Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Aet Ajee soovitab
Keskkonnakaitse õudusunenägu või kalamehe jutustus või kolmekümne aasta tagune ulmelugu. Paju stiil mulle kuidagi sobib, ehk annab juurde ka see, et mäletan teda Haapsalus ringi kõndimast. Seekordne lugu aga pole Haapsalust, kus tal enamuse raamatute tegevuskoht vaid Sankt-Peterburg. Noor merebioloog satub instituutide likvideerimise alla ning jääb tööta, kuid mitte kauaks. Varsti pakutakse talle uut tööd, mis alguses tundub talle küllaltki uskumatu. Järjest on inimesed rääkinud, kuidas neil on WC potist või vanniäravoolutorust välja tulnud ussitaoline tegelane ja neid ampsanud. Seega, ma ei soovita seda raamatut lugeda WC potil ega vannis istudes. Võis siis, pigem jah, kui just õudusvärinaid tahate saada. Neil õnnestub üks kinni püüda ja osutub, et tegu on kala, mitte ussiga ning siis ilmub veel välja imelikke kalu. Eks need ole seotud jõe kaldal olevate vett reostavate objektidega. Keskkonnakaitseline lugu, mis kolmekümne aastaga on muutunud järjest realistlikumaks, vaatamata suurele keskkonnaalasele teadlikkuse ja normide tõusule. See on nüüd üks neist lugudest, mis mulle on suutnud kõheduse peale ajada ja kui ma tavaliselt kaks korda ühte ja sama raamatut ei loe, siis otsustasin seekord erandi teha, eriti kuna tegu Paju raamatuga, mis mul kodus täiesti olemas oli. Eelkõige just kirjaniku tõttu. Kusjuures see on nüüd selline raamat, mis täiesti loetav ka neil, kes ulmet ei armasta. Kirjeldused ja tegevus on täiesti realistlikud kui suudate ennast kujutada 90-ndate Leningradi.
