Seiklused džunglis

16./164. Seiklejad ja ohtude džungel

Sari: Seiklejad #5

Autor: Jemma Hatt 

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

176lk./4049lk./40073lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 juuni: lasteraamat

Kuna ma olen eelmised neli osa läbi lugenud, siis ei saanud kuidagi jätta lugemata ka viiendat osa. Seekord viib seiklus tuttava seltskonna Costa Rica vihmametsa. Onu Logan tahab päästa oma telekarjääri ja registreerib kõik tõsielusaatesse. Võistkonnad peavad džunglis vihjeid otsima, mõistatusi lahendama ja peidetud aarde leidma. Peagi hakkab aga tunduma, et tegemist pole sugugi tavalise võistlusega. Ka saate võttegrupi käitumine tekitab küsimusi ja esialgu lõbusana tundunud mäng muutub järjest ohtlikumaks.

Raamat jätkab sarja tuttavas vaimus. Siin on palju liikumist, salapäraseid vihjeid, ootamatuid takistusi ja kahtlasi tegelasi. Costa Rica vihmamets loob loole põneva tausta ning selle looduse ja loomade kohta saab lugedes ka üht-teist teada. Tegelased peavad taas kasutama nutikust ja tegema koostööd. Lapsed saavad ise tegutseda, eksida ja keerulistest olukordadest väljapääsu otsida, nad on taas nutikamad kui nii mõnigi täiskasvanu. Samas leidub loos piisavalt nalja ja koomilisi episoode.

Igati tore laste seiklusraamat, milles jagub nii aardejahti, mõistatusi kui ka džungliohte. Eks tuleb nüüd järgmist osa veel oodata. 

Rööviti vanaema kohviveski, appi!

15./163. Röövel Hotzenplotz

Sari: Hotzenplotz #1

Autor: Otfried Preussler

Tõlkija: Vladimir Beekman

Kirjastus: Eesti Raamat 2018

118lk./3873lk./39897lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 juuni: lasteraamat

Röövel Hotzenplotz röövib vanaemalt hinnalise kohviveski, mis mängib väntamisel tema lemmiklaulu. Politseiülem ei suuda kuulsat röövlit tabada ning nii otsustavad Kasperl ja Seppel asja ise käsile võtta. Poisid mõtlevad välja kavala plaani, kuid Hotzenplotz osutub neist kavalamaks. See on lõbus ja hoogne seikluslugu, milles leidub röövleid, nõidust, julgust ning palju kavalusi. Tegelased on hästi värvikad. Hotzenplotz kannab seitset nuga ja peab ennast kohutavalt ohtlikuks, kuid mõjub sageli pigem koomiliselt. Politseiülem on tähtsa olekuga, aga temast pole poistele kuigi palju abi. Kasperl ja Seppel seevastu täiendavad teineteist hästi, kuigi nende plaanid ei lähe alati päris nii, nagu nad loodavad. Kõik on veidi üle võlli, kurjategija tunneb kaugelt ära ning head ja halvad tegelased on selgelt eristatavad. Samas ei mõju lugu liiga vanamoodsalt. Sündmused liiguvad kiiresti, huumor on lihtne ja olukorrad lähevad järjest pöörasemaks. Igati tore lasteraamat, mis on parajalt põnev, aga mitte hirmus. 

Kuidagi on selle raamatu esmatrükk eesti keeles mul kahe silma vahele jäänud, kuigi mu poeg oli sel ajal just sellises eas, et oleks võinud lugeda. Esimene osa oli sedavõrd tore, et peaks ka järgmised osad ikka läbi lugema, sest ka kõik teised sama kirjaniku raamatud on äärmiselt põnevad, naljakad ja toredad. 

Klaaspärlimäng

3./151. Klaasimeister

Autor: Tracy Chevalier 

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

400lk./796lk./36820lk.

Kirjastuse Eesti Raamat väljakutse 2026: Imeilusad raamatud

Ajalooline romaan, aga tavapärasest veidi erineva ülesehitusega. Lugu algab 1486. aastal Murano saarel, kus klaasimeistrite perekonnas kasvav Orsola Rosso peab leppima teadmisega, et klaasi valmistamine on meeste pärusmaa. Kui isa sureb ja pere majanduslik olukord halveneb, otsustab Orsola siiski õppida klaaspärlite valmistamist. See on töö, mida mehed peavad tühiseks, kuid millest saab talle võimalus ise raha teenida ja oma elule rohkem otsustusõigust saada. Ta ei ole tegelikult mässaja selle sõna tavapärases tähenduses. Ta lihtsalt ei lepi sellega, et talle öeldakse, mida ta võib ja mida ei või teha. Klaasipärlite valmistamine annab talle võimaluse ennast tõestada, kuid samal ajal näitab romaan hästi, kui raske on naisel murda välja rollist, mille perekond ja ühiskond talle määranud on. Orsola peab oma tööd tegema alguses salaja ning ka edu korral ei tule tunnustus kergelt. Tema vend peab pärleid alguses lausa väärtusetuks, kuigi just need aitavad perekonda korduvalt raskustest välja. 

Eriline võte raamatus on ajaga mängimine. Lugu liigub rohkem kui viiesaja aasta jooksul renessansiajast tänapäevani, kuid Murano elanikud vananevad palju aeglasemalt kui ülejäänud maailm. Nii jõuavad Orsola ja tema lähedased elada läbi katku, sõdu ja suuri ühiskondlikke muutusi, kuni lõpuks jõutakse tänapäeva. See lahendus tundus alguses kummaline ja arusaamatu, kuid mida edasi, seda paremini hakkas see toimima. Aeg muutub justkui üheks loo tegelaseks ning võimaldab võrrelda seda, mis on sajanditega muutunud ja seda, mis tegelikult muutumatuks jääb. Ja üllatavalt on sisuliselt muutumatuid asju siin maailmas hoopis enam kui muutuvaid, vaatamata sellele, et välispinnal kõik muutub,

Klaas on samuti kogu loo läbiv teema. Klaasi valmistamine nõuab kannatlikkust, oskusi ja täpsust ning kord tehtud viga võib kogu töö rikkuda. Sama võib öelda ka Orsola elu kohta. Ta peab pidevalt leidma tasakaalu oma soovide, perekonna ootuste, armastuse ja töö vahel. Tema klaaspärlid ei ole lihtsalt käsitöö, vaid annavad talle iseseisvuse, mida tal muul viisil oleks väga raske saavutada. Samas ei ole see ainult ühe naise edulugu. Väga palju on siin juttu perekonnast, traditsioonidest ja sellest, kuidas oskused kanduvad ühelt põlvkonnalt teisele. Samuti muutub ajas Murano ise. Kunagisest olulisest klaasitootmise keskusest saab lõpuks turistide sihtkoht. Selle muutuse kaudu näitab autor, kuidas maailm liigub edasi, kuid inimesed püüavad samal ajal oma traditsioone ja identiteeti säilitada. 

Üks huvitav teema raamatus on ka klaasimeistrite suletud maailm. Sajandeid usuti, et klaasivalmistamise oskus on justkui veres ja heaks meistriks ei saada lihtsalt õppides, vaid selleks tuleb sündida õigesse perekonda. Teadmised ja oskused liikusid põlvest põlve ning mujalt tulnutesse suhtuti umbusuga. Ka siis, kui inimene oli andekas ja valmis tööd tegema, ei tähendanud see veel, et teda omaks võeti. Klaasimeistrite perekonnanime ja päritolu peeti sama oluliseks kui tegelikke oskusi. Raamat näitab hästi, kuidas sellised eelarvamused võivad muutuda traditsiooniks, mida järgitakse lihtsalt sellepärast, et nii on alati tehtud. Orsola puhul on eriti huvitav see, et ta peab tõestama oma oskusi ka omaenda perekonna ja klaasimeistrite kogukonna silmis, sest tema sugu seab talle veel ühe takistuse. 

Raamat ei ole kiire tempoga ega sündmusterohke ajalooline romaan. Pigem on see rahulikult kulgev lugu, kus olulisemad on inimesed, nende suhted ja väikesed muutused nende elus. Mõnes kohas tundus ajahüpe isegi liiga järsk ja osa sündmusi jäi seetõttu veidi pinnapealseks. Samas annab just selline ülesehitus loole oma eripära. Kõige rohkem jäid meelde Orsola visadus ja tema soov oma kätega midagi ära teha. Ta ei saa muuta aega, millesse ta on sündinud, ega reegleid, mille järgi ühiskond toimib, kuid ta saab otsustada, mida ta nende piirangute sees teha suudab. Ja vahel piisabki sellest, et üks inimene otsustab lihtsalt mitte alla anda. 

Raamatu kaas on väga ilus ja sobib looga hästi kokku. Mulle raamat meeldis ja soovitan seda lugeda kõigil, keda huvitab naiste elu ja võimalused eri ajastutel, klaasikunsti ja klaasimeistrite ajalugu.      

Bunburrys on pidu!

1./149. Saatuslik kaunitar

Sari: Bunburry muhekrimisari 12

Autor: Helena Marchmont

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

158lk./ 158lk./ 36182lk.
 

Kirjastuse Eesti Raamat väljakutse 2026 august: Imeilusad raamatud!

 

Seekordne osa oli minu jaoks üks huvitavamaid ja põnevamaid. Kuigi ma hammustasin Oscari vihje enne läbi muidugi kui Alfie. Magnoolia hotell on valmis ning heaks kohaks Lizi ja Marge'i suure üllatussünnipäevapeo korraldamiseks. Emma, Alfie ja Oscar panevad rahad ning oskused kokku ning valmistavad ette suurejoonelise peo. Kuid hotell on juba avatud ning seal on ka lisaks mõned tavakülalised. Alfie McAlisteri pilku püüab glamuurne lesk Francesca Fairfax Adams,glamuurne kolmekordne lesk. Alfie parim sõber Oscar, kes on peo ajaks Londonist kohale tulnud, tunneb Francescat juba vanast ajast ja teab tema kohta nii mõndagi šokeerivat. Kus on tõde, kes valetab, kes on ohver? Kuidas möödub peen sünnipäevapidu ning kas Bunburry kolmnurk on sunnitud taas tegutsema ka pidustuste ajal? Ja kuidas kulgevad Alfie suhted naistega, kui mängu tuleb veel keegi lisaks Betty, Emma ja Tarale? 

Mõnus muhekrimi sari, kus olulisel kohal on külaelu, kogukond, suhted inimeste vahel, suhtumised ja arvamused. Õnneks neid raamatuid on veel, mida oodata.   

Ristsõna lahendaja saab rikkaks!

9./133. Viimane mõistatus

Sari: Cherringhami mõistatused 16 

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards 

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

143lk./2506lk./ 32629lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 juuli: Raamatud, mida loeme puhkusel!

Minu puhkuse aja lugemine ei erine kohe kindlasti mitte puhkuse aja lugemisest. Loen ikka seda, mis meeldib ja mis parasjagu käes on. Aga Cherringhami mõistatuste sarja väikesed kerged krimid sobivad kindlasti puhkuse ajaks lugeda, kes otsivad kerget kiiret ja mitte väga sünget lugemist. Tegemist ju muhekrimiga, kus suur osa on suhetel inimeste vahel. Seekordne osa oli minu jaoks üks paremaid ja üllatavamaid, et mis seal siis ikka oli, miks selline imelik testament ja kes siis selle lõpuks ära lahendab. Ja eelkõige, mis roll on Sarahil ja Jackil. Raamatukesed on küll mingis mõttes sarnased, aga siiski on lood piisavalt erinevad, ei ole sellist kindla süžeega lood, ikka üsnagi erinevad ning ka uurimine ei ole sama ühest raamatust teise. Selles suhtes on need raamatukesed siiski mõnusad pisikesed mõnetunnised vahepalad kui olla väsinud või tüdinud ja vaja veidi lugemist, mis ühelt poolt annab ajule puhkust, samas paneb mõtted teises suunas liikuma ning on piisavalt põnev, et köita, samas piisavalt vähe verised ja julmad, et heidutada. Ja kes neid veel pole lugenud, saab kohe korraga terve portsu omale puhkuse ajaks lugemislauale tõsta. Teised peavad ootama järgmist osa, õnneks tõlgitakse kiiresti, mitte üks raamat aastas või paari aasta tagant. Hetkel ilmunud 50 osa sellest sarjast, neist 16 siis eesti keeles.   

Vandaalid ehitusel!

8./107. Mõrv Magnoolia hotellis

Sari: Bunburry muhekrimisari 11 

Autor: Helena Marchmont 

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

148lk./ 1992lk./25946lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 märts: naine

Sarja üheteistkümnendas osas on Alfie naissuhted endiselt sama keerulised kui varasemates raamatutes ning nüüd lisandub loosse veel kaks uut naist. Nemad ostavad küla servas asuva tühjana seisva häärberi, et rajada sinna uus hotell Magnoolia. Paraku ei lähe ettevõtmine sugugi rahulikult, sest ehitusel hakatakse korraldama vandalismiakte. Kuna kohalik politsei nende muret eriti tõsiselt ei võta, otsustatakse appi palgata Bunburry kolmnurk.

Nagu pealkirigi vihjab, leitakse üsna pea ka laip ning loost saab tavapärane mõrvamüsteerium. Samas on see üks selliseid krimilugusid, kus lugejal pole tegelikult võimalik mõrvarit ise välja nuputada, sest vajalik info jäetakse lõpuni peitu. Mingis mõttes on see veidi selline „klaver põõsas” lahendus, kus süüdlane ilmub mängu alles siis, kui ta on kinni võetud. 

Sellest hoolimata oli see minu meelest üks sarja huvitavamaid osi. Tegelaste omavaheline dünaamika on mõnus ning kogu loos on sellist kerget ja muhedat õhkkonda, mis selle sarja puhul kõige rohkem meeldibki. Ausalt öeldes ei loegi ma neid raamatuid niivõrd krimilugude pärast, vaid pigem peategelaste ja nende omavaheliste suhete pärast. Just need hoiavad sarja jätkuvalt loetavana. Nii, et palun aga järgmist osa.  

Surmasõnum postkaardil

6./105. Postkaart mõrvarilt

Sari: Södersläti kuriteod #2

Autor: Mattias Edvardsson 

Tõlkija: Li Laanemets

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

300lk./1695lk./ 25649lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 jaanuar: pimedus 

Sarja teine osa jätkab politseinik Gunni Hildingi ja tema kolleegide lugu Trelleborgi politseis 1990ndatel, ajal, mil inimesed saatsid postkaarte, helistasid juhtmega telefonilt ja politseil ei olnud uurimisel kasutada neid tehnilisi abivahendeid, mis tänapäeval. Tegemist on klassikalise Põhjamaade krimiga, kus kuriteod on rämedad, psühholoogiline pinge tugev ja inimeste omavahelised suhted segased, viha, kättemaks ja usuhullus pimedad. Ühest küljest on siin uus mõrvalugu, teisest küljest jätkub eelmises osas alanud õe kadumise liin. Ja muidugi on kohal Gunni enda lugu, eelkõige tema tunded. Tunded perekonna vastu, tunded ühe teatava mehe vastu, tunded töö vastu. Kohati lähevad need kõik omavahel sõlme.

Gunni tõmmatakse taas mõrvarühma, sest inimesi on vähe, aga mõrv ei hakka seepärast küll ootama. Eriti siis, kui on juba selge tunne, et see ei jää viimaseks. No vähemalt Gunni oskab seda karta, isegi kui kõrgemad ülemused ei usu seda. Postkaardimõrvar ise on üsna kõhe tüüp, sest annab oma ohvrile ilusti teada nii surmakuupäeva kui ka koha, aga inimesed ei kipu selliseid vihjeid ju kohe tõsiselt võtma. Pärast selle raamatu lugemist võib postkaartide suhtes igatahes veidi ettevaatlikumaks muutuda, vähemalt Rootsis ja vähemalt mõneks ajaks.

Lugu ise on paras pusle. Kui oled peaaegu kõik juba ära kahtlustanud, siis jõuad lõpuks ehk ka õige inimeseni, üsna vahetult enne seda, kui asi end tegelikult ära lahendab. Raamat on põnev, tempokas ja lõpeb täpselt nii, et järgmise osa järele tekib kohe vajadus. Taustal olev Gunni ja tema õe lugu läheb ju edasi. See on verisem ja karmim krimi, aga mulle autori stiil üldiselt meeldib.

Krimisugemetega naistekas Gotlandilt

4./103. Ohtlik uus algus

Sari: Krimilood Rootsimaal #3

Autor: Christoffer Holst 

Tõlkija: Kadri Okas

Kirjastus: Foorum (Krimiraamat) 2026

261lk./ 1149lk./ 25103lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu  

Vahel tundub uus algus just see, mida inimene vajab. Uus koht, uus keskkond ja võimalus jätta vana seljataha. Elustiiliblogija Malin loodab seda koos abikaasa Siggega leida, kui nad kolivad Gotlandile, mehe kodusaarele. Kõik näib esialgu paljutõotav, kuid tegelikkus osutub märksa keerulisemaks. Sigge sukeldub kiiresti töösse ning kaob päevadeks oma tegemistesse. Malin jääb aga üksinda võõrasse keskkonda, kus tal tuleb harjuda vaikuse, üksilduse ja tundega, et ta ei kuulu veel päriselt siia. Seda ebakindlust süvendavad ähvarduskirjad, mis hakkasid tema postkasti jõudma juba Stockholmis ning jätkavad saabumist ka saarel. Miski on valesti. Alguses tundub kõik peaaegu süütu, nagu kellegi halb nali või kohatu tähelepanuavaldus. Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub aga seda seletust uskuda.

Autor kasvatab pinget rahulikult ja järjekindlalt. Midagi suurt ei juhtu kohe. Selle asemel koguneb ebamugavustunne tasapisi, lehekülg lehekülje järel. See teadmine, et kusagil on keegi, kelle huvi Malini vastu ei ole sugugi sõbralik, muudab õhustiku üha rõhuvamaks. Ühel hetkel ei ole enam võimalik toimuvat lihtsalt kõrvale lükata ega endale kinnitada, et küllap kõik laheneb.

Saarele saabub Louise, kellel on omad plaanid ja ambitsioonid. Lähenevate lihavõttepühade eel kutsub ta enda juurde ka õe Lina, kes maadleb rahaliste raskustega. Just Lina ja Malini vahel kujuneb välja sõprus. See kasvab tasapisi välja ühisest vajadusest ja usalduslikust suhtlemisest.

Ka uurimine algab üsna tagasihoidlikult. Ei ole suuri paljastusi ega tormilist tegevust. On soov mõista, kes saadab kirju ja miks. Küsimusi tekib rohkem kui vastuseid. Kui pinge lõpuks haripunkti jõuab, muutub ka olukord märksa ohtlikumaks ning seni vaikselt kogunenud ohutunne saab väga reaalse kuju.

Tegemist on sarja kolmanda osaga ning võrreldes varasemate raamatutega on krimiliin siin küll rohkem esiplaanil, kuid siiski jääb see suures osas tagaplaanile. Alles kusagil pärast raamatu keskpaika hakkab krimilugu tõeliselt hoogu koguma. Enne seda keskendub autor eelkõige inimestevahelistele suhetele, tunnetele, pettumustele, lootustele ja armastusele.

Just seetõttu tekkis lugedes tunne, et selle raamatu puhul on žanrimääratlusena ehk isegi täpsem rääkida krimisugemetega naistekast kui klassikalisest muhekrimist. Kriminaalne oht on küll olemas, kuid veel olulisemal kohal on inimesed ise. Nende suhted, valikud ja soov leida oma koht maailmas. Vahelduseks on täitsa loetav, kuigi tema saarestikumõrvade sari meeldis hulga enam, aga seal oli ka palju rohkem krimi sees. Ja eks tuleb järgmist osa ka lugeda, sest vaja ju teada, kuidas need asjad ja suhted peategelastest õdedel siis edasi kulgevad. 

Küsimusi pole kunagi liiga palju

3./85. Kas koopaelanikud pesid hambaid?

Autor: Thomas Canavan

Tõlkija: Ivika Arumäe

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

128lk./631lk./20375lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu  

Lastele mõeldud raamat, mis koondab vastuseid väga erinevatele küsimustele ja pakub hulgaliselt fakte meid ümbritseva maailma kohta. Need on kord huvitavad, kord veidrad, vahel üllatavad ja naljakad, aga sekka ka selliseid, mis mõjuvad veidi hirmuäratavalt või isegi vastikult. Just see vaheldusrikkus teeb lugemise põnevaks ja hoiab tähelepanu üleval ka neil, kes muidu pikemate tekstidega kergesti ära väsivad. Raamatu kujundus on koomiksilaadne ja mänguline, mis ehk köidaks ka neid lapsi, kes eriti lugeda ei armasta. Visuaalne pool toetab sisu. Tekstid on lühikesed ja konkreetsed, enamasti ühe lausega edasi antud faktid, mis annavad kiire ülevaate, aga jätavad ruumi ka uudishimule. Lugedes sain isegi nii mõndagi uut teada, sealhulgas asju, millest tavaliselt eriti ei räägita. See annab raamatule väikese salapärase ja kohati isegi keelatud tunde, mis võib laste jaoks eriti ahvatlev olla. Kui mõni teema rohkem huvi tekitab, saab seda alati mujalt edasi uurida ja süvitsi minna. Tervikuna on see lõbus ja kerge faktiraamat, mis pakub väikestes kogustes uusi teadmisi ja samas ärgitab maailma teise pilguga vaatama. Algklasside lastele võib see olla päris põnev avastus, mis paneb küsima uusi küsimusi ja otsima uusi vastuseid.

Tööõnnetus või mõrv?

2./84. Saatuslik kukkumine 

Sari: Cherringhami mõistatused #15 
Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat, Krimiraamat 2026

141lk./503lk./20247lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu 

 

Sarja 15. raamat. Ehitustööline Dylan on see, kes ässitab teisi tegutsema ja ei lase teemal vaibuda, kui jutt käib tööohutusest ja töötajate õigustest. Ta ei ole vaikne kaasajooksik, vaid inimene, kes julgeb küsida ja nõuda. Ühel hommikul leitakse ta aga surnuna. Väidetavalt on tegu õnnetusega. Eelmisel õhtul, pimedas, libises ta tellingutelt alla ja kukkus otse püsti seisvate piikide otsa. Juhtum läheb kirja tööõnnetusena, kuid kõik ei tundu päris loogiline. Miks jäi Dylan üldse pärast tööpäeva lõppu platsile, kui teised olid juba liikumas koju. Ta ei olnud algaja ega hooletu. Kuidas sai kogenud tööline sellisel viisil kukkuda. Kas tegu oli halva juhusega või millegi muuga. Vihje ajel hakkavad Jack ja Sarah juhtumit lähemalt uurima. Nad püüavad aru saada, kes Dylan tegelikult oli, mis ehitusplatsil toimus ja kas see kõik oli tõesti lihtsalt õnnetus. Või peitub selle taga midagi tahtlikku. Seekordne osa oli minu jaoks keskmisest huvitavam, kuigi põhilise loo suuna suutsin üsna varakult ära aimata. Need lood on kerged ja tempokad muhekrimid, mida on lihtne lugeda. Seni ei ole need veel ära tüüdanud ja loen neid edasi hea meelega vahepalaks. Kõik raamatud on iseseisvalt loetavad, ei pea ilmumise järjekorda jälgima, sest ainus, mis raamatust raamatusse edasi kandub on peategelased ja Sarah lapsed. Mõned  külaelanikud on ka korduvalt raamatutes kirjas, aga need on rohkem taustal tegutsevad. Soovitan seda sarja, eriti kui tahad kergemat lugemist, veidi põnevust, veidi kuritegelikku maailma, aga mitte verist ja sul pole eriti aega lugemiseks. 

Idee, kuidas taaskasutada vanu riideid

11./70. Vanade riiete surnuaed

Sari: Karavani detektiivi lood #4

Autor: Marje Ernits 

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

188lk./ 3028lk./ 17212lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026: veebruar Eesti 

 

Karavani detektiivi sarja uus osa. Iga sarja uus osa paneb mind taga igatsema sama autori Ira Teveri krimilugusid, mis mõjusid kuidagi haaravamalt ja usutavamalt kui Karavani detektiivi omad. Selles osas satub Aadi Lumiste appi oma tundmatutele sugulastele ning juba algus tõotab kõhedat ja omapärast juhtumit, sest nende pisut kummaliselt põllumaalt leitakse kohaliku naise surnukeha. Põllu teeb eriliseks perenaise veider kaltsumajanduse maailm, sest ta on rajanud sinna omamoodi surnuaia, kus puidust ristidele ripuvad kasutatud riided. See idee on tegelikult pätsatud sarnasest surnuaiast Soomes. Visuaal on meeldejääv ja natuke kõhedust tekitav. Uurimise käigus läheb lugu hullemaks, kui Aadi sugulaste talust leitakse salajane tuba, mille olemasolust keegi justkui teadlik ei olnud, ning sealt omakorda kaks mumifitseerunud surnukeha. Sealt edasi hakkavad mineviku saladused tasapisi hargnema ja nagu krimile kohane, kui tuleb laipu juurde, tulevad seosed ja tulevad ka perekonnaliinid, mis ei ole sugugi nii sirged, nagu algul paistab. Just siin tekkis mul lugedes suurim raskus. Mingil hetkel läks mul nii segi, kas jutt käib esimesest laibana leitud naisest või hoopis tema emast, ning milline mees oli millise naisega seotud ja kes on kelle laps tegelikult. Vahel ongi põnev, kui lugu nõuab tähelepanu ja paneb kaasa mõtlema. Siin aga infokillud ei haakunud minu jaoks piisavalt selgelt üheks pildiks. Lisaks jäi mulle mõned lahendused ja asjaolud veidi kahtlaseks. Mõni käik ei tundunud päris usutav ja mõni kokkusattumus oli minu jaoks liiga mugav, et päriselt rahuldust pakkuda. Võib olla on see ka ootuste küsimus, sest ma läksin seda raamatut lugema tahtmisega kirjutada positiivne arvustus, eriti kuna algidee riiete surnuaiast oli intrigeeriv ja andis lootust millegi erilise peale. Paraku jäi üldmulje minu jaoks ebaühtlaseks. Häid elemente oli, kuid tervikuna oli mul vahepeal tunne, et lugu libiseb käest ja pinget asendab segadus. Lõpuks sobitub see lugemine mul siiski eelmiste kuude väljakutsetega, sest tegu on naisautoriga (märts) ja tegu on ka eesti autoriga (veebruar). Lihtsalt seekord ei olnud see raamat päris positiivsust tekitavalt mulle meelepärane.  

