11./70. Vanade riiete surnuaed
Sari: Karavani detektiivi lood #4
Autor: Marje Ernits
Kirjastus: Eesti Raamat 2026
188lk./ 3028lk./ 17212lk.
Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026: veebruar Eesti
Karavani detektiivi sarja uus osa. Iga sarja uus osa paneb mind taga igatsema sama autori Ira Teveri krimilugusid, mis mõjusid kuidagi haaravamalt ja usutavamalt kui Karavani detektiivi omad. Selles osas satub Aadi Lumiste appi oma tundmatutele sugulastele ning juba algus tõotab kõhedat ja omapärast juhtumit, sest nende pisut kummaliselt põllumaalt leitakse kohaliku naise surnukeha. Põllu teeb eriliseks perenaise veider kaltsumajanduse maailm, sest ta on rajanud sinna omamoodi surnuaia, kus puidust ristidele ripuvad kasutatud riided. See idee on tegelikult pätsatud sarnasest surnuaiast Soomes. Visuaal on meeldejääv ja natuke kõhedust tekitav. Uurimise käigus läheb lugu hullemaks, kui Aadi sugulaste talust leitakse salajane tuba, mille olemasolust keegi justkui teadlik ei olnud, ning sealt omakorda kaks mumifitseerunud surnukeha. Sealt edasi hakkavad mineviku saladused tasapisi hargnema ja nagu krimile kohane, kui tuleb laipu juurde, tulevad seosed ja tulevad ka perekonnaliinid, mis ei ole sugugi nii sirged, nagu algul paistab. Just siin tekkis mul lugedes suurim raskus. Mingil hetkel läks mul nii segi, kas jutt käib esimesest laibana leitud naisest või hoopis tema emast, ning milline mees oli millise naisega seotud ja kes on kelle laps tegelikult. Vahel ongi põnev, kui lugu nõuab tähelepanu ja paneb kaasa mõtlema. Siin aga infokillud ei haakunud minu jaoks piisavalt selgelt üheks pildiks. Lisaks jäi mulle mõned lahendused ja asjaolud veidi kahtlaseks. Mõni käik ei tundunud päris usutav ja mõni kokkusattumus oli minu jaoks liiga mugav, et päriselt rahuldust pakkuda. Võib olla on see ka ootuste küsimus, sest ma läksin seda raamatut lugema tahtmisega kirjutada positiivne arvustus, eriti kuna algidee riiete surnuaiast oli intrigeeriv ja andis lootust millegi erilise peale. Paraku jäi üldmulje minu jaoks ebaühtlaseks. Häid elemente oli, kuid tervikuna oli mul vahepeal tunne, et lugu libiseb käest ja pinget asendab segadus. Lõpuks sobitub see lugemine mul siiski eelmiste kuude väljakutsetega, sest tegu on naisautoriga (märts) ja tegu on ka eesti autoriga (veebruar). Lihtsalt seekord ei olnud see raamat päris positiivsust tekitavalt mulle meelepärane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar