Pimeduse varjus

9./45. Ajalõhe

Autor: Madeleine L´Engle 

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Pegasus 2018

240lk./2079lk./ 11 397 lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Reelika Raimet soovitab

Viimane mais loetud raamat. Kui aasta algus oli mul pigem ulmesse kalduvad, siis mai oma magistritöö kaitsmise pingetega vajas pigem tugevat reaalsemat kriminaalsuse laksu ja ulme jäi veidi kõrvale, aga nüüd kui kõik tehtud, siis üritan taas hakata ka ulmeväljakutsega järje peale saama. Reelika soovitustest on varasemalt kolm raamatut loetud. Ajalõhet olen plaaninud lugeda, aga see ikka jäänud sinna kunagi lugeda hunnikusse. Nagu ma aru saan, siis järgnevaid osasid ei ole eesti keelde tõlgitud ja pole lootustki, sest esimese osa ilmumisest juba nii palju aega möödas. 

Üks pealtnäha tavaline perekond, ema ja neli last. Isa on juba tükk aega tagasi kaduma läinud, kui ta tegi tesserakti ehk viienda mõõtme ajarännakuga katseid. Kuid kahte pere last peetakse veidrikeks, pigem alaarenuteks või probleemseteks lasteks kooli jaoks. Tegelikult on nad aga osades asjades vägagi ettearenenud, Meg näiteks on matemaatika geenius, kuigi koolis seda ei tunnistata, sest ta kasutab teistsuguseid teid kui koolis õpetatakse. Ühel tormisel ööl satub perekonna kööki, kus Meg Murry, tema väikevend Charles Wallace ja nende ema olid tulnud keset ööd allkorruse kööki suupistet otsima, keegi imelik võõras. Varsti peavad aga lapsed võõra ja tema sõprade toel minema oma isa otsima, et ta päästa. Lugu lastest, kes võitlevad planeeti ähvardava õela jõuga. See on jälle raamat, kus on mitu tasandit, igale eale oma. Pealispinnal laste seiklus ja võitlus, taustal õnnelikkuse vormid, kurjuse jõud, olulised väärtused elus. 

Raamat oli täitsa põnev ja kaasahaarav ka vanemale lugejale. Lõpus oleks tahtnud kohe edasi lugema hakata, sest selle raamatu lõpp on vaid vahepeatus. Raamat meeldis, päris lemmikuks ei lähe, aga ma arvan, et nooremana oleks kindlasti suuremaks lemmikuks saanud kui praegu sai. Loetav ja soovitaks täiesti lastele lugemiseks. 

Universumi lõpu viimne õhtusöök

5./35. Universumi lõpu restoran

Sari: Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas 2  

Autor: Douglas Adams

Tõlkija: Kati Metsaots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

240lk./1274lk./8889lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: kosmos

Kui „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“ mulle väga meeldis oma nutika absurdihuumori, tempoka tegevuse ja ootamatute pööretega, siis selle järje lugemine osutus oluliselt keerulisemaks. Võib-olla on süüdi magistritöö kirjutamine, mis ei jätnud just palju ruumi, et aju lõdvaks lasta ja end täielikult maailma sisse elada. Võib-olla oli absurdi seekord lihtsalt rohkem, kui mu väsinud mõistus suutis vastu võtta. Igal juhul ei saanud ma raamatuga seekord kuidagi ühele lainele. Tundsin, et see, mis esimeses osas oli vaimukas ja teravmeelne, muutus siin kohati lihtsalt kaootiliseks. Lugesin raamatut mõnekümneleheküljeliste juppidena, mis ei ole selle stiili puhul kindlasti parim viis. Tegelased hakkasid segi minema, episoodid sulasid üheks kirjuks segapudruks ja loo joon muutus ähmaseks. Ka universumi lõpu restoran ise, milleni siiski jõudsin, jäi ootamatult kiiresti selja taha. Kuid salapärane vastus 42 tuli taaskord mängu ja sain teada isegi seda, millal ja kellega Maa asustati.
Tõenäoliselt ei olnud see lihtsalt õige aeg selle raamatu jaoks. Arvan, et äkki loen selle mingil rahulikumal hetkel uuesti läbi ja siis ühe korraga, sest Adamsi maailmad vajavad täielikku keskendumist ja alistumist nende veidrusele. Seekordne lugemine jäi kahjuks pealiskaudseks ja katkendlikuks, kuid potentsiaal naudinguks on selles raamatus kindlasti olemas. Lihtsalt tuleb seda lugeda õigel ajahetkel õigel lainel olles.

Kosmoserännud

8. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud

Sari: Loomingu Raamatukogu 22/1962

Autor: Stanisław Lem 

Tõlkija: Olev Jõgi

Kirjastus: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1962

92lk./1974lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Soovituses oli „Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused“, aga mälestuste poole sellest raamatust lugesin just eelmise aasta lõpus, seega võtsin nüüd lugemisse vaid esimese poole, ehk kosmoserändude päevikute osa. Vaatasin, et selles Loomingu Raamatukogus ei ole järjest kõiki reise, läksin siis võrdlesin uue trüki sisukorraga. Uues trükis on üks reis, number seitse rohkem, aga samas kaks reisi 22. ja 24. puuduvad, seega jäin ikkagi selle Loomingu Raamatukogu variandi lugemise juurde. 

