Elamist ja elu mõtet kajastav raamat

1./76. Kuuvalgus

Autor: Aki-Pekka Sinikoski

Tõlkija: Dea Oidekivi

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2022

40lk./40lk./12791lk.

Lugemise väljakutse: 36. Meri! Lained! Kas kaanel või sisus

Meri on nii kaanel kui sisus. 

Raamat algab: "Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat. Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab."

Lugu väikesest tüdrukust, kelle ema vaatab nüüd teda vaid kuult. Lugu tüdrukust ja tema isast, koerast, kellel on vahel tunne, et teda ei ole olemas, muinasjutulistest meestest, fanataasiamaailmast, mis annab jõudu reaalsesse maailma. Raamatut illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid. Hästi südamlik raamat, täiskasvanuna lugedes, kindlasti kurvavõitu veidi, samas laps võib olla isegi ei adu täpselt, kuhu siis ema kadus. Üks väga armas ja ilus lasteraamat, mida soovitan ja seda pigem võib olla isegi rohkem suurtele kui lastele. Lapsed saavad sellest raamatust kindlasti hoopis midagi muud, kui täiskasvanud. Raamat, mille ridade vahel on ka palju mõtteid. Mulle väga meeldis.

Mis siis, kui saaksid eluhetke parandada ja seda uuesti teha?

21./68. Kellassepp

Autor: Anna Erishkigal

Tõlkija: ?

Kirjastus: Seraphim Press 2017

59lk./3429lk./11730lk.

Veel üks Everandist leitud eesti keelne e-raamat. Tõlkija nime ei ole antud ja tõlkes oli ikka üpris palju grammatilisi vigu, seega tundub, et tegemist automaattõlkega. Goodreadsist leidsin, et seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. 

Tegemist ulmejutuga. Maria O’Connore’il on palju suuremaid probleeme kui see fakt, et tema kell seiskus kell 3:57. Kui ta viib oma kella lahke parandaja juurde, siis ootamatult selgub, et ta sai kummalise auhinna – võimaluse taaselada ühe tunni oma elust. Aga see tund peab olema täpselt valitud, et ta ei kohtuks endaga minevikus. Kas Marial õnnestub parandada minevikus viga, mida ta hetkel kõige enam kahetseb? Põhjamaade rahvad uskusid, et vajadus, mitte saatus, vormib tulevikku ning  aeg ei ole muutmatu vaid on mõnikord muudetav maagia või tahtejõu abil.  Nad uskusid, et saatust valitsevad kolm Jotun’it (hiiglannat), kes  juhtisid jumalate ja inimeste saatust. Kas nad annavad Mariale võimaluse? 

Raamatu idee oli hea, teostuselt jättis minu jaoks veidi kaheldavaks, samas see oli ka hästi lühike lugu ja originaalis ehk siiski parem kui tõlkes. Idee eest hinne viis, teostuse eest kolm. Aga mulle meeldib, et üritatakse ka ikka eesti keelde panna neid lugusid, anda ka eestlastele võimalust e-raamatutena tutvuda erinevate lugudega. Et eesti keel on ka teiste suuremate keelte seas olemas.

Noorte krimi

17./64.  Külmunud kaunitar

Autor: Lexa Hillyer

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

349lk./3278lk./11579lk.

Polegi ammu ühtegi noortekat lugenud. Vahel on nii, et mõni raamat kohe sokutab ennast näppude vahele ja jõuab täiesti plaanide väliselt lugemisse. Selle raamatuga läks just nii. Ma loen küll aeg ajalt ka noortekaid, kuid otsene sihtrühm ma pole juba ammu. Kuidagi see kaanepilt pani raamatut kätte võtma ja kuna tagakaanel lubati noorte krimi, siis see krimi sõna otsustas selle, et see raamat jäi raamatukogus näppude külge. 

Selle raamatu peategelasteks on kolm õde 15, 16 ja 17. Kõik erinevad oma iseloomult. Vanim õde on korraliku õpilase musternäide ja siis ühel päeval leitakse ta surnuks külmununa. Mis juhtus, kes on süüdi? Vahi alla võetakse naabripoiss, kes on neile nagu vend. Keskmine õde ei usu, et poiss süüdi on ning hakkab omal käel uurima õe surma. Raamatus selgub ka noorema õe lugu. Nagu noorteka puhul ikka on märksõnadeks armumine, kool, narkootikumid, alkohol, peod, suhted vanemate, sõprade ja teiste noortega, saladused, tunded, õiged ja valed otsused. 

Usun, et see raamat on huvitavam õiges vanuseklassis olijale, kes suudab paljude nende asjaoludega samastuda, minul pole paljude seal puudutatud teemadega olnud ka oma nooruses puutepunkte, kuna ajastu oli siis teistsugune kui tänapäeval. Võib olla oli tahetud siia mahutada natuke liiga palju erinevaid probleeme noortemaailmast, see ei võimaldanud minna mitme probleemiga veidi rohkem süvitsi, et arusaada põhjuseid. Kuid üldiselt loetav. Pigem ikka selline noortepsühholoogia ja probleemid, mitte otseselt krimi. Põnevust oli vähe, küllaltki emotsioonitu minu jaoks, võib olla noortele mitte.

Poliitik valmistub uueks elukutseks

1./225. Vareda

Autor: Sven Mikser

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

320lk./320lk./49370lk.

 

Lugemise väljakutse: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Juhuse tõttu sattus kogemata mu kätte ja kuidas sa ikka siis ei loe, eriti kui tead, et teised muudkui ootavad, et lugeda saaks. No lugesin. Oli parem kui kartsin. Peale lugemist olen lugenud kahte arvustust. Minu omaga kumbki ei lähe kokku. Esimene oli ülikiitev. Minu käest sai ikka nelja kätte, kuna esikteos, mis ilmunud, siis sai puhta nelja, mitte miinusega. Luulelisust on, üpriski ladusalt kirjutab ka. Seega kui poliitiku ametist sule sappa saab, siis võib kirjanike ridadesse ümber kolima küll hakata. Või maale kolida ja õpetajaks minna. Teises arvustuses oli, et teda seda see keiser Friedrichi ja kunstiarutuste jutt seal loo vahepeal. Minu jaoks olid just need katked kõige huvitavamad osad. No inimesed on ikka väga erinevad. Tundsin ka, et ma polnud just see päris õige lugeja sellele raamatule. Esiteks jätab see pealiini teema mind täiesti külmaks ja teiseks polnud seal ju mingit põnevust. Kuna ikka ühtegi laipa mängus polnud, siis polnud ikka õige raamat ka (no seda lugege nüüd huumoriga ikka, mitte surmtõsiselt siin). Või siis mul ei ole nostalgiat tolleaegsete aegade järele ning mingist maaromantikast ei tea ma ka midagi, läbi ja lõhki linnainimesena ning selline armastuslugu pole ka minu jaoks. Ühesõnaga, lugede ise, mina arvatavasti polnud õige lugeja lihtsalt sellele raamatule. Kirjutatud on igatahes igati korralikult. 

Eestlanna langes välismaise spiooni võrku!

13./200. Spioon, kes armastas eesti naist. Briti luuraja Brian Giffey elu

Autor: Tiina Tamman

Kirjastus: Argo 2023

260lk./2454lk./43720lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#3)

Eks neist spioonides kuuleb ka tänapäeval, tavaliselt siis kui kuulutatakse töövõitu, et mõni paha spioon on kinni võetud või mõne hea spiooni kinni võtmise järgselt selgitamine, et ta oli täiesti juhuslikult seal ja ta kohe kindlasti ei teagi mida spioneerimine tähendab, täiesti aus luuraja. Aga eks see spioneerimine ole tänapäeval juba rohkem liikunud digitehnoloogiate valdkonda. 

Eelmisel sajandil, kahe maailmasõja vahel, tegutses Eestis arvukalt luurajaid. Kuna huvi Nõukogude Liidus toimuva vastu oli toona suur, ent riik ise polnud sugugi turvaline, eelistasid salateenistused paigutada luurajaid Venemaa lähedastesse piirkondadesse, eriti Soome ja Balti riikidesse. 

Üks Eestis tegutsenud luurajaist oli Briti salateenistuse heaks töötanud Brian Giffey, kes jõudis Inglismaalt Helsingi kaudu Tallinna 1929. aasta jaanuaris, ülesandega hoida silma peal kõigel Nõukogude Liidus toimuval. Ta jäi Eestisse lõpuks üheteistkümneks aastaks, lõi siin oma agentide võrgustiku ja korraldas kohapealset luuretööd. Kui lugeda KGB poolt avastatud tema luurajate võrku, siis see oli ikka üpris muljetavaldav, kui palju Eesti Vabariigi kõrgetel kohtadel olijatest tema kasuks luurasid. Arvata võib, et nad samal ajal ikka ka Eesti Vabariigi jaoks seda tegid, mitte ainult ei edastanud oma teavet inglastele. Tegelikult jäi minu jaoks selles raamatus just see Eestis elades spioneerimise osa kõige nõrgemaks, aga saan aru, et ega sellest polnudki nii väga kirjutada kuna kõik arhiivid on endiselt veel salastatud ning kogu raamat tuli kokku panna siit-sealt leitud katkete varal. 

Juba edenenud eas (jube kuidas mulle see väljend hakkas meeldima!) Giffey, kes peale kõige muu oli kõva napsi-, nalja- ja naistemees, armus Tallinnas viibides jäägitult noorde ja kaunisse Anni Orasesse, kellest ta oli 25 aastat vanem. Giffey lahutas oma eelmise abielu, abiellus Anniga ja elas temaga koos kuni surmani. Seejärel elas Anni veel üksi 32 aastat, mis ütleb, ärge armuge ja abielluge endast tunduvalt vanemasse mehesse! Teil võib olla küll väga kaunis ja harmooniline elu koos, aga paratamatult peab naine lõpuks elama üksi. Oleks abiellunud sama vana mehega, oleks pidanud vaid 7 aastat üksi elama või siis viis aastat nooremaga ja vaid kaks aastat üksindust elu lõpus!

Tegelikult oligi selles raamatus Brianist ja Annist pea ühepalju juttu, seega ei ole see kindlasti mingi spiooniraamat, pigem armastuseraamat, mille taustal räägiti ka ühe väidetava spiooni elulugu ära. Miks väidetava, sest tegelikult pole ühtegi täpset dokumenti tema tegevusest spioonina, lihtsalt kõik on vihjete, arvamuste, kaudsete kirjete jne alusel kirja pandud. Hea ja ladus raamat, soovitan lugeda ka neil, keda spioonid ei huvita. 

Noorteromaan

 

14./169. Püha Misiganes

Autor: Sarah Dessen

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Päikese Kirjastus 2016

390lk./3066lk./37558lk.

