Tšernobõli lugu koos krimiga

9./84. Piisavalt põhjuseid surra

Autor: Morgan Audic

Tõlkija: Madis Jürviste

Kirjastus: Koolibri 2023

405lk./1397lk./14148lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse aprill: Tegutseb uurijatepaar

Raamatu tegevus toimub Tšernobõlis ja selle ümbruse külades. Loosse on sisse põimitud nii olukord elektrijaama katastroofi ajal, peale seda kui nüüd 30 aastat hiljem. Plahvatuse ajal tapetakse kaks naist, nende mõrvar jääb leidmata. Tšornobõli keelutsoonis olev turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei teeb kindlaks, et tegu on mehega, kelle ema oli tol ööl tapetud. Ukraina kohalik uurijatepaar (mees ja naine) loodab, et juhtumi lahendamine toob kaasa võimaluse pääseda minema ohtlikust Tšernobõlist. Poisi isa, endine minister ja tähtis nina, ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab vene võmmi, kes on Tšernobõlist pärit ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada. Seega tegelikult on siin uurijateks üks paar ja üksainus. Samas nende teed mingil hetkel ikka ristuvad ja ühel hetkel meestest tekib uus koostööd tegev uurijapaar. Raamatu autoriks on prantslane, kuid tundub, et tal on üsna tugev eeltöö tehtud ning isegi peensusteni mõni asi välja uuritud. Võib olla kohapealne elanik leiaks rohkem möödarääkimisi ja uskumatust, ei tea. Aga kuna ma pole niivõrd kursis, mis seal kolmkümmend aastat hiljem toimus, siis minu jaoks oli üsna usutav lugu. Raamat on kirjutatud enne suure sõjategevuse algust, kuid Donetski sõda on juba sissekirjutatud. Raamatu tegevus toimub vana tuumajaama ümbritsevas kiiritatud tsoonis, mis peaks olema suletud, aga ei ole seda mitte: sinna korraldatakse ekskursioone, seal elatakse ning surrakse. Ma küll ei saa aru, miks inimesed lähevad sinna turismiekskursioonidele. Miks mõned kohalikud inimesed ohule vaatamata tagasi oma kodudesse läksid, sellest saan küll aru. Tegelikult on see taustalugu sama öövastav, kui sel toimuvad kirjanduslikud mõrvad. Üldiselt nõrganärvilistele mitte soovitatav raamat, samas väga põnev ja pingeline raamat. Ning teadmisi saab ka Ukraina ja Venemaa kohta (viimased pole küll meile mingid uudised).  Ja miks on kaanel pääsuke - lugedes saab see selgeks, pääsukesed tulevad mitmed korrad seal jutus tegevusse.

Pärisorjast vodka impeeriumi kuningaks!

15./239. Vodkakuningas. Pjotr Smirnovi ja tema impeeriumi lugu

Autor: Linda Himelstein

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Argo 2023

360lk./2530lk./51580lk.

Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#2)

Vodkast ei tea ma midagi. Ok, tean, et teda millegi pärast juuakse, aga miks, pole iial aru saanud. No äkki sama asja pärast, mille pärast neid muid alkohoolseid jooke ka juuakse, või siis mitte. Ei tea ja proovima enam ka ei hakka, kui siiani pole teinud. Kartsin, et raamat on liigselt joomise keskne. Ei olnud, pigem Venemaa ajaloo ja eluolu keskne. Kuigi seda ajalugu sai omal ajal kohutavas koguses õpitud (Venemaa oma siis), siis oli ikkagi mõned asjad uudiseks. Pigem isegi nii, et teadsin küll, aga varasemalt ei osanud seda õiges kontekstis võib olla sedasi näha. Ja varasemalt on ikka teadmine, et kui sa seal kusagil Venemaal pärisorjana sündisid, siis sa sinna ka sarnases seisus surid, isegi kui vahepeal pärisorjus kaotati. Aga nüüd, üks pärisorjana sündinu jõuab oma visaduse, taiplikkuse ja töökusega rikkamate inimeste sekka välja. Raamatu esimene osa oligi Pjotr Smirnovi elu sünnist surmani. Kuidas tal see ikka õnnestus ja kuidas ta sellise positsioonini ennast välja võitles ja kavaldas. Teine osa oli juba kurvem lugu, sest vaatamata sellele, et tal oli hulk poegi ja tütreid, väimehi ja miniaid, siis nad ei olnud samasugused kui ta ise, taiplikud, hoolikad, arvestavad ja töökad. Muidugi ka Vene revolutsioon oli üks, mis selle impeeriumi hukule kaasa aitas, aga sellegi poolest, kui oled sündinud rikkana, siis sa ei oska raha õiget hinda näha paraku. Muidugi ka inimsuhted, kui juba ahnus mängu tuleb rikkuse kokkukuivamisel. Täitsa huvitav lugemine oli. 

