Siis kui laevad olid puust ja mehed rauast

2./47. Jakob Heemskerki ja Wilhelm Barentsi reis Põhjamaal ja imelikud juhtumised

Sari: Eesti kirjavara 9 

Autor: Joachim Heinrich Campe

Tõlkija: Maximillian Põdder

Kirjastus: Schnakenburg 1880 (Eesti Kirjandusmuuseumi poolt digitaliseeritud)

62lk./ 254lk./ 11 651lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 mai: Raamat reisimisest, puhkusest, lemmiklinnadest

Otsisin e-raamatut, mida kodust väljaspool saaks lugeda ja ühtlasi ka mõne väljakutse punkti täita. Reisiraamatutest ei jäänud Mirkos ühtegi ette, mida oleks tahtnud lugeda, seega otsustasin otsida Digarist mõne vana reisikirja. Üllatuslikult oli neid palju ja kuna ma ikka neid hästi vanu raamatuid armastan, siis valisingi selle kõige vanema. See raamat nägi ilmavalgust 145 aastat tagasi. Hea, et neid ikka digitaliseeritakse ja seega päästetakse minusuguste vanaraamatu fännide jaoks lisaks muidugi kirjanduse ajaloo jaoks. 

Raamatuke räägib siis julgetest meestest, kes otsisid otseteed Euroopast Jaapanisse. Et ei peaks minema suure kaarega ümber Aafrika, siis kaardi peal oli ju ilusti sirgelt võimalik tõmmata joon Euroopast Jaapanisse Venemaa kohalt mööda merd. Kuid nad ei suutnud arvestada sealseid olusid, et seal valitseb ka keset suve talvised olud ja jää. Nende ekspeditsioon langes Novaja Zemlja põhjaranniku juures jäälõksu. Kuigi Barents ise seal suri, jõudsid mitmed reisijad Koola poolsaareni välja ning nad päästeti. Raamat kirjeldabki nende sõitu, jäässe kinnijäämist, talvitumist ja võitlust tagasi koju. Võitlust külma, jääkarude, nälja ja jääga. Lisaks tutvustab raamat veidi ka põhjas elavaid inimesi nagu samojeedid ja laplased, põhja eluolu, loodust ja loomi. Oli huvitav lugemine.  

Keskkonnakaitse õudusulme

4./34. Sankt-Peterburgi viirastused

Sari: Harakiri  #11

 Autor: Juhan Paju

Kirjastus: Hara 1993

128lk./1034lk./ 8649lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Aet Ajee soovitab

Keskkonnakaitse õudusunenägu või kalamehe jutustus või kolmekümne aasta tagune ulmelugu.  Paju stiil mulle kuidagi sobib, ehk annab juurde ka see, et mäletan teda Haapsalus ringi kõndimast. Seekordne lugu aga pole Haapsalust, kus tal enamuse raamatute tegevuskoht vaid Sankt-Peterburg. Noor merebioloog satub instituutide likvideerimise alla ning jääb tööta, kuid mitte kauaks. Varsti pakutakse talle uut tööd, mis alguses tundub talle küllaltki uskumatu. Järjest on inimesed rääkinud, kuidas neil on WC potist või vanniäravoolutorust välja tulnud ussitaoline tegelane ja neid ampsanud. Seega, ma ei soovita seda raamatut lugeda WC potil ega vannis istudes. Võis siis, pigem jah, kui just õudusvärinaid tahate saada. Neil õnnestub üks kinni püüda ja osutub, et tegu on kala, mitte ussiga ning siis ilmub veel välja imelikke kalu. Eks need ole seotud jõe kaldal olevate vett reostavate objektidega. Keskkonnakaitseline lugu, mis kolmekümne aastaga on muutunud järjest realistlikumaks, vaatamata suurele keskkonnaalasele teadlikkuse ja normide tõusule. See on nüüd üks neist lugudest, mis mulle on suutnud kõheduse peale ajada ja kui ma tavaliselt kaks korda ühte ja sama raamatut ei loe, siis otsustasin seekord erandi teha, eriti kuna tegu Paju raamatuga, mis mul kodus täiesti olemas oli. Eelkõige just kirjaniku tõttu. Kusjuures see on nüüd selline raamat, mis täiesti loetav ka neil, kes ulmet ei armasta. Kirjeldused ja tegevus on täiesti realistlikud kui suudate ennast kujutada 90-ndate Leningradi. 

Kuulsaimad kuningate seas

2. Kuningad ja kuningannad

Koostaja: Imeline Ajalugu

Kirjastus: Äripäev 2024

97lk./420lk.