Lastekirjanduse väljakutse august: Ristsõna vastus (teismelised)

Sydney karismaatiline vanem vend Peyton on alati olnud perekonna staariks ning saanud endale lõviosa vanemate tähelepanust ja hiljem ka hoolitsusest. Kui seadusega üha rohkem pahuksisse läinud Peyton teeb purjuspäi avarii ja saadetakse vanglasse, tuleb hooletusse jäetud Sydneyl hakata otsima endale kohta nii perekonnas kui ka väljaspool. Ta alustab uues koolis ja leiab uued sõbrad, kes tema maailmavaadet muudavad. Muidugi ei puudu raamatust teismeliste igavanad teemad ja ükski teismeline ei saa pikka aega olla armumata, eks see olegi enese otsimise aeg, kas ka leidmise, see on iseasi. Raamat oli loetav, aga minu jaoks ei midagi erilist. Nojah, ja selle Ameerika eluoluga oleme me ikka täiesti erinevad mõnedes asjades. 17. aastane kihutab mööda linna igale poole üksi autoroolis, aga vanemad saavad paanikahoo kui tüdruku peaks üheks ööks üksi oma koju jätma ja organiseerivad talle "lapsehoidja".  

Mis on maailma ilusaim sõna?

 10./165. Maailma kauneim sõna

 Sari: Tõlkes leitud 

Autor: Emmi Pesonen

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

252lk./2320lk./36812lk.

Eesti Raamatu väljakutse august: Raamat sarjast Tõlkes leitud

Kahekümne üheksa aastane lastetu Amanda naudib vaba ja vallalise naise muretut elu, vastutades üksnes oma armsate toataimede eest. Ühel heal päeval aga sööstab tema hästi korraldatud ellu kollase mikrobussiga Onni, tuues kaasa neli last ja kohutava kaose. Amanda on sunnitud üha sagedamini mõtlema, mida suudab armastus ja kui kaua see vastu peab. Emmi Pesoneni humoorikas ja südamlik romaan räägib lõputust armastusest, kasuvanemate igapäevaelust ja sellest, kui habras on vaimne tervis.

Ütlen ausalt, ei ole enne seda sarja lugema sattunud ja valisin tükk aega kirjelduste järgi, mida võtta lugeda. Viisaseks sai otsustavaks hoopis selle raamatu kaanevärv. No nii kollast raamatut peab üks kollasearmastaja ometi ju lugema. Ning armastuslugu polegi tükil ajal lugenud. Päris usutavaks see lugu mulle siiski ei saanud, pigem filmilik või raamatulik süžee kui reaalse elu oma, aga samas tihti on reaalne elu veel hoopis kummalisem ja seebiooperlikum kui väljamõeldised. Seega, äkki isegi kusagil kellelgi võib selline lugu juhtuda. Raamat oli kergesti loetav ja üsnagi humoorikas, selline vaikselt muigamise huumor, mitte naeru lagistamise oma. Mulle vahelduseks täitsa meeldis ja julgustab nüüd mõne teisegi samas sarjas ilmunu veel kätte võtma.

143 aastane ilukirjanduslik eesti keelne raamat

21./154. Härmann ja Doora

luulenud Göthe (Johann Wolfgang Goethe)

Eesti keelde ümberpannud A. Kurrikoff

Kirjastus: Trükkitud K. Mattieseni jures 1880

66lk./5056lk./34108lk.

Lugemise väljakutse:  21.  Üks vana raamat kodusest raamaturiiulist. Piibli jätame välja

 

Ma armastan vanu raamatuid ja eriti kui näen veel gooti kirjas raamatuid, siis nende järgi kohe näpud eriti sügelevad. Viimastel aastatel ongi raamatud sünniaastaga enne 1940 olnud ainsad, mille ostmiseks ma raatsin raha kulutada. teisi raamatuid saab niigi tasuta raamatute riiulitest või raamatukogust. Ja neid vanu raamatuid on ikka üksjagu mu koju riiulisse kogunenud. Ning järjest ikka üritan neid väljakutsetesse sobitada, et lugeda. Kuigi need lood tunduvad sageli väga naiivsed või primitiivsed võrreldes tänapäevastega, siis nendes raamatutes on ajaloo hõngu ning nende lugemistempo on ka teine, keel on teine. Kui veel selle väljakutse väljakuulutamisel oli siia teemasse kuuluv raamat 1902. aastal ilmunu, siis mõned päevad tagasi õnnestus raamatuvahetuses panna käpp peale kahele sellest vanemale raamatule. Mu riiulis on küll ka varasemalt kaks raamatut 19.sajandi viimastest aastatest, mis mõlemad on loetud, aga nüüd on mu vanimaks raamatuks 1880 ilmunu. Kohe lugesin ka selle läbi. 

Raamatu sissejuhatuses on kirjas:

"See luuletus on esimest korda trükitud aastal 1798. Tema põhjaks on üks tõeste sündinud lugu. Üks jõukas kodanik manitses oma poega mitu korda, et ta naest võtaks, aga asjata. Sääl hakkas poeg ühte neiut armastama, keda ühe põgeneja hulga seas nägi, kes oma isamaalt, Saltsburgist usu pärast ära oli aetud. isa ei ole rahul ja katsub kahe sõbra, õpetaja ja aptekri isanda, läbi pojale paremid mõttid anda. Viimaks arvab õpetaja, et Jumalal on ehk iseäranis nõu sääl juures, mis nii hästi pojale kui tüdrukule hääks tuleb. Isa annab järele. Aga poeg palkab esiteks tüdruku teenijaks.Kui tüdruku majasse tuleb, küsib isa kuidas poiss tema meele järele on ja kas ta tahab temale minna.Tüdruku meel saab haiget ja ta arvab, et teda pilgatakse. Kui ta aga kuuleb, et jutt tõsine on, on ta rahul ja lubab teda hoida "nagu silmatera". Kaasarahaks toob ta veel kakssada tukatit ligi, mis ta peastnud on."