Ja taaskord pani mõtlema, kuidas maailmas on asjad omavahel ühendatud ja täiesti omavahel üldse mitte kokkukuuluvast asjast või sattuda ootamatult hoopis teisele teemale. Kuna Pjotri üks poegadest oli Vladimir Smirnov, siis tulid mul nostalgilised lapsepõlve mälestused tihedalt meelde, kui silme ette kerkis üks tema nimekaim, minu vanatädi mees onu Vova, üks minu lemmikinimesi ajast, kui olin veel väike. Nüüdseks kahjuks küll on ta juba 47 aastat teispoolsuses viibinud. Aga nagu ühes teises raamatus öeldi, hinged ei sure niikaua kuni on veel keegi, kes neid mäletab ja nüüd tänu sellele raamatule need mälestused tugevalt elustusid.

Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist

12./199. Revali ja Peterburi vahel
Autor: Eestimaa rüütelkonna ülesandel koostanud Henning von Wistinghausen
Tõlkija: Hanna Miller
Kirjastus: Kirjastus Argo 2016
432lk./2194lk./43460lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#9)

See raamat oli nüüd küll töövõit, või siis lugemisvõit. Ma olin selline ontlik koolilaps, kes luges alati kõik kohustuslikud raamatud kaanest kaaneni läbi. Ja üldse ma jätan väga harva mõne raamatu pooleli. Ikka üritan läbi lugeda, sest kus ma muidu tean, kas see meeldib või mitte ja kui juba pool raamatust on läbi, siis pole ju enam mõtet maha visata seda esimesele poolele kulutatud aega. Selle raamatu ma oleks küll pooleli jätnud, aga ei saanud - see ju ikkagi punktiiri väljakutse "kohustuslik" kirjandus. Seega siis iga päev sai ikka alguses seda raamatut natuke näritud ja siis edasi midagi huvitavamat lugeda. Poolteist kuud ja saigi läbi! Minu jaoks oli ääretult kuiv ja igavavõitu. Muidugi kuna oli palju autoreid, siis olid lood ka erineva tasemega, aga minu jaoks oli liiga palju kuiva teksti koos tohutult paljude tundmatute nimedega, liiga palju kirjeldust ja liiga vähe huvitavat tegevust. Põnevust oli vähe, tegevusi oli vähe. Lihtsalt mulle eriti ei meeldi mälestuste raamatud, eriti kui need on enamvähem samast ajast ja sarnasest kogemusest. Mis aga tundus. Baltisakslased jagunesid mitmetes asjades kahte leeri. Oli neid, kes pidasid ennast st. sakslaseid, eestlastest paremateks ja lootsidki aegade mööda selle matsirahva ikka ära saksastada ning Saksamaaga liita ja oli neid, kes õppisid ära eesti keele ning pidasid eestlasi võrdväärseteks ning tegid nendega koostööd. Oli neid sakslasi, kes olid venestunud ja tsaar oli ka nende isake ja oli neid, kes väga taunisid venestamist ja saksa õiguste halvendamist. Samas oldi lojaalsed Vene võimule isegi siis, kui peeti ennast täisvereliseks sakslaseks. Loeti ja kiideti igati sõjas sakslasi, samas võideldi vene poolel sakslaste vastu. Ümberasumise juures jäi ka silma, et mindi siiski pigem mitte sellepärast, et Saksamaa kutsus vaid sellepärast, et kardeti Nõukogude võimu repressioone ja kõik teised ju läksid. Nii mõnelegi asjale ei olnud varem mõelnud ja mõnda tükki suurde pilti näinud, seega maha visatud kindlasti see lugemine ei ole, aga soovitada seda raamatut üldiselt kui ei julge kellelegi. Ja kes mõtles välja kursiivkirjas terved leheküljed teksti - palun järgmine kord kolm korda enne mõelda kui seda uuesti tehakse! 

Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?

15./187. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal

Autor: Alo Särg

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

256lk./2932lk./41266lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)

Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.

Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.  

Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
 

Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas

11./183. Baltisakslaste mälestusi Eesti Vabadussõjast

Autor: Heinrich von Dehn, Oswald Hartge, Alexander Stenbock-Fermor

Tõlkija: Agur Benno

Kirjastus: Argo 2023

328lk./1954lk./40288lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)

Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame? 

Lähedalt näeb kaugemale, kaugemalt näeb lähemale

15./170. Kaugelt näeb lähemale. Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978-2012

Koostaja Kadri Viires

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

336lk./3402lk./37894lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#8)

See raamat on mul olemas tänu kirjastusele Argo ja tema väljakutsetele, milles osalemise eest on igal aastal saadud uhke autasu raamatu näol. Tänan! 

Sel aastal lugesin juba raamatut "Kümme soome-ugri uurimisreisi", mille autor Kaljo Põllu on Kunstiakadeemia soome-ugri reiside mõtte ja teostuse autor. Tolles raamatus oli juttu esimesest kümnest reisist. Selles raamatus aga kõik toimunud reisid aastatel 1978-2012. Esimeses raamatus oli ehk põhirõhk rohkem nendel rahvastel, kellel külas käidi, nende traditsioonidel ja elu-olul, vähem uurimisreisist osavõtjatest ning nende mälestustest. Siinses raamatus olid kirjas kõik, kes neil reisidel osalenud ja igast reisist muljetas keegi seal reisil osalenutest. Seega olid tekstid vägagi erinevad. Mõned rääkisid rohkem kohalikest, mõned ekspeditsiooni liikmete tegemistest ja juhtumistest. Samas oli see vist isegi põnevam lugeda, igatahes sai ikka ka mingi pildi nendest soome-ugrilastest seal kaugel ja lähemal. Kui räägitakse soome-ugrist, siis läheb mõte kohe Siberi rahavaste peale, aga samas kipub ununema, et ka ungarlased kuuluvad sinna seltsi. Ja eriti ei mõtle, et ungari kogukondi võib olla ka mujal riikides kui Ungaris endas. Raamatus oli ka küllalt palju fotosid, seega täitsa huvitav raamat oli. Targemaks sain ja reisiseiklusi kogesin läbi üliõpilaste silmade. 

Üks reisikiri aastast 1656, kui Moskvasse ja Pärsiasse viis tee läbi Eestimaa

12./167. Uus Pärsia reisikiri

Autor: Adam Olearius Ascanius

Tõlkija: Ivar Leimus

Kirjastus: Olion 1996

148lk./2540lk./37032lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#6)

