Arthur Conan Doyle'i alternatiivne lapsepõlv

5./50. Uskumatud lood Baskerville Hallis

Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 1

Autor: Ali Standish

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Varrak 2024

328lk./843lk./12 240lk.

 

6./51. Uskumatud lood Baskerville Hallis 2. Viie märk

Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 2
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2025

320lk./1163lk./12 560lk.

 

Lugemise väljakutse 2025: 50. Raamat, mille pealkirjaks on terve lause (vähemalt 4 sõna)

Lugemise väljakutse 2025: 27. Tuttuus lastekas 

 

Ühed kõige põnevamad ja mõnusamad lood, mida olen viimasel ajal lugenud. Raamat on kirjutatud mõnusa hooga, hästi voolava keelega ja täis pöördeid. Kõik on hästi lastepärane, nii tegevustik kui tegelased. Tegelased on sümpaatsed, neis on tundeid, ebakindlust ja julgust. Nad käituvad nagu võib arvatagi ühest selles vanuses lapsest, kuigi peategelane on oma perekonna tõttu saanud varakult täiskasvanumaks, pere peale mõtlejaks, hoolitsejaks, samas jäädes ja mõeldes ikkagi kui laps, mitte väike täiskasvanu. Raamatud räägivad poisist nimega Arthur, kelle elu muutub täielikult, kui ta satub salapärasesse internaatkooli nimega Baskerville Hall. See pole mingi tavaline kool, seal ootavad teda ees imelised sõbrad, uskumatud juhtumised, kummalised tegelased ja palju mõistatusi. Arthur ei ole keegi muu, kui Arthur Conan Doyle ja temaga koos on Baskerville Hallis tegevad erinevad tegelased tema raamatutest, tema raamatute tegelaste nimekaimud või nad lastena. Jimmie Moriartyst on saanud Arthuri sõber ja toakaaslane, Sherlock Holmes'ist tema õpetaja, dr. Watson on ratastoolis olev arstist õpetaja. Raamat on põnev ja köitev, kordagi ei lähe igavaks, juba algusest saadik tempokas. Need raamatud tõmbasid lugedes endasse ja tekkis täiesti tunne, nagu seikleks ise tegelastega koos seal Baskerville Hallis. Selline raamat, mida lugedes hakkas film ajus jooksma. Raamat, mida ühest küljest ootasid, et kiiremini läbi saaks, sest mis siis ikka täpselt toimus ja teisest küljest tahtsid pikemalt ja kauem selles filmis kaasa lüüa. Ja muidugi need tegelased, kes on juba Doyle'i loomingust tuttavad ja siis võrrelda neid nende "päris elus" ja selles raamatus. Kirjanikul on hea fantaasia. Tahaks juba kolmandat osa lugeda, sest teine osa jäi väga intrigeeriva koha peal pooleli, aga seda annab veel tükk aega oodata, sest inglise keeles on oodatav ilmumine alles aasta lõpus, siis veel vaja tõlkida ka. Aga neile, kellele meeldivad Potteri taolised raamatud, võib kindlasti soovitada. Seal on reaalsust, seal on fantaasiat, seal on põnevust ja igas vanuses lugejale. 

Nõukaaegne elu Tallinnas

3./48. Atlantis

Autor: Katrin Laur 

Kirjastus: Gallus 2025 

149 lk./403 lk./ 11 800lk.

Lugemise väljakutse: 41. Raamat, kus on kirjeldatud aja- või kosmoserändu 

Vanaema ja lapselapse lood. Vanaema lapsepõlve lood. Ajarännu lood lapselapsele, kes vanaemaga koos läheb tema lapsepõlve maailma seiklema. Mitte kaugelt pealvaatajana, vaid ikka rännates sinna aega ja olles koos vanaemaga laps. Mängides, käies teatris, külas, kohvikus. Aega peale sõda, nõukogude aega. Kuid lapse jaoks on see ikkagi lapsepõlve aeg, ilus aeg. Selles raamatus räägitakse, et olenemata ajast, olid lapsed ikka lapsed ja neil olid oma mured ja rõõmud. Linn nägi välja muidugi teistmoodi, polnud veel klaasist kõrgeid maju. Ja tänavatel olid valed nimed, need, mis nüüdseks taas minevikku heidetud. Lootsin sellest raamatust veidi rohkem Tallinna leida, seda Tallinna, mida mina otseselt ei tunne. Olen sarnaseid raamatuid lugenud mõnda ja see ei olnud kõige tugevam raamat, ehk jäi veidi liialt oma perele kirjutatuks mu jaoks. Aga lugeda võib küll ja lastele ehk võiks anda ka mingit aimu tollest ajast. 

