Fitzek on kirjanik, kes on sel aastal jõudnud autorite nimekirja, kelle eesti keelde tõlgitud raamatuid pean kohe lugema, kui uus ilmub. Vaatamata sellele, et kohati on mul tunne, et tema raamatud on psühhopaadi poolt kirjutatud psühhopaatidest psühhopaatlikele lugejatele ja ma neid ei soovita kohe kindlasti nõrganärvilistele lugejatele. Seekordne tundus mulle kergem ja vähem verisem, kuigi, kui mõelda peale lugemist sellele kõigele, siis tegelikult vist ikka ei ole nii. Lihtsalt eelmised olid tunduvalt psühhopaatlikumad kui nüüd see. Vägivalda, hirmu ja verd on selles loos ikka omajagu.
Professor Olivia Rauch, kes on aastaid uurinud vägivaldsete kuritegude psühholoogiat ja näinud oma töös kõike, mida inimene teisele teha suudab, leiab end olukorrast, kus kogu tema teadmistepagas ja külm meel ei aita vähimalgi määral. Tema lapsendatud tütar Alma vajab tüvirakudoonorit. Vajab seda kiiresti. Vajab seda lootuses, et ta ei peaks surema raske haiguse kätte 11-aastaselt. Aga ühtegi sobilikku doonorit ei ole leitud. Viimase õlekõrrena loodab Olivia leida Alma bioloogilised vanemad. Alma bioloogiliste vanemate identiteet on aga salastatud, sest tõde nende nimede taga võib ohustada tüdruku ema elu. Keegi ei soovi võtta seda riski. Olivia kuuleb järjekordselt, et ta peab ootama, ehk isegi leppima, et üldse ei leia neid. Ühel hetkel kandub tema kõrvu jutt, jutt kalendritüdrukust. Keegi vihjab vaikselt, et Frangi metsade keskel on väike majake, kus olevat aastaid tagasi juhtunud midagi, mis ei taha rahvajuttudest kaduda. Üks noor naine, kes saabus sinna jõulude eel, pidi astuma silmitsi psühhopaadiga, kes pani ta avama advendikalendrit, mis ei pakkunud mitte rõõmu, vaid hirmu, mille nägemine murdvat ka tugevamaid. Kas see on üks neist linnalegendidest, mis tekib inimeste vajadusest jutustada midagi tumedat? Või seisab Olivia äkki silmitsi vihjega, mis võiks talle avada tee tõeni Alma päritolu kohta?


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar