Kaheksa naist, kaheksa saatust, kaheksa õnne, kaheksa rõõmu

8./27. Õnnerõõmu Klubi

Sari: Aegumatud armastuslood 4  

Autor: Amy Tan 

Tõlkija: Pille Runtal

Kirjastus: Varrak 2016

296lk./ 1796lk./ 6802lk.

Klassikalise kirjanduse väljakutse 2026 jaanuar: peategelasteks on naised

Raamat räägib nelja ema ja nelja tütre loo. Emad on tulnud Hiinast Ameerikasse, tütred on juba sündinud Ameerikas. Sealt hakkavadki erinevused pihta. Emad räägivad kehvasti inglise keelt, tütred räägivad seda vabalt. Samas on tütardel keerulisem hiina keele ja kultuuriga. Emad püüavad hoida alles vanu traditsioone ja kasvatusviise, tütred peavad loomulikuks Ameerika kombed ja mõtteviisi. Nii tekivadki põlvkondadevahelised konfliktid. Noored ei taha vana moodi, vanad ei oska uut moodi. Emade suur soov on, et nende tütarde elu uuel kodumaal oleks lihtsam ja parem kui neil endil. Aga nagu ikka, peab igaüks oma elu ise ära elama. Alles vanemaks saades hakkavad tütred rohkem mõistma, kust nad päriselt pärit on, ja näevad ka oma emasid teises valguses. Raamat koosneb eraldi lugudest, mis omavahel põimuvad. Alguses tunduvad need justkui iseseisvad, aga lugedes saab selgeks, et kõik on seotud. Nad on üks kogukond, üks õnnerõõmu klubi. Õnnerõõmu klubi koosnebki nendest neljast emast ja kui üks naistest sureb, siis peab ta tütar tema koha üle võtma, et mahjongi laua taga koht tühjaks ei jääks. Tänu ema sõbrannadele hakkab tütar paremini mõistma oma ema ja tema põlvkonda ning oma Hiina juuri. Kuigi tegevus toimub Hiina ja Ameerika vahel, on teema tuttav ka neile, kes pole kunagi riiki vahetanud. Põlvkondadevahelised arusaamatused ei sõltu ainult kultuurist. Need tekivad ka siis, kui elatakse kogu aeg ühes ja samas kohas. See on raamat identiteedist, juurtest ja kuuluvusest. Vaikne, aga mõjus. Siiras kirjeldus Hiina perekonna suhetest ja väärtustest. Natuke saab aimu ka ajaloost ja kultuurist. Mitte suurte sündmuste, vaid inimeste sisemiste tunnete kaudu. Kuigi Hiina, Ameerika ja Eesti on kõik erimoodi, siis midagi on ikka neis ka sarnast. Mulle üsnagi meeldis. Taas üks raamat, mis sai nüüd lõpuks peale pikka ootamist tänu väljakutsele ära loetud. 

Uskuda või mitte? Või hoopis ebauskuda?

4./23. Ebausk. Valged jänesed, mustad kassid – levinud rahvauskumuste ajalugu

Autor: Sally Coulthard 

Tõlkija: Kersti Carsten

Kirjastus: Sinisukk 2020

144lk./1038lk./ 6044lk.

