Muinas-Eestisse maabusid rauast kaarnad

8./195. Raudkaarnad

Sari: Looduse lasteraamat #20

Autor: Karl Einer

Kirjastus: Loodus 1935

48lk./1402lk./42668lk.

Lastekirjanduse väljakutse oktoober: Ristsõna vastus (Esmakordselt ilmunud 1918-1940)

Mitte ainult esmakordselt neil aastatel ilmunud, vaid ma ei leidnud, et sellest raamatust oleks hiljem kordustrükki tehtud. Kuigi üsnagi mitmed Looduse kirjastuse lasteraamatud on nüüdseks digiteeritult vabalt kättesaadavad, ka see raamat (http://www.digar.ee/id/nlib-digar:333919), siis mina lugesin ikka seda vana head paberraamatut, mis on läbi ajaloo ja riigikordade meie kodus säilinud ja laste poolt korduvalt loetud. Ma olen ka ise seda varem mitmed korrad lugenud ja alati on see lugu meeldinud. Lastepäraselt muinasaja võitlustest, seikluslik ja romantiline. 

Jutustuse tegevus toimub 13. sajandi algul Sakalamaal. Vanema neljateistkümneaastane poeg Varmas kuulab sepa jutustusi retkedest kaugetele maadele ja unistab ka ise silmapiiri taha ratsutamisest. Ühel päeval saabub asulasse aga võõras rändkaubitseja, kes räägib Liivimaale saabunud raudrüütlitest. Varmas ei malda kodus istuda ning oodata, mis edasi saab... 

 

Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas

11./183. Baltisakslaste mälestusi Eesti Vabadussõjast

Autor: Heinrich von Dehn, Oswald Hartge, Alexander Stenbock-Fermor

Tõlkija: Agur Benno

Kirjastus: Argo 2023

328lk./1954lk./40288lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)

Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame? 

Mälestused Vabadussõjast

22./132. Priius, kallis anne 

Autor Alo Lõhmus  

Kirjastus Hea Lugu 2014

336lk./4840lk./28876lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#11) 

Nüüd sai loetud Vabadussõjast ka veidi rohkem emotsionaalsemalt, seal osalenud inimeste mälestuste ja kirjade kaudu. Mälestusi oli erinevatelt rinnetelt, erinevatelt sõjaetappidelt. Kuid kõigest jäi kumama, et tihti ei saadud aru, kas vastas on omad või vaenlased, kõik nägid sarnased välja, mõlemal poolel võitles eestlasi. Ja mida kauem sõda kestis, seda enam oli tülpimust, tüdimust, kurnatust, pääsemise igatsust. Kõige enam mõjukad olid minu jaoks viimaseks toodud kaks kirjavahetust kodustega. Esimeses kirjavahetuses nii mehe kui naise kirjad, kus mõlematel olid oma raskused. Ühel sõjaväljal, teisel hakkama saamine kodu, laste ja loomadega kui mees, kes teenis muidu raha oli juba kuid sõjas ja polnud millegi eest osta perele ja loomadele süüa. Teises kirjavahetuses olid rindel olija kirjad oma armastatule. Kuidas kirjeldas igapäevaseid olusid - kui suur sündmus oli kui õnnestus ennast pesta! Isegi selline elementaarne tegevus nagu käte ja näopesemine oli kirjades välja toodud, sest seda õnnestus vahel vaid korra nädalas. Kuidas magati täisriides, kasukates ja kotid olid seljas, sest igal hetkel võis tulla mineku käsk. Väikestes taludes 40-50 meest põrandatel õlgedel magamas, linnades polnud veel õlgigi alla kusagilt võtta. Kujutage ette, et teie korteris magaks öösel 40 meest, kõik nädalaid pesemata ja riideid kordagi seljast võtmata... Võrreldes eelmiste Vabadussõjast loetud raamatutega, siis sellest ei saanud nii head selget ülevaadet sõja käigust, kuid seevastu väga palju sõja taustast juurde, millised olud valitsesid, mis meeleolud, kuidas oli eluolu.  