Lugemise väljakutse 2024: 23. Raamat mõnest kuningapere liikmest

Eelmise aasta väljakutsest jäi lugemata 6 teemat 7 raamatuga. Eks ikka need teemad, mis köitsid vähem ja mille lugemine oli suurem väljakutse. Tuleb nüüd uuel aastal järellugemist siis teha. Esimene teema saigi loetud. Kuningapered pole mind kunagi eriti huvitanud, kuigi olen kaks korda praegust Rootsi kuningat üsna lähedalt näinud. Esimesel korral lihtsalt ootamatult meie teed Haapsalus ristusid, teisel korral käisin lapsele kuningat näitamas, samuti Haapsalus. Teemasse leidsin Imelise ajaloo poolt avaldatud ja siis kokkukogutud artiklid erinevatest kuulsamatest kuningatest ja kuningannadest läbi ajaloo. Eks neid ole veel, kelle nime igaüks kuulnud on. Siin siis valik pigem kaugemast kui uuemast ajaloost.  10 kuningat ja 2 kuningannat, või siis 12 isevalitsejat, sest Venemaal olid ikka tsaarid, mitte kuningad ja mujal vist ka mõned olid keisrid nime järgi. Karl Suur, Friedrich Suur, Edward I, Philippe IV, Henry VIII, Ivan Julm, Louis XIV, Peeter I, August II, Katariina II, Marie Antoinette, Nikolai II. Targad, õilsad ja ettenägelikud valitsejad on oma rahvastele toonud rahu ja jõukust, samal ajal kui võimuhullud ja vägivaldsed türannid on Euroopas läitnud sõdu, mis on hävitanud linnu ja toonud surma tuhandetele inimestele. Ajaloo õpikutest ja muust kirjandusest on ikka kõik need isikud tuttavad, ehk August II, kellest sai Poola kuningas, olin kõige vähem teadlik. Lood olid kõik teadmata, sest ma ei viitsi ajakirju lugeda, kuigi Imeline Ajalugu käis meil ikka palju aastaid kodus, nüüd nad on isegi lootuse kaotanud ja ei helista enam, et moosida edasi tellima. Eks need artiklid olid üsna kuivad ja faktilised, nagu ikka ühed populaarteadusliku ajakirja artiklid, nii, et ma ei saanud kuidagi ka selle raamatuga kuningate meeldimise lainele. Eks ma nendega kohtu ka edaspidi paratamatult erinevates ajaloo raamatutes, sest ajalugu ilma kuningateta paraku ei ole võimalik. Lugemissoovitus - no ega see nüüd nii hull lugemine ka polnud, kellel kuningate ja ajaloo vastu huvi, neil ikka soovitan lugeda. Kellel pigem kuningapere intriigide ja skandaalide vastu huvi, siis neile polnud siin raamatus küll eriti midagi huvitavat.

Ulme lühilood

14./292. Eelkäijad

Sari: Loomingu Raamatukogu 23/1978

Autor: Andrei Balabuhha

Tõlkija: Astrid Kabur

Kirjastus: Perioodika 1978

56lk./2312lk./50719lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

Viis lühijuttu. Nimilugu Eelkäijad olen kas varasemalt lugenud või on keegi teine ka sama motiivi kasutanud, igatahes loo süžee oli tuttav ja puanti juba teadsin ette. Teine lugu Apendiks oli minu selle kogumiku lemmikuks. Kas ikka on õigust sekkuda ajalukku ja seda muuta isegi kui me teame, et see hoiab ära kunagi tulevikus ühe katastroofi, aga samas hukkub selletõttu keegi momendil, millal ta muidu ei oleks hukkunud. Eetiline probleem ja kuidas sellesse peaks suhtuma see isik, keda saadetakse ajalukku otsustavat pööret sooritama. Hauakaevaja oli ka veel loetav ja samuti eetilised probleemid olid vaagimisel. Kuidas on õigem, kas teadmatus on vahel parem kui halb teadmine, eriti kui me ei tea, kas see teadmine on halb või mitte. Kaks viimast lugu, Valik ja Tasakaal ei haakunud kuidagi minuga. Kogu kogumikku läbivaks oligi eetilised probleemid tulevikus. Pannes inimese kosmosesse, erakordsetesse olukordadesse, andes talle oskused ja võimed muuta ajalugu, tulla toime iseenda, tuleviku ja minevikuga. Vahel on täitsa huvitav lugeda vanemat ulmet, mida ma omal ajal ei lugenud, sest see teema on mind järjest enam hakanud köitma just viimastel aastatel ja kindlasti ei ole selles väike "süü" kirjastusel Fantaasia koos ulmeväljakutsega. Ka seda väljakutset ma ei saa veel lõppenuks lugeda, kuna ka lugemisel raamat on fantaasialugu.

 

Vahel võib surm olla halastavam kui elu

18./277. Siberi pärapõrgus. Gulagi vangivalvuri päevik

Autor: Ivan Tšistjakov

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

208lk./2961lk./48119lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #5 (ajalugu)

Ivan Tšistjakov, kirjanduslike kalduvuste ja kunstiandega noormees, sattus Stalini ajal pooljuhuslikult BAMi rajamiseks loodud liikuvatesse sunnitöölaagritesse valvuriks ja väikestviisi ülemuseks, repressiivsüsteemi mutrikeseks. Samuti juhuslikult on säilinud tema päevik 1930. aastate teisest poolest: paari kulunud vihikusse üles tähendatud kirjeldused laagrielust, paiguti kaunistatud omakäeliste looduspiltide ja vinjettidega. 

Kultuurihuvilisel ja intelligentsel inimesel võis olla ikka väga raske sellistes oludes elada ja mõistusele jääda. Päeviku lõpu poole hakkas tunduma, et ta oli käega löönud ja ka tema tase hakkas allapoole nihkuma, ei huvitanud enam ümbritsevast. Loodus oli põhiline, mis pakkus rahu ja rõõmu, aga kui see loodus on pool aastat lumi ja teine pool pori, siis hakkab see loodus ka rõhuma. Eriti kuna sel ajal oli põhiliseks liikumisvahendiks enda kaks jalga ja vahel tuli kuni 50 km päevas maha kõndida. Seda kehva söögi juures. Kellegagi suhelda ei olnud, vangide ja alluvatega ei saanud sõbruneda ja ega seal ei pruukinudki olla neid, kellega oleks saanud intelligentset vestlust pidada, ülemuste käest sai vaid pidevalt sõimata, sest muud moodi nad juhtida ei osanud. Iga hetk ähvardas ennast ise represioonide käest leida ja heal juhul vangina, mitte laibana. Alguses tundus raamat huvitav, aga mida edasi, seda igavamaks muutus, sest sissekanded muutusid järjest tuimemaks ja sarnasemaks. Ootasin rohkem kirjeldust sealsest elust, mitu vangi jälle jalga lasi või mitu lindu/looma õnnestus küttida või kas oli lumi või pori, see lõpuks ei pakkunud enam üldse pinget. Imestama pani, kui visa on ikka see vene hing, keegi teine poleks sellist elu küll vastu pidanud. Külmas ja näljas. Kujutate ette sauna kus on -5 kraadi? Pestes tuleb nahale jääkoorik? Ikka kohutavalt tugev tervis pidi olema sedasi külmas elades, sageli riided märjad, kuid kuivatada ei olnud võimalik, sest kõik oli kütmata ja väljas miinuskraadid. Talvel ikka väga suured miinuskraadid. Seal kus oli juttu soojast oli kirjas, et väljas oli -18 kraadi. Meil kurdetakse kohutava külma üle juba siis, kui on -8 kraadi. Rohkem oleks tahtnud ka ta joonistusi näha, hetkel mõned vaid sisekaanel. Kahju sellistest andekatest inimestest, kelle süsteem ja võim oma hammasrataste vahele keerab ja siis lõpuks tapab. Väga ei soovita seda raamatut, just selle sisu tõttu, liiga sünge. Samas võib olla peaks hoopis rohkem sundima inimesi sellistest asjadest lugema ehk siis saavad paremini ajaloo repressioonidest aru ja kurdavad tänapäeva elu üle vähem.

 

Kui epideemia vallutab maailma

14./244. Elusad inimesed

Autor: Jana Vagner   

Tõlkija: Jaana Peterson 

Kirjastus Varrak 2021

264lk./1864lk./42098lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak

See on taas raamat, mis on mitu aastat mu lugemisjärjekorras oodanud. Vaatasin, et esimese osa olen lugenud neli aastat tagasi (Vongozero) ja kui nägin, et ilmus teine osa, siis oli kohe plaanis seda lugeda, aga läks siis ikkagi kolm aastat selleni. Mulle ikka meeldivad igasugused väljakutsed, õnnestub meelde tuletada omale raamatuid, mida olen tahtnud lugeda ja need kätte võtta. Selle raamatu tegevus läheb edasi sealt, kus eelmine pooleli jäi. Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks.Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Võib olla ongi kõige raskem õppida elama küllaltki võõrastel inimestel tihedalt külg külje kürval. Elades kõik ühes majas, kahes pisikeses toas, olles koos ööpäeva ringselt, saamata mingitki privaatsust. Ja kui veel kokku satuvad väga erineva iseloomu ja taustaga inimesed, siis on kerged konfliktid tulema. Mehed saavad veel mingite toimetuste tõttu eemalduda, aga naised ja lapsed on enamasti just ahistavate seinte vahele üheskoos surutud, sest väljas on südatalv koos jää ja pakasega. Kõige hullem, et pole teada, mis tulevik toob, millal on ohutu saarelt lahkuda. Raamatus käis läbi mõte, et vangid, kes ei tea oma vangistuse pikkust on rohkem hullumas kui need, kes teavad, et on vangis veel aastakümneid. Teadmatus on väga suur jõud, mis teeb inimesed ebakindlaks, võtma hulljulgeid riske või vastupidi paneb neid täielikku apaatiasse. See osa on aeglasema, pideva kulgemisega raamat, kus ikka aeg ajalt tuleb ette erinevaid ootamusi. Pigem on see raamat rohkem orienteeritud inimeste omavahelisele suhtlemisele ja konfliktidele, erinevatele iseloomudele, mõtetele, tõekspidamistele. Me tegelikult ei tea keegi ette, kuidas me mingis situatsioonis tegelikult käitume või oleme, enne, kui see situatsioon on käes. Võime küll spekuleerida ja arvata oma varasemate kogemuste najal, aga kui täpselt sellist kogemust pole kusagilt võtta, siis me ei tea kindlalt. Ja veel vähem me teame, kuidas keegi teine selle situatsiooniga toime tuleb. Üks asi on lühiajaline olukord, teine pikki pikki päevi ja kuid kestev. Kuigi esimene osa ehk meeldis sutike rohkem, siis ka see osa oli täitsa mulle meelepärane lugemine. Hästi pingeline raamat.
 

Peredvižnikud

2./232. Vene realistlik maalikool. Peredvižnikud

Autor: Julius Genss

Kirjastus: NSVL kunstifondi Eesti Vabariiklik osakond 1949

94lk./334lk./40568lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #1 (ajalugu)