Lugemise väljakutse 2026: 17. Populaarteaduslik raamat

Raamat sattus mulle lugemisse oma alapealkirja tõttu - tähelepanu tõmbasid sõnad valged ja mustad. Valmistasin ette oma värvide sarja viimast, kokkuvõtvat loengut, kus üks väike teema oli ka värvidega seotud ebausud üle maailma ja leidsin selle raamatu pildi. Muidugi pidin kohe seda lugeda saama. Värvide kohta oli siiski seal vähe, need valged jänesed ja mustad kassid ja pruut, kellel peab midagi sinist olema. Aga raamat iseenesest oli täitsa huvitav. Millised ebausud üldse on maailma traditsioonides, kuigi enim oli inglise keelse maailma ebauskudel. Miks sellised ebausud võivad olla kunagi tekkinud ja mis seda võib põhjustada. Ning kuidas need on jõudnud tänapäeva maailma, kus teaduslikult on asjad põhjendatud, kuid ebausud ei ole ikkagi kuhugi kadunud, ikka me tavatseme sülitada kolm kord üle õla kui must kass meie eest läbi jalutab või palju muud. Seal olid kirjas mitmed ebausud, millest ma kuulnudki ei olnud, enamus siiski olid kuuldud, aga neid, mis on kuidagi sisse kodeeritud lapsepõlvest ja millega automaatselt saab arvestatud, neid oli ka ikka mõned. Ei pea ennast ebausklikuks inimeseks, aga mõned traditsioonilised asjad on ikka kasutusel, kasvõi see sama must kass. Samas oli mul endal kunagi süsimust kass ja siis ei tekitanud ta mingit ebausku ja ei tekitanud tunnetki, et tema järel käimine võiks õnnetust ettekuulutada. 

 

Hunt või lammas, kumb on olulisem?

19./19. Põhjakaares kõmab kõu

Autor: Markus Thielemann 

Tõlkija: Piret Pääsuke

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

285lk./5006lk. 

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse 2026 mai: 21.sajandi saksa keeleruumi autor

Raamat viib lugeja Kesk-Saksamaa vaiksesse maapiirkonda, kus elu kulgeb näiliselt aeglases ja muutumatus rütmis. Teose keskmes on traditsiooniline külaelu ja lambakasvatus, mis on põlvest põlve edasi kandunud. See on maailm, kus aastaringi määravad ilm, maastik ja loomade vajadused. Peategelaseks on 19-aastane noormees, pere noorim põlvkond, kes kasvab üles keskkonnas, kus töö, loomad ja elu on omavahel lahutamatult seotud. Tema päevad mööduvad koos lambakarjaga nõmmel ringi liikudes, aeg-ajalt karja tarandikesse ajades, karjuste vanu võtteid järgides. See lihtne ja korduv argipäev moodustab romaani rahuliku keskme. Kuid noormees ei ole lihtsalt traditsioonide kandja. Ta seisab kahe maailma piiril: ühelt poolt esiisade kombed, teiselt poolt modernne maailm, mis tõmbab teistsuguste võimaluste ja väärtustega. Teose süžee ei tugine suurtele dramaatilistele sündmustele. Pigem avab autor kannatlikult igapäevaelu kihte: pere sisemisi pingeid, piirkonna sotsiaalseid probleeme ning noore inimese vaimseid otsinguid. Kõik muutub aga siis, kui noormees kogeb viirastuslikku kohtumist, mis seob oleviku ootamatult paikkonna sünge minevikuga. Minevik hakkab tasapisi imbuma olevikku, hägustades piiri reaalsuse ja kujutluste vahel. Raamatu üks keskseid teemasid on inimese ja looduse habras tasakaal. Erilise tähenduse saab hundi tagasitulek Saksamaale. Looduskaitsjate jaoks on see kauaoodatud võit ja märk sellest, et ökosüsteem taastub. Lambakasvatajatele tähendab see aga otsest ohtu elatisele ja turvatundele. Hundil pole enam piisavalt looduslikke elupaiku ega saakloomi ning seetõttu ründab ta kariloomi. See tekitab kogukonnas sügavaid pingeid, vastandab erinevaid huvisid ning paneb proovile inimeste omavahelised suhted. Thielemann kujutab seda konflikti ilma lihtsate lahendusteta, andes mõista, et tõde ei asu kunagi ainult ühel poolel. Sama keeruline on ka peategelase perekondlik taust. Vanaema on dementsuse tõttu hooldekodusse viidud ning elab vaimselt oma noorusaastates. Isa, õigemini kasuisa, hakkab samuti mäluhäiretega võitlema, muutudes aeg-ajalt ettearvamatuks ja ebausaldusväärseks. Need olukorrad loovad rusutud ja ebakindla õhustiku, kus noormees peab  täiskasvanuks saama. Ta hakkab nägema kummalisi nägemusi, mis näivad seostuvat vanaema räägitud lugudega. Hirm, et ka teda võib tabada dementsus juba nii noorelt, saadab teda nagu vari ning lisab loole tugeva psühholoogilise mõõtme. Jutustus on teadlikult aeglane ja mõtlik. Autor ei kiirusta kuhugi, vaid laseb lugejal süveneda argipäeva, maastiku vaikusesse ja tegelaste sisemaailma. See pole seikluslik ega tempokas romaan, vaid pigem sügav ja melanhoolne uurimus inimese identiteedist, mälust ja kuuluvustundest. Minu jaoks oli kirjeldatud maailm esialgu üsna võõras. Lambakasvatuse detailid, külaelu vaiksed pinged ja Saksamaa maapiirkonna probleemid ei kuulu minu igapäeva. Ometi oskas autor need teemad avada nii elavalt ja usutavalt, et lugemine muutus üllatavalt köitvaks. Teos paneb mõtlema sellele, kuidas traditsioonid ja kaasaegne maailm omavahel põrkuvad ning kuidas leida looduses tasakaal. Raamatu väärtust kinnitab ka asjaolu, et see nomineeriti 2024. aastal mainekale Saksa kirjandusauhinnale Deutsches Buchpreis. 

