Kui pühadeootuse advendikalendrist saab himu ja õuduste kalender

 

6./160. Kalendritüdruk

Autor: Sebastian Fitzek 

Tõlkija: Kaari Antzon

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

318lk./1417lk./38469lk.

Fitzek on kirjanik, kes on sel aastal jõudnud autorite nimekirja, kelle eesti keelde tõlgitud raamatuid pean kohe lugema, kui uus ilmub. Vaatamata sellele, et kohati on mul tunne, et tema raamatud on psühhopaadi poolt kirjutatud psühhopaatidest psühhopaatlikele lugejatele ja ma neid ei soovita kohe kindlasti nõrganärvilistele lugejatele. Seekordne tundus mulle kergem ja vähem verisem, kuigi, kui mõelda peale lugemist sellele kõigele, siis tegelikult vist ikka ei ole nii. Lihtsalt eelmised olid tunduvalt psühhopaatlikumad kui nüüd see. Vägivalda, hirmu ja verd on selles loos ikka omajagu. 

Professor Olivia Rauch, kes on aastaid uurinud vägivaldsete kuritegude psühholoogiat ja näinud oma töös kõike, mida inimene teisele teha suudab, leiab end olukorrast, kus kogu tema teadmistepagas ja külm meel ei aita vähimalgi määral. Tema lapsendatud tütar Alma vajab tüvirakudoonorit. Vajab seda kiiresti. Vajab seda lootuses, et ta ei peaks surema raske haiguse kätte 11-aastaselt. Aga ühtegi sobilikku doonorit ei ole leitud. Viimase õlekõrrena loodab Olivia leida Alma bioloogilised vanemad. Alma bioloogiliste vanemate identiteet on aga salastatud, sest tõde nende nimede taga võib ohustada tüdruku ema elu. Keegi ei soovi võtta seda riski. Olivia kuuleb järjekordselt, et ta peab ootama, ehk isegi leppima, et üldse ei leia neid. Ühel hetkel kandub tema kõrvu jutt, jutt kalendritüdrukust. Keegi vihjab vaikselt, et Frangi metsade keskel on väike majake, kus olevat aastaid tagasi juhtunud midagi, mis ei taha rahvajuttudest kaduda. Üks noor naine, kes saabus sinna jõulude eel, pidi astuma silmitsi psühhopaadiga, kes  pani ta avama advendikalendrit, mis ei pakkunud mitte rõõmu, vaid hirmu, mille nägemine murdvat ka tugevamaid. Kas see on üks neist linnalegendidest, mis tekib inimeste vajadusest jutustada midagi tumedat? Või seisab Olivia äkki silmitsi vihjega, mis võiks talle avada tee tõeni Alma päritolu kohta?

Lugu on mitmes ajas - nii Olivia tänapäevases tegevuses ja otsingutes kui üksteist aastat tagasi Alma emaga juhtunus. Paralleelselt kulgevad lood kuni ühel hetkel need saavad kokku ja jõuavad lõpule. Kas ka positiivselt, sest tegemist on ikka ju psühhopaatliku looga? Lugu oli sedavõrd põnev, et raske oli raamatut käest panna. Lugemine ise läks kiiresti, loo kulg oli tempokas ja lugemine ise ladus. Põnevust ja pinget jagus algusest lõpuni. Karmima krimi austajatele kindlasti soovitaks, samas teistele vist pigem siiski mitte, eriti veel advendiaja tulekul. Pärast võib õudusunenägusid näha või kas olete kuulnud jõulufoobiast? Nojah, Grinch ja Ebenezer Scrooge vihkasid jõule, aga jõulufoobia? Jõulufoobia, mis kuulub ärevushäirete ja foobiate alla. Jõulufoobia all kannatav inimene tunneb teatud sorti ärevushäireid puutudes kokku kõigega, mis on seotud jõuludega: jõulukuusk, jõuluvana, jõululaulud, jõulufilmid, jõuludekoratsioonid.... Kõik see võib esile kutsuda hingamisraskuseid, südamerütmi kiirenemist, seedeprobleeme, halba enesetunnet ja ärevushäireid. Kui loete seda raamatut advendi või jõuluajal, siis võib juhtuda, et saate ühe tegelase käest selles raamatus nakkusena ka endale jõulufoobia. Õnneks mina lugesin seda enne jõuluaja algust.