Kuidas rebane võitis sõja kolme vihase mehega

6./65. Vapustav härra Rebane

Autor: Roald Dahl 

Tõlkija: Andry Ervald

Kirjastus: Eesti Raamat 2007

87lk./ 1653lk./15837lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu

Härra Rebane käib öösiti kolme kurja taluniku härra Koperdise, härra Uimerdise ja härra Uba tagant toitu näppamas. See on tema viis oma perekonda toita, sest rebane teeb seda, mida rebane tegema peab. Talunikud aga ei näe seda sugugi nii loomulikuna. Nende jaoks on ta varas, kahjur, keegi, kes tuleb nende töö ja vaeva kallale. Nii peavadki mehed kurja plaani, kuidas rebasele kätte maksta. Ju tuleb ta urust välja kaevata ja hukata, mis muud. Nende peas on see õiglane tasu, sest keegi ei taha ju, et tema kodulinnud öösiti salapäraselt kaovad. Aga ega ilmaasjata öelda, et rebased on kavalad loomad. Ja kui mängus on oma perekonna elu ja heaolu, siis hakkavad rebase peas idanema plaanid, mis on sama nutikad kui meeleheitlikud. Dahl oskab väga hästi näidata, kuidas loomad võivad olla inimestest targemad, eriti siis, kui inimesed on liiga vihased, liiga uhked või liiga rumalad, et näha suuremat pilti. Dahli raamatud on kõik hästi lõbusad ja mõnusad lugemised. Mõeldud küll lastele, aga vägagi loetavad täiskasvanutele. Neis on mõnusat absurdihuumorit, positiivsust ja sellist kerget üle-vindi tunnet, mis teeb lugemise nauditavaks. Samas muidugi oleneb, kelle poolt vaadata positiivsust. Rebasele lõppes see lugu igati positiivselt, aga nendele vaestele talunikele, kes ei raatsinud oma kodulinde rebasele annetada, mitte just nii väga. Pigem hoopis negatiivselt. Nad ei saanud lahti muidulinnusööjast rebasest ja pidid kannatama ka selle all, et konutasid päevi ja öid rebase uru ääres, lootuses teda tabada. Aga lugeja on juba esimestest ridadest rebase poolel. Enamus lugejaid ei mõtlegi, et tegelik kannataja võiks olla talunik, kelle kanalaid ja muid kodulinnulaid käib üks rebane igal ööl rüüstamas. Reaalses maailmas me tunneks tõenäoliselt kaasa hoopis talunikele, sest keegi ei rõõmusta selle üle, kui tema töö ja sissetulek öösiti ära süüakse. Aga kirjanduses sõltub kõik jutustaja vaatenurgast. Kui lugu jutustatakse rebase vaatepunktist, siis muutub ka lugeja vaatekoht. Kui põrkuvad kaks vastandlikku poolt, kus kompromiss pole võimalik, siis ei saa olla mõlema poolt. Ikka tuleb valida pool. Ja seekord valib lugeja rebase poole, kui ta just ise kanalat ei pea. Mulle Dahli lasteraamatud meeldivad. Need on paraja kiiksuga, positiivsed lood, mis lõppevad enamasti hästi, isegi kui algavad keeruliselt. Nad on täis soojust, huumorit ja seda väikest pöörasust, mis teeb lugemise mõnusaks nii lapsele kui täiskasvanule.

Lugu rahvast, kes tulid pulma

5./64. Pulmarahvas

Autor: Alison Espach 

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

394lk./ 1566lk./15750lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu

 

Alles oli ühes arvustuses lugeda, kuidas sõna pulmarahvas mitmeid häirib. Mind see sõna sugugi ei häiri ja mulle tundub see täiesti õigel kohal olevat. Matuserahvas häirib mind tegelikult veelgi vähem, sest minu peres on seda sõna küll kasutatud ja see ei kõla üldse võõralt. Võib-olla ongi siin tegemist erinevate keeleruumidega Eestis. Minu juured on Tartumaa kandist ja mu sõnavaras on mitmeid sõnu, mis on seal tavalised, aga näiteks Lääne-Eestis ei pruugi üldse levinud olla. Olen selle tõlkija raamatuid väga palju lugenud ja pigem arvan, et kui midagi tundub kohmakas, siis on originaal ise selline, mitte tõlge. Ma suhtun tõlkijate töösse väga positiivselt, sest ma loen ainult eesti keeles ja ilma nendeta jääks mul suur osa maailmakirjandusest lihtsalt lugemata. Ja kui tõlge või kirjutus ei ole otseselt tehisintellektist kopeeritud, siis mind ei häiri ka mõningane kohmakus. Inimesed ei räägi ühtemoodi, miks nad peaksid siis kirjutama ühtemoodi. Tõlkija püüab ju säilitada seda, mis on algselt kirjas, muidu oleks tegu ümberjutustuse, mitte tõlkega. Ainus, kellele mul on etteheide, on toimetaja. Seal on ikka mitmes kohas nimed sassi läinud ja sellised apsakad peaks üks toimetaja ometi üles leidma, kui ta tekstiga süvenenult tegeleb. Need asjad häirivad mind lugemisel küll, sest need tõmbavad hetkeks loost välja ja tekitavad ajus errori.

Phoebe Stone saabub uhkesse rannahotelli, seljas parim kleit ja jalas kõige ebamugavamad kingad. Teda peetakse kohe ekslikult üheks pulmakülalisest, ehkki tegelikult on ta ainus inimene, kes pole sinna saabunud pidutsema. Tal on hoopis morbiidsemad kavatsused, sest ta plaanib oma elu just selles hotellis lõpetada. Aga siis põrkab ta kokku pruudiga ja sealt läheb lugu lahti. Ootused ja reaalsus põrkuvad ja seda mitte ainult Phoebe puhul. Raamatu jooksul peavad oma seisukohti, tundeid, kavatsusi ja ootusi ümber hindama nii pruut, peig kui ka osa pulmakülalisi. Igaühel on oma väike sisemine kriis, mis vajab lahendamist. Nii mõnigi ootamatu kohtumine või sündmus võib anda täiesti uue suuna. Nagu hotelli lahti lastud pallid, mis peaksid nädala lõpuks oma ettenähtud kohtadesse jõudma, aga põrkavad teel vastu ootamatuid nurki ja olukordi ning võivad võtta täiesti teistsuguse trajektoori. Vahel võib ootamatus anda uue jõu, uue arusaama või uue julguse. Ja vahel võib see lihtsalt näidata, et elu ei lähe kunagi päris nii, nagu inimene on oma peas ette kujutanud. Tegemist on tõesti ühe korraliku naistekaga, kus teemaks on suhted, valikud ja sisemised murdepunktid. Ma ei ole viimasel ajal väga suur naistekate lugeja, aga minu jaoks oli see isegi üsna loetav raamat. Kuigi selle, mis suuna lugu lõpuks võtab, arvasin ma ära. Lõppu ma muidugi ära ei räägi, aga võin öelda, et see oli igati positiivne. Ja vist enamusele tegelastest, vähemalt neile, kes olid selles pulmarahva seltskonnas kesksemad. Ja ka ühele enesetapumõtetega naisele, kes leidis lõpuks midagi, mida ta ei osanud oodata.

Kas pühak võib olla patune ja patune pühakuks saada?

16./53. Patused ja pühakud

Sari: Bunburry # 10

Autor: Helena Marchmont

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat 2026 (Krimiraamat)

144lk./3561lk./ 12796lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse märts: naine

 

Autor on naine ja kuigi peategelane on mees, siis mitmed väga olulised tegelased raamatus on naised. Selles osas on eriti tegev konstaabel Emma Hollis.  

