Kuvatud on postitused sildiga armastus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga armastus. Kuva kõik postitused

Inimestest inimlikum robot

16./61. Klara ja Päike
Autor: Kazuo Ishiguro 
Tõlkija: Aet Varik
Kirjastus: Varrak 2022
280lk./ 3105lk./ 14502lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Peategelane ja minajutustaja Klara on robot, täpsemalt tehissõber ehk TS. Tema ülesanne on olla noorele inimesele seltsiliseks. Ta ei ole mingi tavaline masin, vaid väga tähelepanelik, tundlik ja maailmast sügavalt huvitatud tegelane. Klara mõtleb ja tunneb nagu inimene, kuigi tema keha on mehhaaniline. Tema vaatepunktist avaneb meile üks tulevikumaailm, kus paljud asjad on muutunud, kuid inimeste igatsused ja lootused on jäänud üsna samaks. Selles ühiskonnas, mida autor kirjeldab, on tavaks „kõrgendada” lapsi, neile tehakse geenimuudatusi, et nad oleksid targemad ja edukamad. Aga sellel on oma hind. Paljud kõrgendatud lapsed jäävad haigeks ja ei saa koolis käia. Nad õpivad kodus ja suhtlevad teistega peamiselt ekraanide kaudu. Just selleks ongi loodud tehissõbrad nagu Klara – et lapsed end üksi ei tunneks. Kui raamat algab, ootab Klara veel poes oma ostjat. Ta vaatleb maailma läbi poeakna ja paneb tähele nii inimesi, autosid kui Päikest, keda ta peab tähtsaks ja isegi pühalikuks jõuks. Klara usub, et Päike võib tervendada ja aidata, ja selles usus on peidus tema robotlik, ent väga inimlik lootus ja ustavus. 

Raamat räägib sügavatest asjadest: sõprusest, lootusest, eneseohverdusest ja armastusest. Isegi kui peategelane on robot, ei tähenda see, et tal poleks tundeid. Vastupidi, Klara tundub sageli palju hoolivam ja tähelepanelikum, kui paljud inimesed tema ümber. Ta suudab armastada ilma vastutasu ootamata. Kas empaatia ja hoolivus vajavad liha ja verd? Või piisab tahtmisest head teha? Klara ei ole küll päris inimene, aga temas on midagi väga inimlikku, midagi, millest võiksid nii mõnedki inimesed õppust võtta. See on selline raamat, mis lugedes ei jätagi kohe sellist emotsiooni kui pärast, kui kogu pilt on kokku saadud erinevatest osadest ja lugu on oma lõpu leidnud. 

Raamat, mida peaks kõik lugema


14./59. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani
Autor: Jaan Tammsalu 
Kirjastus: Pegasus 2024
216lk./2657lk./ 14054lk.
 
Lugemise väljakutse 2025:  45. Tark raamat. Otsusta ise, mis tarkust sealt leiad
 
See on nüüd selline raamat, mida võiks iga inimene lugeda, vaatamata vanusele. Nii noore, täiseas kui elukaare lõpuossa jõudnuna. Jah, autor on vaimulik ja raamatus on juttu ka usust ja jumalast, aga see raamat pole jumalast. See raamat on inimesest. Inimeselt inimesele. Mõtted, tähelepanekud, arvamused. Raamat räägin nii sünnist kui surmast, aga eelkõige sellest, mis sinna vahele jääb. Elust. Elust, mille kaare lõpuosas ei peaks ise, ega teised möönma, et mõttetult elatud elu. Kuidas inimesed kahetsevad ja kiidavad, kui kellegi elu on lõppenud, kuid ei suudeta seda teha elu ajal. Muidugi nende inimeste puhul, kelle elu ei olnud mõttetu. Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autor on oma elukutse tõttu näinud palju erinevaid inimesi ja nende saatusi. Ta oskab tähelepanelikult märgata ja soojusega aidata. Oskab torgata kus vaja, lohutada teises kohas, toetada hea sõnaga ja kokkuvõttes rääkida neid tarkusteri, mis on läbi ajaloo inimkonda hoidnud väljasuremast ja aidanud inimestel elada täisväärtuslikult, et elukaare lõppedes ei oleks vaja kahetseda elamata elu pärast. Ta õpetab vältima vigu, mida sageli inimesed oma kiirustavas maailmas ei pane tähele, sest pole ju aega või vastupidi, küll kunagi saab olema see aeg, millal... Kuid sageli paraku saab mõne inimese elukaar ootamatult otsa, aeg saab otsa nii tema kui teiste jaoks. Raamatus toonitakase mitmeid kordi, kui oluline on põlvkondade vaheline side ja tarkuste edasi jaotamine, kuidas see lähendab ja annab nii mõnelegi tunde, et teda on vaja ning tema teadmistest on kasu. Need mõtted, mida autor jagab, ei ole uued, need on kõik juba igavikuliselt läbi põlvkondade meieni jõudnud, lihtne talupojatarkus nagu me sageli ütleme, aga mida meil ei ole selles järjest kiirenevas maailmas aega järgida ja vahel ka soovi. See raamat on täiesti loetav ka mitteusklikel. Ta ei suru religioossust peale, vaid annab vahel nõu, et see on koht, kus võib leida pelgupaika, tuge ja armastust. Enamus raamatust on aga täiesti ilma mingi religiosse ajatoonita, meie kõigi igapäevasest elust, toimetamistest ja olemisest elukaare jooksul. 
Huvitav kokkusattumus oli. Pidin enne teatrietendust tunnikese aega parajaks tegema. Läksin siis raamatukokku vaatama, et mis seal huvitavat on. See raamat pilgutas silma, aga kohe ei võtnud, käisin suure ringi ära ja seejärel jõudsin taas raamatuni, võtsin ja hakkasin lugema. Tunni aja pärast läksin teatrisse raamat kotis. Millest etendus rääkis? Elukaarest. Ühe naise elukaarest ligi saja aasta jooksul. Tegelikult kõigest sellest, millest rääkis ka see raamat, mille lugemise ma nüüd lõpetasin. Raamat, mida oli hea väikeste ampsude kaupa pika aja jooksul lugeda. teatrietenduseks oli Ugala teatri "Sünnipäevaküünlad", mida soovitan sügisel, kui nad uuesti seda mängivad, väga vaatama minna. Väga hea etendus, väga eluline ja mõtlemapanev, täpselt nagu see raamatki.  


