Kuvatud on postitused sildiga Veneetsia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Veneetsia. Kuva kõik postitused

Klaaspärlimäng

3./151. Klaasimeister
Autor: Tracy Chevalier 
Tõlkija: Piret Lemetti
Kirjastus: Eesti Raamat 2026
400lk./796lk./36820lk.

Kirjastuse Eesti Raamat väljakutse 2026: Imeilusad raamatud

Ajalooline romaan, aga tavapärasest veidi erineva ülesehitusega. Lugu algab 1486. aastal Murano saarel, kus klaasimeistrite perekonnas kasvav Orsola Rosso peab leppima teadmisega, et klaasi valmistamine on meeste pärusmaa. Kui isa sureb ja pere majanduslik olukord halveneb, otsustab Orsola siiski õppida klaaspärlite valmistamist. See on töö, mida mehed peavad tühiseks, kuid millest saab talle võimalus ise raha teenida ja oma elule rohkem otsustusõigust saada. Ta ei ole tegelikult mässaja selle sõna tavapärases tähenduses. Ta lihtsalt ei lepi sellega, et talle öeldakse, mida ta võib ja mida ei või teha. Klaasipärlite valmistamine annab talle võimaluse ennast tõestada, kuid samal ajal näitab romaan hästi, kui raske on naisel murda välja rollist, mille perekond ja ühiskond talle määranud on. Orsola peab oma tööd tegema alguses salaja ning ka edu korral ei tule tunnustus kergelt. Tema vend peab pärleid alguses lausa väärtusetuks, kuigi just need aitavad perekonda korduvalt raskustest välja. 
Eriline võte raamatus on ajaga mängimine. Lugu liigub rohkem kui viiesaja aasta jooksul renessansiajast tänapäevani, kuid Murano elanikud vananevad palju aeglasemalt kui ülejäänud maailm. Nii jõuavad Orsola ja tema lähedased elada läbi katku, sõdu ja suuri ühiskondlikke muutusi, kuni lõpuks jõutakse tänapäeva. See lahendus tundus alguses kummaline ja arusaamatu, kuid mida edasi, seda paremini hakkas see toimima. Aeg muutub justkui üheks loo tegelaseks ning võimaldab võrrelda seda, mis on sajanditega muutunud ja seda, mis tegelikult muutumatuks jääb. Ja üllatavalt on sisuliselt muutumatuid asju siin maailmas hoopis enam kui muutuvaid, vaatamata sellele, et välispinnal kõik muutub,
Klaas on samuti kogu loo läbiv teema. Klaasi valmistamine nõuab kannatlikkust, oskusi ja täpsust ning kord tehtud viga võib kogu töö rikkuda. Sama võib öelda ka Orsola elu kohta. Ta peab pidevalt leidma tasakaalu oma soovide, perekonna ootuste, armastuse ja töö vahel. Tema klaaspärlid ei ole lihtsalt käsitöö, vaid annavad talle iseseisvuse, mida tal muul viisil oleks väga raske saavutada. Samas ei ole see ainult ühe naise edulugu. Väga palju on siin juttu perekonnast, traditsioonidest ja sellest, kuidas oskused kanduvad ühelt põlvkonnalt teisele. Samuti muutub ajas Murano ise. Kunagisest olulisest klaasitootmise keskusest saab lõpuks turistide sihtkoht. Selle muutuse kaudu näitab autor, kuidas maailm liigub edasi, kuid inimesed püüavad samal ajal oma traditsioone ja identiteeti säilitada. 
Üks huvitav teema raamatus on ka klaasimeistrite suletud maailm. Sajandeid usuti, et klaasivalmistamise oskus on justkui veres ja heaks meistriks ei saada lihtsalt õppides, vaid selleks tuleb sündida õigesse perekonda. Teadmised ja oskused liikusid põlvest põlve ning mujalt tulnutesse suhtuti umbusuga. Ka siis, kui inimene oli andekas ja valmis tööd tegema, ei tähendanud see veel, et teda omaks võeti. Klaasimeistrite perekonnanime ja päritolu peeti sama oluliseks kui tegelikke oskusi. Raamat näitab hästi, kuidas sellised eelarvamused võivad muutuda traditsiooniks, mida järgitakse lihtsalt sellepärast, et nii on alati tehtud. Orsola puhul on eriti huvitav see, et ta peab tõestama oma oskusi ka omaenda perekonna ja klaasimeistrite kogukonna silmis, sest tema sugu seab talle veel ühe takistuse. 
Raamat ei ole kiire tempoga ega sündmusterohke ajalooline romaan. Pigem on see rahulikult kulgev lugu, kus olulisemad on inimesed, nende suhted ja väikesed muutused nende elus. Mõnes kohas tundus ajahüpe isegi liiga järsk ja osa sündmusi jäi seetõttu veidi pinnapealseks. Samas annab just selline ülesehitus loole oma eripära. Kõige rohkem jäid meelde Orsola visadus ja tema soov oma kätega midagi ära teha. Ta ei saa muuta aega, millesse ta on sündinud, ega reegleid, mille järgi ühiskond toimib, kuid ta saab otsustada, mida ta nende piirangute sees teha suudab. Ja vahel piisabki sellest, et üks inimene otsustab lihtsalt mitte alla anda. 
Raamatu kaas on väga ilus ja sobib looga hästi kokku. Mulle raamat meeldis ja soovitan seda lugeda kõigil, keda huvitab naiste elu ja võimalused eri ajastutel, klaasikunsti ja klaasimeistrite ajalugu.      