Unustatud lapsed meie seas

10./269. Raadio Popov

Autor: Anja Portin

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021

280lk./1367lk./46525lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 november: kirjandusauhinnaga pärjatud raamat

See raamat sai 2020.aastal Finlandia kirjandusauhinna laste- ja noorteraamatute kategoorias. Ja õigusega sai. Väga hea raamat! Järjest rohkem päevakohane. Unustatud lapsed. Lapsed võivad olla unustatud ka siis, kui nad elavad koos oma perega, kui nad liiguvad meie seas ringi. Kui lihtsalt kellelgi pole nende jaoks aega. Lapsed, kelle vanematel on erinevad probleemid. Erinevad lood. Selles raamatus on mitmed lapsed ja kõigil neil on erinevad lood. Samas paneb miski neid lapsi selliselt ohkama, et õrnakõrvalised kuulevad ning hakkavad vaikselt neid lapsi aitama ja neid toetama. 

Üheksa-aastane Alfred elab peaaegu üksi. Alfred ei ole kunagi näinud oma ema ja alati tööreisidel viibiv isa õieti ei mäletagi enam, et ka Alfred on olemas. Ühel ööl lahkub Alfred kodust ja järgneb salapärasele hiilijale, kes pistab koos ajalehega postkasti veel üht-teist: õunu, villaseid sokke ja võileibu. Algab unustamatu seiklus, mis muudab nii Alfredi kui ka paljude teiste üksildaste laste elu.

Alfred leiab vana raadiosaatja, mille on leiutanud vene füüsik Popov, ja alustab unustatud lastele öise salaraadiosaate tegemist. Raamatust saavad lapsed teada, kes oli Popov. Lisaks õpivad ehk märkama teisi lapsi enda ümber, keda nad ehk peavad veidi veidrikeks. Raamatus on nii põnevust kui huumorit, aga tegemist on väga südamliku ja mõtlemapaneva raamatuga. Võiks ka täiskasvanud lugeda, ei ole sugugi lapsik lugu.

Liivahaldjas Psammead

23./209. Viis last ja tema

Autor: Edith Nesbit

Tõlkija: Terje Täpsi

Kirjastus: Härmametsa Talu Kirjastus 2000

148lk./5262lk./36339lk.

Lugemise väljakutse 2024: 7. Klassikaks peetav lasteraamat, mida sa pole veel lugenud

Mitte ainult, et ma pole lugenud, ma polnud isegi kuulnud sellest raamatust enne, kui see minuni juhuslikult jõudis. Aga raamatu kaanel on väide, et kuulub lastekirjanduse klassika hulka. Edith Nesbit (1858–-1924) on maailmas hinnatud ja korduvalt avaldatud lastekirjanik. Tema sulest on ilmunud mitmeid kogupere- ja võlujutte. Esmakordselt ilmus see raamat 1902.aastal ja on triloogia esimene osa. Tegelasteks viis ühe pere last: Robert, Cyril, Anthea, Jane ja Talleke (tal oli päris nimi ka, aga keegi ei kutsunud teda sellega). Ainsana oli kirjas Tallekese kohta, et ta oli kahe aastane poiss. Teiste laste vanused puudusid, aga nad olid juba üsna iseseisvad tegutsejad ning tassisid seda kaheaastast aegajalt süles ringi, seega väga väikesed ei saanud enam olla. Kuid nende tegevus ja juhtumised olid siiski hästi lapselikud, seega pakuks, et vanim poistest, kes "peaaegu mehemõõdu välja andis" oli ehk kusagil 12-13 aastane. Lapsed kolivad uude kohta elama, see asub maakohas ja kirjelduse järgi tundub ikka trööstitu paik olema. Ühel pool maja ja aeda on mahajäetud kruusakarjäär, teisel pool kriidikaevandus. Kui ühes peatükis taheti lõket teha, siis mitte kusagil ei olnud mitte mingit puitu, mida oleks saanud kasutada. Seega tühi liiv ja igav väli ja seal keskel üksik valge maja viie lapse, ema, isa ja kahe teenijaga. Aga kui lapsed lähevad kruusakarjääri (kirjelduse järgi siiski pigem liivakarjäär) avastama, siis satuvad nad imelise olendi peale. Tehisintellekt üritas raamatusse toodud kirjelduse järgi seda mulle üles joonistada. Ega raamatus oleva pilt ka palju selgem pole. Igatahes üks kummaline olend, aga tema võimuses oli iga päev täita mõni laste poolt soovitud soov. Aga nende soovidega oli nii, et kas ei osanud lapsed õigesti soovida, mõni soov lipsas välja kogemata või lihtsalt pingutas liivahaldjas üle. Igatahes lõppesid kõik soovid nii, et lapsed said pragada, sattusid sekeldustesse ja lõpuks ootasid nad pingsalt päikeseloojangut, sest siis soovi mõju kadus ja kõik oli taas endine. Täitsa tore raamat oli. Lisaks väikesele põnevusele ja seiklustele ka veidi moraliseeriv ja väärtushinnanguid lugevates lastes hariv. See on muidugi väga omas ajas ja tänapäeva lapsed ei pruugi üldse selle raamatuga haakuda. Aga mulle meeldis, lapsed oli lapselikult toredad ja Psammead omamoodi nunnu toriseja.   

 Esimene katse kui ma ütlesin, et joonista liivahaldjas kruusakarjääris.

