Lugemise väljakutse: 4. Mart Juur soovitab...
Nat, 47-aastane Briti salaluureteenistuse kauaaegne töötaja, usub, et
tema päevad agenditalitajana on möödas. Ta on tagasi Londonis oma naise
juures, kes on pidanud kaua üksinda hakkama saama. Korraga aga paistab,
et tööandjatel on Natile siiski veel viimane ülesanne ja ta peab võtma
üle Rahusadama, allakäinud alambüroo juhtimise. Rahusadama äraaetud
ametnike argipäeva elavdab vaid noor praktikant Florence – ta on võtnud
sihikule ukraina oligarhi, kelle näpud on sügaval Vene piruka sees.
Nat ei ole aga ainult spioon, ta on ka kirglik sulgpallimängija.
Tema vastaseks esmaspäevaõhtustel mängudel on temast poole noorem Ed,
kes vihkab Brexitit, vihkab Trumpi ja vihkab oma tööd hingetus
meediaagentuuris. Ed on mõtlik ja üksildane tüüp ning paistab suhtlevat
vabalt ainult oma sõbra Natiga, kes hoiab oma tegelikku ametit kiivalt
saladuses. Õige pea selgub aga, et Nat pole ainus, kellel on saladusi.
Läheb tükk aega, enne kui aru saada, kes on hiir ja kes kass ning kes püüab keda. Ja lõpuks selgub, et neid kasse on ikka rohkesti ning kas mõni neist saab ka hiire saagiks või lipsab see kõikidel käest. Sulgpallil on selles loos üpriski oluline osa, seda mängitakse ikka üksjagu. Samas kas sulgpall on vaid kattevari või siiski hoopis tähtsusetum tegevus, mida lihtsalt harrastatakse. Agente on selles raamatus rohkesti ning mängu veel rohkem. Mitmetasandilist mängu. Kas ja kes hammustab läbi mis tegelikult toimub üldpildilt. Ja kõige selle taustapildiks on Brexiti aegne Suurbritannia. Kas ma ka soovitaks... just otseselt ei tea, aga üpriski huvitav ja kohati mõtlemapanev oli küll - et mis põhjused võivad mõjutada, et ühest ametnikust saab agent.