Kolmest suurkujust lastele

6./81. Leonardo ja sulepea, mis visandab tulevikku

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./768lk./13519lk.

 

7./82.  Hawking ja mustade aukude mõistatus

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2020

112lk./880lk./13631lk.

 

8./83.  Galileo ja esimene tähesõda

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./992lk./13743lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #1-3 (laste)

Ma olen neid raamatukesi näinud küll ja isegi mõelnud, et võiks sisse vaadata, aga nüüd siis avanes hea võimalus nendega tutvuda. Kolm suurkuju, kellest ma ikka ühte ja teist tean, aga natuke sain ikka igaühe kohta ka nendest lasteraamatutest teadmist juurde.  Raamatud on lastepärased, minajutustajaks suurmees ise, elulugu alates sünnist kuni surmani. Lihtsalt kirjutatud ja vahele ka teaduslikumat juttu, aga ka see kergesti lapsele arusaadavas keeles. Vaatasin, et selles sarjas on tal ikka väga palju raamatuid ilmunud, millest siis eesti keelde kolm jõudnud. Palju ka illustratsioone juures, mis mõneti aitavad mõistmisele kaasa, mõneti tekitavad mõnusa humoorika fooni tekstile kõrvale. Raamatute lõpus on sõnaraamatud, mis selgitavad paari lausega iga raamatus ettetulnud mõiste ära. Väga lastesõbralikud raamatud ja täitsa soovitan lastele sokutada lugeda. 

Leonardo on nimi, mis ühendab kunsti ja teadust: ta oli maalikunstnik, arhitekt, insener ja teadlane. Leonardost sai legend juba eluajal. Kuid teda süüdistati ka nõidumises ning paljud kaasaegsed pidasid teda mingit sorti võlur Merliniks, kes oli aadlike ja valitsejate teenistuses.

Tuntud astrofüüsikut Hawkingit on võrreldud kolme ajaloo suurima geeniuse, Galileo, Newtoni ja Einsteiniga. Ta uuris musti auke ja otsis vastust kõige keerukamatele küsimustele, mida inimkond on esitanud: kuidas universum sündis? Kui suur see on? Kui kaua see on eksisteerinud? Mis oli enne oli? Kuidas see lõpeb?

Galileo pani aluse tänapäevasele teadusele. Ta ehitas loendamatu hulga seadmeid ja viis avalikult läbi katseid. Ta avastas tuhandeid asju: Kuu mäed ja Jupiteri kaaslased ja päikeseplekid.

Üritasin tehisintellekti panna joonistama kolme meest, numbrite tundmisega on tal küll raskused, igatahes järjekindlalt joonistas neli, no ütleme siis, et raamatute autor on see neljas, kes suurkujudega laua taga vestleb. Ega tal pole eriti häid teadmisi nende suurmeeste välimuse kohta ka, katsetas üht ja teistpidi neid väljanägema panna. Sellel pildil suutis vähemalt teleskoobi aknast välja vaatama suunata. Igatahes oli minul üpris lõbus, ma ei tea, kas AI-l ka kui ma järjest sundisin teda joonistamisega ühel ja sama teemal tegelema.

Kui elava looduse ainus eesmärk on hävitada inimsugu

6./53. Surmailm I

Sari: F-sari 

Autor: Harry Harrison

Tõlkija: Urmas Alas

Kirjastus: Varrak 1997

143lk./1178lk./9479lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts:  Arvi Nikkarevi soovitused

Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.

Mõrtsukbot tegutseb jälle

9./196. Tehislik seisund

Sari: Mõrtukboti päevikud #2

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2023

144lk./1546lk./42812lk.

Ulmekirjanduse väljakutse oktoober: Maniakkide Tänav soovitab

Ta küll soovitas esimest Mõrtsukboti päevikut, aga kuna ma selle lugesin juba eelmisel kuul Mairi Lauriku soovitusel. Enamus teistest selle kuu soovitustest on ka juba loetud ning kange tahtmine oli teada saada, millega see botike siis edaspidi hakkama saab. Seega saigi siis võetud teine osa ja see siia teemasse loetud.

