tegemist on ikka ju psühhopaatliku looga? Lugu oli sedavõrd põnev, et raske oli raamatut käest panna. Lugemine ise läks kiiresti, loo kulg oli tempokas ja lugemine ise ladus. Põnevust ja pinget jagus algusest lõpuni. Karmima krimi austajatele kindlasti soovitaks, samas teistele vist pigem siiski mitte, eriti veel advendiaja tulekul. Pärast võib õudusunenägusid näha või kas olete kuulnud jõulufoobiast? Nojah, Grinch ja Ebenezer Scrooge vihkasid jõule, aga jõulufoobia? Jõulufoobia, mis kuulub ärevushäirete ja foobiate alla. Jõulufoobia all kannatav inimene tunneb teatud sorti ärevushäireid puutudes kokku kõigega, mis on seotud jõuludega: jõulukuusk, jõuluvana, jõululaulud, jõulufilmid, jõuludekoratsioonid.... Kõik see võib esile kutsuda hingamisraskuseid, südamerütmi kiirenemist, seedeprobleeme, halba enesetunnet ja ärevushäireid. Kui loete seda raamatut advendi või jõuluajal, siis võib juhtuda, et saate ühe tegelase käest selles raamatus nakkusena ka endale jõulufoobia. Õnneks mina lugesin seda enne jõuluaja algust.   

 

Psühhopaatide raamat

16./91. Kinnimõistetu

Autor: Sebastian Fitzek

Tõlkija: Kaari Antzon 

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat)

293lk./3459lk./21955lk.

Lugemise väljakutse 2025: 13. Raamat Šveitsi, Saksa või Austria autorilt

See raamat tahab nüüd küll natuke laagerdumist enne, kui selle kohta midagi väga selget kirja panna. Esimene tunne pärast lugemist on lihtsalt see, et see oli üks väga verine psühhopaatide maailma lugu. Ja mitte ainult osa tegelasi ei olnud psühhopaadid, vaid mul tekkis vahepeal tunne, et ka autor elab omaenda psühhopaatlust välja kirjutamisega. Ning kui keegi suudab selle raamatu lõpuni lugeda, siis... noh, ega ta ise ka vist päris ilma psühhopaatluse poole kalduvuseta pole. Nii, et kõik kolm psühhopaadi astet olid esindatud. Esimene - see, kes teeb. Teine - see, kes fantaseerib ja kirja paneb. Kolmas - see, kes loeb ja kaasa elab. Tunnistan, et mina lugesin läbi ja seega kvalifitseerun sinna kolmandasse tasemesse. Tavaliselt öeldakse mõne raamatu kohta, et nõrganärvilistele ei soovita. Selle raamatu puhul peaks vist hoiatama, et isegi tugevanärvilistele mitte. Ainult neile, kellel närvid üldse puuduvad. Kui Fitzeki varasemad raamatud olid põnevad ja jah, verised ka, siis see läheb mitu sammu kaugemale. See on psühhopaatiline, psühholoogiline, verine, õõvastav. Samas ka muidugi ülipõnev ja pingeline. Pidevalt midagi ootamatut toimumas. Eriti lõpp! Just see lõpp oli see, mis selle raamatu lõpuks ikkagi heaks tegi. Seal oli mitu sellist käänakut, mida mitte kuidagi ei osanud ette aimata. Täiesti ootamatu ja kuidagi ei osanud selle peale tullagi ja seda mitte vaid ühes liinis. 

Aga ausalt öeldes on hakanud kriminaalromaanides viimasel ajal natuke liiga tihti välja ilmuma lastevastane vägivald. Piinamine, tapmine, julmus... Selle raamatu puhul oli seda kõike eriti palju. Ja lisaks veel see taustalugu, kuidas mõnest inimesest kasvatakse psühhopaate, et tee teistele, mida sulle on tehtud, ja vali ohvriteks need, kes on sinust nõrgemad. Nagu sa isegi olid kunagi ohver endast tugevamale. Vahepeal tekkis muidugi tunne, et need sündmused ei saa küll päris reaalsed olla. Selliste vigastustega inimene ei kõnni enam ringi, ei rabele ega peksle. Tõenäolisem oleks, et ta oleks juba ammu koomas. Aga eks kõik võib vist võimalik siiski olla. Lugu ise keerleb ümber aasta eest kadunuks jäänud 6-aastase Maxi. Kahtlus langeb lapsetapjale Guido Tramnitzile, kes viibib psühhiaatriahaiglas ja on juba kahe lapse mõrva üles tunnistanud. Ta on näidanud ka nende piinatud surnukehade asukoha kätte, nautides perekondade reaktsiooni. Maxi kohta aga ei ütle ta midagi. Poisi isa, meeleheitel ja valmis tegema ükskõik mida, et poja saatus teada saada, laseb end viia valenime ja võltsitud haiguslooga samasse kinnipidamisasutusse. 