Täielik pealkiri: Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta. Mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Milles leida läbi käidud paikade ja maade, nimelt Liivimaa, Venemaa, Tataaria, Meedia ja Pärsia kirjeldus; koos nende elanike iseloomu, eluviisi, kommete, koduste, ilmalike ja vaimulike oludega hoolsasti üles tähendatud ja paljude enamasti elust joonistatud piltidega kaunistatud, Mille annab teistkordselt välja Adam Olearius Ascanius, Schleswig-Holsteini võimuloleva valitseja bibliotekaarius ja õukonna-matemaatikus. Raamat ei ole täielikult tõlgitud, sest originaal on üle 700 leheküljeline. Siia raamatusse on kogutud eelkõige need peatükid, kus on kirjas Eestiga seonduv. Esimene raamat, kus mindi Moskavasse on täielikumalt kirjas, seda nii Eestist läbisõit kui Moskvas toimunu. Teine raamat on ainult algusest, kus alustati teist reisi ja jõuti Eestisse, seal aga toimus laevahukk ning nad jäid pikemaks ajaks paigale enne kui suundusid edasi Moskva ja Pärsia peale. See Pärsia teekond sellest raamatust täielikult puudu. Alustasin raamatut juba kevadel ühe teise teema alla, aga jäi pooleli. Nüüd siis lõpetasin sellesse teemasse. Raamat on kirjutatud 1656 aastal, õigemini juba selle raamatu teine trükk. Sel ajal polnud reisimine kõige lihtsam ja kättesaadavam. Tallinnast Narva sõideti juba 5 päeva, rääkimata siis teekonnast kaugematele maadele. Autor ei kajasta ainult reisiseltskonda, nendega juhtunut ja reisikronoloogiat. Ta kirjeldab ka oma nägemust ja arusaamist kohalikest elanikest, annab teavet läbitud riikide eluolu kohta. Raamatus on hulk must-valgeid gravüüre illustreerimaks reisikirja, et lugejal tekiks parem arusaam, millest jutt. Igatahes Eestimaal viibimine tuli nii mitmelegi mehele reisiseltskonnast kasuks, sest nad leidsid siit omale naised kohalikest mõisaperedest. Raamat oli muidu huvitav, aga raskendas selle lugemist, et oli üritatud tolleaegset arhailisemat keelt jäljendada ning trükikiri tahtis jäljendada gooti kirja, samas see olemata. Oleks olnud päris gooti tähed, oleks mul lugemine igatahes hulga kiiremini sujunud kui nüüd selles kirjas, mis polnud ei üks ega teine. Kuidagi ei haaranud silm seda kuni lõpuni. Ajaloo huvilisel võib olla täitsa huvitav lugeda, niisama nagu tänapäevast reisikirja, ei ole mõtet seda lugema hakata, pigem on see ikka raamat ajaloost, mitte reisikiri.
 

Vastuoluline mees Soome ajaloos

 

15./148. Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases

Autor: Henrik Meinander

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

302lk./3838lk./32890lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#8) 

 

Lugedes raamatut "Peakorter - Soome õukond" tekkis küsimus, kes siis oli Mannerheim. Seega otsustasin lugeda ühe raamatu temast, ta elulooga tutvuda. 

Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. 

Tegelikult ma ei tea ka pärast selle raamatu lugemist, kes ta siis tegelikult oli. Temas oli nii palju vastuolu ja osaliselt ka minu jaoks täiesti arusaamatust. Soomlased armastasid teda, aga samas ta ei osanud hästi isegi soome keelt, ta oli pärit rootsi keelsest perekonnast. Ta võitles Venemaa ja Nõukogude Liidu vastu, aga mitte sellepärast, et ta tahtis Soome iseseisvust vaid, et kukutada võimult bolševikud ja taastada tsaari võim Venemaal. Ta hoidis elu lõpuni oma korteris Vene viimase tsaari portreed! Teises maailmasõjas oli ta sakslastega mestis küll hoides, et sellest ei jääks mingeid kompromiteerivaid ametlikke dokumente, aga sõjakohtu alla läks hoopis tollane Soome president ja tema saadeti ära puhkusele Euroopasse selleks ajaks kui Soomes kohut mõisteti sõjakuritegevuse suhtes, et ta kuidagi sõjakohtu alla ei satuks. Ta oli auahne, ambitsioonikas, kohati hoolimatu, jõhker oma alluvatega. Tegi oma strateegias vigu, aga lõpuks tema vigade osas pigistati silm kinni ning ta oli ülistatud, samas kui vähemad mehed said karistada. Ta oli rahatu, elas oma onude, naise, naistuttava ja Soome riigi või rahva rahade peal kuni suri rikkana kuna talle annetati sedavõrd palju raha. Peale selle raamatu lugemist ma ei saa aru, miks tema kultus tekkis Soomes? Ta polnud ju üldse sedavõrd Soomemeelne ja keelne isik, et see oleks mõistetav. Vähemalt mitte mulle. Igatahes peale selle raamatu lugemist tekkis mul hulga enam küsimusi kui selle raamatuga ma vastuseid sain. Aga ju ma siis olen lihtsalt natuke mõistmatu isik.  