Originaalis on need lood kirjutatud aastal 1957, teadaolevalt esimene inimene jõudis kosmosesse alles viis aastat hiljem, seega see kõik on täielik kirjaniku fantaasia, kuidas üldse on võimalik kosmoses rännata ja mis tingimused seal on, see oli alles tundmatu maa. Vahepeal pani küll muigama, et kosmoserändur tuli laevast välja ja jalutas lihtsalt ümber laeva, et saaks liikuda. Jalutas, nagu kosmoselaeva ümber ei oleks kaaluta olekut ja tühjust vaid kõva pind, mida mööda on võimalik kõndida. Ijon Tichy jõudis väga mitmetesse galaktikatesse ja erinevatele tohutul hulgal seal olevatele planeetidele, mis kõik muidugi olid asustatud. Mitte siis alati inimeste poolt, vaid erinevate mõistuslikke olendite poolt. Kõige kaugem reis võttis tal 30 aastat aega, aga kuna ta pani kohalejõudes kiirendi valesti tööle, siis õnnestus tal lahkuda sealt imikuna ja tagasijõudes oli taas sama vana kui lahkudes. Mulle meeldis kuidas kirjaniku fantaasia oli piiritu, kuidas ta suutis järjest rohkem uusi planeete ja olendeid ning seiklusi, millesse Ijon sattus, välja mõelda ja tõetruult esitada. Muidugi fantaasiatõetruult, mitte reaalse kosmosemaailma oma. Minu lemmikuks siin raamatus sai 22. reis, kus misjonärid üritasid ristiusku võõrplaneetide elanikke pöörata ja millised raskused neil sellega tekkisid. See oli selline paroodiline lugu, mis minu huumorimeelega just kokku sobis ja tekitas mõtte, aaa täitsa loogiline, aga selle väljamõtlemise peale pidi ikka tulema! Lõpupuänt oli ka muidugi hea, kuidas vaesed pärismaalased ennast ohverdasid, et ikka misjonär saaks pühakuks ja märtriks. Kõik ikka oma armastatud õpetaja heaks... Lugege, kellele meeldib must huumor, see oli tõesti hea! 

Ulme lühilood

14./292. Eelkäijad

Sari: Loomingu Raamatukogu 23/1978

Autor: Andrei Balabuhha

Tõlkija: Astrid Kabur

Kirjastus: Perioodika 1978

56lk./2312lk./50719lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

Viis lühijuttu. Nimilugu Eelkäijad olen kas varasemalt lugenud või on keegi teine ka sama motiivi kasutanud, igatahes loo süžee oli tuttav ja puanti juba teadsin ette. Teine lugu Apendiks oli minu selle kogumiku lemmikuks. Kas ikka on õigust sekkuda ajalukku ja seda muuta isegi kui me teame, et see hoiab ära kunagi tulevikus ühe katastroofi, aga samas hukkub selletõttu keegi momendil, millal ta muidu ei oleks hukkunud. Eetiline probleem ja kuidas sellesse peaks suhtuma see isik, keda saadetakse ajalukku otsustavat pööret sooritama. Hauakaevaja oli ka veel loetav ja samuti eetilised probleemid olid vaagimisel. Kuidas on õigem, kas teadmatus on vahel parem kui halb teadmine, eriti kui me ei tea, kas see teadmine on halb või mitte. Kaks viimast lugu, Valik ja Tasakaal ei haakunud kuidagi minuga. Kogu kogumikku läbivaks oligi eetilised probleemid tulevikus. Pannes inimese kosmosesse, erakordsetesse olukordadesse, andes talle oskused ja võimed muuta ajalugu, tulla toime iseenda, tuleviku ja minevikuga. Vahel on täitsa huvitav lugeda vanemat ulmet, mida ma omal ajal ei lugenud, sest see teema on mind järjest enam hakanud köitma just viimastel aastatel ja kindlasti ei ole selles väike "süü" kirjastusel Fantaasia koos ulmeväljakutsega. Ka seda väljakutset ma ei saa veel lõppenuks lugeda, kuna ka lugemisel raamat on fantaasialugu.

 

Appi, taevas kukub maha!

5./264.  Meteoorist kraatrini

Sari: Elav teadus 

Autor: Jüri Plado

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

176lk./653lk./45811lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga  november: jube lugu #1 (populaarteadus)

Istud rahulikult, avad raamatu, et hakata lugema meteooridest ja siis korraga käib põmaki ning sinu ja raamatu asemel on vaid kraater. On ju jube lugu? Õnneks siiski väga ebatõenäoline, kuid siiski mingi väikese tõenäolsusega see võib juhtuda. Sest need taevakivid jõuavad ikka meie planeedile nagu nad jõudsid minevikus ja saavad jõudma ka tulevikus. Kusjuures Eestit nad armastavad. Tuli välja, et Eestis on erakordselt palju kraatreid, seega ka taevakivide tabamusi võrreldes paljude muude riikidega. Raamatus on eraldi peatükk pühendatud Eesti meteoriidikraatritele ja nende avastamisloole. Kui nüüd aus olla, siis see oligi kõige huvitava peatükk. Eks kodumaine oli ikka kõige lähem ja seetõttu pakub ka rohkem huvi. Kuid üldse see esimene pool raamatust (mis oligi rohkem mõeldud tavalugejale) "Kivid kosmoses ja augud maapinnas" oli huvitavam ja arusaadavam. Teine osa "Mikroskoobi ja labidaga" ja eriti "Meteoriitide liigitamine" oli raskesti loetav ja arusaadav, kui asja vastu väga suurt huvi ei ole ja loodusteadustest teadmised ka kesisemad. See raamat täiendas juulis loetud raamatut asteroididest. Igatahes ma ei igatse ühtegi taevakivi oma lähiraadiusse, ei lendava ega seisvana. Ja loodame, et seda jubedat lugu ka tulevikus ei juhtu, et mõni suur taevakivi tabab Maad ja hävitab siin mõned liigid, näiteks inimliigi.

Mis juhtub kui tulnukas võtab üle inimkeha

16./227. Väike viperus

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat 2020

203lk./3010lk./39604lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Raamat meenutas kohe algusest peale veidi raamatut Gurbilt teateid ei ole. Aga mulle meeldis eestimaine variant isegi enam. Selline raamat, kus kogu aeg oli suu muigvel lugedes. Igatahes minu huumorisoonega läks väga hästi ühele lainele. Kaks tulnukat - Jarek ja Bleak - varastavad Skooni kivi ja põgenevad siis korrakaitsjate eest tagasihoidliku arenguga planeedile - Maale. Tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri kui sa ei oska isegi alguses rääkida, laulmisest rääkimata ning sul pole aimugi, mis elu üks popartist üldse elab. Tulnukad kaotavad üksteist silmist ja peavad jõudma kokku. Siin jäi mulle veidi arusaamatuks, et kuidas nad järsku erinevatele maakera pooletele sattusid kui nad teleportreerusid ühele ja samale kontserdile? Või jäi mul lugedes midagi kahe silma vahele, sest lugemine oli väga kiire ja sorav, leheküljed muudkui lendasid. Mulle meeldis ja soovitan neile, kellele meeldib selline absurdsem ja mustem huumor. Realistidel mitte lugeda. Ma igatahes plaanin nüüd selle kirjaniku teoseid veel lugeda.

Kas tehisintellektil saavad olla tunded inimeste vastu?

5./216.  Pahupidi pööratud

Sari: Orpheuse raamatukogu 2022/7 (65) 

Autor: Alastair Reynolds

Tõlkija: Tatjana Peetersoo

Kirjastus: Fantaasia 2022

304lk./ 1043lk./37637lk.

Ulmekirjanduse väljakutse september: Veiko Belials soovitab

Kuigi lõpp läks kosmiliseks ära kätte, siis see raamat meeldis mulle. Algas vaikselt 18.sajandi lõpus purjetamisega mööda Norra rannikut otsides ühte teatavat lõhet. Peategelaseks Silas Coade, abikirurg viienda järgu ühemastilisel purjekal Demeter, kes lisaks arstiametile on ka tegev kirjanikuna. Ja tema juttudes on ulmelised asjad sees, nagu näiteks aurulaev. Kuid järgmisel hetkel ongi Demeter muutunud aurulaevaks, mis otsib salapärast jäist laguuni Patagoonia ranniku lähedal 19. sajandi lõpus. Ja see pole veel lõplik sõiduvahend Silasel. Igas loos on samad tegelased, sarnased situatsioonid, kuid igakord midagi enamat kui eelmises loos. Lugu lähebki sellises kaks sammu edasi, üks tagasi tempos kuni lõpuni. Aga huvitav ja põnev oli. Ja nii mõndagi lõpu poole ei osanud oodata. Suurem osa raamatust selline realistlik seiklusjutt, alles lõpus keeras ära ulmeliseks. Seega just selline, mis mulle fantaasiakirjanduse juures meeldib. Ja see tehisintellekti teema on mulle juba pikka aega huvi pakkunud. Tehis ja tunded, see on üks tõsine teema tegelikult, kas masinal saavad ikka olla tunded? Aga kui masinõppega on võimalik kõike õppida, miks siis mitte tundeid? Mina igatahes soovitan lugeda ja ka neil, keda kosmoseulme ei vaimusta, aga seiklusjutud meeldivad.

Ulmeklassika

13./199. Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas

Autor: Douglas Adams

Tõlkija: Kati Metsaots

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

207lk./2768lk./33845lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: Mann Loperi lugemissoovitused

Seda raamatut olen juba vägagi pikalt plaaninud lugeda. Kutsekooli üks meesõpetaja ükskord loengus viskas õhku killu, mille peale klass jäi imestunud nägudega teda vaatama. Tema vaatas siis vastu klassi sama hämmastunult, et kas siis keegi tõesti ei ole seda raamatut lugenud. Ei olnud. Siis plaanisin kindlasti seda kunagi lugeda. No nüüd siis aastaid hiljem jõudis lugemisjärg selleni. Seetõttu väga meeldivad need ulmekirjanduse soovitused, et sealt leiab nii klassikat kui uusi asju ning on põhjust lugeda asju, mis muidu kuidagi ei taha jõuda lugemisjärjega kätte, muudkui mingid muud raamatud jõuavad ennast vahele pressida. Ma enam ei mäleta, mis see kild tookord oli, äkki siis see „42“? Või oli midagi muud sellest või siis järgedest. Lihtsalt ei mäleta. Aga seda saan nüüd küll aru, miks just selle inimese jaoks võis see raamat olla kultusteos, täiesti temalik raamat.

Ütlen kohe ära, et mulle meeldis. Meeldis väga. Selline minu huumorisoonega sobiv naljakas absurdikas. Kohati pani mõtlema, et kas ajapikku muutub see raamat pigem rohkem või vähem absurdsemaks lugejatele. Sest paljud asjad mis seal olid, on ju hoopis teiseks muutunud, mõned reaalsemaks, mõned ebareaalsemaks.  