Mõrtsukbot on android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et ta rahule jäetaks, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ent tal on must minevik, tal on ähmane mälestus tapatalgutest, mis ajendasid ta häkkima oma juhtmooduli ja võtma endale nimeks Mõrtsukbot. Ta otsustab välja uurida, mis temaga tolles kosmosejaamas täpselt juhtus, ja ta häkib end sinna sõitmiseks laevale. 

Muidugi ei lasta tal vaadata rahulikult seebikaid, nagu ta sooviks on, vaid ta kistakse nii mitmessegi seiklusse ning ta peab kaitsma nii ennast kui teisi hävitamise eest. Mõrtsukbot on selline armas nunnu botike nii kaua kui teda vihaseks ei aeta. Humoorikas lugemine. Põnevust on ka omajagu. Mulle meeldib täitsa. Ehk ikka tõlgitakse edasi ning saab teada, mis siis tookord tegelikult ikka juhtus ja kuidas käib boti käsi edasi nüüd, kui ta on vabana seal maailmas. 

 

Kas mõrtsukbot on mõrvar?

8./180. Kõik süsteemid punases

Sari: Mõrtukboti päevikud #1 

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Maarika Luts

Kirjastus: Fantaasia 2022

128lk./894lk./39228lk.

Ulmekirjanduse väljakutse september: Mairi Laurik soovitab

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ta on aga sunnitud turvama teadlaste meeskonda ühel planeedil, kus peagi selgub, et ta peab teadlaste kaitseks mängu panema kõik oma turvamisoskused.

Võiks arvata, et mõrtsukbot on mingi tundetu robot, kes hävitab kõike oma ümber emotsioonitult. Aga tegelikult on see väga inimlik häbelik tagasihoidlik armas südamlik inim-robot, kellele lugeja hakkab kohe kaasa elama. See tegevustik seal raamatus ei olnud midagi erakordset või isegi paeluvat, aga tasus lugeda just selle mõrtsukboti pärast, tema vaadete ja mõtlemise pärast. Mulle meeldis. Teine osa on  ka eesti keeles olemas ja loodetavasti õnnestub varsti oma lugemisse sokutada. 

Kas inimkonna lõpp või ainult inimkonna lapsepõlve lõpp?

 8./72. Lapsepõlve lõpp

Sari: Tempus fugit 

Autor: Arthur C. Clarke

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Elmatar 1999

168lk./1898lk./15536lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Mart Pechter soovitab

 

Oh, küll selle raamatu lugemine oli minu jaoks vaevaline. Kusjuures ma ei saagi aru, mis täpselt viga oli, aga kohe kuidagi ei edenenud. Ju ma siis lihtsalt ei haakunud selle raamatuga, kuidagi ei olnud samal lainel. Nüüd hakates kokkuvõtet kirjutama, siis nagu ei oskagi midagi öelda. Ja kui ise ei oska midagi tarka kirjutada, siis mida tänapäeval tehakse? Õige, lastakse ChatGPT-l asi enda eest valmis kirjutada. Mida siis tehisintellekt sellest arvab? Ma küll ei ole kindel, kas ta ise on lugenud seda raamatut või spikerdas teiste pealt maha, aga tema arvustus on siin:

"Arthur C. Clarke'i ulmeromaan "Lapsepõlve lõpp" on üks tema tuntumaid teoseid, mis ilmus esmakordselt 1953. aastal. See on lugu Maale saabuvatest välismaalastest, keda tuntakse kui ülemvalitsejaid. Nad võtavad kontrolli Maa üle ja hakkavad juhtima inimkonda uuele tasemele evolutsioonis. Raamatu keskmes on Maal elavate inimeste lugu, kes peavad kohanema uue maailmakorraga, kus nende vabadused ja harjumuspärased eluviisid on täielikult muutunud. Ülemvalitsejad näivad olevat rahumeelsed ja headusele suunatud, kuid inimestel on raske usaldada neid võõraid, kes on nii palju võimsamad ja targemad kui nemad ise. Clarke kirjutab peenelt ja põhjalikult Maal elavate inimeste emotsioonidest ja mõtetest, kui nad püüavad mõista ülemvalitsejate kavatsusi ja muutunud maailma. Autor esitab lugejatele küsimusi inimloomuse ja evolutsiooni kohta, ning annab tõsiselt mõtlemisainet, kuidas inimkond tulevikus areneda võiks. "Lapsepõlve lõpp" on kaunilt kirjutatud ja haarav lugu, mis pakub lugejatele põnevust, mõistatusi ja filosoofilisi mõtteid. See on üks tuntumaid teoseid ulmekirjanduse ajaloos, mis on inspireerinud paljusid teisi kirjanikke ja loojaid."

