Kankaani kunagine kuninganna

 

19./83. La Goulu. Moulin Rouge´i kuninganna 

Autor Maryline Martin 
Tõlkinud Sirje Keevallik 
Kirjastus Tänapäev 2022
224lk./4510lk./18148lk.
 
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#11)

"La Goulue" oli prantsuse tantsija ja kabaree täht, kelle tegelik nimi oli Louise Joséphine Weber. Ta sündis 12. juulil 1866 Clichys, Prantsusmaal ja suri 29. jaanuaril 1929 Pariisis. Ta sündis lihtsasse töölisperesse. Ta töötas lillemüüja ja pesunaisena, kuid tema kireks oli tantsimine; seljas klientidelt näpatud peenemad riided, külastas ta õhtuti Pariisi tantsusaale. Talent ei jäänud märkamata ning Louise’ist sai Élysée Montmartre’i ja Moulin Rouge’i esitantsijanna. Ta oli kuulus oma tantsu ja hüüdnime "La Goulue" (prantsuse keeles "liigsööja") poolest ning oli üks kuulsamaid tantsijaid 19. sajandi lõpus. Ta oli tuntud oma ekstravagantsete kostüümide ja lihtsa, kuid kirgliku kankaani tantsustiili poolest. Ta oli esimene tantsija, kes tõi Moulin Rouge'i kabareesse kankaani, mis oli tol ajal peamiselt ööklubides ja baarides tantsitud. La Goulued saadavad skandaalid, teda süüdistatakse kõlvatustes ning paljude jaoks pole ta muud kui üks ebaintelligentne ja lõtvade elukommetega „kahtlane lambuke“. Kuid tema üksnes vilistas toonastele kodanlikele moraaliprintsiipidele, armastades nii mehi kui ka naisi ja soovides vaid, et muusika ei vaikiks. La Goulue'i kuulsus ulatus kaugemale Pariisist, kuna tema portreed ja karikatuurid ilmusid ajalehtedes ja ajakirjades kogu Euroopas ning tema nime kasutati reklaamides. Tema kuulsus oli aga lühiajaline. Äärmuslike eluviiside tõttu vananes La Goulue enneaegu. Ta esines veel laatadel, oli lõvitaltsutaja ja rändloomaaia omanik, kuid kaotas tüseda ja alkoholilembesena kiiresti publiku viimasegi huvi, olles lõpuks sunnitud hinge sees hoidma tänavail sigarette müües. 1929. aastal suri kunagine Moulin Rouge’i pärl, Pariisi kabareede ja prantsuse kankaani kuninganna viletsuses ja unustatuna.

Käesolev biograafia tugineb hulgale arhiivimaterjalidele ja La Goulue isiklikule päevikule ning on illustreeritud toonaste fotode ja joonistustega. Ma ei teadnud temast mitte midagi, raamat sattus juhuslikult raamatukogus näppu. Tundus olema naine, kes põles ereda leegiga, aga samas põletas ära ka enda ja need, kes üritasid temaga elu jagada. Kiire ja kerge lugemine, rohkem oleks ehk tolleaegset tausta soovinud juurde lugeda.


Renessansi aegne Itaalia naiste elu


18./82. Isabella d'Este. Renessansi särav täht

Sari: Ajalooline romaan
Autor: Jetta Sachs-Collignon
Tõlkija: Ilme Rebane, Lehte Hainsalu
Kirjastus: Kunst 1999

280lk./4286lk./17924lk.

   Lugemise väljakutse: 49. Ilukirjanduslik raamat ajaloolisest isikust 

     Aprilli lugemine sattus mul Lucrezia Borgia tähe alla kuigi ma seda selliselt ei plaaninud. Selle raamatu leidsin oma riiulist ja esialgu plaanisin lugeda punktiiri väljakutsesse, kuid lugedes hakkas tunduma, et see vist võib järsku ka hoopis ilukirjanduslik olla, liiga ladus ja ilmekas lugemine. Tõesti ester.ee andis üheks märksõnaks ilukirjandus. Lugema hakates ei mõelnud üldse, et see võib Lucreziaga seotud olla, aga siis järsku hakkasid tegelased vägagi tuttavaks eelmistest raamatutest muutuma. Viisin siis asjad kokku, tõesti tegemist oli sama ajajärguga ja sama kambaga - Isabella oli Lucrezia neljanda mehe õde. 

Sünnipäev ja -koht: 19. mai 1474, Ferrara, Itaalia
Surmakuupäev ja -koht: 13. veebruar 1539, Mantova, Itaalia
Abikaasa: Francesco II Gonzaga, Marquess of Mantua (abiell. 1490)
Lapsed: Eleonor Gonzaga, Duchess of Urbino, Margherita Gonzaga, Federico II, Duke of Mantua, Livia Gonzaga, Ippolita Gonzaga, Ercole Gonzaga, Ferrante Gonzaga, Livia Gonzaga
Õed-vennad: Beatrice d'Este, Alfonso I d'Este, Duke of Ferrara, Ippolito d'Este, Ferrante d'Este, Sigismondo d'Este
Vanemad: Ercole I d'Este, Duke of Ferrara, Eleanor of Naples, Duchess of Ferrara
Isabella d'’Este oli armastav abikaasa ja ema, kunstide austaja, ajastu juhtiv moedaam, kelle uuenduslikku riietumisstiili järgisid paljud naised. Ent ka naissoost Machiavelliks hüütud tark diplomaat, kellel õnnestus hoida Mantova peaaegu puutumatuna laastavatest sõdadest. Kui avarad olid erakordse naise eneseteostuse võimalused renessansiaegses Itaalias? Millist rolli mängisid Isabella elus ta abikaasa – Mantova valitseja Francesco II Gonzaga ning ajastu suurkujud Leonardo da Vinci, Mantegna, Michelangelo, Ariosto ja Paracelsus, paavstid Aleksander VI ja Julius II, kurikuulus Cesare Borgia ja muidugi Lucrezia Borgia...
Ladusalt kirjutatud, sai rohkem aimu tolleaegsest ühiskonnast ja naise seisundist seal kui eelmistest kuivemalt kirjutatud biograafiatest. Kuidas juba laste vahel sõlmiti abielu kokkuleppeid, laste endi käest ei küsinud keegi midagi. Nooreks naiseks sirgununa pidid abielluma, kelle vanemad olid sulle välja vaadanud poliitilisest olukorrast lähtuvalt, hoolimata, kas sa üldse suutsid taluda seda meest. Ja kuidas see kõik uuesti jätkus sinu lastega. Kuidas esmasündinud poisslapsi võeti pantvangi st. kasvatada teises kojas, et nende perekondadel ei tekiks soovi hoopis poliitiliste vastastega liituda kuna Itaalia oli jagunenud väikesteks riikideks, kes kõik madistasid omavahel lisaks Prantsusmaa ja Hispaania vallutustele. Kuidas mehed suhtusid ettevõtlikesse naistesse ja kuidas nad suutsid ennast teostada vaatamata meeste ülemvõimule nii perekonnas kui riigis. Minu jaoks väga huvitav lugemine.

