Millised olid II maailmasõja äärmused?

6./34. Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid

Sari: Imeline ajalugu

Autorid: Mati Õun, Hanno Ojalo

Kirjastus: Äripäev 2019

151lk./1038lk./6034lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #2 (ajalugu)

 

Sõda on kindlasti üks äärmus, aga siin raamatus on kirjas Teise maailmasõja äärmused: kurioosumid, äpardused ja rekordid.  Teise maailmasõja lõpust on möödas ligi kolmveerand sajandit, ent ometi ei anna see koletu ajajärk meile ikka veel asu. Kuidas saaksimegi unustada seda metsikust, mis röövis üle 50 miljoni inimhinge, hävitas tuhandeid linnu ja külasid ning miljardite eest vara. Selles raamatus ei ole aga kajastatud sõjakäik ja lahingud. Siin on võetud vaatluse alla selle sõja äärmused. Raamat algab hiigelehitiste peatükiga. Ka sõja ajal ehitati, aga siis ikka neid sõjas vajaminevaid kaitserajatisi ja punkreid. Räägitakse nii Hitleri, Stalini kui allveelaevade punkritest ja õhutõrjetornidest. Järgmises peatükis on vaatluse all superrelvad, ikka need kõige, kõige suuremad ja võimsamad, millest osa siiski rindele üldse ei jõudnud seoses oma gigantsusega. Edasi tuli vaatluse alla eriüksused, spioonid, diversandid ja partisanid. Ning oma peatüki said ka blufimehed. Kui peale sõda hakati uurima neid sõjakangelasi ja nende sõjaajal kirja saanud tapmisi/hävitamisi, mille eest autasud rinda riputati, siis tegelikkus ei vastanud sugugi jutule. Sageli hävitati mõni sõjamasin, mida sellele rindele üldse ei olnud jõudnudki. Või kas pommitava lennuki piloot jõuab ülelennul ikka täpselt kokku lugeda, mitu tanki ta nüüd hävitas oma pommidega? Raamatus oli veel kõikvõimalikke äpardusi ja ebaõnnestunud või käpardlikke plaane, mille tõttu said väga paljud surma. Kuid kirjas oli ka nii tavapärast nagu söömine - toidutalongid ja normid eri riikides sõja ajal. Kui suured olid haide pidusöögid merelahingute ajal. Ja millal ikka lõppes sõda? Kas 1945 kui riigi kapituleerusid või 1974 kui Aasia džunglis viimased Jaapani sõdurid lõpuks uskuma jäid, et sõda on lõppenud ja alla andsid?

Täitsa huvitav raamat oli ja autorid olid sisse toonud ka sõjategevuse Eestimaal. Ka siin toimus nii mõndagi kuriooset. Teise maailmasõja suurimad merelahingud Leyte ja Juminda. Autorite arvates siiski suurima hukkunute arvuga on Juminda - 65 laeva ja 15000 hukkunut. Selles raamatus oli nii seda, mida ma teadsin, kui ka mitmeid uusi fakte. Täitsa huvitav lugemine oli, täis äärmuseid.

Kuulsate koolnute saatuse keerdkäigud

15./224. Seiklevad surnud

Sari: Imeline Ajalugu

Autor: Bess Lovejoy

Tõlkija: Hannelore Hansmann

Kirjastus: Äripäev 2013

368lk./3828lk./49050lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#5) 

Ma arvan, et lihtne tavainimene on ikka palju parem olla kui kuulsus. Sured, sind maetakse või tuhastatakse, natuke mälestatakse ja siis unustatakse ning lastakse rahulikult sul ja su kehal igavikuks muutuda. Aga kui oled kuulus, siis tehakse peale su surma sageli veel su kehaga ei tea mida. Raamatus on kuulsate inimeste lood, kus neid maetakse, väljakaevatakse ja maetakse ja siis veel kaevatakse üles ja maetakse taas. Iga kord läheb aga ikka midagi kellegi tasku, kas siis teaduslikuks uurimiseks või lihtsalt suveniiriks, või kaob kogemata ära. Vaesed surnud, keda sedasi on loksutatud isegi erinevate mandrite vahel, nagu see oleks nii oluline, kus need inimese luud põrmustuvad, inimest ennast ju nende luude sees enam pole. Kuid raamatus oli ka kirjas, et üks kahetsusväärsemaid asju surnud olemise juures on see, et sul pole enam sõnaõigust oma keha üle. Sa võid küll enne oma surma panna kirja või rääkida, mida sa soovid, et sinu kehaga tehakse, aga kontrollida sa ei saa enam, veel vähem käskida teha nii, nagu tahad, mitte sinu soove eirata. Ja elavad sageli ei arvesta sugugi surnu soovide vaid enda tahtmisega, eriti veel kui sa oled olnud mingi kuulsus. Ja nii need vaesed surnud rändavadki või siis hoiatakse nende kolpa kusagil eksponeerimiseks, aju tükeldatakse ja uuritakse aastakümneid teadlaste poolt üle maailma, et kuidas sa said ikka nii tark olla. Raamat oli minu jaoks huvitav, sest enamus lugusid sealt oli minu jaoks uus teave. Ma oma sinisilmsuses arvasin ikka, et kui inimene on surnud, siis ta maetakse maha, tuhastatakse, pistetakse mõnda krüpti kirstuga või siis muudetakse muumiaks. Et vähesed on need, keda ei lasta rahus surnud olla, vaid keda näidatakse kusagil mausoleumis või muuseumis, aga sellest raamatust tuli välja, et neid vaeseid surnuid on sajandite jooksul ikka väga palju sunnitud seiklema.

 

Ajast, kui elu läks moodsaks.

18./205. Moodne joon. Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail

Sari: Imeline Ajalugu 

Toimetaja: Kadri Bank

Kirjastus: Äripäev 2022

352lk./3316lk./44582lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#7)

See raamat oli nüüd väga sarnane raamatuga Moodne elu. Kohati oli isegi mõte, et peaks mõlemas raamatus järge ajama, kas on sõnasõnaliselt sama. Kuna olin juba Moodsa elu raamatu ära raamatukokku tagastanud, siis ei saanud seda seekord teha, aga mõned kohad olid küll täiesti tuttavad. Samas selles raamatus oli minu arust rohkem teksti ning see oli ehk pisut raskemini loetav, või vähemalt osa peatükke. Rohkem nagu süvenenult mõnesse teemasse kirjutatud.  

Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. 

Minu jaoks taas väga huvitav, kuna see räägib minu vanavanemate nooruspõlvest ja minu ema lapseeast ning neid lugusid sain ikka ka kodus mingil määral kuulda. Nüüd tänu nendele raamatutele olen nagu rohkem sellele mõtlema hakanud ning oskan kuuldud tükikesi suuremasse pilti sobitada. Tekkisid nii mõnedki küsimused, aga kahjuks pole enam kellegi käest uurida täpsemalt, kuidas siis ikka üks laps seda tol ajal nägi ning tunnetas. Väga hea raamat kõigile ajaloohuvilistele, soovitan.