Tegu pole siis luuletuse vaid värsivormis teosega, aga tänu eestistamisele on see pigem värsiridades proosateos, sest riimi ja rütmi pole sinna enam järgi jäänud. Kusjuures lugeda ei olnudki väga keeruline, olen lugenud grammatiliselt praegusest keelest hulga kaugemaid variante. Lugu ise oli lihtne armastuslooke. Nüüd ootab järge vanuselt järgmine raamat aastast 1900, mille omanikuks mul ka õnnestus saada.

Duell õigluse selgitamiseks

7./117. Viimane duell 

Sari Historia Magistra Vitae  

Autor Eric Jager 

Tõlkinud Kristjan Tedre

Kirjastus Argo 2008

234lk./1418lk./25454lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#2)   

1386. aasta külmal detsembripäeval kogunes uudishimulik rahvahulk Pariisi Saint-Martin-des-Champs’ kloostri juurde, et olla tunnistajaks kahe mehe duellile elu ja surma peale. Dramaatilised sündmused, mille peaosas kaks prantsuse aadlikku, Jean de Carrouges ja Jacques le Gris, rulluvad lahti Prantsusmaa ja Inglismaa vahel peetud Saja-aastase sõja taustal. Naasnud sõjakäigult Šotimaale, leiab normanni rüütel de Carrouges eest õnnetu abikaasa Marguerite’i, kes süüdistab vana peresõpra le Gris’d enese vägistamises. Pärast kohtuprotsessi ummikussejooksmist laseb teismeline kuningas Charles VI õigluse jaluleseadmiseks korraldada duelli, mille võitja mõistetakse Jumala palge ees õigeks. Vaekausil on ka Marguerite’i saatus: kui tema abikaasa peaks võitluses alla jääma, hukatakse naine tuleriidal kui valevanduja. De Carrougesi ja le Gris’ kahevõitlus oli viimane sanktsioneeritud duell Prantsusmaal. 

Kuna ma pole filmi näinud, siis ei seganud miski mu lugemist. Lugu ise ja lõpplahendus olid ette teadmata kuigi ma arvasin ära, kumb osapooltest võidukas võib olla. Pikalt oli kirjeldatud raamatus ka tolleaegset Prantsusmaa elu ja ajalugu. Huvitav oli ka lugeda duelli korraldusest ja reglemendist. Kui reeglid ei lubanud pealtvaatajatel teha häält, siis vaadati vaikuses. Kujutasin ette kui see oleks olnud tänapäeval - kui oleks öeldud, et mobiiltelefonid peavad olema vaigistatud ja pealtvaatajad tasa, siis mingil hetkel oleks kindlasti kellegi mobiiltelefon helisenud (täisvaljusel), mõni teinud pilte trügides peaaegu võitlejate vahele, mõni köhinud, mõni kaasavõetud imik nutnud või koer haukunud või lihtsalt mõni endaarust alfa nõmedaid märkusi loopinud või nokastanud sell lällanud. Raamat ise oli aga huvitav ja kergelt ladusalt loetav. Selline ajalooline raamat, mis kui ei oleks kirja pandud olnu faktide põhjal, võiks olla täiesti ilukirjanduslik raamat, loetav ajaloolise romaanina. Aga nagu ikka aeg ajalt reaalne ajalugu on põnevam kui väljamõeldud ajalugu. 

Tõepärane lugu sündmusest, millest lauldakse romanssides, on nüüd kirja pandud nii, nagu kõik juhtus

 4./114. Kolmnurkkübar

Sari: Klassikalised lood

Autor: Pedro Antonio de Alarcon

Tõlkija: Ruth Lias

Kirjastus: Eesti Raamat 2001

144lk./730lk./24766lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse juuni: tõlkinud Ruth Lias

19. sajandi hispaania proosa populaarseima autori Pedro Antonio de Alarconi (1833-1891) ülemaailmselt tuntud lühiromaani aluseks on rahvajutt solvatud abielumehest, kes maksab kätte samas vääringus. 

Lugemise ajal tuli kogu aeg ette, et see lugu oleks üks hea (suve)näidend. Peale lugemist leidsingi lisast, et selle alusel on loodud koomiline ooper, ballett, ooper-farss ja film. Lugu oli lõbus oma keerdkäikude ja tegelaste arusaamade ning arusaamatusega. Nagu tolleaegsetes lugudes ikka, nii oli ka selles oma õpetustera sees, mitte ainult lõbus jutuke. Lugemine kiire ja ladus ning raamat sedavõrd lühike, et sai lugeda ühe hingetõmbega, seda vahepeal käest panemata. Taas raamat, mis väga meeldis, aga mida ma poleks kunagi ilma väljakutseta kätte võtnud. Ja väljakutsesse sattus ka pooleldi juhuslikult, sest algselt plaanisin lugeda hoopis mingit teist sobivat raamatut, kuid toda polnud hetkel raamatukogust võtta, tegin siis asenduse ja üldse ei kahetse. Mulle väga meeldis, soovitan.