Teine katse, kui palusin joonistada liivahaldjas Psammeadi.

See oli üks nunnumatest variantidest, mille ta suutis mulle joonistada.

Aegumatu lasteulme raamat

20./175. Pan Kleksi akadeemia

Autor: Jan Brzechwa

Tõlkija: Aleksander Kurtna

Illustreerija: Jan Marcin Szancer

Kirjastus: Tänapäev 2020

150lk./4079lk./29580lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: Priit Öövel soovitab

„Pan Kleksi akadeemia“, mis ilmus esimest korda 1946. aastal Poolas, on kaheteistaastase Aadam Põikpea jutustus oma õpingutest veidra ja salapärase professor pan Kleksi juures. Professori ja tema õpilaste fantastilistes seiklustes põimub tegelikkus unenägude ja muinasjuttudega, igal sammul ootab mõni üllatus ning miski pole võimatu. Hea, et keegi soovitas ka lasteulmet, sest nii sain ühe lapsepõlve puudujäägi likvideeritud. Kuigi see raamat oli eesti keeles juba minu lapsepõlves olemas, siis ma sellega kokku ei põrganud. Hiljem olen küll palju kuulnud/lugenud, et selline raamat on olemas ja lugemine plaanigi võetud, aga ei ole kuidagi jõudnud lugemiseni. Nüüd hea põhjus see läbi lugeda. Samas võib olla ma hetkel nautisin isegi seda raamatut rohkem kui ma oleks osanud seda teha lapsena. Seikluslik ja muinasjutulik lugu koolist. Koolist, kus käisid ainult A tähega algavate nimedega poisid. Ja seal juhtus ikka palju, vahel sattusid lapsed ka erinevatesse muinasjuttudesse, mis asusid nende kooli müüri taga. Selline reaalsuse ja müstika, reaalsuse ja fantastika segu raamatud mulle meeldivad ja nautisin seda lugemist täiega. 

Tehisintellekt joonistas täiesti ise pildi, andsin ette vaid raamatu pealkirja ilma igasuguste kommentaarideta. Järelikult väga popp raamat, isegi AI on seda lugenud, või noh vähemalt kuulnud sellest, lugedes oleks ehk veidi täpsem pilt olnud.

Nägijana pimedate maailmas

9./164. Poiss, kes nägi pimeduses 

Autor: Rasa Bugavičute-Pēce 

Tõlkija: Contra 

Kirjastus: Mina Ise 2021

176lk./1914lk./27415lk.

Lugemise väljakutse 2024: 43. Raamat, mille autor on pärit riigist, mida viimati külastasid

Paljud on mingil hetkel mõelnud, et kuidas on elada pimedana. Eriti need, kellele lapsena on pidevalt korrutatud, et liigne lugemine rikub silmi ja need sul niigi haiged (lühinägelikud) ning nii jääd varsti pimedaks. Võib olla on nii mõnigi püüdnud panna silmad kinni ning tajuda enam ümbritsevat maailma teiste meeltega. Ega nägija ikka päris hästi ei adu, kuidas on pimedal elada nägijate maailmas. Kuid olla nägija pimedate maailmas? Olla ainus oma perekonnast, isegi kortermajast, kes näeb? Kelle pärast ainsana pannakse tuli toas põlema, sest teiste jaoks pole sel tähtsust, nad ju ikka ei näe. Muidugi siis, kui tuleb üldse meelde, et seltskonnas on üks poiss, kes näeb. Raamatus küsib see poiss oma emalt, et kuidas on saada täiskasvanuks, kui sa juba oled sündinud täiskasvanuna? Oled ainus nägija peres ja maast madalast oled oma vanemate eest hoolitseja, nende silmad. Teed asju, mida nad ei näe teha. Juhid neid väljas, hoolitsed nende eest, muretsed, et nad saaksid asjadega hakkama. Südamlik ja mõtlemapanev raamat ühe poisi lapsepõlvest. Pidevast hoolitsemisest ja muretsemisest oma vanemate pärast, kuid ka õppimist, kuidas nende puudust vahel ära kasutada ja pahandustest pääseda, kui mingi lapseliku lollusega on hakkama saadud. Raamat ühe sündides täiskasvanuks saanud lapse elust. Väga hästi kirjutatud, mulle väga meeldis. See on üks sellistest raamatutest, mis peale lugemist jääb veel pikaks ajaks pärast kummitama ja aegajalt enda peale mõtlema. Tegu siis Läti kirjanikuga ja läks kiiresti teemasse lugemisse peale pisikest pika nädalavahetuse reisi Lätti, et muidu tuleb Võrumaa reis varsti peale ja hakka siis veel äkki võru keeles lugema...

Tehisintellekt tegi mitu väga head pilti selle raamatu pealkirja alusel.

Kuidas sai alguse koolihariduse jagamine Eestimaal

11./131. Eesti kooli ajalugu

Sari: Tartu Üliõpilaskonna toimetised 5
Autor: Peeter Põld

Kirjastus: Akadeemiline Kooperatiiv 1933

164lk./1480lk./21792lk.