Ajalooline põnevik, gooti õudusromaan või romantiline armastuslugu?

2./26. Kuningas Stahhi ajujaht
Sari: Mirabilia  
Autor: Vladimir Karatkevitš
Tõlkija: Laine Soe
Kirjastus: Eesti Raamat 1983
192lk./536lk./6617lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab

Lauri kirjutas: "Kellele ajalooline põnevik, on isegi mingeid ajaloolise kriminulli sugemeid, kellele aga sünge stiilipuhas gooti õudusromaan kummitavate mõisade, hirmuäratavate üleloomulike sajanditetaguste kättemaksjate ja piinatud mõisapreilidega, taustaks Valgevene/Poola maa-aadli allakäik kuskil XIX sajandi lõpus.". Minu jaoks ei olnud see hetkel kumbki. Hoopis üks ajalooline armastuslugu Valgevene maamõisast, mõisapreili ja tudengi armumise lugu taustaks maa-aadli allakäik ja ikka need igavesed rahaahnus ja kättemaksuiha. Seega, saab sellest raamatust väga mitmeid asju välja lugeda olenevalt lugejast. Judinaid see lugu mulle peale ei ajanud ja lugemine läks üsna vaevaliselt. No ei olnud kohe minu raamat. Ajalooline taust oli seal kõige huvitavam, sest mul polnud aimugi Valgevene aadelkonnast ja mis seal aladel on üldse kunagi toimunud. See kummitava ajujahi seltskond võis ju kohalikule mõisapreilile hirmu nahka ajada, aga ma olin täitsa kindel algusest peale, et mingeid kummitusi seal nüüd küll mängus ei ole. Ei tundunud sedasorti raamat olema. Pigem ikka selline lugu, kus vapper prints päästab kurja lohe käest õrna printsessi ja nad elavad õnnelikult edasi kuni nad surnud ei ole. Surnuid ikka jagus omajagu sellesse raamatusse ja ikka oli inimkäsi selles süüdi, et nad elu jätsid, mitte müütilised olendid ega kummitused. Nüüd on see raamat igatahes lõpuks loetud (peale 40+ aastat oma järjekorra ootamist riiulis) ja saab võimaluse mõne tasuta riiuli kaudu kellegi teise riiulisse liikuda. Lauri soovitustest on mul varasemalt vaid üks raamat loetud (Jaam üksteist), aga lisaks loetud ajujahile on veel üks raamat, mis kodus olemas. Kui ma 28.veebruaril oma raamaturiiulit vaatasin, siis jäi see raamat silma ja mõtlesin, et keegi võiks seda soovitada, saaks lugemata raamatute riiulisse tükk maad tühja ruumi juurde...

Pärast maailma hukku

1./25. Süsteem
Autor: Mairi Laurik
Kirjastus: Fantaasia 2016
344lk./344lk./6425lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: Eili Einama soovitab

Armastuslugu, millel on postapokalüptiline maailm taustal. Armastusloos ei ole midagi ulmelist. Täitsa realistlik keeruline lugu, kus kõik üritavad asju oma arust parimal moel lahendada ning peategelased jäävad seetõttu elukeerdkäikude hammasrataste ja mittemõistmise - mitterääkimise labürinti. Noorte armastus, vanemate armastus oma laste vastu, naise ja mehe vahelised tunded, ideaalsed paarid ja südamete leitud paarid. Loos on piisavalt keerdkäike, et asja põneval tasemel hoida. Algus jäi minu jaoks veidi igavaks, sest ma pole päris see inimene, kellele romantilised armastuslood meeldiks, aga edasi läks juba veidi huvitavamaks kui süsteem hakkas kaikaid kodaratesse loopima. Ja see postapokalüptiline maailm oli väga hästi kirjeldatud, mitte otse pealesuruv, aga pidevalt tasakesi taustal olles ja ettekujutust loov. 

Raamatu sündmustik hargneb kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Tulevikus haarab maailma kaos, mis seab inimkonna eksistentsi küsimärgi alla – liigina ähvardab meid kas väljasuremine või kiiritussaaste tõttu muteerumine. Ellujäämiseks tuleb langetada raskeid otsuseid, mistõttu teadlased loovad arvutiprogrammi, mis aitab leida kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Kuid programmeerija Ray Domen näeb süsteemis potentsiaalset ohtu ning lisab koodi varjatud lõkse, mis võimaldaksid vajadusel programmist loobuda. Paraku ei suuda ta ette näha, kuidas tema loodud mehhanism mõjutab kauges tulevikus ühe noore naise elu, muutes selle äärmiselt keeruliseks. Süsteem on kõige olulisem, inimesed vaid etturid süsteemi mängus. Aga kes loovad ja viivad edasi seda süsteemi, eks ikka needsamad inimesed, kes ühel hetkel ei pruugi olla enam süsteemi juhid vaid etturid süsteemi sees. 

Hiljuti loetud "Novembriöö kirjad" samalt autorilt meeldis mulle rohkem, aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et ka see raamat meeldis, vajasin vaid pikemat lugemist, et sellesse raamatusse sisse minna. 