Arthur Denti jaoks oli see täiesti tavaline neljapäeva pärastlõuna, kuni tuldi tema maja maha lõhkuma. Üsna pea pärast seda lasti õhku terve planeet Maa, et teha ruumi Galaktika uuele kiirteele. Arthuri parim sõber on just äsja teatanud, et on tegelikult tulnukas. Ja praegu kihutavad nad mööda kosmost, kaasas vaid käterätt ja pealtnäha kahjutu raamat, millele on suurte sõbralike tähtedega kirjutatud: ÄRA SATU PAANIKASSE.

Aga paanikasse satuvad tegelased nii mitmelgi juhul, pole sellest raamatust sugugi niipalju kasu. Aeg ajalt on loogika mingil erilisel orbiidil, füüsikaseadused ümber kirjutatud ja ei kehti enam ning aeg keeratud ümber sõrme või galaktika. Aeg ajalt kerkivad keset absurdsust esile mõningad mõttekohad elu ja olu üle, võib olla mõnikord isegi sellises kohas, mida kirjanik ette ei plaaninud või ei osanud veel plaanida või siis plaanis kuidagi teisiti olenevalt ajast. Kas ka järgmised galaktilised reisid saab pöidlaküüdiga ette võetud, ei tea, aga hetkel kaldun arvama, et võiks ju. Loodetavasti keegi järgnevatest siis paneb oma soovituste nimekirja järgnevad osad.  

 

Jaapani varjundiga Eesti ulme

12./198. Hinged mõõgateral

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 5

Autor: Rait Piir

Kirjastus: Lummur 2021

368lk./2561lk./33638lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: raamat kirjastuselt Lummur

Neljast lühiromaanist koosnev antoloogia. Kaks neist kujutavad keskaegset Jaapanit ja selle mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailma, millest ei puudu ka samuraid, lahingud ja võimumängud. Kahes teises teoses viiakse lugeja aga Ceresele ja Veenusele – küberpungist, neuroliidestest ning transhumanismist läbipõimunud tulevikku.  

Küllaltki erinevad lood olid kõik. Need Jaapani ainetel meeldisid mulle rohkem. Parajad õudukad. Eriti see viimane Nukumeister. Nukud on üldse ühed kahtlased tegelased, eriti kui nad on hingega nukud. Lisaks see Jaapani auenesetappude asi, no see on minu jaoks ikka täielik müstika. Kosmose lood jäid minu jaoks veidi kesisemaks, lihtsalt kuna see maailm mind sedavõrd ei paelu. Seiklusi ja põnevust seal muidugi oli, ehk veidi liigselt verd ja peksmist ja muid selliseid värke ka. Kindlasti on neile omad fännid olemas.

Lugeda oli üldiselt üpris kerge ja ladus, ei olnud väga spetsiifiliseks ja keeruliseks isegi neid kosmose lugusid aetud, sai tavalugeja ka aru, mitte ainult suur ulmefänn. Jaapani stiilis õudukaid võiks isegi rohkem lugeda temalt. Need olid sellised reaalsuse ja fantaasia piiri peal hõljuvad lood, mis mulle eriti sobivad. Eriti see viimane lugu hakkas mul filmina silmade taga elama ja kohati isegi muutus minu fantaasianägemuses liigagi õudsaks kätte ära.  

See ohtlik kosmose maailm

12./167. Asteroidid. Kuidas arm, hirm ja ahnus otsustavad meie tuleviku kosmoses

Sari: Elav teadus #42

Autor: Martin Elvis

Tõlkija: Vahur Lokk

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

328lk./2682lk./28183lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #4 (teadus)

Me oleme küll asteroididest kuulnud, aga igapäevaselt me ei mõtle neile, või vähemalt suurem osa planeedi elanikkonnast ei mõtle. Astrofüüsikud ja teised kosmose uurijad muidugi välja arvata, sest kõik kosmosega seonduv, ka asteroidid on nende igapäevane töö, nende uurimisvaldkond. Mis ajendab inimesi asteroide uurima? Selleks on inimkonnal kolm olulist põhjust: hirm, arm ja ahnus. 

Me kardame asteroide, sest nad võivad hävitada elu Maal. Hirm huku ees sunnib üles otsima kõik tapjaasteroidid, mis võiksid koduplaneeti tabada.
Me armastame asteroide, sest nad on teadusele hindamatu infoallikas, mille uurimine võib anda teavet Päikesesüsteemi ehituse ja elu alguse kohta.
Me himustame asteroide, sest seal leidub suuri varandusi, mis võiksid tuua kasu kogu maailmale. 

See raamat räägib, mis asjad need asteroidid on, miks peaks neid kartma ja armastama. Mida saaks asteroididelt inimene omale kaevandada, mida seal leiduda võiks ja kuidas seda kätte saada nii, et kaevandamine ise ei läheks kallimaks kui saadu.

Minu jaoks jäi veidi liiga igavaks, sest liiga suur osa oli asteroidide kaevandamisele, st. ahnusele suunatud ja vähem hirmu ja armastuse osa. Muidugi pole ma vist päris õige lugeja ka, sest öisesse taevasse ei vaata tihti, tähti ei uuri, kosmosesse ei plaani lennata ning kaevandamine jätab mind külmaks. Ohust - tapjaasteroididest, kes juba on kunagi ammu kukkunud Maale (vaesed dinosaurused), kukuvad tänasel päeval (2013 Tšeljabinsk) või tulevikus, olen ka varasemalt lugenud ja see osa oligi minu jaoks kõige huvitavam. Kuidas saaks seda ohtu ära hoida, sest üks on, kui see kukub Siberisse, teine kui tiheasustatud linnade piirkonda. Kõige jamam on, et ega kõiki ei teatagi, et need olemas on ja puudub veel oskus neid tapjaasteroide Maast eemale kihutada. Aga teadus ja oskused arenevad pidevalt ning eks teadlased ole ühed, kes unistavad tulevikust ning teevad kõik selleks, et see tulevik varsti kätte jõuaks.