Ma arvan, et ulmekurude arvamus sarnaneb tehisintellekti omale, minu jaoks paraku jäi see raamat igavaks. Ma nagu saan pointist aru küll, aga see jääb minu jaoks sellisele tasandile, millel ma ise ei ole.  Minu jaoks jäi veidi põnevust väheks ja mu fantaasia ei suutnud seda lõpplahendust kuidagi mulle ettemanada. Ma kaldun arvama, et ma lihtsalt olen selle kõrgema ja kosmilisema ulme jaoks liiga maine ja realistliku fantaasiaga. Aga lugemiskogemus taas olemas ja lisaks teaduslikule tehisintellekti poolt ähvardavale inimkonna lõpule (raamat Superintellekt, loetud eelmine kuu) nüüd ka ulmekirjaniku inimkonna lapsepõlve lõpu variant teadmiseks võetud.

 

 

Vulkaanid maas, vees ja kosmoses

 

9./27. Supervulkaanid. Mida need räägivad Maast ja kaugetest maailmadest 

Sari Elav teadus  #37

Autor Robin George Andrews 

Tõlkinud Triin Olvet  

Kirjastus Argo kirjastus  2022

320lk./ 1848lk./ 6204lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#3)

Kui kahte eelmist raamatut ("Lennud unes ja ilmsi" ja "Looduse salajane võrgustik") sai lugeda nagu ilukirjanduslikku raamatut, need olid hästi lihtsalt loetavad, siis selle raamatu lugemine enam nii lihtsalt ja kiiresti ei läinud. Mitte, et see kehv raamat oleks, lihtsalt siin oli ääretult palju tihedat materjali, millest oli vaja ennast läbi närida. Eriti kuna eelnevad teadmised vulkaanide kohta piirdusid sellega, et nad purskavad või ei purska, või siis järsku jälle purskavad. Ja kui purskavad, siis on väga tuline ning laava ning tuhk hävitavad oma teel kõik elava ning väga kiiresti. Arvasin, et raamat räägib ühest suurest vulkaanist teise järel, mis maakeral kunagi on pursanud, kuid suurema osa raamatust oli vaatluse all hoopis vulkaanid teistel planeetidel või kuudel. Ja sellest ei olnud mul veel üldse aimu. Seega väga teadmistevulkaaniline raamat ja loodan, et nendest pursetest mu ajusse ikka kasu ka on. Igatahes hetkel sain küll väga palju uut ja huvitavat teada. 

Vulkaanid ei ole hävitajad, vaid hoopis loojad: vägagi tõenäoliselt on just tulemäed loonud Maal nii lopsaka ja mitmekesise elu. Nad toovad planeedi sügavustest pinnale materjali, mis aitab teadlastel lahti harutada planeetide tekkelugu ja ehk isegi vaadata tulevikku.  Kas Maa vulkanismi mootoril töötav, Päikesesüsteemis ainulaadne laamtektoonika ongi see ime, mis lubas elul tekkida ja püsida? Kui elu suudab eksisteerida isegi vulkaanis, ehk võiks naaberplaneedilgi leiduda mõni veider eluvorm? Vulkaanid on sama värvikad ja vaheldusrikkad nagu nende looming – nad purskavad musta vesist magmat, ehitavad merepõhja klaaslinnu ja Kuu peal tardunud laavajärvi, aga see pole veel kõik. Päikesesüsteemi suurimad vulkaanid suudavad oma koduplaneedi suisa pea peale keerata!

 

Kui tähed said lugudeks...