Eesti ajaloo väljakutse juuni: Eesti koolid, haridus, õpetajad

Peeter Põllu loengud Eesti kooli ajaloost. Loengud on kronoloogiliselt alates kõige varasemast ajast kuni Eesti Vabariigi algusaegadeni. Kui 19.sajandi koolidest ja venestusajast on ennegi saanud lugeda, siis minu jaoks oli huvitavam just see varasem 16.-18.sajandi kooli ajalugu. Kuidas õpetajaks oli inimene, kes oli kirjaoskamatu, 12.aastane poiss, või hiljem inimene, kes osas lugeda, aga mitte kirjutada. Mis hariduse siis võisid saada need lapsed, kui juba õpetajate endi tase oli alla arvestust, samas olid nad ikka ärksamad inimesed ju. Kuidas käis mõisate, kirikute ja valdade vahel see kemplemine, kes siis ikka peab õpetajat ja kooli üleval ning kas lapsed ikka peavad minema kooli ning millal. Kui lapsed kooli saata, kes siis tööd (mõisateod) ära teevad? Teine pool oli keel - kuidas erinevatel aegadel saksa või vene keel olid ikka need esmased ja olulised ja see eesti keel teisejärguline või suisa keelatud. Samas kuidas enne kui venestamine suure võimu sai, siis käis ikka kemplemine saksa ja vene vahel ning selle varjus õnnestus eesti keelel natuke suuremalt võimu võtta. Juttu on ka erinevatest koolidest, kooliastmetest, ülikoolist, õpetajate õpetamisest. Millised olid mingil ajal õppeained, millal käidi koolis, mis vanuses oli kohustuslik, palju oli mingil ajajärgul kirjaoskajaid jne. Kuna tegemist oli loengutega ülikooli jaoks, siis oli hästi faktiline lugemine, aga sain üsna palju uut teada ja küllaltki huvitav oli ka.

Pildil: Kahel parempoolsel pildil on Eesti vallakooli pildid, võetud internetist. Vasakpoolsel pildil ees reas valges on minu vanatädi, kes on sündinud 1906 oma kooliga Tartu linnas. Täpsemaid andmeid kooli kohta kahjuks ei tea.  

Võimalik lugeda tasuta digarist: "Eesti kooli ajalugu"

 

Kaks vahvat plikat tegutsevad

 

9./102. Heinakübar ja Viltsuss

Sari: Heinakübar ja Viltsuss #1

Autor: Sinikka Nopola, Tiina Nopola

Tõlkija: Reet Grosberg

Kirjastus: TEA Kirjastus 2006

56lk./1484lk./17425lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 mai: Soome kirjaniku raamat, millest on Soomes tehtud film

Ma olen varasemalt ka Heinakübara ja Viltsussiga tuttav nende lugude kaudu, aga seekord sai kätte võetud siis kõige esimene lugu. Kuidagi on juhtunud nii, et seda ma pole veel lugenud, samas pole see mind ka siiani seganud. Lood on ikka pigem igas raamatus erinevad. Kusjuures nüüd olles lugenud ka esimese osa ära, siis mulle tundub, et see on kõige kesisem, vähem naljakam mu jaoks. Muidu on need mõnusad absurdikad lasteraamatud. Filmi ei ole näinud, aga andmebaas kinnitab, et see on juba 2002 aastast saadik olemas.Filmiplakatil olevad tüdrukud tunduvad väga armsakesed, just sellised, kes oma süütuslikes ja lapselikes naljades tunduvad nii nunnud, et ei saa nendega pahandada ka kui nad midagi kokku keeravad või ära kaovad. Raamatuillustratsioonid mulle ei meeldi, seal nad pigem kutskilised teismelised, kui väikesed tüdrukud. Tehisintellekt joonistas mu kirjelduse järgi ka oma/minu nägemuse tüdrukutest enne kui ma seda filmiplakatit olin näinud. Vahva humoorikas lastesari, soovitan ka suurematele, mitte vaid lastele. Üldse on Soome lastekirjanduses väga palju toredaid humoorikaid lastelikke raamatuid. Nopolate raamatud on üks kindla peale minek, kui tahta mõnusat humoorikat kiiresti loetavat raamatut lugeda.

Palgulusest lapse silme läbi

11./86. Tere tulemast eikuhugi

Autor: Elizabeth Laird

Tõlkija: Kristel Kriisa

Kirjastus: Glossus 2017

318lk./2137lk./14888lk.

Lugemise väljakutse: 40. 2024 - kultuuririkkuse aasta. Loe raamatut mõne teise rahva (kultuuri) kohta, kellest sa veel eriti midagi ei tea

Võtsin selle raamatu riiulist koduriiuli väljakutse jaoks, aga mida enam lugedes, seda enam hakkas kiusama mõte, et siia punkti alla sobiks see ideaalselt ja seega leidsin koduriiuli väljakutse jaoks ühe teise raamatu. 

