Vana lugu uues kuues

Fotod: Siim Vahur, Estonia teatri lehelt

Operett: Orpheus põrgus

Teater: Rahvusooper Estonia

muusika: Jacques Offenbach

tekst: Hector Crémieux’ ja Ludovic Halévy

lavastaja: Liis Kolle

Maailmaesietendus: 1858

Esietendus: 30.september 2022

Vaadatud: 10.juuni 2023

Dirigent: Arvo Volmer

Osades: 

Orpheus, viiuliõpetaja: Oliver Kuusik

Eurydike, tema naine: Kristel Pärtna

Aristaios/Pluto, allilma jumal: Reigo Tamm

Avalik Arvamus: Juuli Lill

Cupido, trikke täis armastusjumal: Carol Männamets

Venus, armastusjumalanna: Karis Trass

Diana, viljakuse ja jahijumalanna: Kadri Kõrvek

Jupiter, peajumal: Rauno Elp

Mercurius, kaubandus- ja kasujumal: René Soom

Minerva, tarkuse ja kunstnike jumalanna: Maria Leppoja

John Styx, Pluto teenija: Mart Madiste

Juno, peajumalanna, Jupiteri abikaasa: Triin Ella

Mars, sõjajumal: Tambet Kikas

Morpheus: Argo Liik

Bacchus, viljakuse ja veinijumal: Tiit Kaljund

Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Kristo Aav, Toomas Hark, Einar Hillep, Andres Kask, Hendrik Tiido

Tantsijad: Richard Beljohin, Simo Kruusement, Sergei Kuznetsov,Britt Kõrsmaa, Merilin Lehtmaa, Argo Liik, Seili Loorits-Kämbre, Tuuli Peremees,Liza Popova, Olga Privis, Maria Uppin-Sarv, Pavel Vjunenko, Urve-Ly Voogand

 

"Offenbachi rütmikas ja fantaasiarikas muusika koos lauludega, mis võiksid tänapäevalgi seljatada kõik Eurovisiooni hitid, tekstiautorite Hector Crémieux’ ja Ludovic Halévy vaimukus ning puändirikkus ning võimalus pakkuda publikule nauditavat vaatemängu on toonud kuratliku operetikomöödia „Orpheus põrgus“ ikka ja jälle mängukavva.

Kes on see pagana Orpheus ja miks mind peaks huvitama see, mida ta põrgus tegi või ei teinud ja kuidas ta sinna üldse sattus? Samas, põrgu on ju omamoodi huvitav, koht, kus tõenäoliselt keegi teatrikülastajatest pole käinud. Miks siis mitte pakkuda sellest salapärasest pahelise kuulsusega paigast muusikalist ja mängulist versiooni, mille puhul  lugupeetud publikul pole mugavalt toolis istudes vaja karta mulisevasse katlasse viskamist.

Lugu iseenesest on lihtne ja ainult pisut üleloomulik: oma laulu ja lüüramänguga kõiki lummanud müütilisest Orpheusest on saanud viiuliprofessor, kes – ah! – kaotab oma naise Eurydike õnnetuse läbi ning läheb teda jumalatelt tagasi nõudma. Ainult et Offenbachil ta ei tee seda vabatahtlikult, sest tahab naisest hea meelega lahti saada ning ka tollel on kõrvalsuhe naabrimehega, kes osutub allilma valitsejaks Plutoks – seega sureb Eurydike ülimeelsasti, et tollega kaasa minna. Orpheust sunnib kangelaslikku retke ette võtma tegelane nimega Avalik Arvamus, kes jälgib nii müüdist kui moraalireeglitest kinnipidamist. Kuid enne allilma suundumist otsivad nad naist Jupiteri juurest, misläbi peajumal noorema venna vallutusest teada saab ning teda hoopis endale ihaldama hakkab. Ka Eurydikele pole positsioonikam jumal vastumeelt. Siiski juhtub nii, et ilma jäävad mõlemad ning naine jääb hoopis veinijumal Bacchuse juurde, mis ei paista teda samuti morjendavat. Nagu ka kedagi teist, sest kõlab aegumatult tujutõstev kankaan, mille saatel kõik tantsu vihuvad, Avalik Arvamus teiste seas."

 

Nojah, kui operetina saab tavaliselt ette kujutatud mingit ilusat armulugu kaunite meloodiatega, siis seekordne operett sellele kohe kindlasti ei vastanud. Kärtsu ja mürtsu oli kõvasti, vahele ilusat meloodilist muusikat ka. Aga pigem laulud olid rohkem ooperlikud. Seega kuigi räägiti ja lauldi eesti keeles, oli kohati ikka väga hea, et eesti keelsed subtiitrid ka lava kohal jooksid. Lugu ise oli natuke liiga üle võlli minu jaoks keeratud, aga noh kokkuvõttes võis vaadata, midagi hullu ka ei olnud. Omamoodi elamus. Ja muidugi kankaan lõpus oli uhke.

 

Tütarlaps ja tenor

Fotod: Facebook Jose Curo lehelt

 

etendus: Tütarlaps kuldsest läänest

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 20.november 2022

helilooja: Giacomo Puccini

Maailmaesiettekanne 10. detsembril 1910 Metropolitan Opera

Esietendus Rahvusooperis Estonia 21. septembril 2018

Dirigent: Arvo Volmer

Lavastaja: Jose Cura

Osades: Jose Cura, Olga Mykytenko, Rauno Elp, Mehis Tiits, Märt Jakobson, Juuli Lill, Jassi Zahharov, Mart Madiste, Janari Jorro, Aare Kodasma, Yixuan Wang jt. 

Viimane selle ooperi etendus Estonias ja selleks puhuks oli kohale sõitnud lavastaja, maailmakuulus tenor Argentiinast, kes laulis ise ka ühte peaosa. Kullakaevurite ja vaesuse lugu. 

Tegevus toimub Ameerika kullapalaviku aastatel 1849–1850 Californias Cloudy Mountainsi jalamil olevas kullakaevurite laagris. Kaevurid mängivad Polka Saloonis pokkerit ja on valmis oksa tõmbama ühe oma valemängijast kaaslase, kui tuleb šerif Jack Rance. Ta on armunud salongipidajanna Minniesse. Tüdruk tõrjub aga šerifi lähenemiskatseid, sest too on abielus. Salooni saabub rändur ja seikleja Dick Johnson. Minnie tunneb temas ära mehe, keda ta oli kunagi kohanud ja lootnud uuesti näha. Tegelikult on Dick Johnson tagaotsitav bandiitide juht Ramirez. Temal ja ta bandel on plaan röövida Minnie valduses olev kuld. Armunud naine näitabki, kuhu kuld on peidetud. Dick Johnson tunneb omakorda, et on tüdrukust sisse võetud, ega tee välja oma meeste märguandest kullapeidikut rünnata. Minnie võtab Johnsoni oma toas vastu. Nad vannuvad teineteisele armastust. Johnson jääb ööseks Minnie juurde. Šerif Rance otsib Johnsonit, kelle Minnie on jõudnud ära peita. Minniele näidatakse tagaotsitava Ramireze fotot. Tüdruk tunneb pildilt ära Dick Johnsoni. Jäädes kahekesi, tunnistab Johnson oma seotust bandiitidega. Minnie käsib tal lahkuda. Väljas kõlab püstolilask. Johnson on saanud haavata. Minnie võtab ta enda juurde tagasi ja peidab uuesti ära. Tuleb Jack Rance, kes näeb pööningult alla tilkuvaid verepiisku. Minnie õhutab šerifi mängima pokkerit, kus panuseks on Johnson. Tüdruk võidab pettusega. Šerif loobub oma nõudmisest Johnson arreteerida. Mõne päeva pärast püüavad kullakaevurid Ramireze kinni ja valmistuvad tema poomiseks. Kui silmus on juba ümber kaela pandud, tuleb Minnie. Ta hoiab kaevurid püssi ähvardusel Johnsonist eemal ja veenab neid meest vabastama. Saades oma tahtmise, lahkuvad nad koos kullakaevurite laagrist, et alustada kuskil mujal uut elu. 

Etendus oli hea, aga midagi oleks nagu veel tahtnud... seda just libreto ja muusika seisukohast, mitte lauljate. Algus oli ka liiga pikaks venitatud, polegi harjunud, et näitlejad/lauljad tegutsevad ooperilaval minuteid ilma mingi muusika või laulmiseta. 

Jose Cura oli muidugi väga tasemel, kuigi roll mu arust oleks eeldanud veidi nooremat osatäitjat. Ja need emotsioonid, mis teda lõpus valdasid. Igatahes hea etendus ja kahjuks ei saa enam soovitada.