Inglismaa alternatiivajalugu

19./297. Südasuvine torm
Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid  
Autor: Poul Anderson
Tõlkija: Eva Luts
Kirjastus: Fantaasia 2000
168lk./2827lk./51234lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: Raul Sulbi soovitab

Eelmise kuu väljakutsesse ei jõudnud enam seda raamatut lugeda ja nii see ootas kannatlikult öökapil. Tegelikult osutus raamat ühe õhtu lugemiseks, sest enne käest ära ei saanud, kui läbi oli. 

Inglismaa alternatiivajalugu, kus Shakespeare oli kuulus ajaloolane. Fantaasiakirjandus, kus autor põimib ajalugu, kirjandust ja alternatiivse reaalsuse. Raamatus on maailm, kus William Shakespeare’i teosed peegelduvad reaalsuses, need pole lihtsalt kirjandus nagu meie seda tänapäeval loeme, vaid faktid, mida selles alternatiivreaalsuses on tõesti sündinud ja sealsed tegelased on tõesti elanud ja toimetanud vastavalt lugudele. Teoses on arutelu inimloomuse, lojaalsuse ja vabaduse üle, mitte ainult seikluslikkus ja armastus. Tülid Charles I ja parlamendi vahel süvenesid, kuni puhkes Inglise kodusõda. Konflikt jagas riigi kaheks: Royalistid ehk "kavalierid", kes toetasid kuningat ja parlamentaristid ehk "ümarpead", kes toetasid parlamentaarset valitsemist. Teose peategelane prints Rupert on kavalier ja loo alguses satub ümarpeade kätte vangi. Oma vangistuses tutvub ta Jenniferiga, kelle onu on ümarpeade ladvikus. Algab Romeo ja Julia lugu. Loosse sekkub ka haldjarahvas. Charlesi hukk on silmapiiril ja muidugi peab Rupert tormama teda päästma, kuid selleks on vaja maagia abi. Seiklust, taplust, intriige, armastust, maagiat, sõprust, kavalust, vihkamist, keskaegset Inglismaad - kõike seda on selles raamatus rohkem kui küll. Tihe lugemine, eriti lugu ei lase pause teha ja raamatut käest panna. Mulle meeldis, minu maitse fanataasiakirjandus ja see Shakespeare teostega paralleelide tunnetamine oli ka omamoodi huvitav, vähemalt selles osas mida ma talt lugenud olin.

 

Armastusulme

9./287. Kuigi sa proovid olla hea
Autor: Triinu Meres
Kirjastus: Varrak 2019
247lk./1580lk./49987lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 detsember: Raamat, mille autoriks on üks raamatusoovitusi jaganu (veebruaris)

Tegelikult sobiks see raamat ka veebruari (Triinu ise soovitas) ja oktoober (kirjastuselt Varrak).

Kolm lugu Kuuevalla kuningriigist. Mida lõpupoole siis aina rohkem tuli mõte, et miks see on üldse ulme? Et väljamõeldud kuningriigis? Ja, et sellist matriarhaadi laadset ühiskonda pole olemas? Kui see välja arvata, siis tegemist oli pigem armastuslugudega. Armastus keelatud isiku vastu oli see, mis oli peamine, mis oli loo kese. Kõikesalgav armastus vastuolus reeglite maailmaga. Armastus mehe ja naise vahel, vendade armastus, inimarmastus. Armastuse liike on palju ja neid oli siin teoses ikka omajagu. Inimsuhted suures osas toetusidki siin erinevatele armastustele. Inimeste rasked valikud, sest kas olla truu oma armastusele või reeglitele? Mõlemal juhul saab keegi haiget, keegi kellega sa oled seotud. Kas mõõk on lahenduse tööriist või hoopis ajab asjad keerulisemaks? Natuke jäi mulle see matriarhaalne ühiskond segaseks, kui pere kõige tähtsam oli esimesena sündinud tütar. Kui tema päris lossid ja maad, valis omale kaasa, kellest ei saanud täisväärtuslikku meest enne, kui ta oli sigitanud esimese tütre. Siis miks valitses ikkagi mees, esimese tütre isa või abikaasa, mitte see tütar ise? Tütrel polnud siis enam mingit sõnaõigust ja pidi alluma täiega meeste võimule? Minu jaoks oli siin mingi vastuolu, aga ju see oligi taotluslik, vastuolu meeste ja naiste maailma vahel, vastuolu mõistusega ja tunnetega valitsemise vahel. Mulle üldjoontes see raamat meeldis, ainult viimase loo kaks lõppu oli mu arust natuke häiriv, nagu kirjanik ei oleks osanud lõppude vahel valida ja ei suutnud lõpuks kumbagi kustuta nupu alla saata. Mina oleks jätnud teise lõpu ja vahepealse lihtsalt ära kustutanud, oleks selgem ja loogilisem ehk olnud. Olgu, esimene lõpp oli siis meestemaailma lõpp ja teine naistemaailma jaoks. Aga see on nüüd selline ulme, mida sobib lugeda ka neil, kes ulmet muidu ei loe.

Spordiklubist varastatud hinnalised kingad!

 

3./189. Kellegi teise kingades
Autor: Jojo Moyes
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Rahva Raamat 2024
460lk./1128lk./32205lk.