Sõda, kus ka minu vanaisa sõdis

20./130. Eesti Vabadussõda : 1918-1920

Autor: Jaan Soots

Kirjastaja: Haridusministeerium 1925

40lk./4304lk./28340lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#9) 

Teadsin lapsena, et selline pilt on olemas, kus vanaisa sõduririietes, aga ei taibanud siis uurida, mis ajaga tegemist või veel enam, mis sõjaga. Hiljem kui vanaisa enam ei olnud, siis tuli välja, et tegemist Vabadussõja aegse 2. jalaväepolgu 5.roodu pildiga jaanuarist 1919.aastast. Vanaisa märkisin fotol punase ringiga. Vabadussõda algas minu vanaisa sünnipäeval. Päeval kui ta sai 21. Ohh, kuidas tahaks nüüd kuulda tema mälestusi, nüüd, kui nendest võib avalikult rääkida taas. 

Raamat on küll välja antud haridusministeeriumi poolt, aga pole lasteraamat ega õpik. Lühike ja selge kokkuvõte Vabadussõjast koos paljude selgitavate skeemidega, milline väeosa kus paiknes ja kuidas lahingud arenesid. Samuti on välja toodud väeosade suurused ja tehnika arvud. Kui eelmiste raamatutega olen sattunud lugema järjest Vabadussõja algusest kuni punktini, kus enamlased aeti välja Eesti territooriumilt, siis selles raamatus on kogu Vabadussõja käik, ka see, mis hilisemalt toimus Lätis ja Venemaal kuni sõja eduka lõpuni. Minu jaoks huvitav lugemine. Tegelikult loeks veel just sellest teisest sõja poolest täpsemalt ja põhjalikumalt, ehk kunagi satub kätte ka mõni EW aegne raamat, kus on kirjeldatud sõja teist poolt. Selle raamatuga said otsa minu sajandi vanused raamatud Vabadussõjast, aga hetkel on veel pooleli üks e-raamat Vabadussõja aegsete mälestustega. 

Nii algas vabadussõda

 16./126. Vabadussõja algus. Narva lahing. 28. novembril 1918

 Autor: Georg Leets

 Kirjastus: Postimehe kirjastus 1939

102lk./3562lk./27598lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#6)

Narva lahing toimus 28. novembril 1918 Narva linna juures sellest lahkuvate Saksa väeüksuste, 4. jalaväepolgu ja Nõukogude Venemaa Punaarmee, sealhulgas selle koosseisus olnud Eesti kütivägede vahel, millega algas Eesti Vabadussõda. Lahingu käigus vallutas Punaarmee Narva ja Jaanilinna. Lahingule eelnes 22. novembril 1918 toiminud katse linn vallutada, mis linnas olevate Saksa vägede poolt tagasi löödi. Selles raamatus ongi tund tunnilt kirjas koos skeemide ja tabelitega täpselt lahingukäik. Tegelikult on see pigem uurimustöö, mitte raamat laiadele lugejate hulkadele. Esimene variant uurimusest ilmus 1929, teine Vene poolsete andmetega täiendatud 1933 ja nüüd kolmas, mis trükiti raamatuna, 1939 ja sinna lisandusid siis veel Saksa poole andmed juurde. Väga põhjalik, aga täiesti kuiv uurimustöö.

Soomusrongid Vabadussõjas

10./120. Soomusrongide diviis vabadussõjas I osa

Autor Eduard Laaman

Kirjastus Ühiselu 1923

200lk./2174lk./26210lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#3) 

Alapealkiri: Punaväe sissetungimine ja väljatõrjumine. Taas esimene osa vaid minul olemas. Saan aru, et teine osa ilmus ka, 3 ja 4 osa jäid vaid käsikirjaliseks. Raamat on väljaantud ka uustrükis 2009.aastal koos teise osaga. Raamatu kohta öeldakse: Kõige põhjalikum ning süsteemsem Soomusrongide diviisi ajalooteos. Selle esimene osa käsitleb võitlusi sõja algusest kuni 1919. a veebruarikuu alguseni.  

