Naiste kangus viib sihile

24./254. Üdini tungimine

Koostanud Kati Murutar

Kirjastus: Elmatar 2008

91lk./4024lk./44258lk.

Lugemise väljakutse 2024: 50. Raamat, mille peategelane on naisteadlane

Hele Everaus on arst, professor, luuüdi siirdaja, tänu kellele meie meditsiin on võrdväärne selles osas muu maailmaga. Kes mitmetele vastuoludele vaatamata võitles välja esimese ühe voodikoha ja ühe meditsiiniõe, et viia ellu oma teadmised ja unistused. Kes ei jätnud oma jonni, kui öeldi, et ikka ei ole raha ja võimalusi. See raamat on ilmunud luuüdi siirdamise 15.aastapäeva auks, kui oli päästetud juba palju inimesi tänu sellele, et omal ajal üks kange naine oma unistused ja teadmised teoks tegi. Kahjuks on raamat kole halvasti kirjutatud. Enamuses on mingitest kuivadest esitlustekstidest koostatud. Lisatud on ka mälestusi ja ma ütleks, et vaid ühe tavainimese, ehk naise, kes tänu sellele luuüdi siirdamisele on vähi võitnud, mälestused olid emotsioonikas. Teised kõik on kuidagi emotsioonita kiidulaulud. Vähemalt lugedes tundus nii. Ma ei ole selle maailmaga kokku puutunud ja ei teadnud ka kes Hele Everaus on, nimigi oli täiesti võõras, selles suhtes oli hea teada saada, sellest maailmast ja ühe naise enesekindlast võitlusest, kuid oleks tahtnud rohkem teada saada temast kui inimesest, kui naisest kui emast, mitte vaid kui jõulisest ja sihikindlast arstist ja oma veendumiste eest võitlejast. Kindlasti on ta ära teeninud kiidulaulud, kuid siiski oleks rohkem eelistanud teada saada ka sellest, mis selle kiidulaulu taga on, inimesest endast. 

Mis on puulõike ja puugravüüri vahe

10./240. Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond

Autor: Mart Helme

Kirjastus: Kunst 1977

56lk./1288lk./41522lk.

 

11./241. XV-XVI sajandi saksa puulõikeid Tartu Riikliku Ülikooli teaduslikust raamatukogust

Autor: Tiina Nurk

Kirjastus: Kunst 1988

128lk./1416lk./41650lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #6 ja #7 (ajalugu)

 

Puulõige ja puugravüür. Kas need on üks see sama või mitte? Puulõige ja puugravüür kuuluvad mõlemad kõrgtrükitehnikate alla ja uurides sain teada, et ikka kaks erinevat tehnikat, lihtsalt neid mõlemaid ühendab, et tehakse puidule. ​
​Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse. Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati. Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.

Puugravüüri tehnikas graveeritakse kujutis kõvemast puidust lõigatud puuklotsile süüga risti. Kujutise graveerimiseks kasutatakse spetsiaalset graveerimise nõela ehk uuritsat. Puugravüür võimaldab peenekoelisemat käsitlust ja suuremat tiraaži kui puulõige. Jaapani puugravüür erines tunduvalt Euroopa meistrite omast. ​Kõige tuntum Jaapani meister puulõike alal oli Hokusai (1760–1849). Ta oli äärmiselt produktiivne kunstnik, kes tegi oma eluajal ligikaudu 35 000 joonistust ja tõmmist. Oma loomingus huvitas teda nii ajalugu, mütoloogia, loomad kui ka maastik. Jaapani puugravüürid on oma tasapinnalisuse, mahedate värvide ja eksootilisusega mõjutanud ka juugendstiili kunstnikke. Viimane suur meister Jaapanis oli Hiroshige (1797–1858), kes kujutas oma loomingus peamiselt maastikke, lilli ning loomi. Oma töödes püüdis ta tabada kaduva hetke olemust. 