Minu jaoks oli see raamat nüüd täielik naistekas, just see, mida ma pean naistekaks. Täiesti roosa raamat, samas loetav, midagi kogu aeg toimub, erinevad karakterid, huumorit, suhteid, elusituatsioone, sõprust, armastust, vihkamist. Samas kohati usutav ja samas kohati tunne, et täielikult kusagilt väljaimetud ja kramplikult üritatud segasemaks või hullumeelsemaks ajada. Moyes kirjutab hästi, ladusalt ja mõnusalt. Samas võrreldes tema eelnevate raamatutega, millest olen nii mõndagi lugenud, siis see oli minu jaoks kohati veidi mitteusutav ja kohati veidi liiga roosa. Liiga tuhkatriinulik lugu oli kohati ja seda mitte ainult ühe tegelase puhul. Aga kuna see oli lugu erinevatest rikkusekihtidest pärit naiste elust, mis ootamatult kokku põrkasid omavahel, siis ega ma ei tea jah väga rikaste ja väga vaeste tegelikust elust midagi, äkki ongi nii, nagu seal raamatus kirjas. Samas ma arvan, et see raamat ei jää mulle meelde sedavõrd, nagu jäid eelmised loetud. Midagi mulle selles raamatus meeldis ja see köitis mind, samas midagi häiris pidevalt selle meeldimise kõrval. Natuke liiga tuhkatriinulik ehk minu jaoks.

Raamat saab alguse spordiklubis, kus lähevad kotid vahetusse. Ameeriklanna Nisha Cantor elab ülijõukate maailmakodanike elu kuni hetkeni, mil ta abikaasa teatab lahutusest ja jätab ta kõigest ilma. Kakskümmend aastat abielu ja mehe soovide järgi igati elamist ning nüüd ei kaota ta ainult oma kotti spordiklubis, vaid mees ei lase teda enam ka talle kuuluvaid asju hotellist võtta, jättes ta puupaljalt Londonisse maha. Nisha on kindlalt otsustanud oma glamuurse eluviisi juurde naasta, aga kuidas, seda ta esialgu ei tea, kui tal pole midagi, isegi ta kallid kingad läksid spordiklubis kaduma. Seda sellepärast, et oma elu madalpunkti jõudnud Sam Kemp võttis spordiklubist kogemata kaasa Nisha koti. Kuid Samil pole aega kadunud spordikoti pärast muretseda – ta on hõivatud iseenda ja oma pere vee peal hoidmisega. Sami mees kaotas pool aastat tagasi isa ja töö, millest peale on ta olnud tugevad depressioonis, kuid ta keeldub ravimeid võtmast ja terapeudi juurde minemast. Tütar on varsti kodust välja lendamas ja seega elab veidi teises maailmas kui Sam. Sami vanemate jaoks on Sam tasuta koristaja ja kõige organiseerija. Terve perekond istub Sami kukil ning naine teeb kõik mida teised soovivad. Tööl on uus šovinistist ülemus, kes leiab igas Sami tehtus ja tegemata jätmises vigu, nõuab võimatut ja teeb Sami elu igati võimatuks. Naine püüab igati, aga ikka on kõik valesti ning teda ähvardab lahtilaskmine. Nisha kõrge kontsaga Christian Louboutini kingi jalga proovides valdab teda ootamatu enesekindlus, mis viib ta arusaamisele, et midagi peab muutuma – ja see miski on tema ise. Raamatus on kaks lugu – Nisha ja Sami lugu, kohati põrkuvad, kohati jooksevad eraldi. Sam on minu jaoks usutavam kui Nisha, samas ega ma neid Nisha taolisi inimesi eriti ei tunne, Sami taolisi kohe kindlasti, eks seda Sami ole mingil määral minus endaski. Lisaks neile kahele naisele on peamiste tegelaste hulgas veel mitu naist, kellega nad oma elus kokku satuvad. Naiste vaheline sõprus ja solidaarsus ning naiste vaheline rivaalitsemine ja vihkamine. Peotäis meestegelasi satub ka sisse, aga nemad on taustajõud selles loos. See on ikka naise kirjutatud raamat naistest naistele.

Järjekordne mõrv lükkab pulmad edasi!

8./101. Mõrv Keyhaveni lossis
Sari: Stella ja Lyndy mõistatused 3 
Autor: Clara McKenna
Tõlkija: Nele Mikk
Kirjastus: Eesti Raamat 2023
269lk./1428lk./17369lk.
 
Ajaloolise kriminaalromaani tegevus toimub Inglismaal New Foresti piirkonnas 1905. aastal. Tegemist sarja kolmanda osaga. Isepäise Ameerika pärijanna Stella Kendricku ja vikont Lyndy Lyndhursti pulmadeni on kõigest paar päeva, kas nüüd läheb kõik nii, nagu noored plaanivad või tuleb neil taas mõne mõrva ja mõrvariga kokku puutuda? Nojah, juba pealkirigi reedab, et seal lossis on tegemist järjekordse mõrva, mitte pulmadega. Kes on need tegelased, kes pulmade nimel kohale jõuavad, nii kutsutult kui kutsumata. Ja mis salapärased tegemised ümberringi toimuvad, eks seal ole ikka ka taas hobused mängus. 
Tegemist sellise kergema ajaloolise krimilooga, kus tähtsal kohal nii armastus, hobused, võidusõit kui igasugused suhted ja isiksused. Peategelased on sümpaatsed, kuid mõnda kõrvaltegelast tahaks ikka kohe raputada. Tegevus toimub aristokraatlikul Inglismaal mis põrkub oma konservatiivsuses kokku uuendusliku Ameerikaga. Täitsa mõnusad kerged raamatud, saab aimu sajandi tagusest elust ning armastus-suhted on krimist ehk isegi olulisemal kohal. Kerge krimi austajatele soovitan väga. 
 
 

Elamist ja elu mõtet kajastav raamat

1./76. Kuuvalgus
Autor: Aki-Pekka Sinikoski
Tõlkija: Dea Oidekivi
Kirjastus: Rahva Raamat AS 2022
40lk./40lk./12791lk.

Lugemise väljakutse: 36. Meri! Lained! Kas kaanel või sisus

Meri on nii kaanel kui sisus. 

Raamat algab: "Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat. Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab."