Tramm nimega iha

Fotod: internet

Ballett: Tramm nimega iha

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 26.mai 2023

autor: Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel

koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)

lavastaja: Nancy Meckler (USA/Suurbritannia)

Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)

Esietendus 4.november 2017  Rahvusooperis Estonia

Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis

Osades:  

Blanche DuBois: Anna Roberta
Stella, Blanche’i õde: Lena Scherer
Stanley Kowalski, Stella abikaasa: Joel Calstar-Fisher
Mitch, Stanley sõber: Sergei Upkin
Alan, Blanche’i abikaasa: Patrick Foster
Jeff, Alani armuke: Cristiano Principato
Kaks joodikut: Hidetora Tabe, Alexander McCleery
Pokkerimängijad: Emanuele Sardo, Sacha Barber
Kaks reisijat: Andrea Fabbri, Anatole Blaineau
Meremehed: Sacha Barber, Finn Adams
Shep Huntleigh, miljonär Texasest: Ali Urata
Mehhiklasest lillemüüja: Ana Maria Gergely
Noor poiss: Pol Monsech
Ajalehepoiss: Luca Giovanetti
Noor Blanche: Karina Laura Leškin
Kelner/Maitre D: Samuel Pellegrin
Kabareetüdrukud: Phillipa McCann, Jordan London, Christina Krigolson

 

"Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65. ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon. Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.

Eve Mutso: „Tramm nimega Iha“ on eriline lavastus, sest selle loomisel töötasid koos koreograaf ja draamalavastaja. Balleti aluseks ei ole muinasjutt, vaid üks 20. sajandi silmapaistvamaid näidendeid. Blanche on kõige keerulisem roll, mille ma loonud olen, tema tantsimine on suur väljakutse. Selles lavastuses on midagi, mis teeb ta ka täna oluliseks – Šoti Ballett tõi selle mitu korda repertuaari tagasi ja ma tantsin nendega külalisena 2017. aastal Ameerikas.“

Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“"

Üle tüki aja taas balletti vaatamas. Kaasaegne ballett, mitte klassikaline. Lugu koorub laval lahti ka sõnadeta, kuid parema arusaamise jaoks on hea ette teada, millest lugu on. Vaadata oli ilus ja muusika oli hästi varieeruv ning kohati väga üllatav. Vahepeal oli kasutatud ka Ameerika tolleaegseid poplaule (tulid nagu raadiost). Huvitav oli nii vaadata kui kuulata. Jäime väga rahule. Lõppes see aga nagu ka eelmine mu balletti vaatamine, et lugemiskavasse jõudis koheselt balletti aluseks olev näidend, et ikka süvitsi aru saada, kes siis oli kes ja mis seal ikka päriselt toimus, kas see, mis meile tundus, et toimus, oli ikka ka see, mis päriselt toimus. Ma olen ikka rohkem sõnade inimene, kui kujundite ja muusika oma.

Laevahukk Illüürias

Fotod: Silver Kaljula Ugala teatri kodulehelt

Etendus: Kaheteistkümnes öö

Teater: Ugala Teater (külisetendus Estonias)

autor: William Shakespeare

lavastaja: Tanel Jonas

Esietendus 06.aprill 2023 

Maailma esietendus: 1602

Vaadatud: 28.aprill 2023

Näitlejad: Oskar Punga, Margaret Sarv, Maarja Mõts, Vallo Kirs, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Rait Õunapuu, Alden Kirss, Margus Tabor, Aarne Soro, Luule Komissarov ja Jaana Kena

"Tormisel Aadria merel Illüüria ranniku lähistel leiab aset laevahukk. Viola pääseb õnnetusest eluga, kuid tema kaksikvend Sebastian jääb kadunuks. Meheks riietunud Viola asub hertsog Orsino teenistusse ja armub oma isandasse, kes omakorda on kõrvuni armunud krahvinna Oliviasse, kes omakorda armub Cesariosse ehk meheks riietunud Violasse. Armastus ja armukadedus löövad lõkkele ja tekkinud segaduste tormakas pöörises ei mängi sugugi väikest rolli erinevate õukondlaste lustakad sepitsused ja soov nendest kiremängudest ise võitjana välja tulla."

"Kaheteistkümnes öö" on romantiline komöödia viies vaatuses, mis on nime saanud jõuluaja kaheteistkümnenda õhtu järgi. Lavastuses kõik armastavad kedagi, aga komöödiale iseloomulikult, armastab tunnete sihtmärk kindlasti kedagi teist. Tänapäeva vaatajale jääb lugu liiga primitiivseks, ettearvatavaks, jantlikuks. Mõne osatäitja roll jäi ka segaseks. Vähemalt terve tükk ei olnud värsivormis, nagu Shakespeare selle omal ajal kirjutas. Minu jaoks jäi keskpäraseks etenduseks, lihtsalt elu on niivõrd edasi läinud nelja sajandiga, et ei tundu kõik enam nii naljakas kui võis see tunduda tolleaegsele vaatajale. Ja võib olla tulenes see ka etenduse tekstist, aga minu jaoks ei olnud näitlejad usutavad laval, aga pigem see oli tolleaegsest tekstist ja mängustiilist tulenevalt. Klassika küll, aga mõni klassika võiks jääda taassünnile äratamata teatrilaval.  

Leidsin täiesti huvitava lehekülje antud näidendi kohta: 

"Kaheteistkümnes öö või mis iganes"

Uus algus võib alata ka keskeas

 

Fotod: Rakvere Teatri Kodulehelt

Etendus: Algus

Teater: Rakvere Teater (külisetendus Kumus)

autor: David Eldridge

lavastaja: Tiina Mälberg

Esietendus 28.jaanuar 2022 Rakvere Teater

Vaadatud: 28.aprill 2023

Näitlejad: Silja Miks ja Andres Mähar (Vanemuine)

"London. 2015. Sügis. Öö. Laura (38) juures on just lõppenud soolaleivapidu. Kõik on lahkunud. Danny (42) joob veel oma õlle lõpuni ja...