Sada kuulsat naist


17./81. 100 kauneimat naist maalikunstis. 

Autorid: Anne Benthues, Winfried Maaß, Rolf Schneider ja Anna Sorge
Tõlkija: Marja Liidja
Kirjastus: Sinisukk 2008
208lk./4006lk./17644lk.
 
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#10)

Kas inimene saab olla kuulus, kui me ei tea temast suurt midagi, vahel isegi mitte tema nime? Vaadake pilti ja kas te teate, kes on pildil? Muidugi teate, kes siis Mona Lisat ei teaks! On ju kuulus naine!? Käisin minagi mõned aastad tagasi selle kuulsa naise vastuvõtul Louvres koos suure hulga teiste inimestega üle terve maailma trügimas, et teda näha ja temast üks foto teha. Või ütlete, et mitte naine ei ole kuulus, vaid maal või kunstnik. Aga ilma selle naiseta poleks ju seda maali ka. Naine on ikka kõige alus ja kuulsuse allikas. Seega olen endiselt veendunud, et Mona Lisa on üks kuulus naine. Selles raamatus aga ei ole tema üksi. Siin on sada naist, mõned neist kuulsamad, mõned vähem tuntud. Kuid kõik nad on kusagil suurtes muuseumides ja galeriides ning iga päev käib neid vaatamas tuhandeid inimesi. Jah, nad on kuulsad, sest sageli tullakse muuseumi just nende pärast. 

Kunstiajaloo algusest peale on naised olnud portreekunsti inspiratsioon ja põhiteema. Nii oli erootilises antiikkunstis, vooruslikul keskajal, klassikalises renessansimaailmas, meelelises barokkstiilis, pöördelisel impressionismiajal ja muidugi ka 20. sajandi kunstnike silmis. Album pakub 100 naiseportreed, kelle ilu võib võrrelda tänapäeva iluideaaliga. Maalide seas on kuulsaid ja vaieldavaid, kuid ka neid, mis paistavad silma peene kunstilise teostuse poolest. Iga repro juures on muuseumi või galerii aadress, kus võib näha originaali.  

Mona Lisa ei ole tegelikult ainus, keda ma näinud olen, aga suurema osaga neist naistest ma pole veel reaalselt kohanud. Mõnda olen näinud pildi peal, kas mõnes raamatus või internetis. Mõned teosed olid aga mulle täiesti tundmatud, mis tähendab, et tuleb oma reisidel senisest rohkem hakata kunstimuuseume külastama, kuigi ma pea iga reis ikka üritan kavasse pista mõne kunsti või muu muuseumi. Aga nagu öeldakse, enne Pariisi käi ära Nuustakul. Ainus raamatusse pääsenud eestlane oli minu jaoks täiesti võõras. Ja ma ei mõtle vaid maali naisest, vaid ka kunstnikku - Karl Pärsimägi. Raamatu info järgi, peaks tema teos näha olema Tartu Kunstimuuseumis. Tõesti, seal on mul veel käimata. 

Raamatus on iga maali juures kirjas, kes on maalil või keda arvatakse seal olema, mida seal on kujutatud, kuidas oli ta kunstnikuga seotud ning kes on maalija, tema lühibiograafia. Raamat oli huvitav, aga tekst oli väga väikeses kirjas ja raamatu formaat suur, seega oli üsna halb lugeda kui silmanägemine ideaalne pole. Huvitav oli, et teatud detailidest olid eraldi suurendatud pildid ja selgitus, miks just neile peaks eraldi tähelepanu pöörama.

Kuulus naine - rokkstaar


16./80. M-rong 

Autor Patti Smith
Tõlkinud Triin van Doorslaer
Kirjastus Tänapäev  2016
264lk./3798lk./17436lk.
 
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#9)

Patricia Lee Smith (sündinud 30. detsembril 1946 Chicagos) on ameerika laulja, helilooja, luuletaja ja kunstnik. Ta on üks mõjukamatest naissoost rokkstaaridest. Tema debüütalbum "Horses" (1975) oli New Yorgi punk rock'i liikumise esimene avaldatud album. Patti Smithi on kutsutud pungiluule laureaadiks ja pungi ülempreestrinnaks, sest tema laulud ühendavad tihti rokki ja luulet. Tema omanäoline muusika- ja kirjanduslooming on vorminud ja innustanud tervet plejaadi autoreid igas mõeldavas kunstivallas. „M Rong“ on elulooline ja niisama piire nihutav kui seda on olnud kogu Patti looming. Lugu, mis saab alguse pisikesest New Yorgi kohvikust, vonkleb läbi kogu maailma ja maailmade vahel, sügavale autori sisemusse, krimisarjadesse, tuntud ja tundmatute autorite lugudesse, nii kirjapandusse ja kui aimatavasse, kuuldavasse ja nähtamatusse. Ja selle kõige taustal on Patti kaks lahutamatut kaaslast, kelleta tema elu on mõeldamatu – lahkunud elukaaslane Fred ja must, must kohv. See ei ole tavaline eluloo raamat, kus faktid kronoloogilises järjekorras ning need on tähtsamal kohal kui see, kes see inimene tegelikult sisimalt oli. Seda ka autobiograafiliste raamatute puhul. See on Patti Smithi autobiograafia, kuid faktid on tagaplaanil, põhiline on, tema mõtted ja tegude põhjused, inimesed tema elus. Sa saad üpriski palju teada ka fakte, aga need on kõik põimitud juttu nii, et võid sellest üle libiseda muu jutu seas ja tähelegi mitte panna. Aga kindlasti saab lugeja aru, et tegemist ei ole mingi tavalise inimese, väikse vaikse halli hiirekesega, vaid naisega kes on elanud täiega ning kelle elu lahutamatu osa on looming, olenemata siis millisel kujul. Ta on esinenud ka Eestis. Kuna ma eriti temast varasemalt midagi ei teadnud, siis oleks kohati tahtnud lugeda rohkem faktilist teavet, aga omapärane lugemine ja hetkel ma küll ei tea väga palju rohkem mida ta korda saatnud on, aga ma tean rohkem kes ta selline sisemiselt on. Ja äkki see ongi tähtsam siin elus, vaatamata sellele, kas oled kuulus rokkstaar või kuulsusetu lugeja.

Kes sa ikkagi tegelikult olid, Lucrezia Borgia?


15./79. Lucrezia Borgia. Paavsti tütre elu renessansiajal

Autor: Maike Vogt-Lüerssen
Tõlkija: Katrin Kaugver
Kirjastus: Olion 2006
120lk./3534lk./17172lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#8)

Kes ei viitsi seda suurt  "Lucrezia Borgia. Hiilgus ja halastamatus" raamatut lugeda, aga sellegi poolest sooviks teada saada, kes see naine oli, siis soovitan seda raamatut. Lühikokkuvõte Lucrezia elust. Ja selles on enamuses just vaid see, milles Lucrezia on osaline, kas siis vabatahtlikult või isa-venna võimumängude osalisena. Siin ei ole pikki kirjeldusi tema pereliikmete tegevustest ega Itaalia tolleaegse ajaloo sündmustest. Samas Lucrezia kohta käiv täiesti kattub. On mitmeid Borgiate kaasaegseid, kelle ülestähendusi ja kirju võib uskuda hoopis enam kui vaenlaste dokumente või kirjanikke, kes tundsid Borgiaid vaid kuulu järgi. Johann Burchard, paavstide tseremooniameister talletas kirjalikult oma päevikusse kõik teadmisväärse alates 1483. aastast kuni surmani 1506. aastal. Lisaks on arvukalt säilinud Lucrezia enda ning tema perekonnaliikmete kirju ja dokumente. Üsna kergelt loetav, lisaks ka küllaltki palju pilte, mis küll kahjuks vaid must-valged. Mulle täitsa meeldis. See kuu on mul üpris Lucrezia kuu - kaks raamatut täiesti temast, "50 klasikut Naised" raamatus oli ta sees ja jõudsin lugeda veel raamatu, mille peategelaseks oli tema neljanda mehe õde, aga möödaminnes oli ka temast juttu seal.

 

Ilma naisteta on kurb maailm...


 14./78. Naised. Maailma tuntumaid naisi

Sari: 50 klassikut
Autor: Barbara Sichtermann
Tõlkija: Anu Schulz
Kirjastus: TEA Kirjastus 2004
304lk./3414lk./17052lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#7)

Kummaline oli lugeda sissejuhatust, nagu ei olekski piisavalt tuntud naisi maailmas, et saada kokku rohkem kui 50, samas kui meestest ei annaks kuidagi nii väikesearvulist üldnimekirja teha. Tundub, et autori jaoks oli see 50ndki väga võimatu missioon, sest miks muidu oli kaasatud mitmed raamatukangelannad ja Barbie. Mina tean küll tervet hulka kuulsaid naisi, kes oleks pälvinud olema selles raamatus. Võib olla jah, vanadel ammustel aegadel domineerisid mehed ja naise koht oli vaid kodu, aga ka sel ajal oli naisi, kes murdsid ennast välja meestemaailma. 

Lühiesseed toovad elavalt lugeja silme ette iga naise ning tutvustavad ühiskondlikku ja ajaloolist tausta. Faktilehekülgedelt võib leida üksikasjalikku informatsiooni naiste elukäigu, tegevuse ja loomingu kohta, samuti viiteid täiendavale kirjandusele, helikandjatele või filmidele. Kriitiline lühihinnang võtab ühte lausesse kokku vaatlusaluse naise tähtsuse.

Ootasin sellest raamatust natuke rohkemat. Mõndagi sain küll uut teada. Enamus naisi olid teada, aga olid ka mõned, kelle nimegi varasemalt ei teadnud.

Maailma tuntumad naised:
Hatšepsut * Sappho * Antigone * Medeia * Juudit * Maarja * Theophano * Hildegard von Bingen * Kriemhild * Jeanne d’Arc * Lucrezia Borgia * Teresa Avilast * Elizabeth I * Artemisia Gentileschi * Maria Sibylla Merian * Katariina Suur * Mary Wollstonecraft * Caroline Schlegel-Schelling * madame de Staël * Jane Austen * Clara Schumann * George Eliot * Carmen * madame Bovary * Eleonora Duse * Lou Andreas-Salomé * Marie Curie * Rosa Luxemburg * Maria Montessori * Aleksandra Kollontai * Anna Karenina * Paula Modersohn-Becker * Virginia Woolf * Coco Chanel * Lise Meitner * Agatha Christie * Dorothy Parker * Lulu * Marlene Dietrich * Hannah Arendt * Simone de Beauvoir * Ema Teresa * Ella Fitzgerald * Sophie Scholl * Maria Callas * Marilyn Monroe * Janis Joplin * Aung San Suu Kyi * Barbie * Madonna 


Salapärane vaarao, keda me teame, aga kellest me ei tea


13./77. Tutanhamon. Vaarao mõistatuslik surm 

Sari Kuningaraamat
Autor Paul Doherty  
Tõlkinud Matti Piirimaa 
Kirjastus Kunst 2004
220lk./3110lk./16748lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse aprill: 

Märtsis lugesin Eesti naisautori raamatut, mille tegevus toimus Egiptuses, Kreekas, Eestis, Saksamaal ja Lätis. Kõige suurem osa tegevusest oli Egiptuses ja Eestis. Et natuke saatuseseppa õrritada, siis ei läinud turvalisemat Eesti teed, vaid valisin Egiptuse. Pealegi sai märtsi raamatu sündmused alguse just sealt ning sellega oli kõik seotud kuni lõpuni. 