Ootan iga kuu vahetusel huviga uusi teemasid. Ja esimesel kuupäeval kõnnin nagu kuutõbine mööda tuba. Uued teemad on selles suhtes põnevad, et mis nad nüüd välja mõtlesid, mis nüüd on võimalik sinna teemasse leida, mida põnevat on avastada. Aga kõige huvitavam ja põnevam uue teema välja tulemisel on, et mis imelikke ja veidi vähem imelikke raamatuid kõike on võimalik mu isiklikust raamaturiiulist leida. Kuna mul on suur huvi just vanade ja veel vanemate raamatute vastu, siis leian ikka mõne, mis on vähemalt 50 aastat vana. Ja mida ma enamasti üldse ei mäleta, et see mul on. Kui eelmise teema jaoks otsisin, siin pidin ju nägema, aga iga kuu alguses on täielik valiknägemine - näengi vaid teemasse sobilikke raamatuid. Selle kuu kodune üllatusleid oli see peredvižnikute raamat. Ja lugema hakates jõudis mulle kohale, mida see peredvižnikud tähendab. No ma ikka mingil määral räägin vene keelt, aga siiani oli see minu jaoks vaid nimi, ma üldse ei mõelnud, et selle otsesele tõlkimisele. Vahel on mõne nime taga ikka vägagi lihtne taust. Peredvižnikud olid Venemaal tegutsenud Rändnäituste Ühingu liikmed. Ühing asutati Peterburis 1870. aastal Grigori Mjassojedovi, Ivan Kramskoi, Vassili Perovi ja Nikolai Ge initsiatiivil. Peredvižnikute eesmärgiks oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Selleks organiseeriti ühingu liikmete töödest rändnäitus, mida eksponeeriti suuremates linnades. Viimane näitus toimus 1923. Nende teosed olid väga realistlikud ning sageli kujutasid lihtsate vaeste inimeste olukorda, mitte vaid ülikuid. Igapäeva elulised ja looduse maalid, sekka ka portreid. Mida võib raamatule puuduseks tuua - maalidest räägiti tekstiosas, aga maalid ise olid taga (kui olid). Oleks võinud olla tekstiga ühendatud, siis oleks hulga enam aega maalide silmitsemisele pühendanud. Muidugi arvestades, et raamat ilmus 1949, siis olid maalide repod kõik mustvalged. Ja muidugi ei saanud kohati mööda kuidagi Stalini ajastust, aga kui see kõrvale jätta kui lihtsalt oma aja nähtus, siis kunstnikest ja maalidest oli täitsa asjalik jutt. Ja nende loome peamine aeg jäi ju ikka enne revolutsiooni aega. Maalidel on näha tolleaegse Venemaa realistlikku olukorda ja nende uurimine aitab kaasa ajaloo mõistmisele. Maale võib lähtuvalt kohalolevast ajastust ju erinevalt mõtestada, aga visuaalne pilt annab ikka rohkem õiget teavet edasi kui vaid sõnad.

 

Džunglisse eksinud maailm

6./161. Džungel kasvab tagasi. Meie ohtlikuks muutunud maailm ja Ameerika

Sari: Postimehe raamat  

Autor: Robert Kagan

Tõlkija: Margus Enno

Kirjastus: Postimees 2020

136lk./ 1095lk./26596lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #1 (teadus)

See raamat ilmus 2020 eesti keeles ja 2018 inglise keeles. Täna oleks see raamat kindlasti kirjutatud hoopis teisiti. Raamatus on küll kajastatud Venemaa oht, aga sel hetkel ei osanud veel autor aimata, et paari aasta pärast on taas täielik sõda Euroopa pinnal. Nagu paljud teised, alahindas ka autor Putini ambitsioone Suur-Venemaa rajamisel. Samas on autor üpris hästi ära tabanud nii Venemaa kui Hiina ambitsioonid ja miks nad mingis olukorras nii käituvad. Robert Kagani sõnul tuleb tunnistada, et läbi inimajaloo on eksisteerinud tung kaose poole. Maailmas leidub küllalt neid, kel on soovi ja võimalust olukorda hullemaks muuta – nad võtavad siis taas võimust. Nagu džungel, mis kasvab alati tagasi. 

Raamatus vaadeldakse USA rolli läbi ajaloo. Kuidas sellest riigist sai ülemailme rahu ja liberaalsuse, demokraatia kaitsja. Mis võib juhtuda, kui USA loobub üleilmse rahu ja korra tagamisest ning keskendub oma siseasjadele? Mis juhtuks, kui USA lahkuks Lähis-Idast ja Euroopast täielikult? Kas maailm oleks juba hävinud, valitseks üleilmne radikaalne islamism? Karta on, et Eesti kuuluks siis Suur-Venemaa koosseisu taas ja seekord radikaalsem totalitarism. Tegelikult maailm käärib igast otsast, ei saada rahulikult elada külg külje kõrval. Autor vaatab USA sõjalist kohalolekut läbi aastasaja, esimesest maailmasõjast kuni tänapäevani. Kuidas ameeriklased ise suhtuvad sellesse ning mis on maailmas juhtunud juhul kui USA riigipea on oma sõjalist kohalolekut Euroopas või Lähis-Idas vähendanud rahva survel. Kus on USA eksinud ja kus oleks võinud veel agressiivsemalt tegutseda. 

Raamat oli üsna mõtlemapanev, sest igapäeva elus me tavainimestena sellistele asjadele eriti ei mõtle. Võib olla nüüd tänu Ukraina sõjale mõtleme rohkem ja tunnetame rahu haprust maailmas. Mõnes kohas oli autor ka üsna terav Euroopa, eriti Suurbritannia valitsuse tegutsemise suhtes. Ma pole veel sattunud lugema ühtegi kehva raamatut selles sarjas. Mõni on huvitavam, mõni igavam sõltuvalt enda huvidest, aga mõtlemapanevad on kõik. 

Arvud ja numbrid, matemaatikat me armastame

5./125. Arv ja number. Kuidas inimesed arvutama õppisid

Sari: Populaarteaduslik sari 

Autor: Georgi Berman

Tõlkija: Julius Elango

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1952

32lk./312lk./20624lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #1 (lastekirjandus)