 

 

Kõige jõulumad jõulud teistmoodi jõulupoes!

20./190. Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud

Autor: Eva Roos 

Kirjastus: Varrak 2020

360lk./ 4686lk./ 45264lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025  september: Marlin Pärn soovitab

Nagu sai lubatud, siis kolmanda osa sellest sarjast võtsin lugemisse jõulude ajal. Taaskord väga hea lugemine. Aga kui autor soovitas, et võib need teises kirjastiilis jutud jõulde kohta vahele jätta, siis mul on hoopis vastupidine soovitus. Selle muu jutu võib vahele jätta, aga need jõulude kohta käivad jutukesed peaks jõulu ajal kindlasti läbi lugema. Pole mõelnud kunagi, kui palju erinevaid jõulutraditsioone on eri rahvastel ning pole jõudnud nii mõnegi traditsiooni algpõhjuste juurde. Autor on teinud ära suure töö erinevate jõuluvärkide kohta. Natuke täiendada ja võiks täitsa eraldi raamatu nendest välja anda. Seda just neile, kes lastele mõeldud fantaasiaraamatut ei taha kätte võtta, aga jõuludest loeks ise või perele. Just need meile tundmatud teiste rahvaste omad olid eriti huvitavad. Kindlasti on neid hulga enam kui siia raamatusse mahtus sokutada. 

Aramilda Tengelpung avastab, et ta on ainus inimene, kes ei tea midagi jõuludest, pole neist isegi midagi kuulnud.  Sellest hetkest alates on Aramilda peas ainult üks mõte ja mõttes vaid üks soov – saada jõulude kohta kõik teada ja pidada kõige jõulumad jõulud üldse! Sama ihkab ka Teistmoodi Mööblipood. See aga tähendab, et ees on ootamas kõige kummalisemad jõulud üldse! Kuidas selgitada jõule inimesele, kes jõuludest midagi ei tea? Eriti kui see on inimene, kes võtab asju veidi teistmoodi kui tavalised inimesed. Ja kui veel üks võlupood otsustab, et Aramilda jõulud peavad olema täiuslikud, siis on tõenäoline, et asjad ei lähe lihtsalt ning nalja saab kuhjaga. Lõbus jõululugemine. Soovitan nii neile, kes jõule naudivad kui neile, kellel jõulud kipuvad masenduse peale tooma. 

 

Põhjapõdrad kui elustiil

19./189. Vargus

Autor: Ann-Helén Laestadius

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Helios 2025

402lk./4326lk./44904lk.

Lugemise väljakutse grupp 10: Raamat, mille võtsid lugemisse paljalt kaanepildi väljanägemise pärast. 

