Olete kohanud rohelist tuult?

24./69. Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga

Sari: Haldjamaa1 

Autor: Catherynne M. Valente

Illustreerija: Ana Juan 

Tõlkija: Leelo Märjamaa

Kirjastus: Draakon & Kuu 2019

247lk./5572lk./16969lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

Kui Roheline Tuul ilmub leopardi seljas Septembri akna taha ning kutsub tüdruku endaga Haldjamaale kaasa, ei kõhkle September hetkekski. See kutse avab ukse imelisse ja salapärasesse maailma, mis on täis võlu, kuid ka ohte. Haldjamaal ei ole kõik sugugi nii harmooniline, kui alguses võiks loota. Seal peituvad tumedad saladused ning ootamatud katsumused, mis panevad Septemberi julguse ja nutikuse proovile. Tüdruk satub mitmetesse seiklustesse, kus ta kohtub erinevate tegelastega, kellest igaüks on omanäoline ja omab oma häid ja halbu külgi. Üks peamisi küsimusi on, et kes on see salapärane Markiis, kes seal valitseb ning miks ta on sedavõrd kuri. Markiisi mõjuvõim ning tema salapärased kavatsused loovad  õhkkonna, mis sunnib Septemberi ning tema uusi sõpru astuma vastu raskustele, et taastada rahu ja õiglus. Kas September ja tema kaaslased suudavad olukorda parandada või satuvad hoopis ise hätta ning vangistusse? Kas tüdruk leiab võimaluse tagasi koju naasta või hoopis avastab, et Haldjamaa pakub talle midagi enamat. Teistsugust elu, mis võib osutuda isegi paremaks. Need küsimused hoiavad lugejat põnevil ning kutsuvad kaasa mõtlema, milline on tõeline kodu ja mis teeb elu õnnelikuks. Lugu on lastepärane fantaasiaseiklus, mis on täis mitmekesiseid pöördeid ning eripalgelisi tegelasi. Nooremana oleks see seiklus mulle huvitavam olnud kui hetkel oli, või siis vähemalt põnevam. Kuid loo maailm ja tegelaskond olid piisavalt värvikad ning kaasahaaravad, et ma võiksin lugeda edasi Septembri järgmisi seiklusi, mida tundub, et pole kahjuks eesti keelde tõlgitud.

Värvideta turvaline maailm

1./46. Andja

Autor: Lois Lowry

Tõlkija: Kattri Ezzoubi

Kirjastus: Draakon & Kuu 2010

192lk./192lk./11 589lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

See kaanepilt ei oleks mind küll lugema kutsunud, eriti veel lapse või noorena või isegi praegu, seega suur tänu, et see raamat oli soovitustes, mulle väga meeldis. 

Perekond, isa, ema, kaks last - õde ja vend, vanemad töötavad, laspsed käivad koolis, kõik tundub ilus ja tavaline. Kuid siis hakkavad vaikselt asjad kiht kihilt välja kooruma ja selgub, et ei olegi nii tavaline ja igapäevane maailm. Kõik on kontrolli all, kõik on reguleeritud, puuduvad valikud, kõik on sinu eest juba otsustatud. Ühest küljest turvaline maailm, samas kas selline elu on inimestele või robotitele või inimrobotitele? Kui laps saab kaksteist, siis valitakse ta välja mingit ülesannet täitma, kellena ta elu kulgeb. Jonas saab ka ülesande, mis esmapilgul on täiesti hirmutav. Väga kaasahaarav lugu, eriti kui mõtled oma praegusele maailmale ja sealsetele diktaatorlikele võimudele läbi ajaloo, kes kõik on üritanud või üritamas midagi sarnast, kus kõik on range kontrolli all, kus inimesed teevad, mida neile on ettenähtud, kus keegi midagi ei mäleta ega nõua. 

Kui tahad raamatut ise veel lugeda, ära edasi loe, reedan veidi sisu! Mis mind kõige rohkem üllatas ja vapustas selle raamatu juures, oli kui kirjeldati, et selles maailmas puudusid värvid ja inimesed ei saanud arugi sellest. Maailm värvideta, ühtlane hall maailma. Suures maalritöös hakkasid küll inimesed lõpuks värve nõudma, sest muidu oli nii hall ja muserdav see maailm. Miks see mind eriti puudutas, sest olen sügisest saadik oma raamatukogus rääkinud seenioritele kord kuus mingist värvist ja poolteist tundi ühes värvist rääkida ei ole üldse mingi raskus, raskus on pigem sellest vaid poolteist tundi rääkida. Ja kui üks värv meie maailmas sedavõrd tähendab, siis kuidas elada, kui pole üldse värve. Samas kui me midagi ei tea, ega tunne, siis polegi võib olla nii raske ilma selleta elada kui siis, kui teame ja tunneme ning siis sellest ilma jääme. See värvide osa - igatahes kui sügisel oma rääkimistega sügisel halli värvi juures jätkan, siis plaanin kindlasti rääkida ka sellest raamatust. 