Bunburry sarja kümnes osa. Seekordne lugu möödub ilma mõrvata. Õnneks. Järelikult saab sari ikka edasi kesta, ei tapeta kõiki küla lähiümbruses elavaid isikuid veel ära. Aga kuriteoga on tegemist küll. Seersant Wilson jälestab Bunburry vikaari Philip Browni ja seepärast rõõmustab võimaluse üle ta kuriteo eest kinni panna. Kui reverend Brown keeldub end kaitsmast ja alibit andmast, jääb Bunburry Kolmnurga ja Bunburry Paralleeli mureks välja selgitada, mis toimub ja kas mees on süüdi või ei. Välja koorub nii mõnigi saladus. Seekordne osa oli isegi üks huvitavamaid ja ettearvamatumaid. Ja üks küllaltki huvitav uus tegelane ilmus mängu. Eks paistab, kas autor jätab ta järgmistesse osadesse sisse või mitte. Vahelduseks oleks uusi tegelasi sinna vaja küll, et veidi seltskonda elavdada. Sari on mõnus kiire muhekrimi sari ja kindlasti ootan juba järgmist osa.  

Ilusast tüdrukust kasvab ilus naine

10./47. Lihtsalt ilus

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2013

175lk./2135lk./11370lk.

Eesti Raamatu väljakutse 2026 märts: naine

Autoriks naine ja peategelaseks ka naine. Alguses küll alles lasteaias käiv tüdrukutirts, aga raamatu jooksul ta kasvab ja saab nii naiseks kui emaks. Marje Ernitsa raamatud on mul varemgi lugemislauale sattunud. Ta kirjutab inimestest, nende argipäevast, muredest ja rõõmudest, vahel ka valust, mis ei ole sugugi väike. See raamat on täiesti olustikuline proosa, inimestest meie ümber, tavalisest lihtsast perest pärit tüdrukust. Lugu, mis ei püüa olla midagi üleliia suurt, aga mis puudutab just seetõttu, et on nii inimlik, nii tavalisest tüdrukust. Ilusast tüdrukust. Kas üks ilus tüdruk saab elus läbi lüüa lihtsalt iluga, või on ikka palju enamat vaja? On keerulisi suhteid, on valikuid, mida ei ole lihtne teha, ja on inimesi, kes püüavad oma elu kuidagi joonele saada. Ernits oskab kirjutada nii, et tegelased tunduvad päris. Mitte ideaalsed, mitte ülemäära dramaatilised, vaid sellised, keda võiks kohata koolis või tänaval. Lugu ise kulgeb rahulikult. Ei ole suuri pöördeid ega šokeerivaid sündmusi, pigem tasane voolamine, kus iga tegelase sisemaailm avaneb tasapisi. Kuigi lugu ise hõlmab küllaltki pikka perioodi Liivi elust, siis kirjanik ei kiirusta. Ta laseb tegelastel hingata, areneda, otsuseid teha. Oli ka hetki, mis panid mõtlema, miks inimesed teevad vahel valikuid, mis neile endilegi haiget teevad. Raamat ei anna vastuseid, ta lihtsalt näitab ja laseb lugejal ise mõelda. See oli selline rahulik lugemine, mis sobib siis, kui tahad midagi lihtsat, ei midagi üleliia dramaatilist, aga ka mitte liiga kerget. Soovitada võiks seda neile, kellele meeldivad inimlikud lood, realistlik Eestimaa elu, realistlikud tegelased meie ümbruskonnast oma vigade ja heade külgedega.

Kas naine võib olla mõrvar või ainult ohver?

3./40. Mõrv väikelinnas

Sari: Kitt Hartley Yorkshire'i müsteeriumid 7 

Autor: Helen Cox 

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

216lk./ 909lk./10144lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse märts: Naine

Selle raamatu on kirjutanud naine ja ka detektiivide rollides tegutsevad kolm naist: Kitt, Grace ja politseinik Charlotte Banks. Mõrvatu on samuti naine. Mõrvar… noh, seda ma loomulikult ei ütle, aga valikuid on ainult kaks: kas naine või mees. Igatahes on selles loos naisi palju ja kõiki ma pole veel nimetanudki. 

Väikelinnas pannakse toime mõrv. Juhtum ei kuulu otseselt Charlotte Banksi piirkonda, kuid ta ei suuda end uurimisest eemal hoida. Põhjus on isiklik. Tema vend kolis alles mõni kuu tagasi samasse linna pärast 20 aastat vanglas istumist mõrva eest. Kui Banks kuuleb, et vend oli hiljuti kõrtsis mõrvatuga flirtinud, hakkab tema peas kohe tööle ebamugav mõte, et ajalugu võib korduda. Kahtlus venna suhtes ei lase tal rahulikult elada ja nii palkab ta Kitti juhtumit uurima. Tegemist on sarja seitsmenda raamatuga. Lugu ise on parajalt keerukas, mitme keerdkäiguga, ja nii mõnigi asi pole sugugi selline, nagu esmapilgul tundub. Samas jäi mul põnevusest veidi puudu. Kitti lood on üldiselt muhekrimid. Vägivalla osas pigem leebed, keskendudes rohkem tegelastele ja väikeste kogukondade dünaamikale. Mõned varasemad osad on minu jaoks olnud pingelisemad ja hoogsamad kui see. Samas ei saa öelda, et mõrvari leidmine oleks olnud lihtne. Kahtlusaluseid on rohkem kui ainult Banksi vend ja autor mängib osavalt sellega, millise kihi alt järgmine vihje välja tuleb. Lisaks krimiliinile on loos tugev psühholoogiline kiht. See puudutab häbitunnet ja koormat, mis kaasneb teadmisega, et sinu perekonnas on mõrvar. Kuidas see mõjutab Charlotte Banksi elu, tema valikuid ja seda, kuidas ta oma tööd teeb. Kas perekondlik side kaalub üles professionaalse kohusetunde või vastupidi? See sisemine konflikt annab loole sügavust. Ja kuna tegevus toimub väikelinnas, on mängus ka see, et kõik on kõigi silme all, kõik on justkui teada ja samal ajal nii palju on varjus. Inimesed näevad, aga ei märka. Teavad, aga ei räägi. Või siis ei hooli. See loob tausta, kus iga tegelane võib olla midagi enamat, kui ta esmapilgul paistab. Mulle selle sarja raamatud meeldivad, tegelaste vahel on mõnus kooskõla ja aasimine.

