11./29. Üksildane Jüri ehk liikide kadumine
Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#5)
Selle raamatu võtsin kohe oma riiulist välja kui lugesin selle kuu teemat ja nüüd siis trügisid järjest teised raamatud siia väljakutsesse vahele. Aga ikkagi sain loetud ka selle. Ootas oma õiget aega üsna pikalt mul riiulis. Liikide kadumisest on viimastel aastakümnetel väga palju räägitud ja kõik ju teavad, et dinosaurused, mammutid ja dodod on välja surnud. Aga kui palju teisi, eriti just väiksemaid liike on ka välja surnud, seda üldiselt ei teadvustatagi. Ja mitte ainult loomad, vaid ka taimed, putukad, kalad... Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda tervelt pool kõigist looma- ja taimeliikidest ning praegune massiline väljasuremine on võrreldav sellega, mis toimus dinosauruste ajastu lõpus. Sealjuures ei tea me täpselt isegi maakeral elavate liikide arvu. Mõne liigi puhul inimesed võivad olla isegi õnnelikud, et need välja surevad, aga seda soovides ei teadvustata endale, kuidas kõik on kõigiga seoses ökosüsteemis ja ühe tüütu putuka väljasuremine võib põhjustada mõne teise liigi väljasuremise, sest oli sellele tähtsaks toidu või muuks allikaks. Samas paljud liigid kaovad tänu inimestele, kas siis nende elukeskkondade hävitamise tõttu, tänu inimestele levivate haiguste, keskkonna muutuste või hoopiski mõtlematuse tõttu. Kui palju liike on hävitanud võõrliigid, keda inimene on teadlikult või tahtmatult (näiteks rotid laevadelt) asustanud kuhugi, kus ei ole nende õige elukoht ja seega nad hävitavad seal looduslikult elunevad liigid. Kui metsikult on omal ajal tapetud erinevaid loomi, kas siis söögiks, hirmust või lõbuks. Selles raamatus on juttu vaid vähestest liikidest erinevate mandrite kaupa, kes on loodusest väljasurnud ja keda ei ole õnnestunud ka loomaaedades elus hoida.
Raamatu epiloog on üsna intrigeeriv. Seal väidetakse, et loodusele on täiesti ükskõik, mis toimub, kas liigid surevad välja või ei. Väljasuremine on algusest peale asjade loomuliku käigu juurde kuulunud, Ühed organismid tulevad, teised lähevad - mõnikord nii, et ühed lähevad teisteks üle, mõnikord nii, et ühed peavad teistele ruumi tegema. Mõnikord tuleb ette ka massilist väljasuremist. Esimene suur liikide väljasuremine toimus 440 miljonit aastat tagasi, kui elu oli valdavalt meres. Planeedi ajaloo suurim liikide väljasuremine leidis aset 250 miljonit aastat tagasi kui kadus üle 90 protsendi kõigist meres ja maismaal elanud liikidest. Viimane ja kõige tuntum massiline väljasuremine toimus ligikaudu 65 miljonit aastat tagasi kui surid välja dinosaurused. Loodusel oli sellest ükskõik. Aeg läks lihtsalt edasi ja elu leidis taas lihtsalt uue tee. Igale massilisele väljasuremisele järgneb evolutsioonihüpe ja peale seda saab planeet täiesti uue, varasemast erineva ilme tänu uutele elanikele, kes on hoopis teistsugused , kuid ometi väljaarenenud ellujäänud liikidest. Inimkond on sisse juhatanud kuuenda massilise väljasuremise. Liikide väljasuremise koefitsient on 1000 kuni 10000 korda kõrgem kui enne inimese sekkumist. Loodusele on täiesti ükskõik, kas tänapäeva liigid surevad massiliselt välja, maastikud kaovad, terved ökosüsteemid varisevad kokku ning maakera pale pööratakse põhjalikult pea peale. Rohkem kui 99 protsenti liikidest, mis kunagi meie planeedil eksisteerisid, on nii või teisiti juba välja surnud.
Loodusel võib ju sellest ükskõik olla, aga kas inimkonnal võib ka ükskõik ikka olla või siiski mitte? Loodusel on tegelikult ju ka täiesti ükskõik, kas inimene elab või on väljasurnud.