Tegelikult tõmbasin selle raamatu küll riiulist välja tänu koduriiuli väljakutsele. Mul pole üldse aimu, kust ja kuidas see raamatuke on mu riiulisse saanud ja ma ei mäletanud ta olemasolu. Kuid vaatasin, et see oleks sobinud ka eelmise kuu kolme jala väljakutsesse, sest alapealkirjaks kuidas inimesed arvutama õppisid. Kuid numbrid ja matemaatika on nüüd küll üks igivana teema. Üllatavalt asjalik raamat oli, kui sissejuhatuse esimene lehekülg välja rebida ja punase leegiga ära põletada. Raamatus räägiti kuidas arvutati väga iidses minevikus, kuidas tekkis praegune positsiooniline arvusüsteem, kui suuri arve üldse minevikus tunti. Kirjutatakse ka kuidas tekkisid erinevad numbrisüsteemid. Kui rooma ja araabia numbreid teame me kõik, siis Babüloonia kiilkirja numbritega on ehk vaid kusagil ajalootunnis kokku puututud. Ning numbrisüsteem, millega mina täitsa esimest korda oma elus kokku puutusin oli slaavi numeratsioon. See tuletas mulle kohe meelde hiljuti loetud Maksim Gorki raamatu, kes maadles slaavi tähestikuga. Aga, et asi veel segasem oleks, siis A ehk az on nii tähestiku esimene täht A kui ka esimene number ehk 1. Numbreid märgitigi tähtedega, selleks, et aru saada, kas on tegu tähe või numbriga, siis esimesele numbrile märgiti peale kriips. Mul hakkab nüüd peale seda lugemist küll nendest omaaja vene lastest hale, kes seda keerukat lugemise süsteemi pidid õppima ja tuleb välja, et arvutamise süsteem oli veelgi keerulisem. Hea, et meil on ikka nüüd kasutusel araabia numbrid ja kümmendsüsteem, mitte mingi kuuekümnend, kaheksa või kaheteistkümne süsteem. No IT- inimestel ka kahendsüsteem, kuid see pole üldse keeruline tegelikult kui süsteemi tead. 

Kuigi selles raamatus pole sõnagi, et oleks mõeldud lastele, siis ma paigutaks ta ikka lastekirjanduse alla. Lihtsalt sedavõrd õhuke teine. Kuigi sari on populaarteaduslik - seega sobiks ka selleks ning raamat ise on täis ajalugu. Aga las olla, lasteraamatuks märgime. Aga pean mainima, et aeg ajalt võib pauk tulla luuavarrest, ehk leida midagi väga põnevat ja omapärast ka nõukaaja populaarteadusest.

 

Õppida, õppida, õppida!

25./118. Kuidas ma õppisin

Autor: Maksim Gorki

Tõlkija: Enn Murdmaa

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1951

36lk./3859lk./19800lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #5 (lasteraamat)

Vene kirjanik Maksim Gorki - Aleksei Maksimovitš Peškov (1868-1936) - on mitu korda kõnelnud ja kirjutanud raamatu suurest tähtsusest inimese elus. Raamatust kui võimsast teadmiste allikast kõneldakse ka Gorki käesolevas jutustuses. Biograafiline jutustus, kuidas ta tähed selgeks sai, kuidas õppis lugema. Tema vanaisa õppemeetodid (võmmud pähe) ei olnud nüüd küll väga professionaalsed vaadates tänapäevaseid trende, aga üpris kiiresti õppis poiss lugema nii vene keeles kui vanas kiriku slaavi keeles. Edasi jutustas poiss oma kooliaastatest. Kui ta oli siis sunnitud alustama oma töömehe elu teismelise poisina, siis olid raamatud just need, mille maailma ta põgenes. Jutustuses oli ka ümbritsevate isikute kirjeldused ja tema töö lihtsatele kirjaoskamatutele töömeestele raamatumaailma tutvustamisel. Lõpetuseks oli ajast kui ta juba oli kirjanik ja pandud koduaresti, kuidas siis ikkagi otsiti temaga kontakti, et saada raamatuid ja teadmisi. Andsin raamatu hiljem oma täiskasvanud pojale, alguses viskas kohe eemale, aga siis hakkas lappama ning lõigukesi lugema. Lõpuks hakkas naerma ja võttis koju kaasa, et loeb hiljem läbi. Raamat oli keskmisele ja vanemale koolieale kirjutatud. Tänapäeval kohe kindlasti ei trükitaks ühtegi sellise sisuga raamatut lastele. Ei, seal polnud midagi punast. Lihtne vene ajalooline elu - joomine, suitsetamine, peksmine jne. Aga selles osas ma Gorkiga olen täiesti nõus - raamatud on ühed ülitoredad asjad siin maailmas. 

See raamat jõudis nüüd täiesti huvitaval kombel minuni. Võiks öelda, et elu tõi selle mulle lugeda. Õppimise teema oli siia kuusse välja kuulutatud, mul olid raamatud juba välja mõeldud/olemas, mida lugeda ja siis sattusin tasuta raamatute riiuli juurde ja see raamat vaatas mulle sealt vastu. Kui ma oleks seal selle raamatuga kohtunud natuke varem - siis ma poleks isegi mõelnud selle raamatule, natuke hiljem, siis poleks enam viitsinud seda lugemiseks võtta. Aga tõesti, see raamatuke meeldis mulle ja pani nii mõnelegi asjale järele mõtlema.

Tšernobõli lugu koos krimiga

9./84. Piisavalt põhjuseid surra

Autor: Morgan Audic

Tõlkija: Madis Jürviste

Kirjastus: Koolibri 2023

405lk./1397lk./14148lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse aprill: Tegutseb uurijatepaar