Me kõik oleme kuulnud Süüriast ja põgenikest, kuid kui palju me teame tagapõhja, mis seal toimub. Kuidas näevad kohalikud elanikud seda ja kuidas eelkõige lapsed seda üle elavad, mis mõtted ja tunded neil on sellega seoses. 12-aastane Omar ning tema vennad ja õed on pärit Süüria ühest kaunimast linnast nimega Bosra. Omar ei huvitu poliitikast, tema ainus soov on saada suurena edukaks ärimeheks. Peagi aga langevad pommid, inimesed hukkuvad ning Omar ja tema pere on sunnitud kodust põgenema, kaasas vaid need asjad, mida kanda jaksavad. Kuhu nad ka ei põgeneks, sõja varjud jälitavad neid kõikjal ja nad on sunnitud võtma ette ohtliku teekonna ning kodumaalt põgenema. Kuhu aga minna, kui koju naasta pole enam võimalik? Mis saab kui laste ja täiskasvanute maailmad põrkuvad, kui lõppeb otsa lapsepõlv. Kui 12-aastane on sunnitud iga päev nii enne kui peale kooli töötama, et pere saaks kuidagigi toime ja kui isegi see karm lapsepõlv võetakse ära käest. Kuidas isa on peres see, kes kõike kamandab ja otsustab, aga mis juhtub, kui ta enam ei oska või suuda oma perekonna eest väljas olla, kui tema vaated elule ja riigi poliitikale ei ole enam vastuvõetavad tema lastele. Me oleme harjunud seda põgenike probleemi nägema ühest küljest - Euroopa inimeste küljest kui põgenikud nagu rohutirtsuparv vallutab maad. Selles raamatus oli aga välja toodud, miks see parv on liikuma läinud. Muidugi, on seal ka need majanduspagulased, nagu selleski raamatus enne sõda juba põgenes noor mees Euroopasse, et seal kergemalt ja suuremalt äri teha kuna kodumaal ei õnnestunud läbilöömine. Euroopas aga tema äritegevus soikus ja ju ta jäi abirahadele toetuma, sest eelkõige juba tekkisid kultuurilised konfliktid. Nemad on harjunud hoopis teistsuguste kommete ja traditsioonidega, kui Euroopa riikide põliselanikud. Ja mida rohkem neid saab, mida rohkem nad mingitesse paikadesse kontsentreeruvad, seda rohkem nad nõuavad ka asjade muutust nende harjumuste alusel. Aga see raamat paneb veidigi asjadele mõtlema ka nende vaatepunktist.

Kuna autor ise ei ole Süüriast, siis ma ei tea, kui täpne see lugu on, kui suures osas see vastab reaalsusele, aga usun, et päris laest ta seda siiski ei võtnud ja on teinud enne ikka uurimistööd ja vestelnud sealt pärit põgenikega. Üldiselt täitsa loetav raamat ja mingigi ettekujutuse sealsest elust andis, loodetavasti tõese. 

Me kolmekesi tuleme Põhjamaalt

8./36. Ellujääjad

Sari: Põhjamaade romaan  

Autor: Alex Schulman

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

216lk./1653lk./6649lk.

Lugemise väljakutse: 10. Raamat sarjast "Põhjamaade romaan"

Raamatus on kaks aega, olevik, mis kulgeb aga tagant ettepoole ja sinna vahele minevik, mis on seotud olevikuga. Olevikus on kolm venda, kes matavad oma ema ja seetõttu sõidavad tagasi oma lapsepõlve maadele. Ning kuidas seoses sellega kõik meelde tuleb. Kuidas oli vendade suhe ja olemised lapsepõlves ja kuidas on need muutunud ajas. Paralleelsetes peatükkides jutustab Schulman vendade lapsepõlvest ja nende täiskasvanuelust. Olnu ja olevik põimitakse üheks, et need siis jälle lahutada. Lugeja jälgib vendasid mängus, valus, reetmises ja vendluses, mis nende isa sõnul on tugevam kui miski muu maailmas. Lõpuks jõuavad mõlemad lood välja sõlmpunktini, kus kõik muutus, mis oli sõlmeks. Kui alguses väga häiris see tagurpidi liikuvad oleviku sündmused, siis lõpppunkti jõudes sain aru, miks valis kirjanik just sellise formaadi. Ja kui lõpuni jõudis, siis hakkas see raamat mulle rohkem meeldima kui lugedes. Ja ka peale lugemist on vaikselt ikka mõtted raamatu juurde tagasi läinud. Kuidas miski võib keerata elu peapeale ja kuidas kolm ühe pere venda võivad ikka olla täiesti erinevad oma mõtetelt ja tegudelt nii lastena kui täiskasvanutena. Lemmikute hulka ei jõua, aga ei kahetse, et lugesin.

Ühe suurpere lood inimkeha maailmas

15. Haldja saladus

Autor: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

40lk./3345lk.

16. Kuti keel

Autor: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo kirjastus 2020

48lk./3393lk.

 

17. Maru mõrud mandlid

Autor: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo kirjastus 2020

47lk./3440lk.