 

Mõrtsukbot tegutseb taas!

34./154. Allumatuse protokoll

Sari: Mõrtsukboti päevikud 3 

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2024

150lk./4936lk./25248lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks omaette seebiseriaale vaadata. Aga tuleb välja, et südametul tapamasinal tekib kohutavalt palju moraalseid dilemmasid. Antisotsiaalne tehisintellekt on sunnitud uuesti tegutsema asuma – seekord on ta eesmärk aidata oma Säilitusliidu sõpru ja hankida süütõendeid GrayCrisi korporatsiooni vastu. Ja muidugi peab ta enda ja inimeste elu eest võitlema asuma, sest need inimesed - need on ju nii abitud ja saamatud ja totud, nad ei oska, ei suuda ja ei mõista midagi. Ja siis peab üks vaene rahulikku elu sooviv tehisbot end taas jalule ajama ning võitlema, et inimesed ellu jääksid. Sest ilma tema mõistuse ja osavuseta nad ei jääks. Ja neid peab igati abistama, see on juba sisemine sund. Tegelikult on selle raamatu peategelasega jube dilemma, kuidas sa ütled, et mõrtsukbot on nii nunnu, kui ta järgmisel hetkel hävitab terve botiarmee ja lisaks paar pahalast inimeste seast. Aga siis järgmisel hetkel on tema sisemine tekst taas selline nunnu, et paneb su muigama ja teda kohe kangesti armastama. Põnev on ka, millega need inimesed siis jälle hakkama saavad ja kuidas botike nad ära päästab ja mida kurjamid on välja mõelnud ja millised kuribotid loonud ja kuidas üks botike hulga vastu neist naljalt hakkama saab, sest tema on nii osav ja kartmatu ja taibukas. Igatahes palun nüüd ja kohe järgmised osad ka. Eesti keeles mõistagi. Ma pean ju kohe teada saama, kuidas see lugu edasi läheb.  

Kolmest suurkujust lastele

6./81. Leonardo ja sulepea, mis visandab tulevikku

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./768lk./13519lk.

 

7./82.  Hawking ja mustade aukude mõistatus

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2020

112lk./880lk./13631lk.

 

8./83.  Galileo ja esimene tähesõda

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./992lk./13743lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #1-3 (laste)

Ma olen neid raamatukesi näinud küll ja isegi mõelnud, et võiks sisse vaadata, aga nüüd siis avanes hea võimalus nendega tutvuda. Kolm suurkuju, kellest ma ikka ühte ja teist tean, aga natuke sain ikka igaühe kohta ka nendest lasteraamatutest teadmist juurde.  Raamatud on lastepärased, minajutustajaks suurmees ise, elulugu alates sünnist kuni surmani. Lihtsalt kirjutatud ja vahele ka teaduslikumat juttu, aga ka see kergesti lapsele arusaadavas keeles. Vaatasin, et selles sarjas on tal ikka väga palju raamatuid ilmunud, millest siis eesti keelde kolm jõudnud. Palju ka illustratsioone juures, mis mõneti aitavad mõistmisele kaasa, mõneti tekitavad mõnusa humoorika fooni tekstile kõrvale. Raamatute lõpus on sõnaraamatud, mis selgitavad paari lausega iga raamatus ettetulnud mõiste ära. Väga lastesõbralikud raamatud ja täitsa soovitan lastele sokutada lugeda. 

Leonardo on nimi, mis ühendab kunsti ja teadust: ta oli maalikunstnik, arhitekt, insener ja teadlane. Leonardost sai legend juba eluajal. Kuid teda süüdistati ka nõidumises ning paljud kaasaegsed pidasid teda mingit sorti võlur Merliniks, kes oli aadlike ja valitsejate teenistuses.

Tuntud astrofüüsikut Hawkingit on võrreldud kolme ajaloo suurima geeniuse, Galileo, Newtoni ja Einsteiniga. Ta uuris musti auke ja otsis vastust kõige keerukamatele küsimustele, mida inimkond on esitanud: kuidas universum sündis? Kui suur see on? Kui kaua see on eksisteerinud? Mis oli enne oli? Kuidas see lõpeb?

Galileo pani aluse tänapäevasele teadusele. Ta ehitas loendamatu hulga seadmeid ja viis avalikult läbi katseid. Ta avastas tuhandeid asju: Kuu mäed ja Jupiteri kaaslased ja päikeseplekid.

Üritasin tehisintellekti panna joonistama kolme meest, numbrite tundmisega on tal küll raskused, igatahes järjekindlalt joonistas neli, no ütleme siis, et raamatute autor on see neljas, kes suurkujudega laua taga vestleb. Ega tal pole eriti häid teadmisi nende suurmeeste välimuse kohta ka, katsetas üht ja teistpidi neid väljanägema panna. Sellel pildil suutis vähemalt teleskoobi aknast välja vaatama suunata. Igatahes oli minul üpris lõbus, ma ei tea, kas AI-l ka kui ma järjest sundisin teda joonistamisega ühel ja sama teemal tegelema.