Saksa puulõiked raamatus olid must-valged, Jaapani puugravüürid nii must-valged kui värvilised. Isegi teadmata, mis nende tehnikate vahe on, siis oli arusaadav, et need on ikka üsna erinevad. Peab mainima, et mulle meeldisid enam need Saksa lõiked, kuidagi harjumuspärasemad silmale vaadata. Mõlemas raamatus oli juttu eelkõige kunstnikest, kes neid teinud on ja tutvustatud nende töid. Lisaks tekstile ka muidugi palju pilte. Mõlemast raamatust sai üsna hea ülevaate asjast. Kui alguses võtsin kätte, et need kaks raamatut räägivad ju ühest ja samast ja panengi kokku, siis olles raamatud läbi lugenud sain aru, et tegemist ikka jah üsnagi erineva asjaga.

Tartu Ülikooli arstiteadusest

18./93. Kuno Kõrge- sisehaiguste professor

Autor: Margus Lember

Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2013

191lk./3190lk./15941lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #7 (populaarteadus)

Kuigi ma eelistan lugeda paberraamatuid, siis viimasel ajal on pidevalt ka üks e-raamat ikka lugemises, et täita ära väljaspool kodu sellised ajavahemikud, kus ei ole otsest mõtet raamatut kaasas kanda, aga võib tekkida olukord, et saab lugeda. Üritan siis ikka mõne väljakutse teema alusel selle raamatu otsida. Kuna silmapiiril ei olnud ühtegi sobilikku paberraamatut siia teemasse, siis lappasin läbi e-raamatud, aga ausalt öeldes valik oli väga kesine. Lõpuks valisin raamatu, et rohkem saada teada eesti oma suurkujudest ja pealegi arstidega puutume me ju alati kokku, tahame seda siis või ei. Paraku läks selle raamatu lugemine nüüd küll väga vaevaliselt. Ja lõppkokkuvõttes kui hakkan järele mõtlema, mida ma temast teada sain? Peaaegu mitte midagi. Jah, hea arst, väga suured teadmised ja oskused sisehaiguste osas, andekas inimene, hea õppejõud, kes tudengitesse hästi suhtus, tore inimene, aga edasi? Kui kakskümmend inimest kirjutab mälestusi kellesti, siis võiks ikka rääkida lugusid seoses selle inimesega. Hetkel olid vaid üks ühele sarnased kiidulaulud ja nii tekkis juba tunne, et me ei räägi inimesest vaid mingist arstiteaduslikust robotist. Sellest sain aru küll, et kõik vaatasid talle alt üles ja seda ka peale tema surma, nende kirjutajate jaoks oli ta mingi püha graal, keda nad on saanud näpuotsagi puutuda. Mis jäi aga kõikidest nendest mälestustest lugejale meelde - paarirealine lugu, kuidas ta kojuminnes akna alt möödudes kuulis, et teisel on sünnipäev ning naases, et teda õnnitleda ja alles siis läks koju. See väike seik andis palju rohkem teada inimesest kui lehekülgede pikkused kiidulaulud. Raamat on välja antud tema 100nda sünniaastapäeva puhul, aga tekkis korra küsimus, kelle jaoks see välja anti? Tavalugeja jaoks küll mitte, sest kohati olid lood täis arstiteaduslikke termineid, mida oli raske isegi kokkuveerida, rääkimata, et oleks neist midagi aru saanud. Tänu nõukogude korrale ei saanud Kuno Kõrge realiseerida oma potensiaali, olla maailmatasemel arst ja teadlane, aga vähemalt raamatu oleks võinud kirjutada mitte nii, et sellest jäi tunne, nagu nõukogude aja tsensuuri all olevast teosest, ilmus see ju siiski juba vabas Eestis. Uusn, et tegemist oli tõesti Eesti suurkujuga, aga paraku väga kehva raamatuga. 