Raamatu tegevus toimub Tšernobõlis ja selle ümbruse külades. Loosse on sisse põimitud nii olukord elektrijaama katastroofi ajal, peale seda kui nüüd 30 aastat hiljem. Plahvatuse ajal tapetakse kaks naist, nende mõrvar jääb leidmata. Tšornobõli keelutsoonis olev turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei teeb kindlaks, et tegu on mehega, kelle ema oli tol ööl tapetud. Ukraina kohalik uurijatepaar (mees ja naine) loodab, et juhtumi lahendamine toob kaasa võimaluse pääseda minema ohtlikust Tšernobõlist. Poisi isa, endine minister ja tähtis nina, ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab vene võmmi, kes on Tšernobõlist pärit ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada. Seega tegelikult on siin uurijateks üks paar ja üksainus. Samas nende teed mingil hetkel ikka ristuvad ja ühel hetkel meestest tekib uus koostööd tegev uurijapaar. Raamatu autoriks on prantslane, kuid tundub, et tal on üsna tugev eeltöö tehtud ning isegi peensusteni mõni asi välja uuritud. Võib olla kohapealne elanik leiaks rohkem möödarääkimisi ja uskumatust, ei tea. Aga kuna ma pole niivõrd kursis, mis seal kolmkümmend aastat hiljem toimus, siis minu jaoks oli üsna usutav lugu. Raamat on kirjutatud enne suure sõjategevuse algust, kuid Donetski sõda on juba sissekirjutatud. Raamatu tegevus toimub vana tuumajaama ümbritsevas kiiritatud tsoonis, mis peaks olema suletud, aga ei ole seda mitte: sinna korraldatakse ekskursioone, seal elatakse ning surrakse. Ma küll ei saa aru, miks inimesed lähevad sinna turismiekskursioonidele. Miks mõned kohalikud inimesed ohule vaatamata tagasi oma kodudesse läksid, sellest saan küll aru. Tegelikult on see taustalugu sama öövastav, kui sel toimuvad kirjanduslikud mõrvad. Üldiselt nõrganärvilistele mitte soovitatav raamat, samas väga põnev ja pingeline raamat. Ning teadmisi saab ka Ukraina ja Venemaa kohta (viimased pole küll meile mingid uudised).  Ja miks on kaanel pääsuke - lugedes saab see selgeks, pääsukesed tulevad mitmed korrad seal jutus tegevusse.

Pärisorjast vodka impeeriumi kuningaks!

15./239. Vodkakuningas. Pjotr Smirnovi ja tema impeeriumi lugu

Autor: Linda Himelstein

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Argo 2023

360lk./2530lk./51580lk.

Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#2)

Vodkast ei tea ma midagi. Ok, tean, et teda millegi pärast juuakse, aga miks, pole iial aru saanud. No äkki sama asja pärast, mille pärast neid muid alkohoolseid jooke ka juuakse, või siis mitte. Ei tea ja proovima enam ka ei hakka, kui siiani pole teinud. Kartsin, et raamat on liigselt joomise keskne. Ei olnud, pigem Venemaa ajaloo ja eluolu keskne. Kuigi seda ajalugu sai omal ajal kohutavas koguses õpitud (Venemaa oma siis), siis oli ikkagi mõned asjad uudiseks. Pigem isegi nii, et teadsin küll, aga varasemalt ei osanud seda õiges kontekstis võib olla sedasi näha. Ja varasemalt on ikka teadmine, et kui sa seal kusagil Venemaal pärisorjana sündisid, siis sa sinna ka sarnases seisus surid, isegi kui vahepeal pärisorjus kaotati. Aga nüüd, üks pärisorjana sündinu jõuab oma visaduse, taiplikkuse ja töökusega rikkamate inimeste sekka välja. Raamatu esimene osa oligi Pjotr Smirnovi elu sünnist surmani. Kuidas tal see ikka õnnestus ja kuidas ta sellise positsioonini ennast välja võitles ja kavaldas. Teine osa oli juba kurvem lugu, sest vaatamata sellele, et tal oli hulk poegi ja tütreid, väimehi ja miniaid, siis nad ei olnud samasugused kui ta ise, taiplikud, hoolikad, arvestavad ja töökad. Muidugi ka Vene revolutsioon oli üks, mis selle impeeriumi hukule kaasa aitas, aga sellegi poolest, kui oled sündinud rikkana, siis sa ei oska raha õiget hinda näha paraku. Muidugi ka inimsuhted, kui juba ahnus mängu tuleb rikkuse kokkukuivamisel. Täitsa huvitav lugemine oli. 

Ja taaskord pani mõtlema, kuidas maailmas on asjad omavahel ühendatud ja täiesti omavahel üldse mitte kokkukuuluvast asjast või sattuda ootamatult hoopis teisele teemale. Kuna Pjotri üks poegadest oli Vladimir Smirnov, siis tulid mul nostalgilised lapsepõlve mälestused tihedalt meelde, kui silme ette kerkis üks tema nimekaim, minu vanatädi mees onu Vova, üks minu lemmikinimesi ajast, kui olin veel väike. Nüüdseks kahjuks küll on ta juba 47 aastat teispoolsuses viibinud. Aga nagu ühes teises raamatus öeldi, hinged ei sure niikaua kuni on veel keegi, kes neid mäletab ja nüüd tänu sellele raamatule need mälestused tugevalt elustusid.

Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist

12./199. Revali ja Peterburi vahel
Autor: Eestimaa rüütelkonna ülesandel koostanud Henning von Wistinghausen
Tõlkija: Hanna Miller
Kirjastus: Kirjastus Argo 2016
432lk./2194lk./43460lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#9)