Kui elava looduse ainus eesmärk on hävitada inimsugu

6./53. Surmailm I

Sari: F-sari 

Autor: Harry Harrison

Tõlkija: Urmas Alas

Kirjastus: Varrak 1997

143lk./1178lk./9479lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts:  Arvi Nikkarevi soovitused

Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.

Mõrtsukbot tegutseb jälle

9./196. Tehislik seisund

Sari: Mõrtukboti päevikud #2

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2023

144lk./1546lk./42812lk.

Ulmekirjanduse väljakutse oktoober: Maniakkide Tänav soovitab

Ta küll soovitas esimest Mõrtsukboti päevikut, aga kuna ma selle lugesin juba eelmisel kuul Mairi Lauriku soovitusel. Enamus teistest selle kuu soovitustest on ka juba loetud ning kange tahtmine oli teada saada, millega see botike siis edaspidi hakkama saab. Seega saigi siis võetud teine osa ja see siia teemasse loetud.

Mõrtsukbot on android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et ta rahule jäetaks, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ent tal on must minevik, tal on ähmane mälestus tapatalgutest, mis ajendasid ta häkkima oma juhtmooduli ja võtma endale nimeks Mõrtsukbot. Ta otsustab välja uurida, mis temaga tolles kosmosejaamas täpselt juhtus, ja ta häkib end sinna sõitmiseks laevale. 

Muidugi ei lasta tal vaadata rahulikult seebikaid, nagu ta sooviks on, vaid ta kistakse nii mitmessegi seiklusse ning ta peab kaitsma nii ennast kui teisi hävitamise eest. Mõrtsukbot on selline armas nunnu botike nii kaua kui teda vihaseks ei aeta. Humoorikas lugemine. Põnevust on ka omajagu. Mulle meeldib täitsa. Ehk ikka tõlgitakse edasi ning saab teada, mis siis tookord tegelikult ikka juhtus ja kuidas käib boti käsi edasi nüüd, kui ta on vabana seal maailmas. 

 

Kas mõrtsukbot on mõrvar?

8./180. Kõik süsteemid punases

Sari: Mõrtukboti päevikud #1 

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Maarika Luts

Kirjastus: Fantaasia 2022

128lk./894lk./39228lk.

Ulmekirjanduse väljakutse september: Mairi Laurik soovitab

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ta on aga sunnitud turvama teadlaste meeskonda ühel planeedil, kus peagi selgub, et ta peab teadlaste kaitseks mängu panema kõik oma turvamisoskused.

Võiks arvata, et mõrtsukbot on mingi tundetu robot, kes hävitab kõike oma ümber emotsioonitult. Aga tegelikult on see väga inimlik häbelik tagasihoidlik armas südamlik inim-robot, kellele lugeja hakkab kohe kaasa elama. See tegevustik seal raamatus ei olnud midagi erakordset või isegi paeluvat, aga tasus lugeda just selle mõrtsukboti pärast, tema vaadete ja mõtlemise pärast. Mulle meeldis. Teine osa on  ka eesti keeles olemas ja loodetavasti õnnestub varsti oma lugemisse sokutada. 

Kas inimkonna lõpp või ainult inimkonna lapsepõlve lõpp?

 8./72. Lapsepõlve lõpp

Sari: Tempus fugit 

Autor: Arthur C. Clarke

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Elmatar 1999

168lk./1898lk./15536lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Mart Pechter soovitab

 

Oh, küll selle raamatu lugemine oli minu jaoks vaevaline. Kusjuures ma ei saagi aru, mis täpselt viga oli, aga kohe kuidagi ei edenenud. Ju ma siis lihtsalt ei haakunud selle raamatuga, kuidagi ei olnud samal lainel. Nüüd hakates kokkuvõtet kirjutama, siis nagu ei oskagi midagi öelda. Ja kui ise ei oska midagi tarka kirjutada, siis mida tänapäeval tehakse? Õige, lastakse ChatGPT-l asi enda eest valmis kirjutada. Mida siis tehisintellekt sellest arvab? Ma küll ei ole kindel, kas ta ise on lugenud seda raamatut või spikerdas teiste pealt maha, aga tema arvustus on siin:

"Arthur C. Clarke'i ulmeromaan "Lapsepõlve lõpp" on üks tema tuntumaid teoseid, mis ilmus esmakordselt 1953. aastal. See on lugu Maale saabuvatest välismaalastest, keda tuntakse kui ülemvalitsejaid. Nad võtavad kontrolli Maa üle ja hakkavad juhtima inimkonda uuele tasemele evolutsioonis. Raamatu keskmes on Maal elavate inimeste lugu, kes peavad kohanema uue maailmakorraga, kus nende vabadused ja harjumuspärased eluviisid on täielikult muutunud. Ülemvalitsejad näivad olevat rahumeelsed ja headusele suunatud, kuid inimestel on raske usaldada neid võõraid, kes on nii palju võimsamad ja targemad kui nemad ise. Clarke kirjutab peenelt ja põhjalikult Maal elavate inimeste emotsioonidest ja mõtetest, kui nad püüavad mõista ülemvalitsejate kavatsusi ja muutunud maailma. Autor esitab lugejatele küsimusi inimloomuse ja evolutsiooni kohta, ning annab tõsiselt mõtlemisainet, kuidas inimkond tulevikus areneda võiks. "Lapsepõlve lõpp" on kaunilt kirjutatud ja haarav lugu, mis pakub lugejatele põnevust, mõistatusi ja filosoofilisi mõtteid. See on üks tuntumaid teoseid ulmekirjanduse ajaloos, mis on inspireerinud paljusid teisi kirjanikke ja loojaid."

