Kuvatud on postitused sildiga Minu-sari. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Minu-sari. Kuva kõik postitused

Minu Lasnamäe - midagi rohkemat kui hingega magala

 

10./130. Minu Lasnamäe. Hingega magala
Sari: Minu-sari
Autor: Anete Kruusmägi
Kirjastus: Petrone Print 2024
248lk./1316lk./21628lk.

Lugemise väljakutse 2024: 39. Mis tänaval (talus) sa elad? Loe raamatut, mis haakub su tänava nimega

Minu tänav haakub selle raamatuga, sest see on üks Lasnamäe linnaosasse jääv tänav. Lasnamäe on minu ümber igapäevaselt. Aga minu Lasnamäe ei ole kindlasti sama Lasnamäe kui Anete oma, sest minu Lasnamäe on siiski enamat kui magala. Samas ma ei ela kaugeltki selles nõukaaegses kivilinnas seal Lasnamäe südames ega lõpus. Anetet ja tema maja ümbritsev keskkond on midagi muud kui mind ja minu maja ümbritsev. 

Ma ei armasta eriti Minu-sarja lugeda. Selle raamatu võtsin kätte just Lasnamäe pärast. Kuid Lasnamäge oli siin raamatus küll ääretult vähe. Õigem pealkiri oleks sellele raamatule olnud Minu lapsepõlv. Tegelikult peaaegu poleks olnud vahet, millises Tallinna paneelmajade mäel see raamat oleks kirjutatud olnud, sedavõrd vähe oli selles seda elukoha olustikku mainitud. Oleks tahtnud tõesti rohkem sellest omaaja Lasnamäest lugeda või siis tänapäevasest Lasnamäest. Hetkel eelkõige pigem oma koolipõlve mälestused ja lapsepõlve sõbrad seal kirjas. Aga jutt jooksis ja kiiresti ning soravalt oli raamat loetav. Kuna mu oma poeg on enam vähem sama ajajärgu laps, siis tulid nii mitmedki tema lapsepõlve mängud ja mänguasjad vägagi tuttavad raamatust ette. Kui ma ei oleks sellest raamatust Lasnamäed tahtnud leida, siis oleks mu mulje kindlasti jäänud hulga etem. Kõige igavam oli lõpp, kus ta rääkis oma õpingutest ja rändamistest üle maailma - no see ei haakunud ju raamatu teemaga üldse!

Foto tegin Lasnamäe majaka otsast suunaga sinna päris Lasnamäe poole, minu Lasnamäe jääb sellest vasemale, Kadrioru poole, seetõttu pole see minu Lasnamäe päris ehtne Lasnamäe, vaid Lasnamäe algus, kus Kesklinn otsa saab ja Lasnamägi algab, kus ronid mööda treppe üles paepealsele, et vaadata ülevalt alla muule Tallinnale, kus näed aknast nii merd kui parki kui vanalinna kui majakat ja natuke ikka seda magalat ka, aga veidi kaugemal, sest minu aknast ei näe keegi sisse ja ka mul endal ei õnnestu eriti kellegi akendesse vaadata (olgu, mõnedesse ikka näen).