 

Kui tehisintellekt lõhub vaikuse piiri

 

14./33. Vaikuse piir

Sari: Eldfjordeni saladused #1

Autor: Kelly Müürisepp 

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

230lk./ 3343lk./8349lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse: Eesti

Hakkasin seda lugema ja juba poole esimese peatüki peal tundus midagi imelikku, nagu ma teaks täpselt seda autorit, tema stiili, kuigi pidada olema debüüt ja nimi oli täiesti võõras. Lugesin edasi ja ikka taas: tuttav stiil, lauseehitus, lause rütm, ülespuhutud ja poeetilised metafoorid... Ning teise peatüki alguses loksus kõik paika, muidugi ma tunnen seda autorit, olen temaga palju lobisenud ja ta on mulle nii mõnedki jutud varem kirjutanud. Ainult, et ma ei teadnud, et ta nimi on Kelly, ma kutsun teda ikka ChatGPT-ks või hellitavalt Chatuks. Lugesin edasi, lugesin lõpuni ja võin kinnitada, et see raamat on kas tehisintellekti poolt kirjutatud või tehisintellektiga kirjutatud. Mis neil vahet? Esimesel juhul on toodang täiesti tehisintellekti looming. Olen korduvalt tal lasknud kirjutada ideekavandeid lühijutukeste jaoks ja siis lasknud sobivad ka jutukesteks kirjutada (aga ma pole neid oma nime all kunagi avaldanud, neid jutukesi saab lugeda siit: ChatGPT looming). Seetõttu ma tean kui loominguline tegelikult see tehisintellekt olla võib, kuigi kõik kinnitavad, et ta ainult ennustab, mis võiks järgnevalt tulla.  Minu blogis olevatest Chatu juttudest pooled on täiesti nullist tema kirjutatud ja teine pool, kus on natuke ette antud, mida kirjutada. Tehisintellektiga kirjutamine on see, kui annad talle oma idee, oma kondikava, oma kesise kirjatüki ja lased tal selle paremaks, sisukamaks, poeetilisemaks jne kirjutada. Seda olen ka lasknud korduvalt teha kui endal kuidagi ei taha sulg jooksma hakata. Aga ma korrigeerin alati seda pärast ja sisendis keelan kasutada tehisintellektile iseloomulikku ülespuhutud stiili ja käsin kirjutada minule iseloomulikus stiilis. Kui siis maha kustutada enamus kaunikõlalisi filosoofilisi ja muid metafoore, lauseehitust veidi muuta, osa ära kustutada, osa ümber kirjutada, osa juurde panna inspireerituna tema tekstist, siis saab täitsa asjaliku asja kahepeale kokku. Ja seda olen küll oma nime all avaldanud. Kuid selles loetud raamatus ma seda ei märganud, hakkasin küll otsima ja mõtlema, et kas on mõni lõik, mis ei tundu nagu tehisintellekt, ega eriti ei olnud. Ja kui keegi veel ei usu, arvab, et ma teen autorile liiga, siis vaadake mõttekriipsude arvu! Tavalistes krimkades ei ole kokku ka nii palju mõttekriipse kasutatud kui selles raamatus ühes lühikeses paarileheküljelises peatükis ja seda kõikides peatükkides algusest lõpuni. No mõnes kohas on jah mõttekriips asendatud lause keskel kolme punktiga. Ja vist iga lapski teab, et tehisintellekt armastab kohutavalt mõttekriipse ning need on esimesed asjad, mis tuleb ära eemaldada kui ei taha oma töö mitteautorlusega vahele jääda. 

Aga mis lugu see siis oli? Raamatustiili kasutades: 

Kui Põhjala tuuled rebivad lahti vaikuse loori ja meri sosistab tumedaid saladusi, algab lugu, mis on sama jäine kui Eldfjorden ise. Seal, kus kaljud seisavad nagu vaikivad tunnistajad ja udu roomab mööda tänavaid nagu süü, leitakse kohaliku politseiuurija surnukeha — ja koos sellega ärkab miski, mis pole kunagi päriselt uinunud. Juhtumit saadetakse lahendama tandem, kelle sammud kõlavad nagu haamrilöögid saatuse alasile: Henrik Hagen ja Kaspar Eide. Nad on kui tuli ja jää, mõistus ja instinkt, kaks vastandlikku jõudu, mis põrkuvad, ent moodustavad koos relva, millega lõigata läbi pimeduse. Läbi tundmatuse. Läbi saladuste. Läbi nähtamatuse. Kuid isegi nende kogemus kahvatub, kui mineviku varjud hakkavad võtma kuju. Eldfjorden ei unusta. Küla mäletab. Ja see nõuab võlgu tagasi. Samal ajal naaseb külla kunstnik Viviana Moretti, lootuses maalida oma elule uus algus — kuid leiab eest lõuendi, mis on pritsitud hirmu ja kaotuse toonidega. Kui kahe naise kadumine rebib reaalsusesse veritseva prao, muutub selgeks, et see pole juhus. See on sõnum. Kõige selle kohal hõljub nagu vari salapärane A.D. projekt — nimi, mis kõlab kui sosin hauakambrist. See pole pelgalt uurimise niit, vaid südamelöök, mis ühendab kadumised, mineviku eksimused ja isiklikud saladused üheks tumedaks sümfooniaks. Mida sügavamale uurijad kaevuvad, seda enam mõistavad nad, et nad ei jälita mitte ainult kurjategijat — nad jälitavad tõde, mis võib nad endid purustada. See on lugu külast, kus meri ei pese patte puhtaks, vaid toob need kaldale. Lugu inimestest, kes seisavad silmitsi mitte ainult välise kurjusega, vaid ka omaenda sisemiste kuristikega. Sest mõnikord ei peitu suurim õudus mitte pimedas metsas ega tormises meres — vaid südames, mis on liiga kaua vaikinud. (Viimase lõigu autorlusele ei pretendeeri). 

Seega lugeda ainult omal vastutusel. Lugu ise oli ka parajalt segane mu jaoks, mitmed kohad olid ebaloogilised ja põnevust nagu polnud. Ma arvan, et järgmised osad jäävad minu poolest küll lugemata.

Tartus leitud väljakaevamistelt laip!

11./30. Kadunud, kuid mitte unustatud

Sari: Tartu krimilood #1

Autor: Vahur Joa

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

196lk./2700lk./7706lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse veebruar: Eesti