Lugu väikesest tüdrukust, kelle ema vaatab nüüd teda vaid kuult. Lugu tüdrukust ja tema isast, koerast, kellel on vahel tunne, et teda ei ole olemas, muinasjutulistest meestest, fanataasiamaailmast, mis annab jõudu reaalsesse maailma. Raamatut illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid. Hästi südamlik raamat, täiskasvanuna lugedes, kindlasti kurvavõitu veidi, samas laps võib olla isegi ei adu täpselt, kuhu siis ema kadus. Üks väga armas ja ilus lasteraamat, mida soovitan ja seda pigem võib olla isegi rohkem suurtele kui lastele. Lapsed saavad sellest raamatust kindlasti hoopis midagi muud, kui täiskasvanud. Raamat, mille ridade vahel on ka palju mõtteid. Mulle väga meeldis.

Mis siis, kui saaksid eluhetke parandada ja seda uuesti teha?



21./68. Kellassepp
Autor: Anna Erishkigal
Tõlkija: ?
Kirjastus: Seraphim Press 2017
59lk./3429lk./11730lk.

Veel üks Everandist leitud eesti keelne e-raamat. Tõlkija nime ei ole antud ja tõlkes oli ikka üpris palju grammatilisi vigu, seega tundub, et tegemist automaattõlkega. Goodreadsist leidsin, et seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. 

Tegemist ulmejutuga. Maria O’Connore’il on palju suuremaid probleeme kui see fakt, et tema kell seiskus kell 3:57. Kui ta viib oma kella lahke parandaja juurde, siis ootamatult selgub, et ta sai kummalise auhinna – võimaluse taaselada ühe tunni oma elust. Aga see tund peab olema täpselt valitud, et ta ei kohtuks endaga minevikus. Kas Marial õnnestub parandada minevikus viga, mida ta hetkel kõige enam kahetseb? Põhjamaade rahvad uskusid, et vajadus, mitte saatus, vormib tulevikku ning  aeg ei ole muutmatu vaid on mõnikord muudetav maagia või tahtejõu abil.  Nad uskusid, et saatust valitsevad kolm Jotun’it (hiiglannat), kes  juhtisid jumalate ja inimeste saatust. Kas nad annavad Mariale võimaluse? 

Raamatu idee oli hea, teostuselt jättis minu jaoks veidi kaheldavaks, samas see oli ka hästi lühike lugu ja originaalis ehk siiski parem kui tõlkes. Idee eest hinne viis, teostuse eest kolm. Aga mulle meeldib, et üritatakse ka ikka eesti keelde panna neid lugusid, anda ka eestlastele võimalust e-raamatutena tutvuda erinevate lugudega. Et eesti keel on ka teiste suuremate keelte seas olemas.

Noorte krimi


17./64.  Külmunud kaunitar
Autor: Lexa Hillyer
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Rahva Raamat 2023
349lk./3278lk./11579lk.

Polegi ammu ühtegi noortekat lugenud. Vahel on nii, et mõni raamat kohe sokutab ennast näppude vahele ja jõuab täiesti plaanide väliselt lugemisse. Selle raamatuga läks just nii. Ma loen küll aeg ajalt ka noortekaid, kuid otsene sihtrühm ma pole juba ammu. Kuidagi see kaanepilt pani raamatut kätte võtma ja kuna tagakaanel lubati noorte krimi, siis see krimi sõna otsustas selle, et see raamat jäi raamatukogus näppude külge. 

Selle raamatu peategelasteks on kolm õde 15, 16 ja 17. Kõik erinevad oma iseloomult. Vanim õde on korraliku õpilase musternäide ja siis ühel päeval leitakse ta surnuks külmununa. Mis juhtus, kes on süüdi? Vahi alla võetakse naabripoiss, kes on neile nagu vend. Keskmine õde ei usu, et poiss süüdi on ning hakkab omal käel uurima õe surma. Raamatus selgub ka noorema õe lugu. Nagu noorteka puhul ikka on märksõnadeks armumine, kool, narkootikumid, alkohol, peod, suhted vanemate, sõprade ja teiste noortega, saladused, tunded, õiged ja valed otsused. 

Usun, et see raamat on huvitavam õiges vanuseklassis olijale, kes suudab paljude nende asjaoludega samastuda, minul pole paljude seal puudutatud teemadega olnud ka oma nooruses puutepunkte, kuna ajastu oli siis teistsugune kui tänapäeval. Võib olla oli tahetud siia mahutada natuke liiga palju erinevaid probleeme noortemaailmast, see ei võimaldanud minna mitme probleemiga veidi rohkem süvitsi, et arusaada põhjuseid. Kuid üldiselt loetav. Pigem ikka selline noortepsühholoogia ja probleemid, mitte otseselt krimi. Põnevust oli vähe, küllaltki emotsioonitu minu jaoks, võib olla noortele mitte.

Poliitik valmistub uueks elukutseks

1./225. Vareda
Autor: Sven Mikser
Kirjastus: Rahva Raamat 2023
320lk./320lk./49370lk.
 
Lugemise väljakutse: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Juhuse tõttu sattus kogemata mu kätte ja kuidas sa ikka siis ei loe, eriti kui tead, et teised muudkui ootavad, et lugeda saaks. No lugesin. Oli parem kui kartsin. Peale lugemist olen lugenud kahte arvustust. Minu omaga kumbki ei lähe kokku. Esimene oli ülikiitev. Minu käest sai ikka nelja kätte, kuna esikteos, mis ilmunud, siis sai puhta nelja, mitte miinusega. Luulelisust on, üpriski ladusalt kirjutab ka. Seega kui poliitiku ametist sule sappa saab, siis võib kirjanike ridadesse ümber kolima küll hakata. Või maale kolida ja õpetajaks minna. Teises arvustuses oli, et teda seda see keiser Friedrichi ja kunstiarutuste jutt seal loo vahepeal. Minu jaoks olid just need katked kõige huvitavamad osad. No inimesed on ikka väga erinevad. Tundsin ka, et ma polnud just see päris õige lugeja sellele raamatule. Esiteks jätab see pealiini teema mind täiesti külmaks ja teiseks polnud seal ju mingit põnevust. Kuna ikka ühtegi laipa mängus polnud, siis polnud ikka õige raamat ka (no seda lugege nüüd huumoriga ikka, mitte surmtõsiselt siin). Või siis mul ei ole nostalgiat tolleaegsete aegade järele ning mingist maaromantikast ei tea ma ka midagi, läbi ja lõhki linnainimesena ning selline armastuslugu pole ka minu jaoks. Ühesõnaga, lugede ise, mina arvatavasti polnud õige lugeja lihtsalt sellele raamatule. Kirjutatud on igatahes igati korralikult. 

