Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab
Peategelane ja minajutustaja Klara on robot, täpsemalt tehissõber ehk TS. Tema ülesanne on olla noorele inimesele seltsiliseks. Ta ei ole mingi tavaline masin, vaid väga tähelepanelik, tundlik ja maailmast sügavalt huvitatud tegelane. Klara mõtleb ja tunneb nagu inimene, kuigi tema keha on mehhaaniline. Tema vaatepunktist avaneb meile üks tulevikumaailm, kus paljud asjad on muutunud, kuid inimeste igatsused ja lootused on jäänud üsna samaks. Selles ühiskonnas, mida autor kirjeldab, on tavaks „kõrgendada” lapsi, neile tehakse geenimuudatusi, et nad oleksid targemad ja edukamad. Aga sellel on oma hind. Paljud kõrgendatud lapsed jäävad haigeks ja ei saa koolis käia. Nad õpivad kodus ja suhtlevad teistega peamiselt ekraanide kaudu. Just selleks ongi loodud tehissõbrad nagu Klara – et lapsed end üksi ei tunneks. Kui raamat algab, ootab Klara veel poes oma ostjat. Ta vaatleb maailma läbi poeakna ja paneb tähele nii inimesi, autosid kui Päikest, keda ta peab tähtsaks ja isegi pühalikuks jõuks. Klara usub, et Päike võib tervendada ja aidata, ja selles usus on peidus tema robotlik, ent väga inimlik lootus ja ustavus.
Raamat räägib sügavatest asjadest: sõprusest, lootusest, eneseohverdusest ja armastusest. Isegi kui peategelane on robot, ei tähenda see, et tal poleks tundeid. Vastupidi, Klara tundub sageli palju hoolivam ja tähelepanelikum, kui paljud inimesed tema ümber. Ta suudab armastada ilma vastutasu ootamata. Kas empaatia ja hoolivus vajavad liha ja verd? Või piisab tahtmisest head teha? Klara ei ole küll päris inimene, aga temas on midagi väga inimlikku, midagi, millest võiksid nii mõnedki inimesed õppust võtta. See on selline raamat, mis lugedes ei jätagi kohe sellist emotsiooni kui pärast, kui kogu pilt on kokku saadud erinevatest osadest ja lugu on oma lõpu leidnud.