Eestimaa ja Liivimaa maarahvast 17.-19. sajandil

14./61. Eesti talurahvas XVII-XIX sajandil. Uurimusi Läänemeremaade ajaloost V

Sari: Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised #784

Autorid: Herbert Ligi, Ülle Liitoja, Aadu Must, Tiit Rosenberg, Jüri Linnus

Kirjastaja: Tartu Riiklik Ülikool 1987

110lk./2481lk./10782lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #3 (ajalugu)

Kui teaduse alla oli mul kohe raamat teada, mida võtta ja lugeda, siis ajaloo raamatuid hakkasin otsima märksõnadega ajalugu ja artiklid. Ja tulemusena leidsin viis raamatut, mida pealkirja/tutvustuse järgi tekkis tahtmine lugeda. Selles osas teeb see väljakutse lausa karuteeneid - alguses pole midagi ja siis ühe otsimise asemel leiad terve virna ning jälle nihkuvad juba raamatukapil olevad jutukad muudkui sujuvalt edasi ja peab neid korduvalt raamatukogus pikendama. Aga jah, viimaste aastatega on tänu selle kirjastuse väljakutsetele mul tekkinud sõltuvus teaduslikematest raamatutest, on need siis ajaloost või mõnest muust valdkonnast. Samas muidugi kunagi ammustel aegadel peale kooli lõppu oli ju sooviks üldse Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, kuhu ma küll ei jõudnudki. 

Kuna selles väljaandes oli tegemist teaduslike artiklitega, siis oli raamat veidi kuivavõitu ja väga palju numbrilisi andmeid täis, eriti esimesed Ligi artiklid Lõuna-Eesti demograafilisest arengust 1711-1819. Katk oli just Eestimaal möllanud ja väga palju elanikkonnast surnud. Statistikast ning selle vahelt õnnestus väljalugeda mõned mõtted, millele pole varem mõelnud. Peale katkuaja lõppu väga suuresti suurenes pulmade arv ja seal olid nii peigmehed kui pruudid enamasti lese seisuses - ellujäänutel tuli edasi minna eluga. Ja järgmised aastad olid erakordse iibe aastad - väga suures osas sünde ja peaaegu olematud surmad - sest nõrgemad oli juba katk kõik viinud. Edaspidi pulmade-sündide ja surmade arv sõltus väga tugevasti ikaldustest ja epideemiatest. Pulmi peeti enamasti aasta viimastel kuudel, kui saak oli salve saanud ja kui see oli kehv, siis lükati pulmad edasi. Kui aga oli hea aasta ning pulmi peeti palju, siis järgmisel aastal kasvas kohe ka suuresti sündide arv. Ikaldused tõid samas kaasa järgmisel aastal surevuse kasvu, kuigi otseselt nälga surnute arvud olid väikesed, pigem võttis ikka mingi nakkushaigus nõrgenenud organismiga inimesi. Minu jaoks väga üllatav oli laste suremuse arv, teadsin küll, et lapsi suri palju, eriti kui mingi epideemia oli, aga, et pidevalt oli lapsi surnutest 75-85%! Teisetes artiklites vaadeldi hingeloendite usaldusväärsust, võrreldi erinevaid sünni-, abielu- ja surmameetrikaid nende loenditega, vaadeldi andmete klappimist ja mitteklappimist. Uuriti, millised mõisateenijad ja maakäsitöölised üldse olid sel ajal Eestimaal ja selgitati ka kuidas ja kust just sellised andmed on tulnud. Üldkokkuvõttes oli üpris huvitav lugemine. Ja mis veel oli huvitav, artiklite refereeringud lisaks eesti keelele olid muidugi vene keeles (nõukaajal ikkagi ilmunud), aga ka saksa keeles, mitte inglise, nagu tänapäeval kombeks. Lugeda soovitan siiski vaid tõsisel ajaloohuvilisel või kellel peaks olema vaja õpingutes selle valdkonna kohta materjali. Tuli meelde, et sai alles üsna hiljuti tööl otsitud ühele kooliõpilasele referaadi jaoks infot väljaannetest, kus on kajastatud millised mõisatöölised Eesti mõisates üldse olid tegevad.
 

Ammused ajad Tartu Ülikoolis

6./193. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926

Sari: Litteraria #14

Autor: Elsbet Parek

Kirjastus: Virgela 1998

94lk./1186lk./42452lk.