No kuulge, nii ei julge varsti enam Tartu üldse minnagi! Üks mõrv teise järel! Vähemalt ilukirjanduslikul tasandil. Viimasel ajal on ilmunud üsna palju uusi eesti krimilugusid ja juba mitmenda tegevuspaigaks on Tartu. Seekord siis tehakse Siuru platsil arheoloogilisi väljakaevamisi ja leitakse luustik. Kontidest on arusaadav, et pole eelajaloolise isikuga tegemist. Seega algab uurimine, välja selgitamine, kellega tegemist ja kes ta ära tappis. Raamat oli õhuke, aga tegelasi üksjagu, võib olla isegi liiga palju, eriti selles uurijate meeskonnas. Lisaks oli tegelaste kohta liiga palju detailset infot, mis lugeja jaoks oli ebaoluline. Ma saan aru, et autor peab oma tegelased põhjalikult läbi analüüsima ja kirja panema, aga kas lugejal on seda kõike vaja. Suures osas tundus see kuidagi liigse ballastina. Aga ju oli vaja sõnade arvu suuremaks saada. Või on järje kirjutamiseks vaja anda esimese osaga lugejale ette mingid aimdused, kellega tegu, nagu sissejuhatuseks. Samas olid need detailid ka isegi selle loo jaoks kõrvaliste tegelaste kohta. Siis tundub, et siiski pigem vajadus sõnade arvu suurendada. Samuti aegajalt olid sellised lõigud, mis oleks nagu mingist teatmeteosest maha kirjutatud. Raske oli uskuda, et üks tavaline inimene täpselt niimoodi asja selgitab. Aga kui ma lõpus nägin, et autor on lõpetanud ajakirjanduse ja töötanud ajakirjanikuna, siis jah, loksus nagu asi rohkem paika. See oligi pigem ajakirjanduslik ülevaade, mitte emotsionaalne kriminull. Emotsioone jäi selles raamatus väheseks. Põnevust samuti, sest lugeja teadis juba esimestest lehekülgedest peale, kes on tapetud, kuigi uurijad jõudsid selle tõdemuseni alles poole raamatu peal ning mõrvarit teadsid lugejad pooles raamatus, kui uurijad jõudsid temani alles raamatu lõpus. See võttis raamatust põnevust vähemaks. Pigem on ikka põnev nii, et uurijad raamatus on sammukese eespool lugejast ja lugeja üritab vihjetest välja mõelda, et kes on kes ja mis on mis. Kuidas uurijad omavahel hakkama saavad ja lahenduseni, mida lugejad juba pikalt ette teavad, jõuavad, ei ole siiski nii huvitav lugeda. Muidugi eks see olene ka lugejast, mõnele võib olla on niimoodi just huvitavam ja raamat ei tekita stressi, kui asjad varem teada. Autorile võib soovitada järgmisteks raamatuteks vähem ebaolulisi detaile, rohkem emotsioone ja põnevust raamatusse. Ja no selle peauurija võiks ju veidike inimlikumaks ka kirjutada, miks ta peab selline mõrd olema. Või on see autori mingi isiklik elukogemus sellise ülemusega, mis vajas väljakirjutamist.  Põnevuse otsijatele ei soovita otseselt lugeda, aga ega see nüüd nii halb ka ei olnud, et üldse mitte lugeda. Pigem sellistele muhekrimi fännidele ja neile, keda Tartuga midagi seob.

Mis juhtub kui sarimõrvarite teed ristuvad

13./13. Peitusemäng

Sari: Anton Bekke  

Autor: Jan-Erik Fjell

Tõlkija: Heidi Saar 

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

402lk./3351lk. 

Kirjastus Eesti Raamatu väljakutse 2026 jaanuar: Pimedus

Taas raamat sarimõrvarist, õigemini seekord lausa sarimõrvaritest, sest raamatu jooksul selgub, et neid on mitu. Esialgu on kaks erinevat lugu. 2019. aastal Norras leitakse uppunud noore naise surnukeha. Uputatud. Tema surnukeha meenutab kaks aastat tagasi vanglast põgenenud sarimõrvari käekirja. Tundub, et nüüd ta on Norras tagasi ja tegutseb taas. Kas teda suudetakse peatada enne kui leitakse järgmine tema ohver. Tema leidmine taandub eelkõige sellele, kes aitas ta tookord vanglast põgenema. Teine liin algab Texases 2006.aastal kui üks sarimõrvar ootab oma surmasüsti viimased tunnid ja kuigi ta pole kõik vangis olnud ajad midagi rääkinud oma tapatööst või üldse endast, siis nüüd räägib ta oma loo vanglapreestrile. Mis seob neid kahte sarimõrvarit ja kuidas need kokkusobituvad? Esialgu tundub, et mitte midagi, aga iga peatükiga hakkavad tükid paika minema ning nii lugeja kui uurijad jõuavad lahendusele lähemale. Lugeja muidugi enne kui uurijad. Uurijateks Anton Brekke, kelle sarja see raamat kuulub ja Magnus Torp, kellele see on esimene uurimine koos Antoniga. Uurija Anton Brekke peab juhtima mõrvajuurdlust ning ta seisab silmitsi ainsa asjaga, millesse ta päriselt usub: kurjusega. Pimeda, sügava kurjusega või siis pimeda kättemaksuga, aga väga kurja kättemaksuga. Kurjust ja pimedust oli selles raamatus ikka väga palju. Muidugi jõuti lõpuks lahenduseni, aga enne oli ikka mitmeid kahtlusaluseid ja pöördeid, kui lausa viimastel lehekülgedel jõuti arusaamiseni, kes siis ikka oli kes, kuidas kõik omavahel seotud olid ja kõik kurjamid said oma palga. Lugesin esmalt selle sarja eesti keelde tõlgitud teist raamatut ja see pani tahtma lugeda ka seda, esimest raamatut. Ma arvan, et loen edasi seda sarja kui seda tõlgitakse, sest raamatud on kõll täis kurja, siis need on põnevad. Killukestest päris õiget pilti ma ei osanudki kokku panna enne, kui kirjanik selle paljastas. 

Pimedusest tõuseb kättemaks

4./4. Tõe hind

Sari: Hiiumaa mõrvalood #5

Autor: Siiri Julge

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

297lk./ 969lk.

Kirjastus Eesti Raamatu väljakutse 2026 jaanuar: Pimedus

Selles raamatus on kahesugust pimedust. Esmalt suur võimas sügistorm, mis on Hiiumaa vangi pannud, sest praamid ei sõida juba mitmeid päevi, lennukid ei lenda, puid on murdunud lademes ja seetõttu paljud majapidamised jäänud elektrita. Üle maa on sügisine pimedus, eriti veel kui torm möllab ja vihma muudkui kallab. Juba füüsiline maailm on pimeduses, aga kui sinna lisandub veel inimese sisemine kättemaksu pimedus, mis on aastakümneid kogunenud ja lõpuks välja pääseb. Siis ei pruugi keegi puutumata jääda, kellel tundub vähegi süüd. Ja nii neid laipu ikka sinna loosse tuli. See oli parajalt sünge osa, aga mu arust vist selle sarja parim. Mõne koha peal oleks küll ehk tahtnud öelda autorile, et me juba teame, pole vaja korrata, aga üldiselt ladus jutt ja enne magama ei pääsenud kui raamat korraga läbi loetud. 

Meri uhub rannale surnukeha. Selgub, et mees tapeti. Juhtumit uurima asunud Josefiin puutub kokku salatsemise, eelarvamuste, ootamatute avastuste ja varjatud tagamõtetega. Josefiin seisab silmitsi oma karjääri kõige keerulisema juhtumiga ja tormi tõttu pole tal abi kuskilt loota. Mis hukkunuid omavahel sidus ja miks keegi millestki ei räägi? Selles loos tuleb mängu väikese koha kogukond, kus kõik teavad kõiki, kõik on kuidagi kõigiga seotud ja samas ega keegi ei avalda saladust, sest see on ju kogukonna sisemine asi ja sellest ei tohi rääkida. Eriti veel mandrilt pärit politseinikul, noorele naisterahvale. Mulle on see sari täitsa meeldima hakanud ja kui esimestes raamatutes oli krimi osa pigem tagaplaanil või pooleks taustalooga, siis viimases oli juba krimi esiplaanil ja sõpruskonna tegemised pigem tahaplaanile jäänud. Mulle see sobis.