Ma arvan, et ulmekurude arvamus sarnaneb tehisintellekti omale, minu jaoks paraku jäi see raamat igavaks. Ma nagu saan pointist aru küll, aga see jääb minu jaoks sellisele tasandile, millel ma ise ei ole.  Minu jaoks jäi veidi põnevust väheks ja mu fantaasia ei suutnud seda lõpplahendust kuidagi mulle ettemanada. Ma kaldun arvama, et ma lihtsalt olen selle kõrgema ja kosmilisema ulme jaoks liiga maine ja realistliku fantaasiaga. Aga lugemiskogemus taas olemas ja lisaks teaduslikule tehisintellekti poolt ähvardavale inimkonna lõpule (raamat Superintellekt, loetud eelmine kuu) nüüd ka ulmekirjaniku inimkonna lapsepõlve lõpu variant teadmiseks võetud.

 

 

Vulkaanid maas, vees ja kosmoses

 

9./27. Supervulkaanid. Mida need räägivad Maast ja kaugetest maailmadest 

Sari Elav teadus  #37

Autor Robin George Andrews 

Tõlkinud Triin Olvet  

Kirjastus Argo kirjastus  2022

320lk./ 1848lk./ 6204lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#3)

Kui kahte eelmist raamatut ("Lennud unes ja ilmsi" ja "Looduse salajane võrgustik") sai lugeda nagu ilukirjanduslikku raamatut, need olid hästi lihtsalt loetavad, siis selle raamatu lugemine enam nii lihtsalt ja kiiresti ei läinud. Mitte, et see kehv raamat oleks, lihtsalt siin oli ääretult palju tihedat materjali, millest oli vaja ennast läbi närida. Eriti kuna eelnevad teadmised vulkaanide kohta piirdusid sellega, et nad purskavad või ei purska, või siis järsku jälle purskavad. Ja kui purskavad, siis on väga tuline ning laava ning tuhk hävitavad oma teel kõik elava ning väga kiiresti. Arvasin, et raamat räägib ühest suurest vulkaanist teise järel, mis maakeral kunagi on pursanud, kuid suurema osa raamatust oli vaatluse all hoopis vulkaanid teistel planeetidel või kuudel. Ja sellest ei olnud mul veel üldse aimu. Seega väga teadmistevulkaaniline raamat ja loodan, et nendest pursetest mu ajusse ikka kasu ka on. Igatahes hetkel sain küll väga palju uut ja huvitavat teada. 

Vulkaanid ei ole hävitajad, vaid hoopis loojad: vägagi tõenäoliselt on just tulemäed loonud Maal nii lopsaka ja mitmekesise elu. Nad toovad planeedi sügavustest pinnale materjali, mis aitab teadlastel lahti harutada planeetide tekkelugu ja ehk isegi vaadata tulevikku.  Kas Maa vulkanismi mootoril töötav, Päikesesüsteemis ainulaadne laamtektoonika ongi see ime, mis lubas elul tekkida ja püsida? Kui elu suudab eksisteerida isegi vulkaanis, ehk võiks naaberplaneedilgi leiduda mõni veider eluvorm? Vulkaanid on sama värvikad ja vaheldusrikkad nagu nende looming – nad purskavad musta vesist magmat, ehitavad merepõhja klaaslinnu ja Kuu peal tardunud laavajärvi, aga see pole veel kõik. Päikesesüsteemi suurimad vulkaanid suudavad oma koduplaneedi suisa pea peale keerata!

 

Kui tähed said lugudeks...

17.Tähelood. Tähtkujud ja inimesed 

Sari Elav teadus  #25

Autor Anthony Aveni 

Tõlkija Tiina Randus

Kirjastus Argo kirjastus  2020

168lk./3956lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#3) 

Tähtkujudega mul väga suurt tutvust ei ole. Neid kõige tavalisemaid ikka on keegi kunagi näidanud, aga selles osas mul küll fantaasiat napib, et näha neis tähtede kogumikes midagi muud kui lihtsalt kaootiliselt asetsevaid tähti. Aga aegade jooksul on inimestel ikka fantaasiat jagunud ning nad on näinud taevas tähtedest moodustuvaid isikuid või esemeid. Ja fantaasiarikkamad inimesed on loonud sinna juurde ka jutte, mis on põlvkondade kaupa tänapäeva välja jõudnud. Kindlasti on ka lugusid, mis on aegade jooksul kaduma saanud. Siin raamatus olid mõningad nendest lugudest. Huvitav oli just see, et kuidas inimesed üle maailma seostasid tähekogusid mingite lugudega, kusjuures need lood olid täiesti erinevad. Näevad ju tähtkujusid inimesed erinevatel pikkus ja laiuskraadidel ka erinevalt. Ja kuidas osati lugeda taevatähtede paiknemist ajal, kui polnud veel mõõteriistu ja täpseid kellasid. Tänapäeval kipub see oskus küll kaduma. Ütle mõnele purjetajale, et ta peab vaid taevatähtede järgi orienteeruma ookeanil, sõitma ilma gps-ide ja muude navigeerimisriistadeta ja jõudma välja täpselt õigesse kohta, kuhu teel oli. Tänapäeval ei saa paljud enam mindud mõne tänava kauguselegi ilma navigeerimata telefonis. Või peaks mingeid põllutöid alustama just siis, kui tähed on mingis kindlas asendis, mitte vaatama kalendrist järele, mis päev on.  Huvitav oli lugeda, aga ega ma sellegi pärast ei suuda taevas tähtkujusid paremini ära tunda ega näha neis muud, kui hunnikut tähti. 