 

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#2)

 

Elsbet Parek oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Nimega Parek, tuli kohe ette Lagle Parek. Ja raamatust sain esimese faktina teada, et ta oligi Lagle ema. Aga see polnud siiski ainus. Ta oli veel kunstiajaloolane. Töötas Pärnu Muuseumi direktorina kuni küüditamiseni. Kirjutanud mitmeid raamatuid, nii kunstist kui mälestusi. Minu lugemisse sattuski üks osa tema mälestustest, mis kirja pandud 60ndatel, aga räägib tema ülikooliõpingute aastatest. Raamatus on kirjeldatud üliõpilaste tolleaegseid nõudeid, aineid, mida ta õppis ja ka eluolu - kortereid, söömist, omavahelist lävimist. Kuna eestlastest õppejõude polnud suures osas võtta, siis käis suur osa loengutest endiselt saksa keeles. Erinevaid üliõpilasorganisatsioone ja nende tegevust ning omavahelisi läbisaamisi. Kuna ta käis ka arheoloogia aines ning õppejõududega koos arheoloogilistel väljakaevamistel, siis oli ka nendest küllaltki pikalt juttu. Samuti oli väga palju juttu kirjandusest, või õigem oleks öelda, kirjanikest. Paljud kirjanikud, keda me täna teame, kes kuuluvad Eesti kirjanduse klassikasse, olid samal ajal noored ning nad lävisid omavahel. Lisaks oli Gustav Suits tema õppejõuks. See osa oli minu jaoks väga huvitav, sest surnud klassikute juures me kipume unustama, et kunagi olid ka nemad noored ning algajad. Raamat oli küll üpris õhuke, aga lugemist oli siin üsna palju. Mulle meeldis. Ja taas raamat, mis sattus lugemisse ainult tänu sellele väljakutsele. 

Haruldused trükikuradi vangis

25./60. Rara. Haruldusi Tartu Riikliku Ülikooli Teaduslikus Raamatukogus

Autor: M. Rand (koostaja)

Kirjastus: Eesti Raamat 1980

144lk./4962lk./12902lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#13)

Mäluasutus on asutus, mis tegeleb peamiselt info kogumise, säilitamise, töötlemise ja edastamisega. Mäluasutuste hulka kuuluvad traditsiooniliselt raamatukogud, arhiivid ja muuseumid. Mäluasutuste ülesanne ühiskonnas ongi teadmiste ning kogemuste talletamine, korrastamine ja kättesaadavaks tegemine. Mäluasutused koguvad üldistatult teabekandjaid, mis tagavad ühiskonna adekvaatse toimimise nii tänapäeval kui ka tulevikus, sest mäluta inimest on raske aidata ning mäluasutusteta ühiskond on määratud hukkumisele. (Vikipeedia) 

Eesti ühiskond ei ole määratud hukkumisele, sest meil on mäluasutused olemas ja need töötavad väga edukalt. Paljudes raamatukogudes ja muuseumides on säilitatud dokumente, mis on haruldased. Eriti haruldane on, et need on säilunud sajandite jooksul. On ju teada, et inimesed armastavad tihti koristada ja enda arust mittevajalikku pahna ära visata. Aga eks tänapäeval olegi seda mittevajalikku paberipahna tunduvalt enam kui oli seda sajandite tagusel ajal, kui paberile sai ikka pigem tähtis dokument kui niisama sirgeldus. Vanim originaaldokument ülikooli raamatukogus on (vähemalt oli 1980) maavalduse kinkekiri 1239.aastast. Sellest on pilt ka selles raamatus. Lisaks muidugi pildid paljudest haruldastest dokumentidest ja raamatutest, mis pärit sajandite tagusest ajast. Ainus, mis sellele raamatule võib etteheita, et kvaliteet on alla igasugust arvestust. Muidugi on see välja antud nõuka ajal, aga ka siis oli võimalik trükkida ikka tunduvalt kvaliteetsemalt raamatuid. Mustvalged fotod on veel kuidagi arusaadavad, aga need värvifotod! Erinevad värvid on kokkutrükitud ju kolmest põhitoonist, aga nendel piltidel on kõik kolm kihti nihkes! Muidu on väga huvitav raamat ja oleks asjakohane teave ka tänasel päeval. Nüüd läks tagasi riiulisse uut uurimiskorda ootama või siis uut sarnast väljaannet ootama.