 

Ei saa me läbi Soometa

 

2./135. Soome lühiajalugu

Autor: Matti Klinge

Tõlkija: Piret Saluri

Kirjastus: Otava (Helsingi) 1992

160lk./344lk./29396lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#1) 

Eelmise kuu viimane punktiiri loetud raamat oleks nagu sissejuhatus juba sellesse kuusse saanud. Iga kord kui loed mõnda Argo kirjastuse raamatut, siis tuleb mõte, aga äkki ma loen seda liiga vara ning mõne kuu pärast on see juba punktiiri kohustuslikuks raamatuks. Seekord läks veel õnneks, ei olnud. :)

Aga põhjanaabrite teemaga tegelemiseks on ju paslik alustada nende üldise ajalooga tutvumist ning lugeda läbi juba pikalt kodus riiulis olnud raamat. Oli seda, mida juba varasemalt teadsin, oli natule teadmatut, aga põhimõtteliselt eks ikka Soome ja soomlased on olnud kahe suure vahel ning kordamööda mõlema poolt allutatud: Rootsi ja Venemaa. Soomlased on ikka üritanud teha päris oma riiki ja võidelda mõlema poolega. Eks nüüd lõpuks on see neil enamvähem õnnestunudki. Raamatust sai kiire põgusa ülevaate. Minu jaoks veidi liiga vähe oli vast varasemat ajalugu, mis mu jaoks vähem tuttav. 20.sajandi ajaloost on juba saanud rohkem lugeda, sellele oli ka siin raamatus pühendatud rohkem ruumi ning räägitud põhjalikumalt.Sissejuhatus tehtud, eks nüüd tuleb erinevate ajaloo järkudega juba täpsemalt tutvust tegema hakata.

Sõjad jätkuvad ka tänasel päeval

 21./131. Uue Venemaa sõjad 1991-2019

Autor: Boriss Sokolov

Tõlkija: Peeter Villmann

Kirjastus: Argo kirjastus 2021

200lk./4504lk./28540lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#10) 

Kahjuks tärisevad relvad ka tänasel päeval kuigi võiks arvata, et inimkond on sedavõrd arenenud, et suudavad ka rahumeelselt oma asju ajada. Kuid paraku mõned riigid olid, on ja jäävad agressorriikideks. 

Raamatus on kirjeldatud sõdu Lõuna-Osseetias, Tranistrias, Tadžikistanis, Abhaasias, Ingušias, Tšetseenias, Gruusias, Donbassis ja Süürias. Kõige pikemalt on peatatud sõjal Donbassis ja veel kirjutamise hetkel oli autor veendunud, et mingit Ukraina-Vene sõda ei tule. Kahjuks läks siiski teisiti. Olen ju kõikidest nendest sõdadest kuulnud, aga nii mõndagi oli uut mu jaoks. Eriti vähe teadsin Süüria sõja kohta. Autor püüdis võimalikult täpselt välja arvutada toetudes erinevatele allikatele palju langes ja sai haavata kummalgi poolel antud sõdade käigus. Minu jaoks oli see arutelu, vahel lehekülgi pikk, kõige igavam osa raamatust ja lõpupoole lugesin juba diagonaalselt selle üle. Ei anna ju teadmine palju täpselt seal hukkus midagi kui isegi üks on sellisel juhul juba liiga palju.

Soome-Ugri uurimisreisid

26./61. Kümme soome-ugri uurimisreisi

Koostanud Kaljo Põllu

Kirjastus: Olion 1990

176lk./5138lk./13078lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#14)