 

Kosmos - mis see ikka siis on?

aluspilt: pixabay (Rene Tittmann), töötlus: Daire

 8. Astrofüüsika inimestele, kel on kiire

 Autor Neil deGrasse Tyson 

 Tõlkinud Lauri Liiders

 Kirjastus Rahva Raamat AS 2018

192lk./ 1674lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#2)

See on ka üks neist raamatutest, mis jäi eelmisel aastal lugemata kuigi oli juba finaali jõudmas. Siin raamatus on nii tuttavad taevad kui võõrad taevad. Tuttavad - sest vaadates meie kohal laiuvat taevast - teame seda ju kõik. Seal on päike, on kuu, on tähed, miks me siis seda ei tunne. Aga mis on seal, mida me palja silmaga ei näe või isegi see, mida suurte ja võimsate teleskoopidega maalt ei näe - täiesti tundmatut on seal isegi teadlaste jaoks, rääkimata siis veel tavalisest väikesest inimesest, kes vaid oma silmaga taevasse mõne pilgu heidab või veidi süvenenumalt öösel tähti vaatleb oma pea kohal. Eelmisel aastal lugesin dinosaurustest ja tumeainest, too raamat oli inimestele, kellel ei ole kiiret. Raamat oli põhjalik ja kohati üpriski keerukas tavalugejale, kes asjast palju ei tea. See raamat siin rääkis üldjoontes täpselt samadest asjadest, aga neile, kel on kiire - seega ei süvenetud väga teemasse, anti veidi pealiskaudsem ülevaade teemast. Samas minu jaoks oli selles raamatus asjad kuidagi lihtsamalt lahti seletatud, aga võib olla just see, et asja sügavuti sisse ei mindud, seetõttu arusaadavam ja kergem lugeda. Mis on üldse astrofüüsika, selle olemus, areng, mida see uurib, mis on tumeaine ja tumeenergia, universum, galaktikad, planeedid, asteroidid, komeedid, valgus, kosmilised avastused - need kõik on selle raamatu teemad. Raamat aitab orienteeruda kõigis olulisemates ideedes ja avastustes, millel tugineb kaasaegne arusaam universumist. Minu jaoks oli huvitav lugemine, aitas pigem arusaada ja kinnistada seda, mida lugesin  Lisa Randalli raamatust "Tumeaine ja dinosaurused" eelmisel aastal, kui sain uusi teadmisi juurde.

 

Tumeaine ja dinosaurused

 

5./126. Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed

Sari Elav teadus

Autor Lisa Randall

Tõlkija Vahur Lokk

Kirjastus Argo 2017

408lk./1224lk./25704lk.

Reis ümber maailma ehk argonaudi väljakutse oktoober: Käi kuu peale! või ka kaugemale - maailmaruumi.

Tumeaine ja dinosaurused - kumbagi pole oma silmaga näinud. Mõlemast olen midagi kuulnud. Ühes kontekstis ei osanud neid näha, kuigi sellest dinosauruste väljasuremise loost olen juba ühest teisest raamatust lugenud. Ja kui ikka mitu autorit ühte ja sama väidavad, ju siis peab tõde olema, et üks suur taevakeha need vaesed loomakesed hukutas. Samas see raamat väidab, et inimsugu ei oleks saanud üldse arenema hakata kui dinosaurused poleks oma lõppu leidnud, seega ehk isegi hea, et nad välja surid omal ajal. Nende loomadega on selgem see lugu, neid on pildi ja kinolina peal nähtud ning ettekujutus on olemas, isegi mõned nende kondid on kusagil välja kaevatud, seega tõestus olemas, et nad kunagi eksisteerisid ja tõenäoliselt on teada ka nende tegelik välimus, söögieelistused ning iseloom. Tumeainega on lugu keerulisem. Tänu raamatule tean nüüd, et ma pole ainus, kes ei tea, mis asi see tumeaine tegelikult üldse on. Tegelikult ei tea seda maailmas täpselt mitte keegi, kõik vaid spekuleerivad selles osas ning pakuvad erinevaid hüpoteese välja. Uurivad, aga kuna otseselt käega seda ammutada ei saa ja katseklaasi toppida, siis võidakse veel väga pikaks ajaks seda uurima ja selle kallal mõistatama jäädagi. Igatahes tänu sellele raamatule sain kindlama teadmise dinosauruste huku põhjusest, aga tumeaine jäi endiselt väga tumedaks ja arusaamatuks. Ei olnud lihtsalt loetav raamat, ikka üsna läbinärimine oli minu jaoks, pigem selline edasijõudnute raamat, mitte algajatele kosmoseuurijatele. Minu jaoks jäi kuivaks ja kohati arusaamatuks ning igavaks - kui kaua on võimalik ühest ja samast asjast kirjutada kui sa tegelikult ise ei tea ka, millest sa täpselt kirjutad ning vaid loobid õhku mingeid ideid ja hüpoteese, mida oled üritanud kellegagi kunagi tõestada. Ok, mõned asjad vist võisid olla ka tõestatud kunagi ja kusagil. Sain veel kord tõestust, et ihu ja hingega teadlased ei oska lihtsale inimesele, kes asjast eriti midagi ei tea, asja lihtsalt selgeks ja huvitavaks kirjutada. Aga ehk mingid teadmised siit ikka ajukurdude vahele sattusid.