17.Tähelood. Tähtkujud ja inimesed 

Sari Elav teadus  #25

Autor Anthony Aveni 

Tõlkija Tiina Randus

Kirjastus Argo kirjastus  2020

168lk./3956lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#3) 

Tähtkujudega mul väga suurt tutvust ei ole. Neid kõige tavalisemaid ikka on keegi kunagi näidanud, aga selles osas mul küll fantaasiat napib, et näha neis tähtede kogumikes midagi muud kui lihtsalt kaootiliselt asetsevaid tähti. Aga aegade jooksul on inimestel ikka fantaasiat jagunud ning nad on näinud taevas tähtedest moodustuvaid isikuid või esemeid. Ja fantaasiarikkamad inimesed on loonud sinna juurde ka jutte, mis on põlvkondade kaupa tänapäeva välja jõudnud. Kindlasti on ka lugusid, mis on aegade jooksul kaduma saanud. Siin raamatus olid mõningad nendest lugudest. Huvitav oli just see, et kuidas inimesed üle maailma seostasid tähekogusid mingite lugudega, kusjuures need lood olid täiesti erinevad. Näevad ju tähtkujusid inimesed erinevatel pikkus ja laiuskraadidel ka erinevalt. Ja kuidas osati lugeda taevatähtede paiknemist ajal, kui polnud veel mõõteriistu ja täpseid kellasid. Tänapäeval kipub see oskus küll kaduma. Ütle mõnele purjetajale, et ta peab vaid taevatähtede järgi orienteeruma ookeanil, sõitma ilma gps-ide ja muude navigeerimisriistadeta ja jõudma välja täpselt õigesse kohta, kuhu teel oli. Tänapäeval ei saa paljud enam mindud mõne tänava kauguselegi ilma navigeerimata telefonis. Või peaks mingeid põllutöid alustama just siis, kui tähed on mingis kindlas asendis, mitte vaatama kalendrist järele, mis päev on.  Huvitav oli lugeda, aga ega ma sellegi pärast ei suuda taevas tähtkujusid paremini ära tunda ega näha neis muud, kui hunnikut tähti. 

 

Kosmos - mis see ikka siis on?

aluspilt: pixabay (Rene Tittmann), töötlus: Daire

 8. Astrofüüsika inimestele, kel on kiire

 Autor Neil deGrasse Tyson 

 Tõlkinud Lauri Liiders

 Kirjastus Rahva Raamat AS 2018

192lk./ 1674lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#2)

See on ka üks neist raamatutest, mis jäi eelmisel aastal lugemata kuigi oli juba finaali jõudmas. Siin raamatus on nii tuttavad taevad kui võõrad taevad. Tuttavad - sest vaadates meie kohal laiuvat taevast - teame seda ju kõik. Seal on päike, on kuu, on tähed, miks me siis seda ei tunne. Aga mis on seal, mida me palja silmaga ei näe või isegi see, mida suurte ja võimsate teleskoopidega maalt ei näe - täiesti tundmatut on seal isegi teadlaste jaoks, rääkimata siis veel tavalisest väikesest inimesest, kes vaid oma silmaga taevasse mõne pilgu heidab või veidi süvenenumalt öösel tähti vaatleb oma pea kohal. Eelmisel aastal lugesin dinosaurustest ja tumeainest, too raamat oli inimestele, kellel ei ole kiiret. Raamat oli põhjalik ja kohati üpriski keerukas tavalugejale, kes asjast palju ei tea. See raamat siin rääkis üldjoontes täpselt samadest asjadest, aga neile, kel on kiire - seega ei süvenetud väga teemasse, anti veidi pealiskaudsem ülevaade teemast. Samas minu jaoks oli selles raamatus asjad kuidagi lihtsamalt lahti seletatud, aga võib olla just see, et asja sügavuti sisse ei mindud, seetõttu arusaadavam ja kergem lugeda. Mis on üldse astrofüüsika, selle olemus, areng, mida see uurib, mis on tumeaine ja tumeenergia, universum, galaktikad, planeedid, asteroidid, komeedid, valgus, kosmilised avastused - need kõik on selle raamatu teemad. Raamat aitab orienteeruda kõigis olulisemates ideedes ja avastustes, millel tugineb kaasaegne arusaam universumist. Minu jaoks oli huvitav lugemine, aitas pigem arusaada ja kinnistada seda, mida lugesin  Lisa Randalli raamatust "Tumeaine ja dinosaurused" eelmisel aastal, kui sain uusi teadmisi juurde.

 

Tumeaine ja dinosaurused

 

5./126. Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed

Sari Elav teadus

Autor Lisa Randall

Tõlkija Vahur Lokk

Kirjastus Argo 2017

408lk./1224lk./25704lk.

Reis ümber maailma ehk argonaudi väljakutse oktoober: Käi kuu peale! või ka kaugemale - maailmaruumi.

Tumeaine ja dinosaurused - kumbagi pole oma silmaga näinud. Mõlemast olen midagi kuulnud. Ühes kontekstis ei osanud neid näha, kuigi sellest dinosauruste väljasuremise loost olen juba ühest teisest raamatust lugenud. Ja kui ikka mitu autorit ühte ja sama väidavad, ju siis peab tõde olema, et üks suur taevakeha need vaesed loomakesed hukutas. Samas see raamat väidab, et inimsugu ei oleks saanud üldse arenema hakata kui dinosaurused poleks oma lõppu leidnud, seega ehk isegi hea, et nad välja surid omal ajal. Nende loomadega on selgem see lugu, neid on pildi ja kinolina peal nähtud ning ettekujutus on olemas, isegi mõned nende kondid on kusagil välja kaevatud, seega tõestus olemas, et nad kunagi eksisteerisid ja tõenäoliselt on teada ka nende tegelik välimus, söögieelistused ning iseloom. Tumeainega on lugu keerulisem. Tänu raamatule tean nüüd, et ma pole ainus, kes ei tea, mis asi see tumeaine tegelikult üldse on. Tegelikult ei tea seda maailmas täpselt mitte keegi, kõik vaid spekuleerivad selles osas ning pakuvad erinevaid hüpoteese välja. Uurivad, aga kuna otseselt käega seda ammutada ei saa ja katseklaasi toppida, siis võidakse veel väga pikaks ajaks seda uurima ja selle kallal mõistatama jäädagi. Igatahes tänu sellele raamatule sain kindlama teadmise dinosauruste huku põhjusest, aga tumeaine jäi endiselt väga tumedaks ja arusaamatuks. Ei olnud lihtsalt loetav raamat, ikka üsna läbinärimine oli minu jaoks, pigem selline edasijõudnute raamat, mitte algajatele kosmoseuurijatele. Minu jaoks jäi kuivaks ja kohati arusaamatuks ning igavaks - kui kaua on võimalik ühest ja samast asjast kirjutada kui sa tegelikult ise ei tea ka, millest sa täpselt kirjutad ning vaid loobid õhku mingeid ideid ja hüpoteese, mida oled üritanud kellegagi kunagi tõestada. Ok, mõned asjad vist võisid olla ka tõestatud kunagi ja kusagil. Sain veel kord tõestust, et ihu ja hingega teadlased ei oska lihtsale inimesele, kes asjast eriti midagi ei tea, asja lihtsalt selgeks ja huvitavaks kirjutada. Aga ehk mingid teadmised siit ikka ajukurdude vahele sattusid.

Kosmos

 

3./124. Kosmose uurimine

Sari: Mitmepalgeline maailm

Autor: Brian Jones

Tõlkija: Priit Kilemit

Kirjastus: Koolibri 1995

64lk./704lk./25184lk.

Argo lastekirjanduse väljakutse: Kasvab ja kahaneb, otsa ei saa kunagi?

Kunagi oli minu jaoks müstika meeles pidada kumb on noorkuu ja kumb vanakuu, mõlemad ju ühtemoodi poolikud, ainult üks ühele, teine teisele poole, saa siis aru, kas kasvab või kahaneb. Aga siis andis tädi oma esimese Eesti vabariigi aegse kooliskäimise tarkuse edasi ja peale selle on alati meeles, kumb on kumb. Noorkuust on võimalik teha J täht. J = juurde. Võib olla on sellest tarkusest ka mõnele teisele edaspidi kasuks. Aga ainult kuu raamatut hetkel ei leidnud kodust, seega võtsin laiemalt ette, koos kuuga ka ülejäänud maailmaruumi. Mulle meeldib see sari, lühidalt ja konkreetselt kõik peamine valdkonna kohta olemas. Peatükid kuust ja inimese jõudmisest kuule ka teiste seas. Asjalik ja silmaringi avardamiseks lastele vägagi sobilik raamat. Ja mitte ainult lastele, ka neile, kellel kooliskäimisest tükk aega möödas ning vajadus teadmiste värskenduse järele olemas.