9./27. Supervulkaanid. Mida need räägivad Maast ja kaugetest maailmadest
Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#3)
Kui kahte eelmist raamatut ("Lennud unes ja ilmsi" ja "Looduse salajane võrgustik") sai lugeda nagu ilukirjanduslikku raamatut, need olid hästi lihtsalt loetavad, siis selle raamatu lugemine enam nii lihtsalt ja kiiresti ei läinud. Mitte, et see kehv raamat oleks, lihtsalt siin oli ääretult palju tihedat materjali, millest oli vaja ennast läbi närida. Eriti kuna eelnevad teadmised vulkaanide kohta piirdusid sellega, et nad purskavad või ei purska, või siis järsku jälle purskavad. Ja kui purskavad, siis on väga tuline ning laava ning tuhk hävitavad oma teel kõik elava ning väga kiiresti. Arvasin, et raamat räägib ühest suurest vulkaanist teise järel, mis maakeral kunagi on pursanud, kuid suurema osa raamatust oli vaatluse all hoopis vulkaanid teistel planeetidel või kuudel. Ja sellest ei olnud mul veel üldse aimu. Seega väga teadmistevulkaaniline raamat ja loodan, et nendest pursetest mu ajusse ikka kasu ka on. Igatahes hetkel sain küll väga palju uut ja huvitavat teada.
Vulkaanid ei ole hävitajad,
vaid hoopis loojad: vägagi tõenäoliselt on just tulemäed loonud Maal nii
lopsaka ja mitmekesise elu. Nad toovad planeedi sügavustest pinnale
materjali, mis aitab teadlastel lahti harutada planeetide tekkelugu ja
ehk isegi vaadata tulevikku. Kas Maa vulkanismi mootoril
töötav, Päikesesüsteemis ainulaadne laamtektoonika ongi see ime, mis
lubas elul tekkida ja püsida? Kui elu suudab eksisteerida isegi
vulkaanis, ehk võiks naaberplaneedilgi leiduda mõni veider eluvorm? Vulkaanid on sama värvikad
ja vaheldusrikkad nagu nende looming – nad purskavad musta vesist
magmat, ehitavad merepõhja klaaslinnu ja Kuu peal tardunud laavajärvi,
aga see pole veel kõik. Päikesesüsteemi suurimad vulkaanid suudavad oma
koduplaneedi suisa pea peale keerata!