Eestlanna langes välismaise spiooni võrku!


13./200. Spioon, kes armastas eesti naist. Briti luuraja Brian Giffey elu
Autor: Tiina Tamman
Kirjastus: Argo 2023
260lk./2454lk./43720lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#3)

Eks neist spioonides kuuleb ka tänapäeval, tavaliselt siis kui kuulutatakse töövõitu, et mõni paha spioon on kinni võetud või mõne hea spiooni kinni võtmise järgselt selgitamine, et ta oli täiesti juhuslikult seal ja ta kohe kindlasti ei teagi mida spioneerimine tähendab, täiesti aus luuraja. Aga eks see spioneerimine ole tänapäeval juba rohkem liikunud digitehnoloogiate valdkonda. 
Eelmisel sajandil, kahe maailmasõja vahel, tegutses Eestis arvukalt luurajaid. Kuna huvi Nõukogude Liidus toimuva vastu oli toona suur, ent riik ise polnud sugugi turvaline, eelistasid salateenistused paigutada luurajaid Venemaa lähedastesse piirkondadesse, eriti Soome ja Balti riikidesse. 
Üks Eestis tegutsenud luurajaist oli Briti salateenistuse heaks töötanud Brian Giffey, kes jõudis Inglismaalt Helsingi kaudu Tallinna 1929. aasta jaanuaris, ülesandega hoida silma peal kõigel Nõukogude Liidus toimuval. Ta jäi Eestisse lõpuks üheteistkümneks aastaks, lõi siin oma agentide võrgustiku ja korraldas kohapealset luuretööd. Kui lugeda KGB poolt avastatud tema luurajate võrku, siis see oli ikka üpris muljetavaldav, kui palju Eesti Vabariigi kõrgetel kohtadel olijatest tema kasuks luurasid. Arvata võib, et nad samal ajal ikka ka Eesti Vabariigi jaoks seda tegid, mitte ainult ei edastanud oma teavet inglastele. Tegelikult jäi minu jaoks selles raamatus just see Eestis elades spioneerimise osa kõige nõrgemaks, aga saan aru, et ega sellest polnudki nii väga kirjutada kuna kõik arhiivid on endiselt veel salastatud ning kogu raamat tuli kokku panna siit-sealt leitud katkete varal. 
Juba edenenud eas (jube kuidas mulle see väljend hakkas meeldima!) Giffey, kes peale kõige muu oli kõva napsi-, nalja- ja naistemees, armus Tallinnas viibides jäägitult noorde ja kaunisse Anni Orasesse, kellest ta oli 25 aastat vanem. Giffey lahutas oma eelmise abielu, abiellus Anniga ja elas temaga koos kuni surmani. Seejärel elas Anni veel üksi 32 aastat, mis ütleb, ärge armuge ja abielluge endast tunduvalt vanemasse mehesse! Teil võib olla küll väga kaunis ja harmooniline elu koos, aga paratamatult peab naine lõpuks elama üksi. Oleks abiellunud sama vana mehega, oleks pidanud vaid 7 aastat üksi elama või siis viis aastat nooremaga ja vaid kaks aastat üksindust elu lõpus!
Tegelikult oligi selles raamatus Brianist ja Annist pea ühepalju juttu, seega ei ole see kindlasti mingi spiooniraamat, pigem armastuseraamat, mille taustal räägiti ka ühe väidetava spiooni elulugu ära. Miks väidetava, sest tegelikult pole ühtegi täpset dokumenti tema tegevusest spioonina, lihtsalt kõik on vihjete, arvamuste, kaudsete kirjete jne alusel kirja pandud. Hea ja ladus raamat, soovitan lugeda ka neil, keda spioonid ei huvita. 

Noorteromaan

 

14./169. Püha Misiganes
Autor: Sarah Dessen
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Päikese Kirjastus 2016
390lk./3066lk./37558lk.

Lastekirjanduse väljakutse august: Ristsõna vastus (teismelised)

Sydney karismaatiline vanem vend Peyton on alati olnud perekonna staariks ning saanud endale lõviosa vanemate tähelepanust ja hiljem ka hoolitsusest. Kui seadusega üha rohkem pahuksisse läinud Peyton teeb purjuspäi avarii ja saadetakse vanglasse, tuleb hooletusse jäetud Sydneyl hakata otsima endale kohta nii perekonnas kui ka väljaspool. Ta alustab uues koolis ja leiab uued sõbrad, kes tema maailmavaadet muudavad. Muidugi ei puudu raamatust teismeliste igavanad teemad ja ükski teismeline ei saa pikka aega olla armumata, eks see olegi enese otsimise aeg, kas ka leidmise, see on iseasi. Raamat oli loetav, aga minu jaoks ei midagi erilist. Nojah, ja selle Ameerika eluoluga oleme me ikka täiesti erinevad mõnedes asjades. 17. aastane kihutab mööda linna igale poole üksi autoroolis, aga vanemad saavad paanikahoo kui tüdruku peaks üheks ööks üksi oma koju jätma ja organiseerivad talle "lapsehoidja".  

Mis on maailma ilusaim sõna?


 10./165. Maailma kauneim sõna
 Sari: Tõlkes leitud 
Autor: Emmi Pesonen
Tõlkija: Triin Aimla-Laid
Kirjastus: Eesti Raamat 2021
252lk./2320lk./36812lk.

Eesti Raamatu väljakutse august: Raamat sarjast Tõlkes leitud

Kahekümne üheksa aastane lastetu Amanda naudib vaba ja vallalise naise muretut elu, vastutades üksnes oma armsate toataimede eest. Ühel heal päeval aga sööstab tema hästi korraldatud ellu kollase mikrobussiga Onni, tuues kaasa neli last ja kohutava kaose. Amanda on sunnitud üha sagedamini mõtlema, mida suudab armastus ja kui kaua see vastu peab. Emmi Pesoneni humoorikas ja südamlik romaan räägib lõputust armastusest, kasuvanemate igapäevaelust ja sellest, kui habras on vaimne tervis.

Ütlen ausalt, ei ole enne seda sarja lugema sattunud ja valisin tükk aega kirjelduste järgi, mida võtta lugeda. Viisaseks sai otsustavaks hoopis selle raamatu kaanevärv. No nii kollast raamatut peab üks kollasearmastaja ometi ju lugema. Ning armastuslugu polegi tükil ajal lugenud. Päris usutavaks see lugu mulle siiski ei saanud, pigem filmilik või raamatulik süžee kui reaalse elu oma, aga samas tihti on reaalne elu veel hoopis kummalisem ja seebiooperlikum kui väljamõeldised. Seega, äkki isegi kusagil kellelgi võib selline lugu juhtuda. Raamat oli kergesti loetav ja üsnagi humoorikas, selline vaikselt muigamise huumor, mitte naeru lagistamise oma. Mulle vahelduseks täitsa meeldis ja julgustab nüüd mõne teisegi samas sarjas ilmunu veel kätte võtma.

143 aastane ilukirjanduslik eesti keelne raamat


21./154. Härmann ja Doora

Johann Wolfgang Goethe)

E

Kirjastus: Trükkitud K. Mattieseni jures 1880

66lk./5056lk./34108lk.

Lugemise väljakutse:  21.  Üks vana raamat kodusest raamaturiiulist. Piibli jätame välja
 
Ma armastan vanu raamatuid ja eriti kui näen veel gooti kirjas raamatuid, siis nende järgi kohe näpud eriti sügelevad. Viimastel aastatel ongi raamatud sünniaastaga enne 1940 olnud ainsad, mille ostmiseks ma raatsin raha kulutada. teisi raamatuid saab niigi tasuta raamatute riiulitest või raamatukogust. Ja neid vanu raamatuid on ikka üksjagu mu koju riiulisse kogunenud. Ning järjest ikka üritan neid väljakutsetesse sobitada, et lugeda. Kuigi need lood tunduvad sageli väga naiivsed või primitiivsed võrreldes tänapäevastega, siis nendes raamatutes on ajaloo hõngu ning nende lugemistempo on ka teine, keel on teine. Kui veel selle väljakutse väljakuulutamisel oli siia teemasse kuuluv raamat 1902. aastal ilmunu, siis mõned päevad tagasi õnnestus raamatuvahetuses panna käpp peale kahele sellest vanemale raamatule. Mu riiulis on küll ka varasemalt kaks raamatut 19.sajandi viimastest aastatest, mis mõlemad on loetud, aga nüüd on mu vanimaks raamatuks 1880 ilmunu. Kohe lugesin ka selle läbi. 
Raamatu sissejuhatuses on kirjas:
"
Tegu pole siis luuletuse vaid värsivormis teosega, aga tänu eestistamisele on see pigem värsiridades proosateos, sest riimi ja rütmi pole sinna enam järgi jäänud. Kusjuures lugeda ei olnudki väga keeruline, olen lugenud grammatiliselt praegusest keelest hulga kaugemaid variante. Lugu ise oli lihtne armastuslooke. Nüüd ootab järge vanuselt järgmine raamat aastast 1900, mille omanikuks mul ka õnnestus saada.

Duell õigluse selgitamiseks


7./117. Viimane duell 
Sari Historia Magistra Vitae  
Autor Eric Jager 
Tõlkinud Kristjan Tedre
Kirjastus Argo 2008
234lk./1418lk./25454lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#2)   

1386. aasta külmal detsembripäeval kogunes uudishimulik rahvahulk Pariisi Saint-Martin-des-Champs’ kloostri juurde, et olla tunnistajaks kahe mehe duellile elu ja surma peale. Dramaatilised sündmused, mille peaosas kaks prantsuse aadlikku, Jean de Carrouges ja Jacques le Gris, rulluvad lahti Prantsusmaa ja Inglismaa vahel peetud Saja-aastase sõja taustal. Naasnud sõjakäigult Šotimaale, leiab normanni rüütel de Carrouges eest õnnetu abikaasa Marguerite’i, kes süüdistab vana peresõpra le Gris’d enese vägistamises. Pärast kohtuprotsessi ummikussejooksmist laseb teismeline kuningas Charles VI õigluse jaluleseadmiseks korraldada duelli, mille võitja mõistetakse Jumala palge ees õigeks. Vaekausil on ka Marguerite’i saatus: kui tema abikaasa peaks võitluses alla jääma, hukatakse naine tuleriidal kui valevanduja. De Carrougesi ja le Gris’ kahevõitlus oli viimane sanktsioneeritud duell Prantsusmaal. 