 

18. Lumi ja kevad

Autor: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo kirjastus 2021

56lk./3496lk. 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #4-7 (lasteraamat)

 

Väga tavapärane on anda aastavahetusel lubadusi, kuidas ma uuel aastal hakkan... ja siis paari nädala pärast läheb kõik ikka nii nagu enne... No ma ka aastavahetusel lubasin endale, et uuel aastal võtan kooli kõrvalt nende väljakutsetega rahulikumalt, aga tundub, et läheb ikka nii, nagu eelmiselgi aastal... Ei võta osa kõigist miniväljakutsetest, aga millise sa siis prügikasti ikka viskad, pärast veel solvub, et sa eelistasid mõnda teist. Ja siis see kolme jala väljakutse... AINULT kolm raamatut, pole ju nii raske lugeda AINULT kolme raamatut, mitte 13 ega 30, vaid 3! Aga tundub, et läheb jälle lappama, no ei suuda ma lugeda AINULT kolme raamatut.  Paluks järgmistesse kuudesse teemad, kus ongi ainult kolm raamatut võimalik valida, sest mis teha, kui inimene ei suuda kuidagi valida ja igasse teemasse sobib sedavõrd palju raamatuid. 

See sari on aga üks ilmatuma vahva lasteraamatute sari. Üks raamat jäi lugemata, sest seda hetkel raamatukogus ei olnud. Ei ole vaid kuiv teaduslik seletus lastele, vaid on seotud igapäeva eluga ja lastega juhtumistel ja siis selle sees ilusti lastepäraselt inimkeha ja selle funktsioonid lahti seletatud. Ühe suurpere nelja väikese lapse lood, iga lapse isikupära tuleb ka vahvalt välja. Hästi lastepärased raamatud ja ka täiskasvanul ei hakanud neid lugedes igav. Soovitaks siiski neid eelkoolielaistega lugeda koos, sest lapsel võib tekkida veel palju mikse ja kuidaseid lugedes ja pilte vaadates. 

Haldja saladus räägib väikesest tüdrukust, kes neelab kogemata alla pisikese klaaskuuli. Mis selle kuuliga edasi juhtub, millise teekonna võtab ette söödud toit ja mis sellega kõhus juhtub. Mis organid on üldse tegevad seedimisega ja mis on nende otstarve. 

Kuti keele raamatus räägitakse, kas on ilus näidata keelt. Miks keelt üldse vaja on, kuidas inimene tunneb erinevaid maitseid, mis vahe on kakskeelsusel ja kahekeelsusel, millised keeled on maailmas olemas. Vaadatakse nii inimese suus olevat keelt kui räägitavaid keeli ja visatakse pilk ka loomade keelte maailma.

Maru mõrudates mandlites räägitakse mandlitest, nii nendest, mis kasvavad puu otsas kui nendest, mis on inimese sees. Kuidas on seotud omavahel kõrvad, nina, kurk ja silmad. Poisid käivad ka ära operatsioonil, miks seda vaja on ja mis nüüd peaks paremaks muutuma.

Lumi ja kevad on allergiate lugu. Mis asi see allergia on ja millised võivad allergeenid olla. Lisaks on vaatluse all ka hormoonid, sest kevadel juhtub sageli teadagi mis. 

Lugege ja jagage lastega,  saab laps targemaks ja saate ka ise.

Hirmus Henry hirmutab

25./249. Hirmus Henry rokib

Sari: Hirmus Henry  

Autor: Francesca Simon

Tõlkija: Mario Kivistik, Aire Kivistik

Kirjastus: Egmont Estonia 2018

110lk./4752lk./53802lk.

 

Kiire lugemine vanaaasta viimasel õhtul.

“Küll see Henry on üks hirmus poiss!” hüüavad kõik täiskasvanud nagu ühest suust. Henry aga ei tee sellest väljagi. Tema korraldatud jamadest ja naljakatest tempudest selle ägeda sarja lood räägivadki. Selles raamatus satub täiesti valele kontserdile, teeb Henry asja Peteri tuppa, osaleb tahtmatult Margareti pidžaama-peol ja kirjutab oma elulugu. 

Henry on elav ja tegus kutt, keda jagub igale poole. Kellel on oma soovid ja arvamused, aga nendega eriti teised ei taha arvestada. Ja Henry ei seisa pudeliski paigal, alati on tal midagi teoksil. Ning ka kõik need teod, mida Henry teeb heas usus, lõppevad ikka nii agu alati tema puhul... katastroofiga. Lõbusad lood raamatus, aga lapsevanema paneksid küll ohkama. Või siis ignoreerima, et ah, laps peabki selline olema ja kasvatagu teised temast ontlik noorhärra.

 

Jõulud, need tulevad kolinal...

7./231. Paula jõulud

Sari: Tähenärija raamatukogu
Autor: Aino Pervik

Kirjastus: Tiritamm 2001

64lk./1378lk./50428lk.

Lastekirjanduse väljakutse detsember: Ristsõna vastus (jõululugu)

Paula pere jõuluaja raamat. Hakkab ajaga, mil päkapikud lähevad liikvele ning lõppeb jõuluõhtuga. Väikesed lugemisampsud eelkooliealistele või esimese klassi lastele. Väga realistlikud lood, lastepärased. Kas siis päkapikud on tegelikult olemas? Mul pole nad lapsena käinud, sügaval nõukaajal neid vist ei lubatud riigipiirist sisse isegi nähtamatutena. Aga minu lapsel küll juba käisid. Samas ma vaatan nüüd kõrvalt, et see päkapikutamine muutub aina hullemaks ja kommertslikumaks. Enam ei too päkatsid vaid pisikesi komme, vaid neid sunnitakse juba endast mitu korda suuremaid asju tarima nendesse sussidesse. Raamat on aga täitsa hea, kui need pildid ainult veidigi ilusamad selles raamatus oleksid olnud (mul ikka vanakooli maitse lasteraamatu piltide suhtes).

Suurpere lugu Iirimaalt

2./226. Kas sa kuulsid, et emme suri ära?

Autor: Séamas O’Reilly 

Tõlkija: Riina Jesmin

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

208lk./528lk./49578lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#6) 

Nii, saan nüüd selle novembri oma surma ja leina teemaga ära lõpetada. Ja maha matta. Ja edasi pidutsema, sööma ja jooma suunduda. Tavaliselt ma oleks sellise pealkirjaga raamatu jätnud rahuga sinna, kus ma teda oleks näinud ja ei oleks lugeda võtnud. Eks see ema surma teema on ikka valus ka siis, kui sa ei ole viiene, vaid juba viiekümnene. Ja temast ei jää maha mitte üksteist vaid ainult üks laps. Taas õppetund, et ära hinda raamatut ei tema kaanepildi ega pealkirja järgi. Isegi tagakaane tutvustus pole just see, mis tegelikult võib raamatus olla. Tegelikult oli täitsa hea raamat ja kuigi see ema surma ja leina teema käis korduvalt raamatust läbi, siis pigem oli see ühe poisi Põhja-Iirimaal kasvamise lugu ja tema isa ja õdede-vendade oma. Samas minu jaoks isegi üllatavalt vähe sai lugeda just ta kümnest õest-vennast. Isast sai ikka parasjagu, samas rohkem kui isiksusest, mitte suurpere isa rollis ootamatult sattunud mehest. Ja poeg kirjutabki väga hästi sest, ega ta ju polnud vaid selles ühes rollis, ta oli ikka ise oma soovide ja olemistega ka olemas, ei taandunud pelgalt kanaema rolli peale naise surma vähki. Küllaltki palju saab lugeja aimu elust Põhja-Iirimaal ja katoliiklaste ning protestantide kiskumistest, Inglismaa vihkamisest, IRAst. Seda nii lapse silmade läbi kui juba mehena seda raamatut kirjutades ja asjadest veidi teistmoodi aru saades kui lapsena. Vaatamata pealkirjale ning pealkirja põhjustanud sündmusele, helge ja rõõmsates toonides lapsepõlve ja noorusaja mälestuste raamat ühelt väikesest poisist täismeheks kasvanult. Soovitan täitsa lugeda.
 

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt

Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3

Autor: Nele Neuhaus

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev 2019

532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.

Üllatav teos, kus peategelaseks lapsed, aga mitte lasteraamat

7./216. Jääloss 

Sari: Ajast aega 

Autor: Tarjei Vesaas  

Tõlkija: Henrik Sepamaa

Kirjastus: Eesti Raamat 1979

224lk./1284lk./46506lk.

Eesti Raamatu väljakutse november: Põhjamaad

Tarjei Vesaas (1897-1970) on Norra kirjanik. Raamatus on viis novelli ja romaan Jääloss. Kõikides on peategelasteks lapsed. Minu jaoks oli üllatav, kuidas üks meeskirjanik tunneb sedavõrd hästi laste hingeelu. Minu jaoks olid need lapsed täiesti usutavad, mitte ei olnud lapsikud. Üks laps võib sellises olukorras, kuhu need lapsed seal sattusid, just toimida nii, nagu nad toimisid. On ju teada, et laps ei mõtle samuti nagu täiskasvanu. Tulekahju puhul täiskasvanu vaatab kuidas ta saab välja põgeneda, laps aga enamasti poeb hoopis peitu. Novellides oli mõnede lugude puhul, et ei, ma tahan rohkem teada, miks see ära lõppes juba. Aga järgmine, miks see eelmiste tegelastega ei ole, ma ju ikka tahan teada, mis edasi sai, kuidas neil edasi läks. Väga hea raamat, mulle jättis sügava emotsiooni. Mul peaks vist veel kusagil üks tema raamat oma õiget aega ootama, tahaks talt veel midagi lugeda.

Helget tulevikku tuli ikka sõjajärgsel põlvkonnal pikalt oodata

7./194. Helge tulevik 1. Sõjarahu aastad 1. raamat

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

168lk./1354lk./42620lk.
 

