Lugemise väljakutse 2024: 43. Raamat, mille autor on pärit riigist, mida viimati külastasid
Paljud on mingil hetkel mõelnud, et kuidas on elada pimedana. Eriti need, kellele lapsena on pidevalt korrutatud, et liigne lugemine rikub silmi ja need sul niigi haiged (lühinägelikud) ning nii jääd varsti pimedaks. Võib olla on nii mõnigi püüdnud panna silmad kinni ning tajuda enam ümbritsevat maailma teiste meeltega. Ega nägija ikka päris hästi ei adu, kuidas on pimedal elada nägijate maailmas. Kuid olla nägija pimedate maailmas? Olla ainus oma perekonnast, isegi kortermajast, kes näeb? Kelle pärast ainsana pannakse tuli toas põlema, sest teiste jaoks pole sel tähtsust, nad ju ikka ei näe. Muidugi siis, kui tuleb üldse meelde, et seltskonnas on üks poiss, kes näeb. Raamatus küsib see poiss oma emalt, et kuidas on saada täiskasvanuks, kui sa juba oled sündinud täiskasvanuna? Oled ainus nägija peres ja maast madalast oled oma vanemate eest hoolitseja, nende silmad. Teed asju, mida nad ei näe teha. Juhid neid väljas, hoolitsed nende eest, muretsed, et nad saaksid asjadega hakkama. Südamlik ja mõtlemapanev raamat ühe poisi lapsepõlvest. Pidevast hoolitsemisest ja muretsemisest oma vanemate pärast, kuid ka õppimist, kuidas nende puudust vahel ära kasutada ja pahandustest pääseda, kui mingi lapseliku lollusega on hakkama saadud. Raamat ühe sündides täiskasvanuks saanud lapse elust. Väga hästi kirjutatud, mulle väga meeldis. See on üks sellistest raamatutest, mis peale lugemist jääb veel pikaks ajaks pärast kummitama ja aegajalt enda peale mõtlema. Tegu siis Läti kirjanikuga ja läks kiiresti teemasse lugemisse peale pisikest pika nädalavahetuse reisi Lätti, et muidu tuleb Võrumaa reis varsti peale ja hakka siis veel äkki võru keeles lugema...
 |
| Tehisintellekt tegi mitu väga head pilti selle raamatu pealkirja alusel. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar