Klassikalise kirjanduse väljakutse 2026 jaanuar: peategelasteks on naised
Raamat räägib nelja ema ja nelja tütre loo. Emad on tulnud Hiinast Ameerikasse, tütred on juba sündinud Ameerikas. Sealt hakkavadki erinevused pihta. Emad räägivad kehvasti inglise keelt, tütred räägivad seda vabalt. Samas on tütardel keerulisem hiina keele ja kultuuriga. Emad püüavad hoida alles vanu traditsioone ja kasvatusviise, tütred peavad loomulikuks Ameerika kombed ja mõtteviisi. Nii tekivadki põlvkondadevahelised konfliktid. Noored ei taha vana moodi, vanad ei oska uut moodi. Emade suur soov on, et nende tütarde elu uuel kodumaal oleks lihtsam ja parem kui neil endil. Aga nagu ikka, peab igaüks oma elu ise ära elama. Alles vanemaks saades hakkavad tütred rohkem mõistma, kust nad päriselt pärit on, ja näevad ka oma emasid teises valguses. Raamat koosneb eraldi lugudest, mis omavahel põimuvad. Alguses tunduvad need justkui iseseisvad, aga lugedes saab selgeks, et kõik on seotud. Nad on üks kogukond, üks õnnerõõmu klubi. Õnnerõõmu klubi koosnebki nendest neljast emast ja kui üks naistest sureb, siis peab ta tütar tema koha üle võtma, et mahjongi laua taga koht tühjaks ei jääks. Tänu ema sõbrannadele hakkab tütar paremini mõistma oma ema ja tema põlvkonda ning oma Hiina juuri. Kuigi tegevus toimub Hiina ja Ameerika vahel, on teema tuttav ka neile, kes pole kunagi riiki vahetanud. Põlvkondadevahelised arusaamatused ei sõltu ainult kultuurist. Need tekivad ka siis, kui elatakse kogu aeg ühes ja samas kohas. See on raamat identiteedist, juurtest ja kuuluvusest. Vaikne, aga mõjus. Siiras kirjeldus Hiina perekonna suhetest ja väärtustest. Natuke saab aimu ka ajaloost ja kultuurist. Mitte suurte sündmuste, vaid inimeste sisemiste tunnete kaudu. Kuigi Hiina, Ameerika ja Eesti on kõik erimoodi, siis midagi on ikka neis ka sarnast. Mulle üsnagi meeldis. Taas üks raamat, mis sai nüüd lõpuks peale pikka ootamist tänu väljakutsele ära loetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar