Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #15 (vabatahtlik)
Kui hakkasime ettevalmistama koolis vanemaealistele tervisepäeva ja kavas oli neile rääkida toidumüütidest ning mõned neist purustada, siis sai kõrvale otsitud mõned raamatud, et ikka oleks, millele tugineda. Ja mis raamat sinna ikka paremini sobiks kui Purustatud toidumüüdid. Siiski jäi selle raamatu lugemine mul pooleli ning alles nüüd, hulk aega peale tervisepäeva jõudsin lõpuks nende toidumüütide purustamisega lõpuni. Lugedes tekkis pidevalt mõte, et kui Tim purustab sedavõrd julgelt neid müüte, siis kes on järgmine, kes purustab need Timi müüdid? Päris kõik tema müüdipurustused ei klappinud sellega, mida me koolis olime õppinud, kuid paljud müüdid küll. Ta paljastab, kui vähestel teaduslikel andmetel paljude riikide tervise-
ja toitumisalased suunised põhinevad ja mil määral toidutööstus
tegelikult neid poliitilisi juhiseid mõjutab. Raamat seab kahtluse alla levinud toitumiskavad ja dieedid,
terviseametite soovitused, imeravid ja toidupakendite märgistused ning
innustab meid tõsiselt järele mõtlema, kui tähtis on toit meie tervise
seisukohalt. Ja eelkõige mulle meeldis tema mõte, et meist mitte keegi ei ole see keskmine inimene, kelle jaoks igasuguseid soovitusi tehakse. Kõik peavad ikka ennast vaatama ja jälgima, Mitte ükski soovitus ei ole sada protsenti sobilik kõigile, või no siis need päris päris põhitõed toitumise juures - köögivili jne. Kuid kui palju on toitumise kohta teaduslikult tõestatud ja seda inimkatsetega, mitte hiirte peal. Nagu Joshua Wolrich oma Toit pole ravim raamatus korduvalt rõhutas, inimesed ei ole hiired! Samal veendumusel oli ka Tim Spector. Kuid vastupidiselt Joshuale väidab Tim, et toit on kõige olulisem ravim. Ta ütleb, et "Toit on kõige parem, aga ka kõige keerulisem ravim. Me ei tohi enam jätta mindagi nii olulist kui toit suurfirmade, riigiametnike, blogijate või kuulsuste hoolde. Me kõik peaksime isiklikult midagi ette võtma, et kõigest sellest rohkem teada saada. Teadmised on meie suurim lootus." Ja sellega ma nõustun täielikult ja veel on oluline, et meie teadmised ei jääks vaid teoreetilisteks, vaid jõuaksid kenasti ka praktikasse ehk meie suhu ja kõhtu.