Kuna ma pole filmi näinud, siis ei seganud miski mu lugemist. Lugu ise ja lõpplahendus olid ette teadmata kuigi ma arvasin ära, kumb osapooltest võidukas võib olla. Pikalt oli kirjeldatud raamatus ka tolleaegset Prantsusmaa elu ja ajalugu. Huvitav oli ka lugeda duelli korraldusest ja reglemendist. Kui reeglid ei lubanud pealtvaatajatel teha häält, siis vaadati vaikuses. Kujutasin ette kui see oleks olnud tänapäeval - kui oleks öeldud, et mobiiltelefonid peavad olema vaigistatud ja pealtvaatajad tasa, siis mingil hetkel oleks kindlasti kellegi mobiiltelefon helisenud (täisvaljusel), mõni teinud pilte trügides peaaegu võitlejate vahele, mõni köhinud, mõni kaasavõetud imik nutnud või koer haukunud või lihtsalt mõni endaarust alfa nõmedaid märkusi loopinud või nokastanud sell lällanud. Raamat ise oli aga huvitav ja kergelt ladusalt loetav. Selline ajalooline raamat, mis kui ei oleks kirja pandud olnu faktide põhjal, võiks olla täiesti ilukirjanduslik raamat, loetav ajaloolise romaanina. Aga nagu ikka aeg ajalt reaalne ajalugu on põnevam kui väljamõeldud ajalugu. 

Tõepärane lugu sündmusest, millest lauldakse romanssides, on nüüd kirja pandud nii, nagu kõik juhtus


 4./114. Kolmnurkkübar
Sari: Klassikalised lood
Autor: Pedro Antonio de Alarcon
Tõlkija: Ruth Lias
Kirjastus: Eesti Raamat 2001
144lk./730lk./24766lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse juuni: tõlkinud Ruth Lias

19. sajandi hispaania proosa populaarseima autori Pedro Antonio de Alarconi (1833-1891) ülemaailmselt tuntud lühiromaani aluseks on rahvajutt solvatud abielumehest, kes maksab kätte samas vääringus. 

Lugemise ajal tuli kogu aeg ette, et see lugu oleks üks hea (suve)näidend. Peale lugemist leidsingi lisast, et selle alusel on loodud koomiline ooper, ballett, ooper-farss ja film. Lugu oli lõbus oma keerdkäikude ja tegelaste arusaamade ning arusaamatusega. Nagu tolleaegsetes lugudes ikka, nii oli ka selles oma õpetustera sees, mitte ainult lõbus jutuke. Lugemine kiire ja ladus ning raamat sedavõrd lühike, et sai lugeda ühe hingetõmbega, seda vahepeal käest panemata. Taas raamat, mis väga meeldis, aga mida ma poleks kunagi ilma väljakutseta kätte võtnud. Ja väljakutsesse sattus ka pooleldi juhuslikult, sest algselt plaanisin lugeda hoopis mingit teist sobivat raamatut, kuid toda polnud hetkel raamatukogust võtta, tegin siis asenduse ja üldse ei kahetse. Mulle väga meeldis, soovitan.

Tramm nimega iha

Fotod: internet

Ballett: Tramm nimega iha

Teater: Rahvusooper Estonia
vaadatud: 26.mai 2023
autor: Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel
koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)
lavastaja: Nancy Meckler (USA/Suurbritannia)
Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)
Esietendus 4.november 2017  Rahvusooperis Estonia
Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis
Osades:  
Blanche DuBois: Anna Roberta
Stella, Blanche’i õde:
Lena Scherer
Stanley Kowalski, Stella abikaasa:
Joel Calstar-Fisher
Mitch, Stanley sõber:
Sergei Upkin
Alan, Blanche’i abikaasa:
Patrick Foster
Jeff, Alani armuke:
Cristiano Principato
Kaks joodikut:
Hidetora Tabe, Alexander McCleery
Pokkerimängijad:
Emanuele Sardo, Sacha Barber
Kaks reisijat:
Andrea Fabbri, Anatole Blaineau
Meremehed:
Sacha Barber, Finn Adams
Shep Huntleigh, miljonär Texasest:
Ali Urata
Mehhiklasest lillemüüja:
Ana Maria Gergely
Noor poiss:
Pol Monsech
Ajalehepoiss:
Luca Giovanetti
Noor Blanche:
Karina Laura Leškin
Kelner/Maitre D:
Samuel Pellegrin
Kabareetüdrukud:
Phillipa McCann, Jordan London, Christina Krigolson
 
"Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65. ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon. Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.

Eve Mutso: „Tramm nimega Iha“ on eriline lavastus, sest selle loomisel töötasid koos koreograaf ja draamalavastaja. Balleti aluseks ei ole muinasjutt, vaid üks 20. sajandi silmapaistvamaid näidendeid. Blanche on kõige keerulisem roll, mille ma loonud olen, tema tantsimine on suur väljakutse. Selles lavastuses on midagi, mis teeb ta ka täna oluliseks – Šoti Ballett tõi selle mitu korda repertuaari tagasi ja ma tantsin nendega külalisena 2017. aastal Ameerikas.“

Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“"

Üle tüki aja taas balletti vaatamas. Kaasaegne ballett, mitte klassikaline. Lugu koorub laval lahti ka sõnadeta, kuid parema arusaamise jaoks on hea ette teada, millest lugu on. Vaadata oli ilus ja muusika oli hästi varieeruv ning kohati väga üllatav. Vahepeal oli kasutatud ka Ameerika tolleaegseid poplaule (tulid nagu raadiost). Huvitav oli nii vaadata kui kuulata. Jäime väga rahule. Lõppes see aga nagu ka eelmine mu balletti vaatamine, et lugemiskavasse jõudis koheselt balletti aluseks olev näidend, et ikka süvitsi aru saada, kes siis oli kes ja mis seal ikka päriselt toimus, kas see, mis meile tundus, et toimus, oli ikka ka see, mis päriselt toimus. Ma olen ikka rohkem sõnade inimene, kui kujundite ja muusika oma.