Ood rahule, vastupanule ja lootusele

Taustapilt: tehisintellekt

16./240. Sõda, mis muutis Rondot

Autorid: Andri Lessiv ja Romana Romanõšõn

Tõlkija: Ilona Martson

Kirjastus: Draakon & Kuu 2022

36lk./2566lk./51616lk.

Lugemise väljakutse 2023: 16. Ukraina kirjaniku raamat või raamat Ukraina kohta

Kolm sõpra, Danko, Zirka ja Fabian elavad Rondo linnakeses, imelises paigas, kus valitseb rahu ja harmoonia . . . kuni sinna saabub Sõda. Danko, Zirka ja Fabian ei ole inimesed, üks sõpradest on helendav ja näeb välja kui elektripirn, teine õhupallikoer ja kolmas paberist origami lind. Ka Rondo ei ole maapeal asuv linna, vaid kusagil mujal planeedil olev koht. Keset linna on talveaed, kus kasvavad laulvad lilled. Kui tuleb Sõda, siis muutub kogu maailm mustadesse toonidesse ning lilled vaikivad... Aga ükski Sõda ei saa kunagi tulla võitjaks ja nii ka selles raamatus. Aga kuidas see õnnestus, seda peab juba raamatust lugema. Esialgsed laulvad lilled ei olnud moonid. Moonid tulid alles pärast ja raamatus oli ka öeldud põhjus, miks just moonid. Kuna ma sellest ei teadnud, siis uurisin veidi internetis ja leidsin sellise artikli:

Mooniga austame langenuid

  17 Nov 2006  Jaan Lepp

Eestlased Kanadas lehelt

https://www.eesti.ca/mooniga-austame-langenuid/article14642

Iga novembrikuu algul tärkavad punased moonid kanadalaste rinnas. See aastakümnete pikkune tava on Kanadas juurdunud, kuid vähesed on teadlikud selle saamisloost.

Enamus kanadalasi tunneb ka hästi luuletust „In Flander's Fields“, sest selle luuletuse sõnad leiame Kanada 10-dollarisel rahatähel. See on samuti üks väheseid luuletusi, mida koolides noortele tutvustatakse. Poeemi esimesi ridu ja tema autori, kolonel-leitnant John McCrae nime tunnevad nii kanadalased, inglased, prantslased kui ameeriklased.

Luuletuse kirjutas McCrae Ypres'i läheduses, kus ta teenis arstina sidumispunktis. 1915. a mais mattis ta seal oma langenud sõbra, leitnant A. H. Helmeri Ottawast. Hingeliselt murtuna vaatas ta sidumispunkti kõrval asuvat hauda, kus vaikses tuules hõljusid moonid ning kasutas oma puhkeajast 20 minutit kõnealuse luuletuse loomiseks, mis ilmus esimest korda trükis 8. detsembril 1915 ajakirjas Punch Inglismaal. Need luuleread haarasid lugejate ja kuulajate hingi ning McCrae sõnadest sündis lahingutes langenud sõdalaste tunnusmärk.

Luuletusega „In Flander's Fields“ tutvus ka YMCA-s töötanud ameeriklanna Moina Michael 1918. aastal. Loetust emotsionaalselt mõjutatuna lubas ta endale, et kannab alati punast mooni omapoolse austuse ja tunnustuse sümbolina langenutele sõdalastele. Kaks aastat hiljem Ameerikat külastanud prantslanna Madame Guerin tutvus seal punase mooni tähendusega ning koju naastes hakkas käsitsi valmistatud punaste moonide müügist laekunud summadega toetama I maailmasõja piirkonna vaeslapsi.

Innustatuna nende kahe naise tegevusest otsustas Kanada Sõjaveteranide Liit 1921. a võtta punase mooni kasutusele oma mälestuspäeva sümbolina. Tänapäeval meenutatakse punase mooniga sõjatandritel langenud 117.000 Kanada sõdurit.

Piirkonnas, kus McCrae kirjutas oma luuletuse, toimus 9. aprillil 1917 Kanada sõjaväe rünnak. Rasketes lahingutes saavutati võit, kuid veelgi enam — nendes võitlustes tärkas Kanada rahvuslik iseteadvus.

Punased moonid ei ole piirkonnale iseloomulikud igal aastal õitsvad lilled. Juba Napoleoni sõdade ajal märgati, et sõjatandritel tärkasid järgmisel aastal punased moonid, mis katsid tihedalt lahingupaiku. Ja nad õitsesid vaid ühe aasta. Rahvasuus ühendati need õitsemised langenud sõdalaste hingedega.

Teadlased selgitavad, et kahuritules ülesküntud pinnas segunes sügavamal asuva lubjakiviga, mille tulemusena mooni seemned taas tärkasid. Kuid sellel kainel teaduslikul selgitusel puudub kahjuks hingeline aspekt. Punased mooniõied meie rinnas räägivad siiski edasi nii langenud sõdalaste hingedest kui ka meie austusest vabadusvõitlejate vastu.