Egiptus ja mees - kohe esmalt tuli pähe - järelikult mõni vaarao. Ja ega me väga palju ei teagi neid Egiptuse vaaraosid, vaid üksikud on tavainimesele teada. Rohkem kui 3000 aastat pärast noore Egiptuse vaarao Tutanhamoni surma tunneb kogu tsiviliseeritud maailm ta nägu ja teab tema viimset puhkepaika. Lootsin sellest raamatust siis teadmisi juurde saada. Sain. Eelkõige seda, et tema kohta on rohkem küsimusi ja spekulatsioone kui vastuseid. Too laps-vaarao tõusis troonile Egiptuse ajaloo tormilisel, usulistest vastuoludest tulvil perioodil. Enne läänekaarde Osirise kuningriiki rändamist pidanuks ta valitsema kaua ja edukalt, kuid suri mõistatuslikult juba kaheksateistkümneaastaselt. Mis põhjustas ta ootamatu surma? Miks maeti ta kiiruga ja jäeti haud tähistamata? Miks leiti ta hauakambrist teistest kuninglikest matmispaikadest pärit aardeid? Kes ta oli ja kas ta üldse valitses või oli vaarao ainult oma nime poolest ja tegelikult valitses hoopis keegi teine? See raamat oli täis küsimusi. Mõned vastused olid ka, aga pigem stiilis, et autor arvab, et... Arvatakse, et... Igatahes sain nii mõndagi teada, mida varasemalt ei teadnud. Ja arvamuspilt, mille autor Tutanhamonist kirjutas, on minu arust täiesti usutav. Aga siiski äratas see raamat rohkem uudishimu ja tahtmist ka teisi arvamusi rohkem uurida kui andis ammendava vastuse. Kuid niikaua kuni ajamasinat, millega saab ajalukku tagasi vaatlejana rännata, ei ole veel leiutatud, siis me ei saagi täie kindlusega teada, mis juhtus, kes ta oli ja miks nii ja hoopis mitte teisiti.

 

Eesti naine on üks kange naine vaatamata ajastule

12./76. Miina Härma 150. Enne ja nüüd 

Autorid:  Ene Kuljus, Sirje Endre, Risto Lehiste 
Kirjastus Tiigi Seltsimaja/Tartu Linnavalitsus  2014
240lk./2890lk./16528lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#6)

Eestis 19. sajandi teisel poolel sündinud naisterahva elukäik oli enamasti aja normide poolt ette määratud. Miina Härma tegevus nende normide lõhkumisel on sama tähelepanuväärne kui tema tegevus muusikuna. Miina oli mitmetes tegemistes Eestis esimene: esimene kõrgema haridusega naine, organist, helilooja ja koorijuht. Ta näitas Eesti naistele teed avalikku ellu, innustas neid õppima ja arenema ning vaimselt edasi liikuma. Erinevatel eluperioodidel tegutses Miina Härma (1935. aastani Hermann) lisaks Tartule ka Peterburis ja Kroonlinnas, kuid südames kandis ta alati Eestit kui isamaad. Tema õpilasi ja koorilauljaid leidus mitmes riigis ja tema edasipürgiv vaim viis teda kontsertreisidele Soome, Saksamaale ja Inglismaale.

"Miina Härma elutöö muusikas jaguneb kolmeks suuremaks osaks:

Esiteks. Orelikunstnikuna  linnades ja maakirikutes kontserte andes tegi ta järjekindlat tööd rahva muusikalise maitse arendamisel ja suunamisel. Oma kontsertidel tutvustas ta eestlastele maailma suurte heliloojate oreliloomingut. 

Teiseks. Koorijuhina oli Miina Härma andekas, töökas ja sihikindel. Peterburis loodud lastekoor ja segakoor andsid talle koorijuhina esimese kogemuse. Hiljem Tartus kokku kutsutud Miina Härma Lauluseltsi segakoor tegutses aastaid ja saavutas oma kindla ja sihipärase tööga väga kõrge taseme. 

Kolmandaks. Miina Härma oli viljakas helilooja. Kõige väärtuslikuma osa tema loomingust moodustavad rahvalauluseaded. Kuid ka tema parimad algupärased laulud kuuluvad meie koorilaululoomingu parimate hulka. Ta on loonud ligi sada koorilaulu, mitmeid soololaule ja kaks suurevormilist helitööd."

Laulupeod ja Miina Härma kuuluvad kokku. Kes siis Tuljakut ei teaks, ka need, kes koorimuusikast muidu midagi ei tea ega arva. Tema esimene koorilaul "Enne ja nüüd" meeskoori esituses kanti ette 1891. aasta üldlaulupeol ja tema laulud on hoolimata riigikorrast kõlanud kõigil järgnevatel üldlaulupidudel (v.a. 1965). Ka ükski meeshelilooja Eestis ei ole suutnud seda järgi teha! 

Album heidab laiema pilgu helilooja Miina Härmale (1864-1944), tema kaastegutsejatele ja ajale. Raamatus on lisaks DVD, kuhu on salvestatud Miina Härma 150ndale sünniaastapäevale pühendatud kontsert tema loomingust. 


Ooper, millest saad aru ka sõnadest aru saamata


Fotod: Teater Estonia kodulehelt


 

etendus: Trubaduur

teater: Rahvusooper Estonia
vaadatud: 20.aprill 2023
helilooja: Giuseppe Verdi
libreto: Salvatore Cammarano libreto Leone Emanuele Bardare täiendustega Antonio García Gutiérreze näidendi „El trovador“ järgi
Esietendus: 03.veebruar 2021 Rahvusooper Estonia
Maailmaesietendus: 19. jaanuaril 1853 Rooma Teatro Apollos
Dirigent: Martinš Ozolinš (Läti)
Lavastaja: Neeme Kuningas
Osades:Angelos Samartzis (Kreeka), Charlotte-Anne Shiplay (UK), Maria Berezovska (Ukraina), Leonardo Nelva, Priit Volmer, Juuli Lill, Heldur Herry Põlda, Yixuan Wang, Tambet Kikas jt.
 
"Verdi kirglik melodraama võlub kiirelt areneva tegevustiku, intensiivsete emotsioonide ja särava vokaalse tulevärgiga. „Trubaduur“ on Verdi hiilgava ooperikolmiku teine teos, mis kinnitas tema positsiooni ühe mõjukama Itaalia heliloojana. „Trubaduurile“ eelnes „Rigoletto“ (1851) ja järgnes „La traviata“ (1853). „Trubaduur“ on ilmekas näide Verdi andest leida armastuse järele janunevate, kuid olukorrast kammitsetud tegelaste sügavate tunnete väljendamiseks kauneid meloodiaid. „Trubaduuris“ ei anna põlvkondade tagused kohutavad saladused inimestele asu. Kui kaks venda armuvad kogemata ühte ja samasse neidu, algab arveteklaarimise halastamatu torm. Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna… „Trubaduur“ paelub igaüht, kes armastab head lugu, suurepäraseid meloodiaid, säravaid lauljaid ja võimsaid koore. „Mustlaste koor“, Azucena „Stride la vampa“ ja Manrico võidukas kutse relvadele „Di quella pira“ on vaid mõned näited vaimustavatest muusikalistest hetkedest, mida see ooper pakub."
 
Üks väga kaasakiskuv ooper. Seda nii süžee kui ka muusika poolest. Vahepeal mitmeid kordi avastasin, et üldse eesti keelset tõlget ei loegi, niivõrd kaasakiskuv oli see, mis laval toimus ning muusika oli arusaadav ka ilma teksti mõistmiseta. Kõik koos oli ääretult nauditav ja tasakaalus. Minu arust see on ühe ooperi suurus kui vaatad nii, et aru ei saa (sõnadest) ja ometi saad kõigest aru. Lauljad olid muidugi ka väga head. Ainus, miks need ooperid peavad kõik (olgu enamus) ikka nii kurvalt lõppema, võiks ju olla happy end ikka nagu muinaslugudel. Kuid sellegi poolest üks väga hea ooperietendus.

 
 
 


Loomaarsti tegemistest

 

 

11./75. Maaloomaarsti juhtumised 

Autor David Perrin
Tõlkinud Jaagup Alaots 
Kirjastus Eesti Raamat  2006
336lk./2650lk./16288lk.
 
Eesti Raamatu väljakutse aprill: Naljad
 
Veterinaarist autor kirjeldab oma esimest tööaastat Briti Columbia maalilises Kootenays, kuhu ta värske koolilõpetajana rajas oma vastuvõtu, sai esimesed patsiendid ja lõi suhted kõige erinevamate loomaomanikega. Sellesse aastasse jagus suuri lootusi, pettumusi ja kordaminekuid, võite ja kaotusi. Doktor David Perrini töös on kirge, seiklust ja huumorit. 
Ootasin sellest raamatust rohkem humoorikamat lugu, aga mõnusalt kirja pandud, ladus lugemine. Ja minu jaoks oli see raamat, mis tõi mälust pinnale palju ilusaid mälestusi lapsepõlvest kui loomaarstist emaga sai kaasas käidud tema maasõitudel. Olen ise juures olnud mitmeid kordi kui ta loomi opereeris: lehmadel kõht lõhki on lõigatud kuna nad on endale midagi mitteseeditavat sisse söönud (enamasti mingid traaditükid) või jääradel järglaste saamise võimalus eemaldatud. Rääkimata muidugi lihtsalt vaatamisest ja ravimisest. Olen isegi näinud kahepealist vasikat. Raamatus oli ka lüke töötingimuste üle kurtvate kirurgide kohta kuna loomaarst opereerib seal, kus loom on, olenemata ilmast ja muudest tingimustest. Minu ema ütles ikka, et loomaarst peab olema targem kui inimarst, sest loom ei räägi, mis tal viga on. Igatahes kui peaks jälle tahtmine nostalgitseda tulema, siis võtan ka teised tema raamatud käsile.
 

Kes sa tegelikult olid, Lucrezia Borgia?


 10./74. Lucrezia Borgia. Hiilgus ja halastamatus 

Autor Friederike Hausmann 
Tõlkinud Tea Vassiljeva 
Kirjastus Argo kirjastus 2021
272lk./2314lk./15952lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#5)

See ei olnud esimene raamat, mida olen lugenud sellest naisest. "Lucrezia Borgia XV sajandi huvitavaim naine" Heinrich Büttnerilt sai loetud 2016.aastal. Ja hetkel märkasin, et on veel üks raamat temast ilmunud eesti keeles. Seega, kes oli see naine, kellest isegi eesti keeles on ilmunud sedavõrd palju raamatuid? 

Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale’i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada.

Selle raamatu lugemisel tekkis mul üsna lõppu jõudes mõte, et miks selle raamatu pealkiri on  Lucrezia Borgia, sest tegelikult on see raamat pigem Itaalia ajaloost, meeste võimuvõitlusest ja sõdadest. Raamatus on eredalt kirjeldatud Lucreziat ümbritsenud mehi, nende tegemisi, ambitsioone, suhtumist naistesse. Lucreziast endast jäi pigem selline kahvatu pilt, kes tegutses kusagil taustal ja kellest nagu otseselt ei teatudki, kas oli just nii, nagu kirja sai või arvatakse. Samas eks muidugi selle aja kirjalikud allikad rääkisid ikka peamiselt meestest, sest naiste roll oli rohkem lapsi sünnitada ja niisama ilusad olla meeste jaoks. Üllatas, et Lucrezial oli 8 last ja hulk nurisünnitusi, mida ma varasemalt ei teadnud. Vaatamata sellele, kas olid kõrgemast või madalamast soost, siis naine oli suurema osa oma elust rase, tema peamiseks tööks oligi sünnitamine. See oli aeg, kus rohkem lapsi suri imikuna kui neid ellu jäi. Tegelikult tänapäeval vaadates väga kurb. Kuigi otseselt selles raamatus on Lucreziat vähe, siis lugemise lõppedes saad aru, et ta kogu raamatu jooksul oli olemas, mitte eesliinil, aga kusagil tagalas, suuresti nähtamatuna, aga olulisena. Samas ma nüüd ikka ei tea täiesti, kes ta siis täpselt oli, kas femme fatale või pigem üks õnnetu meestemaailma poolt ahistatud naine.


 

Kevadine Keila-Joa

 
 
Matkarada: Keila-Joa pargi loodusrada + ümbruse rajad
Asukoht: Keila-Joa, Harju maakond, Eesti
Kuupäev: 16.04.2023
Läbitud km: 6,88 km
Aeg: 2:40
 
Ilus soe päikseline pühapäev. Loodusrada ja joa ümbruskonna rajad olid ülerahvastatud, kõik nautisid kevade tulekut. Loodusraja täpne rada oli natuke arusaamatu, seega sattusime tihti mingitele muudele radadele, aga mis iseenesest polnud mingi probleem. Meeldisid väga raja ääres olnud koomiksid, mis rääkisid paiga ajaloost lõbusas võtmes. 

Jõgi ja kärestikud

Pardipere sulistas vees

Rippsildu oli mitmeid. Tagaplaanil on metallsüda, kuhu saavad abiellujad oma lukke panna

Sinilill

Sinililledest oli kohati metsaalune sinine

Mesimummud tegutsesid ka juba

Rohi ainult sahises kui nastikud pulmi pidasid

Mõisa kabel ja surnuaed

Jõgi muudkui voolab

Meri

Meretäis kivisid

Keila-Joa loss

Juga

Juga

Juga

Keila-Joa loss ja hüdroelektrijaam

 

Taasiseseisvunud Eesti esimene olümpisangar


 9./73. Erika Salumäe

Sari: Olümpiavõitjad 
Koostaja Tiit Lääne
Kirjastus: Eesti Olümpiakomitee 2006
144lk./2042lk./15680lk.
 