Eesti Raamatu väljakutse oktoober: pere

 

Mul on tööl kaks korda küsitud nõu, mis ma sellest kirjanikust ja raamatust arvan. Kaks erinevat inimest ja kaks erinevat raamatut. Ühiseks see, et mõlemal korral on olnud autoriks Marje Ernits. Ju ma siis olen seda nägu, et loen tema raamatuid, olgu, teisel juhul ise tõstsin käe kui küsiti, kes on lugenud. Teine kord küsiti selle raamatu kohta ja kuna ma polnud näinud, et tal järjekordne raamat on ilmunud, siis lugedes tutvustust, läks kiiresti ootenimekirja. Ma ei oskagi öelda mis, aga mulle tõesti tema raamatud istuvad. Ma olen küll jõudnud lugeda vähe võrreldes sellega kui palju tema suudab kirjutada. Aga kui selle kuu teema välja hõigati, siis mul oli kohe kärmesti raamat teada, mida lugeda. 

Raamatu peategelane on Beti Raadma, kes sündis kohe peale sõda ja elab oma perekonnaga - ema, isa ja vanaisaga Tartus, Ropka kunagises aiandis. Kuna ema pidi tööle minema, siis hakkas 2 aastase tüdruku hoidjaks tema vanaisa, kes saatis tüdruku ka hiljem kooli. Kogu tüdruku lapsepõlve oli just vanaisa see, kellega tal oli sügavam side ja kellele usaldati kõik oma mured ja rõõmud. Kuid vanaisa oli eestimeelne mees ning tal olid oma arvamused ning veendumused, milles ta ka tüdrukut kasvatas. Nüüd kooli minnes põrkus viimane aga kokku teistsuguse ideoloogilise maailmaga. Tekkis lõhe, kumba siis uskuda, kas vanaisa või õpetajat. Raamat rääkis Beti lapsepõlvest ja kooliajast kuni keskkooli lõpetamiseni. Tähtsal kohal läbi raamatu oli tema pere, aga ka mõned klassikaaslased, kes olid talle osalt nagu vennad ja õde. Raamat oli südamlik ja humoorikas, aga ma arvan, et nii mõneski asjas oskab humoorikust näha ehk pigem inimene, kellel on ka nõukogude aegne lapsepõlv, tänapäeva noorusele oleks see pigem nagu imelik raamat kaugest ajaloost. Mulle meeldis, kindlasti loen, mis Betist edasi saab, järgmine osa on juba ilmunud. 

Üks igati vahva lasteraamat

22./106. Väravavaht ja meri 

Autor Maria Parr  

Tõlkinud Riina Hanso 

Kirjastus Eesti Raamat 2018

224lk./4788lk./23128lk.

Eesti Raamatu väljakutse mai: meri

Uue jalgpallitreeneri saabumine toob kaheteistkümneaastase Lena Lidi väravavahikarjääri kohale mustad pilved. Naabermaja Trille mõtiskleb, kuidas avaldada muljet nende klassi uuele tüdrukule. Vanaisa aga jahib merel kõigi aegade suurimat kalapurakat ega muretse põrmugi selle pärast, et hakkab juba vanaks jääma. Ühe aastaringi jooksul tuleb Lenal, Trillel ja vanaisal võidelda nii iseenda kui ka mässavate loodusjõududega. Nende mereäärsest kodukülast Prõmaka-Mathildest saab nüüd karmimate seikluste, suurte tunnete ja tõeliste draamade tander. Sest mis Lenal ja Trillel üle jääb, kui nende ehitatud parved lähevad põhja, meri uhub pudelposti koduranda, ja keegi ei hooli sellest, mida nad päriselt kõige paremini teha oskavad? 

Hästi tore lasteraamat. Tegelased on sümpaatsed, lapselikud. Ei ole ainult head ja ainult pahad lapsed, igas on erinevaid külgi nii, et tekib tunne päris inimestest ja lastest raamatut lugedes, mitte väljamõeldud tegelastest, kellega kirjanik pole elus kokku puutunud. Kaasahaarav, et mida nad nüüd järgmisena välja mõtlevad, kuidas olukorra lahendavad, mis edasi saab. Põnevust, suhtedraamat, huumorit - kõike jagub sellesse raamatusse. Ja muidugi on meri üks oluline komponent, sest elavad nad ju mere ääres ja meri on igapäevane kaaslane nii rahulikus kui mässavas olekus. Olen autori kohta kuulnud vaid kiidusõnu, aga siiani pole olnud juhust tema raamatuid lugeda, nüüd tekkis küll tahtmine veel mõned ta raamatud läbi lugeda. Vahva lugemine oli.   

Luulepäkapikk 09.12

 

21./168. Lapsepõlv

Autor: Adolf Rammo

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1957

84lk./ 2124lk./32594lk.

Luuletused on jagatud järgmistesse alateemadesse: Meie tänav, Mängud, Looduses, Vanaema, Vanaisa, Ema koob. Juba enne kui linna nimi otseselt kirja sai, pakkusin, et kirjaniku lapsepõlv möödus Narvas, nii ka oli. Mõnusad luuletused, mulle meeldisid väga.