Taas selline kronoloogiline, hästi faktitihe ja väheste emotsioonidega raamat. Siiski võrreldes eelmise Viru väerinde raamatuga, oli siin vähem arve ja otseseid rindekäske ning rohkem tegevuse kirjeldusi. Samas olid need kirjeldused emotsioonitud tegevuste kajastused. Raamatus oli käsitletud nii laiarööpmelise kui kitsarööpmelise raudtee soomusrongide tegevust, lisaks Kalevi Maleva, Kuperjanovi väesalga ja skaudipataljoni ning soomusmasinate tegevust ning tähtsust Vabadussõja käigus. Kajastatud oli kogu rinde tegevus, nii põhja- kui lõunasuunal. Raamat lõppes enamlaste taganemisega ja kogu Eesti vabastamisega. Soomusrongidel oli väga oluline roll vabadussõjas ja tänu neile ka suudeti venelased taganema sundida vaatamata, et eestlaste vägi oli tunduvalt väiksemaarvuline kui vastaste oma. Sain jälle palju huvitavaid detaile teada, mida varasemalt pole lugenud. Üllatus kui kiiresti suudeti parandada lõhutud raudteed ja sildasid vaatamata, et samal ajal oldi sageli vastase tule all. Ajaloohuvilisele soovitaks küll, teistele jääks liiga kuivaks ja faktiliseks. 

Vabadussõda Põhja-Eestis toimunud lahingtegevus

 5./115. Viru väerind vabadussõjas I osa

Autor: Alfred Vaga

Kirjastus: Odamees 1923

156lk./886lk./24922lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#1)

Muuseumiööl sai käidud Rahvusarhiivis ja osaletud nende programmis (https://trekseklugemine.blogspot.com/2023/05/muuseumioo-rahvusarhiivis.html). Lõppes see suure hunniku raamatute koju tassimisega. Nad nimelt jagasid ülearuseks muutunud esimese Eesti Vabariigi aegseid raamatuid ning teadagi on mul ülisuur nõrkus nende raamatute vastu. Kojutoodute hulgas on terve peotäis vabadussõjast rääkivaid raamatuid. Olen ju sellest põlvkonnast, kellele kooli ajal seda ei õpetatud ja seega mõtlesin, et võiks ennast veidi harida. Pealegi sain täiskasvanuna teada, et mu vanaisa osales ka vabadussõjas, kahjuks oli selleks ajaks juba vanaisa lahkunud koos oma mälestustega, mida oleks võinud jagada. Ju ma sõnusin selle kuu teema ära, sest just mõtlesin, et vahelduseks võiks ju punktiiri nüüd sõja või ajaloo teema tulla, loodusest loetud ju küll juba.

Aga siis esimene raamatuke, välja antud 1923, seega üsna varsti peale vabadussõda. Raamat on hästi kronoloogiline ja faktiline, vähe on emotsioone. Raamat tugineb kirjalikul materjalil, telegrammidel, kirjadel, väekäskudel, mis on sõnasõnaliselt raamatusse kirja pandud. Nende kaudu ka tungivad esile mõningad emotsioonid, aga autor ise neid kirja pannud ei ole, pigem selline kuiv kroonika stiilis kirjutis. Aga ehk isegi kohati andsid rohkem aimu need kuivad numbrid kui oleks andnudki emotsionaalselt kirja pandud kui kehv oli vabadussõja alguses ikka olukord eestlaste poolel. Kuidas mehed saadeti sõtta, aga veerandile väesalgale polnud relva kaasa anda, rääkimata, et osa mehi ei saanud välja saata kuna neil polnud midagi jalga ega selga anda ning teadagi, oli siis talvised tingimused. Taganemine kuni 1919 jaanuarini on väga üksikasjalikult sageli tund tunnilt kirjas, edasitung pärast ei olegi nii detailselt. Ja kajastatud on siis Viru väerinnet, st. Põhja-Eestis toimunut alates Narvast kuni taganemiseni Harju ja Järvamaal. Vaid ühes peatükis on veidi juttu ka Tartu väerindest. Kuna ma ei ole vabadussõja lahingutesse varasemalt  nii põhjalikult süvenenud, siis minu jaoks oli isegi see kronoloogiline raamat väga huvitav lugeda. II osa mul kahjuks ei ole, aga on mõned teised raamatud sel teema, mis ka lugemisse kohe võtan. 

See raamat on kunagi kuulunud Tallinna Keskvangla raamatukokku ning raamatu sisekaanel on huvitav manitsus vangla ülema poolt lugejale. Selline manitsus kõlbaks ka tänapäeva raamatukogu raamatute sisse, mitte ainult vangla raamatukogu omasse...