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#4)
 
Kindlalt üks Eesti kõige aegade kuulsamaid sportlasi. Kahte olümpiavõitu ja kahte maailmameistri tiitlit pole paljudel sportlastel ette näidata. Ja arvestama peab ka aega, millal ta võistles. Selleks, et jõuda maailma pidi olema parem Nõukogude Liidu ehk Venemaa sportlastest. Ja mitte lihtsalt parem, aga mäekõrguselt parem, sest muidu lükati ta ikka kõrvale ja soositi omi. Samas ilma selle suure olelusvõitluseta, kas ta jälle oleks nii tugevaks saanud, kas oleks paremates tingimustes olnud motivatsiooni sedavõrd palju treenida? Ka Eesti vabaks saamise järgsed aastad ei soosinud sporti, oli ju suuri vajadusi mujalgi ning ka spordiringkondade juhtide jaoks polnud üks pidevalt Venemaal treeniv sportlane esikohal. Raamat annab ülevaate Erika sportlaskarjäärist, kronoloogiliselt tema võitudest koos asjakohaste väljavõtetega tolleaegsetest ajalehtedest. Lisaks ka telgitagustest põhiliselt tema elulooraamatu katkete toel, aga ka mõned katked treeningupäevikust. Lisaks Erikast kui sportlasest on ka kirjeldused tema lapsepõlvest ja elust pärast sporti. Selline pigem lühike faktiline kokkuvõte ühe eduka sportlase elust. Omal ajal sai tema võitudele kaasa elatud ja mäletan isegi praegu neid olümpiasõitude ärevusi teleri taga. Ja rõõmu kui esimest korda sini-must-valge tõusis Eesti sportlase auks, tõsi küll tagurpidi. Raamat oli heaks meeldetuletuseks ning värskenduseks, kui raske tulid siiski need võidud. 


Kas inimkonna lõpp või ainult inimkonna lapsepõlve lõpp?



 8./72. Lapsepõlve lõpp

Sari: Tempus fugit 
Autor: Arthur C. Clarke
Tõlkija: Jaana Peetersoo
Kirjastus: Elmatar 1999
168lk./1898lk./15536lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Mart Pechter soovitab
 
Oh, küll selle raamatu lugemine oli minu jaoks vaevaline. Kusjuures ma ei saagi aru, mis täpselt viga oli, aga kohe kuidagi ei edenenud. Ju ma siis lihtsalt ei haakunud selle raamatuga, kuidagi ei olnud samal lainel. Nüüd hakates kokkuvõtet kirjutama, siis nagu ei oskagi midagi öelda. Ja kui ise ei oska midagi tarka kirjutada, siis mida tänapäeval tehakse? Õige, lastakse ChatGPT-l asi enda eest valmis kirjutada. Mida siis tehisintellekt sellest arvab? Ma küll ei ole kindel, kas ta ise on lugenud seda raamatut või spikerdas teiste pealt maha, aga tema arvustus on siin:

"Arthur C. Clarke'i ulmeromaan "Lapsepõlve lõpp" on üks tema tuntumaid teoseid, mis ilmus esmakordselt 1953. aastal. See on lugu Maale saabuvatest välismaalastest, keda tuntakse kui ülemvalitsejaid. Nad võtavad kontrolli Maa üle ja hakkavad juhtima inimkonda uuele tasemele evolutsioonis. Raamatu keskmes on Maal elavate inimeste lugu, kes peavad kohanema uue maailmakorraga, kus nende vabadused ja harjumuspärased eluviisid on täielikult muutunud. Ülemvalitsejad näivad olevat rahumeelsed ja headusele suunatud, kuid inimestel on raske usaldada neid võõraid, kes on nii palju võimsamad ja targemad kui nemad ise. Clarke kirjutab peenelt ja põhjalikult Maal elavate inimeste emotsioonidest ja mõtetest, kui nad püüavad mõista ülemvalitsejate kavatsusi ja muutunud maailma. Autor esitab lugejatele küsimusi inimloomuse ja evolutsiooni kohta, ning annab tõsiselt mõtlemisainet, kuidas inimkond tulevikus areneda võiks. "Lapsepõlve lõpp" on kaunilt kirjutatud ja haarav lugu, mis pakub lugejatele põnevust, mõistatusi ja filosoofilisi mõtteid. See on üks tuntumaid teoseid ulmekirjanduse ajaloos, mis on inspireerinud paljusid teisi kirjanikke ja loojaid."

Ma arvan, et ulmekurude arvamus sarnaneb tehisintellekti omale, minu jaoks paraku jäi see raamat igavaks. Ma nagu saan pointist aru küll, aga see jääb minu jaoks sellisele tasandile, millel ma ise ei ole.  Minu jaoks jäi veidi põnevust väheks ja mu fantaasia ei suutnud seda lõpplahendust kuidagi mulle ettemanada. Ma kaldun arvama, et ma lihtsalt olen selle kõrgema ja kosmilisema ulme jaoks liiga maine ja realistliku fantaasiaga. Aga lugemiskogemus taas olemas ja lisaks teaduslikule tehisintellekti poolt ähvardavale inimkonna lõpule (raamat Superintellekt, loetud eelmine kuu) nüüd ka ulmekirjaniku inimkonna lapsepõlve lõpu variant teadmiseks võetud.

 


 

Tõsine ja koomiline üheaegselt

Fotod: Are Tralla, Vanemuise veebilehelt

etendus: Linda di Chamounix

teater: Vanemuine (külalisetendus teatris Estonia)
vaadatud: 11.aprill 2023
helilooja: Gaetano Donizetti
libreto: Gaetano Rossi
Esietendus 11. septembril 2021 Vanemuise
Dirigent: Risto Joost
Lavastaja: Robert Annus
Osades: Pirjo Jonas, Raimonds Bramanis (Läti), Dara Savinova (Rootsi), Taavi Tampuu, Karmen Puis, Simo Breede, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Tartu Poistekoor, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester
 

"Külaühiskond, pattu langemine, noore naise otsustusõigus, äratundmine ja petta saamine – humoorika, romantilise ja sentimentaalse ooperi tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaigas väikeses Alpide orus asuvas Chamounix’ külas ja tormilises Pariisis. 