Kokkuvõttes - kas soovitan seda raamatut?  Kui sulle meeldivad väga tumedad, verised ja psühholoogiliselt häirivad lood, siis kindlasti. Aga kui otsid midagi, mis pärast lugemist rahulikku und lubaks... siis pigem mitte. Aga ise plaanin ikka järgmise sama autori raamatu kindlasti ka lugemisse võtta ja midagi on vist veel varasemalt ilmunutest mul lugemata. 

 

Psühhopõnevik viib une

1. Reisija 23

Autor: Sebastian Fitzek

Tõlkija: Kaari Antzon

Kirjastus: Eesti Raamat 2024

323lk.

Lugemise väljakutse 2025: 4. Mao aasta eri: sisiseb ja susiseb - raamat, mille pealkirjas või autor, kelle nimes on susisevad võõrhäälikud (š, z, ž)

Esimesel mõtlesin sel aastal lugemisega kergemalt võtta ja juba teisel läks poole kaheni öösel lugemiseks, sest no ei olnud võimalik seda raamatut käest ära panna. Täiesti lootusetu. Õhtul ei tohi seda lugema hakata, mina hakkasin ja enne ööd ei lõpetanud ning siis olid närvid nii püsti, et ega magama ka ei jäänud. Igal aastal kaob kruiisilaevadel jäljetult keskmiselt 23 reisijat. Osa neist vabatahtlikult, osa mitte. Kruiisilaev olla üks parim enesetapu kohti. Pimedas laeval ei märgata kui öösel keegi üle parda hüppab. Või isegi kui märgatakse, siis laeva pidurdusteekond on kilomeetreid pikk ja enne kui laev ükskord jõuab ümber pööratud ja sündmuskohta tagasi on inimene ammu uppunud. Aga samamoodi on ka see üks parimaid kohti inimese tapmiseks, et jäljed leidmatult kaotada. Pealegi pole laeval politseid ning kehtivad laeva registreerimisriigi seadused. 

Politseipsühholoog Martin Schwartz kaotas viie aasta eest oma naise ja poja. See juhtus puhkusereisil kruiisilaeval Sultan of the Seas – ja keegi ei oska öelda, mis täpselt toimus. Martin on sellest peale omadega täiesti läbi ja tuimestab oma hingelist valu eluohtlike ülesannetega, kehastudes politseioperatsioonide käigus kurjategijaks. Ühe operatsiooni ajal saab Martin kummalise kõne vanadaamilt, kes nimetab end õudusromaanide autoriks ja soovitab tal tungivalt tulla kruiisilaeva Sultan of the Seas pardale, sest päevavalgele on ilmunud tõendid tema perekonnaga juhtunu kohta. Martin oli otsustanud, et ei tõsta enam iial jalga ühegi laeva pardale – aga nüüd järgib ta siiski soovitust ja saab teada, et üks nädalaid tagasi sellel laeval kadunud tüdruk on jälle välja ilmunud.

Psühholoogiline põnevik, mis seob kaasaegsed hirmud, laevareiside müstilise aura ja põhjalikult läbimõeldud kriminaalloo. Fitzek pakub kaasahaarava segu põnevusest ja inimpsühholoogia tumedamatest külgedest. Raamat käsitleb keerulisi teemasid, nagu lapse väärkohtlemine, inimeste sisemised traumad ja nendega toimetulek. Sageli miski pole päris see, mis paistab. Autor hoiab pinget lõpuni, pakkudes ootamatuid pöördeid - iga uus vastus tekitab veelgi enam küsimusi. Schwartz ei ole kindlasti positiivne puudusteta imeuurija. Ta teeb vigu, ei näe nähtavat, teda painab tema perekonna hukk, ta on eelarvamustega ja võib ka muutuda jõhkraks. Selles raamatus oli ikka mitu lõppu. Viimane isegi peale tänusõnade ütlemist.  „Reisija 23“ on õõvastav ja mõjuv, täis müstilist pinget ja hästi kirjutatud tegelasi. See on raamat, mis hoiab sind oma haardes ning sunnib mõtlema ühiskonna tumedamate nüansside üle. Soovitatav ainult tugevate närvidega lugejatele! Kuid kes ei karda, neile üks ülipõnev raamat. Ma pole selle kirjaniku teisi raamatuid lugenud, aga tundub, et lähevad nüüd lugemisenimekirja.