Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab
Mulle selle aasta soovitused meeldivad. Kui eelmisel aastal soovitatutest ei olnud ma enamust lugenud ja ülejäänutest oli väga üksikud kodus olemas, siis selle aasta soovitustest on paljud loetud ja kodused raamaturiiulid tühjenevad märgatavalt, kui uue kuu soovitustest need välja otsin, mis kodus olemas ja ootasid, et ehk kunagi pääsevad lugemises löögile.
Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Praeguse Tamsalu kohale on püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Igal ööl, kui ta ei suuda magada. Igal novembri ööl ühe kirja. Igal ööl, et peletada eemale unetust ja valusid. Rääkida sellest kõigest, mis olnud, on liiga raske. Oma noorusest, tööelust, eelmistest armastustest, lapsevanema hirmudest, tehasest, sealsest elukorraldusest, ohtudest, surmadest, vigastustest, haigustest - mille kõige põhjustajaks on uus nanotehnoloogia. Sellest uskumatust elust, mis Tamsalu hiidlinnas toimub. Hiidlinnas, kus elab rohkem inimesi kui mujal Eestis kokku. Linnas, kuhu on tulnud elama inimesi üle terve maailma. Kuhu pääseb vaid rongiga läbi müüri ja tunnelite. Kus on linna sisenemisel passikontroll. Kus on sõjaväelise diktatuuri moodi kord. Kus keegi täpselt ei tea, mida kõike toodetakse, aga veel vähem, mida arendatakse ja mille kallal teadlased töötavad. Kuidagi on kõik seotud nanotehnoloogia ja pisikeste nanorobotitega.
Mulle meeldis, kohati küllaltki õudne, kui on seda kõike oma fantaasias ettekujutada. Lugemine oli ladus ja suutis anda korraliku pildi kõigest sellest maailmast sealt. Ja naise elust ja valust. Tasub lugeda.