DANNY: Nii et sina otsustad? Sina otsustad, mis saab...

LAURA: Nojah, paistab sedamoodi küll. 

DANNY: See on siis õnnemäng?

LAURA: Või järsku hoopis millegi algus..."

 

Esimeses vaatuses kasutati natuke liiga palju seda neljatähelist m-iga algavat sõna, vähemalt minu kõrvade jaoks. Aga see  vist oli tausta jaoks vajalik, või oleks ka natuke muudmoodi pehmemalt ka saanud. Esimene vaatus oli koomilisem, teine läks täiesti tõsiseks. Esimeses vaatuses oli pealiskiht, teise vaatuse lõpuks olid tegelased nagu sibulad kiht kihi haaval lahti kooritud ning nende sisemised hirmud, lootused, igatsused, luukered ja kõik muu teineteise ja vaataja ette lahti laotatud. Lavastuse sõnum on, et mehed ja naised on tegelikult üsna sarnased oma üksinduses koos hirmude ja igatsustega. Väga hea etendus, tõesti meeldis ja puges sisemusse, eriti kui oled mõningas mõttes teemaga kokku puutunud. Pigem keskealistele ja vanematele. Noored ei pruugi tüki tagapõhja mõista, neil on veel kõik ees ja palju läbi elamata. Aga tõesti soovitan väga.

 

Soome toriseja eesti kuues Eesti laval

 

Fotod: Maris Savik Rakvere Teatri kodulehelt

 

Etendus: Kõike head, vana toriseja

Teater: Rakvere Teater (külisetendus Kumus)

autor: Tuomas Kyrö

lavastaja: Eili Neuhaus

Esietendus 07.august 2020 Rakvere Teater

Vaadatud: 24.aprill 2023

Näitlejad: Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter

 

"Vana Toriseja valmistub juba eluajal oma matusteks, aga nii mõndagi on veel tegemata. Kõigepealt tuleb koostada endale muidugi järelehüüe. Kes tunneks vana Torisejat veel paremini kui tema ise? Ka hauakivi saab soodsamalt kätte, kui odavmüükidel juba eluajal pilk peal hoida. Pärandi jagamine – kindlasti tuleb see asi ise korda ajada. Ja mis kõige tähtsam – vana Toriseja kohustus on lugeda üles kõik need vead, mida tema ümbritsevad on elu jooksul korda saatnud. Tõele au andes tuleb siiski etteruttavalt tunnistada – ka vana Toriseja on elus ühe korra eksinud. Või siis kaks. Oleneb, kuidas asjale vaadata."

Mõnus tükk, naerda sai ikka omajagu. Loobiti kilde vasemale ja paremale. Samas on etendusel ka tõsine taust. Sa tahad vananeda oma kodus, endaga ise hakkama saada kuigi alati ei saa, sest elu möödub väga kiires tempos. Ja kui eluõhtul järgi vaatad, siis võib olla, et elu eredaim ja ilusaim hetk oli pulmapäev. Pärast järgnes suures osas vaid rutiin ja töörügamine. Kuigi ka noored näitlejad mängisid hästi ning Tarvo Sõmeri toriseja oli vaatamata, et ta mängis tunduvalt eakamat meest, väga ehtne, siis minu jaoks oli selle etenduse promadonna Tiina Mälberg. Tema mängitud eit oli küll kõrvalosa, aga nii ehe ja vapustavalt hästi mängitud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et järelemõtlema panev lõbus tükk.

Ooper, millest saad aru ka sõnadest aru saamata

Fotod: Teater Estonia kodulehelt

 

etendus: Trubaduur

teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 20.aprill 2023

helilooja: Giuseppe Verdi

libreto: Salvatore Cammarano libreto Leone Emanuele Bardare täiendustega Antonio García Gutiérreze näidendi „El trovador“ järgi

Esietendus: 03.veebruar 2021 Rahvusooper Estonia

Maailmaesietendus: 19. jaanuaril 1853 Rooma Teatro Apollos

Dirigent: Martinš Ozolinš (Läti)

Lavastaja: Neeme Kuningas

Osades:Angelos Samartzis (Kreeka), Charlotte-Anne Shiplay (UK), Maria Berezovska (Ukraina), Leonardo Nelva, Priit Volmer, Juuli Lill, Heldur Herry Põlda, Yixuan Wang, Tambet Kikas jt.

 

"Verdi kirglik melodraama võlub kiirelt areneva tegevustiku, intensiivsete emotsioonide ja särava vokaalse tulevärgiga. „Trubaduur“ on Verdi hiilgava ooperikolmiku teine teos, mis kinnitas tema positsiooni ühe mõjukama Itaalia heliloojana. „Trubaduurile“ eelnes „Rigoletto“ (1851) ja järgnes „La traviata“ (1853). „Trubaduur“ on ilmekas näide Verdi andest leida armastuse järele janunevate, kuid olukorrast kammitsetud tegelaste sügavate tunnete väljendamiseks kauneid meloodiaid. „Trubaduuris“ ei anna põlvkondade tagused kohutavad saladused inimestele asu. Kui kaks venda armuvad kogemata ühte ja samasse neidu, algab arveteklaarimise halastamatu torm. Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna… „Trubaduur“ paelub igaüht, kes armastab head lugu, suurepäraseid meloodiaid, säravaid lauljaid ja võimsaid koore. „Mustlaste koor“, Azucena „Stride la vampa“ ja Manrico võidukas kutse relvadele „Di quella pira“ on vaid mõned näited vaimustavatest muusikalistest hetkedest, mida see ooper pakub."

 

Üks väga kaasakiskuv ooper. Seda nii süžee kui ka muusika poolest. Vahepeal mitmeid kordi avastasin, et üldse eesti keelset tõlget ei loegi, niivõrd kaasakiskuv oli see, mis laval toimus ning muusika oli arusaadav ka ilma teksti mõistmiseta. Kõik koos oli ääretult nauditav ja tasakaalus. Minu arust see on ühe ooperi suurus kui vaatad nii, et aru ei saa (sõnadest) ja ometi saad kõigest aru. Lauljad olid muidugi ka väga head. Ainus, miks need ooperid peavad kõik (olgu enamus) ikka nii kurvalt lõppema, võiks ju olla happy end ikka nagu muinaslugudel. Kuid sellegi poolest üks väga hea ooperietendus.

 

 

 

Tõsine ja koomiline üheaegselt

Fotod: Are Tralla, Vanemuise veebilehelt

etendus: Linda di Chamounix

teater: Vanemuine (külalisetendus teatris Estonia)

vaadatud: 11.aprill 2023

helilooja: Gaetano Donizetti

libreto: Gaetano Rossi

Esietendus 11. septembril 2021 Vanemuise

Dirigent: Risto Joost

Lavastaja: Robert Annus

Osades: Pirjo Jonas, Raimonds Bramanis (Läti), Dara Savinova (Rootsi), Taavi Tampuu, Karmen Puis, Simo Breede, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Tartu Poistekoor, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester

 

"Külaühiskond, pattu langemine, noore naise otsustusõigus, äratundmine ja petta saamine – humoorika, romantilise ja sentimentaalse ooperi tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaigas väikeses Alpide orus asuvas Chamounix’ külas ja tormilises Pariisis. 

Rahalistes raskustes talupoeg Antonio ja tema naine Maddalena loodavad markii de Boisfleury’ eestkostele, et maaomanik neid paljaks ei kooriks. Ent markii nõuab vastuteenet – kaunist peretütart Lindat. Elurõõmus Linda aga markiiga ühte heita ei taha, sest tema süda tuksub hoopis vaesele kunstnikule Carlole …

Itaalia helilooja Gaetano Donizetti (1797–1848) on Giuseppe Verdi ja Richard Wagneri kaasaegne ning oli 19. sajandi publiku jaoks armastatud autor. 1950. aastatel taasavastati tema kuulsaimad teosed „Lucia di Lammermoor“, „Armujook“ ja „Don Pasquale“ ning hakati jälle hindama tema teoste vaimukust ja emotsionaalsust. Ooper „Linda di Chamounix“ jõuab Eesti teatrilavale esmakordselt."

Tõsine ja koomiline tükk korraga. Natuke tuhkatriinu loo moodi. Paar kohta jäid etenduses segaseks, pärast süžee lugemine aitas aru saada. Avamäng oli väga pikk, oleks tahtnud juba kiiremini tegevuseni jõuda. Lauljad olid head, näitlemisel oleks võinud ehk veidi suurem kaal olla ja ei tundnud nii suurt armastust Linda ja Carlo vahel nagu sõnades üritati näidata. Kuidagi ei tundunud nende vahel seda keemiat olema, mis näiteks eelmises, Romeo ja Julia etenduses peaosatäitjate vahe ka sõnatult toimis. Aga piisavalt tõsine ja piisavalt koomiline ja mis oluline - ooper, mille lõpus ei olegi keegi surnud.

Ka trussikutes võib ooperit laulda

 

etendus: Romeo ja Julia

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 08.aprill 2023

helilooja: Charles Gounod

Maailmaesiettekanne 27.aprill 1867 Théâtre-Lyrique

Esietendus Rahvusooperis Estonia 20. septembril 2019

Dirigent: Kaspar Mänd

Lavastaja: Stephen Barlow

Osades: Kristel Pärtna, Nico Darmanin (Malta), Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Kim Sargsyan, Janne Ševtšenko, Aule Urb, Raiko Raalik, Janari Jorro, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Urmas Põldma ja teised

"Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“ ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama armastuse igikestev sõnum. 

Stephen Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu. Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja kompromissitute seisukohtadeni.
Kunstnik Yannis Thavorise ja minu südame võitis selle prohvetliku loo kaasaegne düstoopia, mis võtab kokku binaarse „JAH“ vs. „EI“ poliitilise maailma, milles me praegu elame, Capulettide ja Motecchide rivaalitsevad, kuid määratlemata poliitilised fraktsioonid.
Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“"

 

Alguses mind natuke häiris see, et polnud Shakespeare ajastu Romeod ja Juliat oma kenades riietustes, aga mida edasi, seda vähem see häiris. Lihtsalt muusika ja lugu olid piisavalt köitvad, et see väline pilt kadus nagu sinna sisse ära ja oli niivõrd tagaplaaniline, et polnud vahet, kas Romeo on laval trussikutes või keskaegsetes elegantsetes riietes. See on lugu, mida tead ette ja sellegi poolest ootad kuidas asi lõppeb, ehk seekord läheb teisiti. Ooper oli lummav ja lauljad olid väga head. Väga meeldis. Romantiline armastuslugu, mida mingis võtmes peaksid ikka kõik kunagi nägema. Mina keskendusin ikkagi sellele konkreetsele keskaegsele armastusloole selles ooperis, mitte ei mõelnud kunstniku ja lavastaja laiemale poliitikale.