18.sajandi kättemaks Veneetsia moodi

12./31. Andrea Delfin
Autor: Paul Heyse
Tõlkija: Uno Liivaku
Kirjastus: Monokkel 2004
120lk./2820lk./7826lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse veebruar: Raamat Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud autorilt 

Paul Johann Ludwig von Heyse (15. märts 1830 Berliin – 2. aprill 1914 München) oli saksa kirjanik. Ta sai 1910. aastal Nobeli kirjandusauhinna.
Aasta 1762. Veneetsia vabariik. Kümne Nõukogu, kes tagas riikliku julgeoleku olles erakorraline kohus. Kolm inkvisiitorit. Linn kubiseb inkvisitsiooni ja Kümnemehenõukogu koputajatest. Majanduslik ja poliitiline langus. Sõnavabadus puudub. Tegutsemisvabadus puudub. Õigus mõelda midagi muud kui ülevalt kästakse, puudub. Omavoli, mille ohvriks inimesed langesid Kümne Nõukogu ja ikvisiitorite äranägemise järgi ja keda võidi vabalt rääkimise eest üles puua või linnast välja saata. Kellegi tapmiseks ei olnud vaja kohut ega mingit ametlikku otsust. Igasugune vastupanu on maha surutud. Üks mees, täis kättemaksu oma perekonnale osaks saanud julmuse ja tapmiste eest. Tema õdede-vendade eest, kes kas mürgitati või mõrvati „süüteo” eest, kuna nad tahtsid esmalt oma õe sakslasele naiseks anda ja seejärel, pärast seda, kui valitsus plaani tagasi lükkas, sest keskaegne komme küsida isandalt või kuningalt luba abiellumiseks oli endiselt praktikas, lükkasid nad tagasi provintsi kuberneri abieluettepaneku. Üks mees, kes omastab vale identiteedi, et ellu jääda ja oma kättemaksu teoks teha. Ta tuleb Veneetsiasse vaese ja haige kohtukirjutajana, kuid tal on palju saladusi ja julgeid plaane. Hävitada inkvisiitoreid. Kuid kättemaks võib pöörduda ka kättemaksja vastu. Tapmine ei too kunagi lahendust ega kergendust. Täitsa loetav ajalooline lugu oli. Ma kipun Nobeli preemia saanute raamatutesse alati eelarvamusega suhtuma, et nad kirjutavad raskelt, keerukalt ja igavalt, aga see lugu liikus sujuvalt ja lugeda oli lihtne. Ajaloo huvilistele võib täitsa soovitada.