Rahalistes raskustes talupoeg Antonio ja tema naine Maddalena loodavad markii de Boisfleury’ eestkostele, et maaomanik neid paljaks ei kooriks. Ent markii nõuab vastuteenet – kaunist peretütart Lindat. Elurõõmus Linda aga markiiga ühte heita ei taha, sest tema süda tuksub hoopis vaesele kunstnikule Carlole …

Itaalia helilooja Gaetano Donizetti (1797–1848) on Giuseppe Verdi ja Richard Wagneri kaasaegne ning oli 19. sajandi publiku jaoks armastatud autor. 1950. aastatel taasavastati tema kuulsaimad teosed „Lucia di Lammermoor“, „Armujook“ ja „Don Pasquale“ ning hakati jälle hindama tema teoste vaimukust ja emotsionaalsust. Ooper „Linda di Chamounix“ jõuab Eesti teatrilavale esmakordselt."

Tõsine ja koomiline tükk korraga. Natuke tuhkatriinu loo moodi. Paar kohta jäid etenduses segaseks, pärast süžee lugemine aitas aru saada. Avamäng oli väga pikk, oleks tahtnud juba kiiremini tegevuseni jõuda. Lauljad olid head, näitlemisel oleks võinud ehk veidi suurem kaal olla ja ei tundnud nii suurt armastust Linda ja Carlo vahel nagu sõnades üritati näidata. Kuidagi ei tundunud nende vahel seda keemiat olema, mis näiteks eelmises, Romeo ja Julia etenduses peaosatäitjate vahe ka sõnatult toimis. Aga piisavalt tõsine ja piisavalt koomiline ja mis oluline - ooper, mille lõpus ei olegi keegi surnud.

Üks iidvana lugu Jaapanist

 7./71. Vana bambuseraiduri lugu

Sari Loomingu Raamatukogu #6/2023
Autor teadmata
Tõlkinud Alari Allik  
Kirjastus Kultuurileht 2023
56lk./1730lk./15368lk.

Lugemise väljakutse: 20. 2023. aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu raamat  

Keegi ei tea, kui vana on jaapani lugu vanast bambuseraidurist, kes ühel heal päeval metsast helendava kuuprintsessi leiab. Jutuvestjad on seda kunstmuinasjuttu ajast aega publiku huvide järgi kohandanud. Säilinud anonüümsetest tekstivariantidest on näha, et vastavalt jutuvestja kujutlusvõimele ja kuulajate ootustele muutub nii kosilaste arv kui ka nende ülesannete iseloom. See on lugu, millel pole algset kuju ega autorit; lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti.

Tegelikult on siin raamatukeses selle loo kaks varianti ja lisaks ka tõlkija poolt selgituseks ja saateks sellele loole, mis on pärit iidsest minevikust. Ega ma eriti ei oskagi selle jutukese kohta midagi öelda. Mulle jääb ikka Jaapan väga kaugeks ja arusaamatuks, eriti veel kui tegemist iidsete aegadega. Lugesin, oli kah, aga ausalt öeldes mingeid emotsioone ei tekitanud.

Kuulsaim naine kristlikus kultuuris


 6./70. Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna

Autor Merike Kurisoo
Kirjastus Eesti kunstimuuseum 2022
144lk./1674lk./15312lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#3)
 
Neitsi Maarja on kõige tähtsam ja armastatum naine kristlikus kultuuris. Tema kohalolu on kestev – nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Ta saadab meid piltides, lugudes, mõtetes, palvetes ja lauludes. Ühtaegu suursugune ja majesteetlik kuninganna, hooliv ja armastav ema, õrn ja tagasihoidlik neiu – neitsi Maarja kui Jumalaema ühendab endas taevase ja maise. Paljude sajandite jooksul on ta olnud eestkostja ja vahendaja siin- ja teispoolsuse vahel, armulik ja halastav ema, keda me kõik teame, aga kelle lugu meie mälus vahel tuhmub.
Käesolev raamat on pühendatud neitsi Maarjale ja tema kujutamisele keskaegse Liivimaa kunstis ja visuaalkultuuris. Raamatu teljeks on Jumalaema lugu, mida täiendatakse nii Eesti kui ka Läti kirikute ja muuseumide kogudesse kuuluvate uhkete Põhja-Saksa ja Madalmaade altariretaablite, pühakujude, maalide ning väiksemate arheoloogiliste esemete piltidega. Raamatu aluseks on 2019-2020 Niguliste muuseumis olnud näitus. 
Kes oli Neitsi Maarja võiks teada ka religioonidest mitteteadev inimene, ta lihtsalt on kultuuriloosse kuuluv isik ja pealegi me elame ju Maarjamaal. Neitsi Maarja on kindlasti kõige enam kunstis kujutatud naine. Raamat on väga soravalt kirjutatud ja piltide juures on selgitused, mis ja kus. Lisaks tekstid Maarjast erinevatel eluetappidel, tema olulisusest sel hetkel olevas rollis, lisaks kuidas on teda sel hetkel kunstis tüüpiliselt kujutatud. See on väga ilus kunsti ja religiooni raamat, mis sobib ka kunsti ja religioonivõhikutele uute teadmiste saamiseks. Mulle meeldis ja kuigi ma tean tema lugu varasemalt ning olen ka paljudel teostel tema kujutist näinud, siis mõned uued mõtted ja teadmised sain siiski.

Olendid, keda inimkond on sajandite jooksul ettekujutanud


 5./69. Kujuteldavate olendite raamat

Autor Jorge Luis Borges  
Tõlkinud Ehte Puhang 
Kirjastus Tänapäev 2019
192lk./1530lk./15168lk.
 
Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse aprill: Cervantese preemia saanud kirjanik
 
Jorge Francisco Isidoro Luis Borges Acevedo (24. august 1899 Argentina, Buenos Aires – 14. juuni 1986 Šveits, Genf) oli argentina kirjanik. 1979 – Miguel de Cervantese auhind. 
„Kujuteldavate olendite raamat” on kirjutatud keskaegse bestiaariumi vormi järgides, kirjeldades lugejale rohkeid inimmõistusest sündinud olendeid, kes on asustanud mütoloogiaid ja religioone, kirjandust ja filosoofiat, müstikute nägemusi ja poeetide unenägusid. Paljude olendite kirjelduste juures on ka viited algallikatele, kus ja kuidas on antud olendit kirjalikult mainitud ja kirjeldatud. Raamatus olid nii tuntud (draakon, nümf, fööniks, troll jne), minu jaoks tundmatuid (Garuda, Catoblepas, Peryton, T'ao-T'ieh jne) kui loomad, keda keegi unes nägi (Kafka, Poe, C.S. Lewis jne). Raamat näeb välja nagu teatmeteos, aga tõlkija järelsõnas ta mainib, et teatmeteos see raamat ilselt pole. Nagu paljud Borgese loomingu uurijad on maininud, ongi Borgese loomingule väga iseloomulik žanritevaheliste piiride hägustamine. Raamatus on mitmeid teiste autorite tekste (just need, kus keegi kedagi unes nägi). Minu jaoks oli täitsa huvitav lugemine. Tutvusin nii mõnegi uue olendiga minu jaoks. Oleks ainult kangesti tahtnud ka pilte juurde neile olenditele, sest kirjeldusest alati ei saanud aru, kuidas on inimesed seda olendit ettekujutanud. Jah meil on oma ettekujutus draakonist, lohest ja trollist, aga need on ju pigem tekkinud nähtud piltidest, mitte me ise ei ole seda vaimusilmas kujutanud. Keda huvitavad müstilised olendid, neile sobilik raamat.  

Naine, kes vapustas Inglismaad, aga jõudis ka Eestimaale



4./68. Hertsoginna-krahvinna. Naine, kes vapustas Inglismaad 

Autor Catherine Ostler 
Tõlkinud Lii Tõnismann 
Kirjastus Argo kirjastus 2023
526lk./1338lk./14976lk.
 
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#2)

Kui alustasin selle raamatu lugemist, siis läks see ikka väga vaevaliselt. Korra oli mõte, et kui kõik 500 lehekülge nii vaevaliselt lähevad, siis jään seda kuu lõpuni lugema. Tegelaste nimekiri oli juba viis lehekülge pikk. Ja juba varasemalt Inglismaa ajaloo raamatute lugemisel olin hädas sellega, et kõrgseltskonnas oli väga eesnimesid kasutusel. Kui ühes peatükis on ikka mitmed Elizabethid, siis saa aru, kellest nüüd jutt. Aga õnneks varsti läks lugemine ladusamaks ja ka veidi põnevamaks, et kuidas see lugu siis ikka läheb. Minu jaoks oli väga huvitav lugemine ka milline oli lahutamise ja abiellumise süsteem tolleaegsel Inglismaal. Ja mõte läks kohe tänapäevase maailma peale. Kuna proua jõudis lõpuks välja ka Eestimaale ja omandas siis Toila, Voka ja Oru mõisad, siis oleks tahtnud rohkem lugeda selles ajaperioodist, aga selge, et inglasele polnud raamatu kirjutamisel see maailmalõpus asunud piirkond just prioriteetne ja ehk on sellest perioodist ka vähem kirjalikke allikaid säilunud. Huvitav, kas Elizabeth ise ka täpselt teadis millises riigis ja millises linnas tal midagi on. Mitte kinnisvara vaid vallasvara (mööbel, maalid, ehted jne), neid ta ju puistas üle Euroopa laiali. Ja arvestades tolleaegseid reisiolusid, siis võib öelda, et ta oli ikka suur maailmarändur.  
Hertsoginna, krahvinna, õukondlane, seltskonnatäht, kinnisvaraarendaja, ajakirjandusega manipuleerija, kahemehepidaja: Elizabeth Chudleigh oli Inglismaa George’ide ajastu mõjuvõimas antikangelanna. Kõrgeauline Elizabeth Chudleigh, Kingstoni hertsoginna, Bristoli krahvinna, mõisteti süüdi bigaamias, ent selle asemel, et veeta ülejäänud elupäevad vaguras patukahetsuses, suundus ta reisile mööda Euroopat. Roomas sai ta sõbraks paavstiga, Peterburis Katariina Suure endaga. Eestis ostis ta Voka, Toila ja Oru mõisad, arendas inglise stiilis põllumajandust, põletas viina ja asutas talupoegade orkestri. See on jutustus naisest, kes söandas trotsida ajaloolist paratamatust. Elizabeth Chudleigh oli isemeelne naine, kellega aeg, millesse ta sündis, ei jaksanud sammu pidada. Ta kasutas oma ilu, taipu ja kasulikke tutvusi enda positsiooni tugevdamiseks ning vaatas häbitult mööda nii naisele ette kirjutatud rollist kui ka selle seatud kitsendustest.

Ka trussikutes võib ooperit laulda

 


etendus: Romeo ja Julia

teater:  Rahvusooper Estonia
vaadatud: 08.aprill 2023
helilooja: Charles Gounod
Maailmaesiettekanne 27.aprill 1867 Théâtre-Lyrique
Esietendus Rahvusooperis Estonia 20. septembril 2019
Dirigent: Kaspar Mänd
Lavastaja: Stephen Barlow

Osades: Kristel Pärtna, Nico Darmanin (Malta), Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Kim Sargsyan, Janne Ševtšenko, Aule Urb, Raiko Raalik, Janari Jorro, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Urmas Põldma ja teised

"Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“ ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama armastuse igikestev sõnum. 
Stephen Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu. Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja kompromissitute seisukohtadeni.
Kunstnik Yannis Thavorise ja minu südame võitis selle prohvetliku loo kaasaegne düstoopia, mis võtab kokku binaarse „JAH“ vs. „EI“ poliitilise maailma, milles me praegu elame, Capulettide ja Motecchide rivaalitsevad, kuid määratlemata poliitilised fraktsioonid.
Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“"
 
Alguses mind natuke häiris see, et polnud Shakespeare ajastu Romeod ja Juliat oma kenades riietustes, aga mida edasi, seda vähem see häiris. Lihtsalt muusika ja lugu olid piisavalt köitvad, et see väline pilt kadus nagu sinna sisse ära ja oli niivõrd tagaplaaniline, et polnud vahet, kas Romeo on laval trussikutes või keskaegsetes elegantsetes riietes. See on lugu, mida tead ette ja sellegi poolest ootad kuidas asi lõppeb, ehk seekord läheb teisiti. Ooper oli lummav ja lauljad olid väga head. Väga meeldis. Romantiline armastuslugu, mida mingis võtmes peaksid ikka kõik kunagi nägema. Mina keskendusin ikkagi sellele konkreetsele keskaegsele armastusloole selles ooperis, mitte ei mõelnud kunstniku ja lavastaja laiemale poliitikale.