Raamatus antakse ülevaade fennougristika arengust Eestis. Ühe osa sellest moodustavad Tallinna Kunstiülikooli uurimisretked eestlastele lähemate ja kaugemate soomeugrilaste juurde, kust on kaasa toodud väärtuslikke ülevaateid inimeste elulaadist, uskumustest, käsitööst, ehitistest ja muustki. Raamatus tutvustatakse järgmisi rahvaid: saamid, handid, udmurdid, komid, neenetsid, eestlased, mansid, karjalased, mordvalased ja ungarlased. Iga rahva kohta on eraldi peatükk asukoha, keele, peamise eluolu ja kultuuri kohta koos fotode ja joonistustega, mis on tehtud nende uurimisreiside käigus. Raamatu lõpus on lisaks kogutud pildimaterjali. Selline hästi kiire ja põgus ülevaade nii rahvustest kui uurimisreisidest. Raamatu alguses peatükk Soome-Ugri keelte ja kultuuri uurijatest. Raamaturiiulis ootab oma aega veel Argo kirjastuse poolt välja antud Kaugelt näeb lähemale, mis kajastab ka Eesti Kunstiakadeemia uurimisreise Soome-Ugri rahvaste juurde. Kahjuks sel kuul enam seda lugeda ei jõua, aga plaanis lähitulevikus see raamat kätte võtta.  
 

Vene mõrsja

 

                                                                                   foto: Rahvusooper Estonia

 

etendus: Tsaari mõrsja 

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 28.oktoober 2022

helilooja: Rimski-Korsakov

Maailmaesiettekanne 3. novembril 1899 Moskvas 

Esietendus Rahvusooperis Estonia 25. jaanuaril 2019

Dirigent: Kaspar Mänd

Lavastaja: Juri Aleksandrov

Osades: Rauno Elp, Kristel Pärtna, Kai Rüütel, Mart Laur, Reigo Tamm, Kim Sargsyan, Heli Veskus, Mart Madiste, Aule Urb jt.

Juri Aleksandrov: „Venemaa despotismi ajalool on sügavale ulatuvad juured, samas ulatuvad nad sügavale ka igas teises riigis, millel on impeeriumiambitsioonid.
Alates iidsest Rooma ajast kuni tänapäevani on erinevates riikides aeg-ajalt puhkenud diktaadi ja vägivalla retsidiivid, mis teevad inetuks inimese olemuse, tema jumaliku eesmärgi kristlikus arusaamises. Erinevus on ainult varjundites ja nüanssides, millele tahangi suunata oma lavastuse vaatajate tähelepanu.
Toimumisaeg – esimene sõjajärgne kevad 1946. aastal. Inimesed elasid üle hirmsa sõja õudused ning neile tundub, et nüüd on kogu valu selja taga ja nad saavad täiel rinnal hingata – kuid reaalsus on lämmatav ja väljapääsmatu. See reaalsus lõi „oma aja kangelase“, kes kõnnib üle surnukehade – kannatava ja kahetseva, armastava ja vihkava, tugeva ja abitu, mässaja ja muganduja... See on vene arhetüüp ja Grigori Grjaznoi on iseenesest ka ohver, kes külvab surma... Kui palju neid on olnud Venemaa elus: Puškini ja Tšaikovski Hermann, Fjodor Dostojevski Rodion Raskolnikov... Lavastuse vaatajad on teretulnud nimekirja jätkama.“

Mind siiski jäi häirima segu 1946-st ja 1899-st. Igal ajal võiks ikka olla omad ooperid vaatamata sellele, et ajalugu võib korduda ja vene impeerium on verine vaatamata, kes seal hetkel valitseb ning kutsub ta ennast tsaariks või presidendiks või veel mõne teise nimega. Aga nii sai ju kostüümidelt ikka kõvasti kokkuhoida kui bojaaride uhkete maani karusnahksete kasukate ja daamide maani uhkete kleitide asemel riietada näitlejad kolhoositarideks ja ametnikeks. 

Ooperi helikeel oli hoopis midagi muud kui saksa-prantsuse-itaalia ooperid, muusika oli võimas ja samas raske, sünge. Aga eks lugu oli ka samuti sünge ja verine. Armastuslugu või pigem on õigem öelda, et armukadeduslugu. Ja armukadedus ning armastus käis ikka vene moodi sõgedalt, kirega. Lõpuks küll jäi üsna vähe neid näitlejaid sinna järgi. Ma arvan, et üks kord seda etendust näha oli täiesti piisav, rohkem ei kutsu vaatama - kuulama.