See kaanepilt kuidagi kutsus lugema, ma kahtlustan, et süüdlaseks oli selle värv. Ja nagu ikka, siis need raamatud, mis nagu iseenesest ennast lugemisse pakuvad, need osutuvad lõpuks headeks lugemiselamusteks. See raamat jõuab kindlasti selle aasta lugemiselamuste top viie hulka. 

Mida teate saamidest? Usun, et suur hulk ei tea eriti midagi nagu minagi. Kes nad sellised on, milline on nende elustiil, traditsioonid. Nende side põhjapõtradega. Nende vastuolud ja võitlused teiste rahvuste, rootsistamisele, salaküttidega, politsei passiivsusega, ilmastikuga jne. See raamat räägibki saamidest, aga ilukirjanduslikult. Peategelaseks on üks saami tüdruk, esimeses osas 9-aastane, teiste osade sündmused toimuvad 10-11-aastat hiljem. Tegelasteks ka tüdruku perekond - ema, isa, vanaema, vanaisa, vend ja naabripere, aga ka teised külaelanikud, koolikaaslased, politseinikud, põhjapõdrad ja siis peakurjam, mees, kes tegeleb põhjapõtrade salaküttimisega, kuigi see polegi nii salajane, sest kogu see aeg kõik teavad, et tegu on just temaga, aga tema sihilikke tapmisi peab politsei varguseks. Samas jääb arusaamatuks see, et vargused on ju samamoodi kuriteod, aga neid ei uurita üldse. 

Ühel talvepäeval põhjapöörijoone taga metsas näeb üheksa-aastane põdrakasvatajate perest pärit Elsa, kuidas üks mees tapab jõhkralt tema armsa põhjapõdravasika. Ta hirmutab tüdruku vaikima. Kui isa viib Elsa politseisse ütlusi andma, ütleb kohalik politsei, et nad ei saa selliste „varastatud“ loomade asjus mitte midagi ette võtta. Niisugused tapmised liigitatakse varguseks, juhtumid muudkui kogunevad, aga jäävad uurimata. Kuid põhjapõdrad ei ole saamidele ainult elatis, nad on suure tähtsusega, rünnak põhjapõdra vastu tähendab kaudselt kogu saami kultuuri ründamist. Romaan jälgib noore saami naise elu, kes üritab kaitsta oma perekonna põhjapõdrakarja ja kultuuri võõrviha, kliimamuutuste ja salaküttimise eest. Tõsielusündmustel põhinev on ühe tüdruku suureks kasvamise lugu, samuti teavitus nende hääbuvast, loodusega kooskõlas kulgevast elustiilist. Et inimesed teaks ja seega ka mõistaks veidi enam. 

Raamat oli kiire lugemine, aga mitte kerge. Samas ega seal eriti mingeid tohutuid sündmusi ei olnud, pigem selline pidev ja järjest pingestuv karge põhjamaine elu ja olelusvõitlus. Sündmused ise olid küllaltki masendavad ja depresiivsed, kuid raamat ise nii ei mõjunud. Küllaltki palju oli mõtteid ja sisemisi tundeid, sest põhjamaiselt elati pigem kõik tunded endasse, selle asemel, et neid väljanäidata. Suhted perekonnas, kogukonna peade igipõlised maailma jagamised meeste ja naiste maailmaks, meie ja nemad maailmaks, maailmaks, kus peamised on põhjapõdrad ning loomulikult ei saa lastelgi olla muid huve kui jätkata oma esivanemate nomaadseid elustiile, mis nüüdseks on küll rohkem külaeluliseks muutunud. Ei olnud nii, et saamid on ainult head ja nende elustiil parim ja kõik teised pahad. Ikka saamide osas oli ka torkeid, tõsi vähem, kui teiste suhtes. Ja sain teada, et saamile ei tohi öelda lapi... Aga soovitan lugeda, minu jaoks oli põnev maailm ja hästi kirjutatud ka.