 

Suvitamine 1904 või 2023 on sel vahet?

Fotod: Gabriela Urm (Teater Endla lehelt)

Etendus: Suvitajad

Teater: Endla teater

vaadatud: 03.aprill 2023

autor: Maksim Gorki

lavastaja: Ingomar Vihmar

Esietendus 14.mai 2022

Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov

"Suvi maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest, soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu maailm muutub paremaks! Aga ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad - argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde.
Maksim Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi."

Esialgu oli paras segadus, sest osalisi oli palju, nimed võõrad ja läks ikka tükk aega, et aru saada, kes on kellega abielus, kes kelle vend või õde või kes on üldse kes ning mis toimub. Hulk inimesi, rohkem või vähem omavahel seotud, igal oma koorem kanda, omad puudused ja voorused. Kes lepib oma saatusega rohkem, kes vähem, kes igatseb muutusi, kes rutiini. Kes peidab oma mõtted ja soovid sügavale oma sisemusse ja kes laotab need kõigile nähtavale. Kes uputab argipäeva pudelisse ja kes armastusse. Nalja ja humoorikaid repliike oli ning kõik kohe kindlasti ei olnud Gorki kirjutatud. Kihte ja mõtteid oli, aga lõpptulemusena jäi siiski veidi liiga kaootiliseks ning lahenduseta. Samas, eks ta oli üks katke elust. Vaadata võis, aga ei midagi hiilgavat. Näitlejate mäng oli ühtlane ja hea. Endla trupp meeldibki selletõttu, et nad on ühtlaselt head tugevad näitlejad. Üllatas Kleer Maibaumi lauluhääl. Võiks edukalt lauljana esineda, parem kui nii mõnedki lauljad.

 

Kas Lihtne on ikka lihtne

 

16. Lihtne

Autor Tammara Webber  

Tõlkinud Evelin Schapel

Kirjastus Pegasus 2014

312lk./ 3788lk.

Lugemise väljakutse: 52. (Üli)koolid, õpetlased... Raamat, mille tegevus toimub akadeemilises õhkkonnas

Tegevus toimub suures osas ülikoolilinnakus, nii auditooriumis kui ühiselamus. Alguses tundub, et kõik on lihtne - toimub üliõpilaste pidu kus üks tudengineiu hakkab koju liikuma ja läheb üksi parkimisplatsile auto juurde. Ta on enda arust turvaliselt ja ei oska ohtu kahtlustadagi, kuid siis ootamatult teda rünnatakse. Ründajaks ei ole sugugi võõras, vaid kaastudeng. Sellest saab alguse üks lugu, esmapilgul võib tunduda, et üsna lihtne lugu, aga siin elus ei ole midagi lihtsat. Kõikidel on mingid luukered või hirmutondid kusagil kapis, kõigil on oma arusaamad ja seisukohad või seisukoha puudumised. Tegelased on erineva tausta, erineva iseloomu, erineva ellusuhtumisega, aga nüüd on nad koos ühes õppeasutuses ja peavad nii enda kui üksteisega hakkama saama. Ja muidugi käivad noorusega kaasas nii armastus, petmine, sõprus, suhtumiste kujunemine, tunded, hõõrumised, kättemaks, arusaamatused, peod, alkohol, õppimine. Raamat oli muidugi USA keskne, meil juba puuduvad sellised suured üliõpilaslinnakud, kus peaks liikuma autoga ringi, sest see on sedavõrd suur. Samas noored on noored ikka igal pool ning armumised ja lahkuminekud toimuvad igal pool samade tunnetega, vägivalda ja vägistamist jagub ka igasse riiki. Noortel, kes astuvad esimesi samme iseseisva elu poole, tasub täiesti lugeda. Kuigi lugu ise toimub ülikoolis, siis võivad ka juba veidi nooremad seda lugeda, kel juba veri vemmeldama hakkab. Üpris hea raamat oli. 

pilt: tehisintellekt

 

 

Esimese maailmasõja spiooni- ja armastusromaan

 13. Salakuulajad. Romaan ilmasõja päevilt.

Autor: George Gibbs

Tõlkija: teadmata

Kirjastus: Kaja 1930

272lk./ 2860lk.

Lugemise väljakutse: 48. Raamat kirjastuselt, mille nimes on inimese eesnimi

Üks korralik parajalt põnev spioonilugu esimesest maailmasõjast. Tegevus toimub nii Inglismaal kui Saksamaal. Tegevad on nii ameeriklanna, itaallane, sakslased, inglased kui pool inglane-pool sakslane (isa inglane, ema sakslane). Lisaks salakuulamisele, topeltmängule, suurtele kahtlustamistele on tegu ka armastuskolmnurgaga - kaks meest kandideerivad ühe naise armastusele. Ja sellisel juhul teadagi ei valita vahendeid, sest sõjas ja armastuses olevat kõik lubatud. Aga kui veel on mängus mõlemad, nii sõda kui armastus. Kui tavaliselt need kolmekümnendate järjejutud kalduvad pigem olema sellised lihtsakoelisemad põnevikud ja armastuslood, siis see raamat üllatas, täitsa põnevaks kiskus ja kohati pani ootama, et kuidas kirjanik järgmise asja lahendanud on. Kuigi ettearvatavat tegevust tuli ette, siis mõne kohapeal suutis kirjanik üllatada. Igatahes täiesti tänapäevalgi loetav spioonikas.