See raamat oli nüüd küll töövõit, või siis lugemisvõit. Ma olin selline ontlik koolilaps, kes luges alati kõik kohustuslikud raamatud kaanest kaaneni läbi. Ja üldse ma jätan väga harva mõne raamatu pooleli. Ikka üritan läbi lugeda, sest kus ma muidu tean, kas see meeldib või mitte ja kui juba pool raamatust on läbi, siis pole ju enam mõtet maha visata seda esimesele poolele kulutatud aega. Selle raamatu ma oleks küll pooleli jätnud, aga ei saanud - see ju ikkagi punktiiri väljakutse "kohustuslik" kirjandus. Seega siis iga päev sai ikka alguses seda raamatut natuke näritud ja siis edasi midagi huvitavamat lugeda. Poolteist kuud ja saigi läbi! Minu jaoks oli ääretult kuiv ja igavavõitu. Muidugi kuna oli palju autoreid, siis olid lood ka erineva tasemega, aga minu jaoks oli liiga palju kuiva teksti koos tohutult paljude tundmatute nimedega, liiga palju kirjeldust ja liiga vähe huvitavat tegevust. Põnevust oli vähe, tegevusi oli vähe. Lihtsalt mulle eriti ei meeldi mälestuste raamatud, eriti kui need on enamvähem samast ajast ja sarnasest kogemusest. Mis aga tundus. Baltisakslased jagunesid mitmetes asjades kahte leeri. Oli neid, kes pidasid ennast st. sakslaseid, eestlastest paremateks ja lootsidki aegade mööda selle matsirahva ikka ära saksastada ning Saksamaaga liita ja oli neid, kes õppisid ära eesti keele ning pidasid eestlasi võrdväärseteks ning tegid nendega koostööd. Oli neid sakslasi, kes olid venestunud ja tsaar oli ka nende isake ja oli neid, kes väga taunisid venestamist ja saksa õiguste halvendamist. Samas oldi lojaalsed Vene võimule isegi siis, kui peeti ennast täisvereliseks sakslaseks. Loeti ja kiideti igati sõjas sakslasi, samas võideldi vene poolel sakslaste vastu. Ümberasumise juures jäi ka silma, et mindi siiski pigem mitte sellepärast, et Saksamaa kutsus vaid sellepärast, et kardeti Nõukogude võimu repressioone ja kõik teised ju läksid. Nii mõnelegi asjale ei olnud varem mõelnud ja mõnda tükki suurde pilti näinud, seega maha visatud kindlasti see lugemine ei ole, aga soovitada seda raamatut üldiselt kui ei julge kellelegi. Ja kes mõtles välja kursiivkirjas terved leheküljed teksti - palun järgmine kord kolm korda enne mõelda kui seda uuesti tehakse! 

Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?

15./187. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal

Autor: Alo Särg

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

256lk./2932lk./41266lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)

Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.

Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.  

Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
 

Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas

11./183. Baltisakslaste mälestusi Eesti Vabadussõjast

Autor: Heinrich von Dehn, Oswald Hartge, Alexander Stenbock-Fermor

Tõlkija: Agur Benno

Kirjastus: Argo 2023

328lk./1954lk./40288lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)

Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame? 

Lähedalt näeb kaugemale, kaugemalt näeb lähemale

15./170. Kaugelt näeb lähemale. Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978-2012

Koostaja Kadri Viires

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

336lk./3402lk./37894lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#8)

See raamat on mul olemas tänu kirjastusele Argo ja tema väljakutsetele, milles osalemise eest on igal aastal saadud uhke autasu raamatu näol. Tänan! 

Sel aastal lugesin juba raamatut "Kümme soome-ugri uurimisreisi", mille autor Kaljo Põllu on Kunstiakadeemia soome-ugri reiside mõtte ja teostuse autor. Tolles raamatus oli juttu esimesest kümnest reisist. Selles raamatus aga kõik toimunud reisid aastatel 1978-2012. Esimeses raamatus oli ehk põhirõhk rohkem nendel rahvastel, kellel külas käidi, nende traditsioonidel ja elu-olul, vähem uurimisreisist osavõtjatest ning nende mälestustest. Siinses raamatus olid kirjas kõik, kes neil reisidel osalenud ja igast reisist muljetas keegi seal reisil osalenutest. Seega olid tekstid vägagi erinevad. Mõned rääkisid rohkem kohalikest, mõned ekspeditsiooni liikmete tegemistest ja juhtumistest. Samas oli see vist isegi põnevam lugeda, igatahes sai ikka ka mingi pildi nendest soome-ugrilastest seal kaugel ja lähemal. Kui räägitakse soome-ugrist, siis läheb mõte kohe Siberi rahavaste peale, aga samas kipub ununema, et ka ungarlased kuuluvad sinna seltsi. Ja eriti ei mõtle, et ungari kogukondi võib olla ka mujal riikides kui Ungaris endas. Raamatus oli ka küllalt palju fotosid, seega täitsa huvitav raamat oli. Targemaks sain ja reisiseiklusi kogesin läbi üliõpilaste silmade. 

Üks reisikiri aastast 1656, kui Moskvasse ja Pärsiasse viis tee läbi Eestimaa

12./167. Uus Pärsia reisikiri

Autor: Adam Olearius Ascanius

Tõlkija: Ivar Leimus

Kirjastus: Olion 1996

148lk./2540lk./37032lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#6)

Täielik pealkiri: Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta. Mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Milles leida läbi käidud paikade ja maade, nimelt Liivimaa, Venemaa, Tataaria, Meedia ja Pärsia kirjeldus; koos nende elanike iseloomu, eluviisi, kommete, koduste, ilmalike ja vaimulike oludega hoolsasti üles tähendatud ja paljude enamasti elust joonistatud piltidega kaunistatud, Mille annab teistkordselt välja Adam Olearius Ascanius, Schleswig-Holsteini võimuloleva valitseja bibliotekaarius ja õukonna-matemaatikus. Raamat ei ole täielikult tõlgitud, sest originaal on üle 700 leheküljeline. Siia raamatusse on kogutud eelkõige need peatükid, kus on kirjas Eestiga seonduv. Esimene raamat, kus mindi Moskavasse on täielikumalt kirjas, seda nii Eestist läbisõit kui Moskvas toimunu. Teine raamat on ainult algusest, kus alustati teist reisi ja jõuti Eestisse, seal aga toimus laevahukk ning nad jäid pikemaks ajaks paigale enne kui suundusid edasi Moskva ja Pärsia peale. See Pärsia teekond sellest raamatust täielikult puudu. Alustasin raamatut juba kevadel ühe teise teema alla, aga jäi pooleli. Nüüd siis lõpetasin sellesse teemasse. Raamat on kirjutatud 1656 aastal, õigemini juba selle raamatu teine trükk. Sel ajal polnud reisimine kõige lihtsam ja kättesaadavam. Tallinnast Narva sõideti juba 5 päeva, rääkimata siis teekonnast kaugematele maadele. Autor ei kajasta ainult reisiseltskonda, nendega juhtunut ja reisikronoloogiat. Ta kirjeldab ka oma nägemust ja arusaamist kohalikest elanikest, annab teavet läbitud riikide eluolu kohta. Raamatus on hulk must-valgeid gravüüre illustreerimaks reisikirja, et lugejal tekiks parem arusaam, millest jutt. Igatahes Eestimaal viibimine tuli nii mitmelegi mehele reisiseltskonnast kasuks, sest nad leidsid siit omale naised kohalikest mõisaperedest. Raamat oli muidu huvitav, aga raskendas selle lugemist, et oli üritatud tolleaegset arhailisemat keelt jäljendada ning trükikiri tahtis jäljendada gooti kirja, samas see olemata. Oleks olnud päris gooti tähed, oleks mul lugemine igatahes hulga kiiremini sujunud kui nüüd selles kirjas, mis polnud ei üks ega teine. Kuidagi ei haaranud silm seda kuni lõpuni. Ajaloo huvilisel võib olla täitsa huvitav lugeda, niisama nagu tänapäevast reisikirja, ei ole mõtet seda lugema hakata, pigem on see ikka raamat ajaloost, mitte reisikiri.
 

Vastuoluline mees Soome ajaloos

 

15./148. Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases

Autor: Henrik Meinander

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

302lk./3838lk./32890lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#8) 

 

Lugedes raamatut "Peakorter - Soome õukond" tekkis küsimus, kes siis oli Mannerheim. Seega otsustasin lugeda ühe raamatu temast, ta elulooga tutvuda. 

Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. 

Tegelikult ma ei tea ka pärast selle raamatu lugemist, kes ta siis tegelikult oli. Temas oli nii palju vastuolu ja osaliselt ka minu jaoks täiesti arusaamatust. Soomlased armastasid teda, aga samas ta ei osanud hästi isegi soome keelt, ta oli pärit rootsi keelsest perekonnast. Ta võitles Venemaa ja Nõukogude Liidu vastu, aga mitte sellepärast, et ta tahtis Soome iseseisvust vaid, et kukutada võimult bolševikud ja taastada tsaari võim Venemaal. Ta hoidis elu lõpuni oma korteris Vene viimase tsaari portreed! Teises maailmasõjas oli ta sakslastega mestis küll hoides, et sellest ei jääks mingeid kompromiteerivaid ametlikke dokumente, aga sõjakohtu alla läks hoopis tollane Soome president ja tema saadeti ära puhkusele Euroopasse selleks ajaks kui Soomes kohut mõisteti sõjakuritegevuse suhtes, et ta kuidagi sõjakohtu alla ei satuks. Ta oli auahne, ambitsioonikas, kohati hoolimatu, jõhker oma alluvatega. Tegi oma strateegias vigu, aga lõpuks tema vigade osas pigistati silm kinni ning ta oli ülistatud, samas kui vähemad mehed said karistada. Ta oli rahatu, elas oma onude, naise, naistuttava ja Soome riigi või rahva rahade peal kuni suri rikkana kuna talle annetati sedavõrd palju raha. Peale selle raamatu lugemist ma ei saa aru, miks tema kultus tekkis Soomes? Ta polnud ju üldse sedavõrd Soomemeelne ja keelne isik, et see oleks mõistetav. Vähemalt mitte mulle. Igatahes peale selle raamatu lugemist tekkis mul hulga enam küsimusi kui selle raamatuga ma vastuseid sain. Aga ju ma siis olen lihtsalt natuke mõistmatu isik.  

 

Ei saa me läbi Soometa

 

2./135. Soome lühiajalugu

Autor: Matti Klinge

Tõlkija: Piret Saluri

Kirjastus: Otava (Helsingi) 1992

160lk./344lk./29396lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#1) 

Eelmise kuu viimane punktiiri loetud raamat oleks nagu sissejuhatus juba sellesse kuusse saanud. Iga kord kui loed mõnda Argo kirjastuse raamatut, siis tuleb mõte, aga äkki ma loen seda liiga vara ning mõne kuu pärast on see juba punktiiri kohustuslikuks raamatuks. Seekord läks veel õnneks, ei olnud. :)

Aga põhjanaabrite teemaga tegelemiseks on ju paslik alustada nende üldise ajalooga tutvumist ning lugeda läbi juba pikalt kodus riiulis olnud raamat. Oli seda, mida juba varasemalt teadsin, oli natule teadmatut, aga põhimõtteliselt eks ikka Soome ja soomlased on olnud kahe suure vahel ning kordamööda mõlema poolt allutatud: Rootsi ja Venemaa. Soomlased on ikka üritanud teha päris oma riiki ja võidelda mõlema poolega. Eks nüüd lõpuks on see neil enamvähem õnnestunudki. Raamatust sai kiire põgusa ülevaate. Minu jaoks veidi liiga vähe oli vast varasemat ajalugu, mis mu jaoks vähem tuttav. 20.sajandi ajaloost on juba saanud rohkem lugeda, sellele oli ka siin raamatus pühendatud rohkem ruumi ning räägitud põhjalikumalt.Sissejuhatus tehtud, eks nüüd tuleb erinevate ajaloo järkudega juba täpsemalt tutvust tegema hakata.